Olen varemgi tõdenud: kalendriaastaga uudiskirjandust mõõta ja kokku võtta on meelevaldne. Raamatu tiitellehel või impressumis võib seista 2025, aga vähemasti lühiproosas tõusid esile kogumikud, mille tekstid on valminud (ning sageli juba ka mujal avaldatud) pikema perioodi vältel. Niisiis lasub siinsel põgusal ülevaatel paratamatult surve teha üldistusi ka kümnendi-pooleteise kohta. Olen teadlik, et argumente seesuguste üldistuste kinnituseks võib selles mahus napiks jääda, aga ehk ärgitavad need siis uusi debatte eesti kirjanduse oleviku ja tuleviku üle.

Küllap iga ülevaataja töö üks raskemaid etappe on hõlmatava piiritlemine. Osalt on lootus alati eelkäijal. Ent kuna Karl Martin Sinijärve 2024 lühiproosa kokkuvõte ei pidanud vajalikuks mainida ühtki pala, mis leidsid koha valimikus „Eesti novell 2025”, ega ka Loomingu 2024. aasta novembrinumbriks spetsiaalselt tellitud ja kogus „Poeet ja idioot 100 aastat hiljem” taas avaldatud tõlgitsusi Friedebert Tuglase novellist, tundsin kohustust neidki kaasata. Raamatud ilmusid ju 2025. aastal.

Ent mis üldse on „lühiproosa”? Olnuks ehk kergem keskenduda tekstidele, mis vastavad rangemale novelli määratlusele, aga „Eesti novell 2025” sisaldab ka Helena Aadli ja Triinu Kree pigem proosaluulesse kalduvaid tekste. Raamatuis ja ajakirjades ilmus omajagu miniatuure, laaste… Kas Heneliis Nottoni hübriidteos „Tähed Agnesele” on samuti lühiproosa? Või Mart Juure „Eesti popmuusika täielik leksikon” (mis on ju fiktsioon, mitte teatmeteos)? Kuna viimane on pealegi tehisaru toel loodud, jõudsin juba autorsuse ja ilukirjanduse kui sellise hämaraladeni ning järg kippus käest kaduma.

Taga segasemaks läks, kui Jüri Kolk arvustas Loomingus Andrus Kasemaa „Minu kangelasi” lühiproosakoguna, ehkki seda reklaamitakse (ja teiste poolt ka käsitatakse) romaanina. Või kus lõpeb mälukirjandus ja algab ilukirjandus? Kas Leelo Tungla mälestused septembri Loomingus on vähem novellistlikud kui Brigitta Davidjantsi omad ta raamatus? Nii et jah, väga poorsed ja vaieldavad said nood mõttelised raamid, mille sisse jäävale materjalile üritasin keskenduda. Raputan juba ette endale tuhka pähe millegi teistele ilmnähtava eiramise eest.

Keskendumise ja kaasaelamise määr on ju paratamatult mõjutatud isiklikust maitsest ja sättumustest – mõne teise rõhuasetused oleksid küllap hoopis mujal. Ju on mu lugejasugu sellegi taga, et viimasel ajal üha hoogsamaid tuure võttev naiskirjanike edemuse haip lühiproosas minu silmis kinnitust ei leia. Jagub ajalist ja ehk ajatutki, tugevat ja nõrgemat, haaravat ja tüütumat ning tublit tasapaksugi mõlemast soost autorite sulest ikka päris võrdväärselt. Muidugi olen tänulik, et kõnealune kampaania on ka minu silmaringi avardanud – aga kui enamjaolt läbimõeldud sõnaga Pille-Riin Larm juba ette kuulutab kogu kümnendi naiskirjanduse omaks ja lisab: „2030. aastatel jõuavad mehed loodetavasti järele”,^[1] siis see ikka juba ahendab, mitte ei avarda. Loetagu julgelt ka mehi.

Kas või Sven Vabarit, kes neil aegadel eelistab pseudonüümi Kivivalgel ning ta valimikku „2013–2024”. Kõik nood eelloetletud žanripiiritluse kahtlused ja kaalutlused saavad siin kokku. Ka ilmumisdaatumiks on antud 2024, ent päriselt jõudis teos esitlemiseni siiski läinud aasta hakul. Aga on need tekstid üldse ilukirjanduslik proosa või pigem esseed, mälestused, ehk isegi mustandid millelegi, mida autor teab mitte enam teostuvat? (Mitmeid mõttekordusi või sama teema variatsioone pole välja toimetatud.)

Ometi on ses paikade, ruumide, unede, helide, tajude ja tujude autopsühhograafias säärast kujundlikku intensiivsust ja initsiaalideks taandatud karakterite tinglikkust, et „2013–2024” on nauditav ka ilukirjandusena – sageli maxblecherlikult neurootilisena, ent siiski millegi helgema poole janunevana. Fragmentidest joonistub välja narratiiv – teekond depressioonist, joominguist, pettumustest ja võõrandumisest elukeskme leidmiseni peres ja lastes. Ent Kivivalgel jääb otsinguliseks ning omajagu eneseirooniliseks intellektuaaliks, ta rahunemine ei muutu läägeks ning tähelepanekud laste käitumisest ja kapriisidest on esitatud südamlikult, kuid nunnutamata. Ütle siis veel, et mehed ei oska oma tunnetest rääkida ega kirjutada! Aga raamatut ongi meedias kiitnud ka mitmed naiskirjanduse tähed (Mudlum, Carolina Pihelgas, Ave Taavet).

Kuigi Kivivalgel tunnistab irdumist üldisemast kultuurimelust, mõjub ta tihtilugu avarapilgulisemalt kui mitmed rambivalguses rööprähklejad – ta mõtiskleb ka koroonaajast ja sõjast (millest uuemas lühiproosas on üllatavalt vähe juttu, aga sinna veel jõuame). Ta blaseerumusega Tartu suhtes („nullilähedane linnake lõpmatuse kohal”) ja trotsliku hoidumisega teostamatuste poole on mul siiski endiselt raske haakuda, aga tekst kannab aastanumbrit 2014, mil Tartus oligi nullindate elevuse järgne stagna.

Kivivalgel viitab mitut puhku Mehis Heinsaarele, kellel ilmus mullu kogumik „Eesti keelde sukelduja” (novellid pikast ajavahemikust 2011–2025). Nende autorite ruumipoeetikas on tõesti omajagu sarnast: Vabari „kummardus vaike lubile” ja Heinsaare „Deleuze’i maja” on ideeliselt vaat et seesama lugu – „oma koja”, omailma rajamine, aga tulemus on midagi tõrksat ja hargnevat ja nihestuvat, mis toob nähtavale ka tavareaalsuse hübriidse kimäärsuse. Sven Vabar on hiljuti Heinsaare loomingut ka põhjalikumalt Deleuze’i võtmes käsitlenud.^[2]

Ent kui Kivivalgel on teadlikult ja kindlameelselt kirjanduse äärealale hoiduja, siis Heinsaar on samavõrd teadlik oma autsaiderieetose hinnatusest ja oodatusest kesklaval. Juba novellikogu avatekst „Kuusteist vaikuse aastat” on nagu manifest – performatiivse erakluse pühitsus läbi esitise irdumise ja vaikimise, siis metsatalust rahva ette naasmise, seal imetegude sooritamise ja taaslahkumise. Ent oma tiheduses, ülevoolavate detailide ning lühiduse ja vormiranguse tasakaalus on see ka „vana Heinsaar” (algselt ilmunud Epifanios 2011). Mitmes teises, juba sel kümnendil kirjutatud või ilmunud tekstis (kogumiku nimilugu või ka „Keskmaal”) andub ta märksa enam sürrealistlikule fantasmagooriate vabavoole, mida on talle ette heidetud ja millel samas on ka hulgakesi austajaid; kõigi nonde lummutiste ja peletiste tõlgendamispingutuste asemel tasub sel vool end lihtsalt kanda lasta. Või kes ei saa, see ei saa, mis seal ikka parata.

Ent enim annavad tooni üsna lobedas laadis ja muigega kirjutatud „eesti gootika” novellid – „Uuk”, „Äratus”, „Nad on valmis ja ootel”, „Priidel, põld ja võluõlu”, mis on vaat et samavõrd Kivirähk kui Heinsaar. Mõlema maneristlikuma ja miks mitte populistlikuma kirjapruugi kohta olen kasutanud omakäelist mõistet „tidliompa” – aga mis siin norida, jutuvestjatena on nad ikka tippklass. Ka Andrus Kivirähki „Eesti rahva uued jutud” sisaldab varem ilmunut ja annab muu hulgas hoogu žanrisegadusele – „Puulasi ja tohtlasi” nimetati Õhtulehes 2020. aastal esitluse puhul romaaniks! Nüüd on see „romaan” siis novellikogus nagu Vatikan keset Roomat.^[3]

Kreutzwaldi „ennemuistsete juttude” motiividel on Kivirähk kirjutanud hulga valdavalt tänapäevase ainesega vigurlugusid, kus väikese inimese olmeline mõistuspärasus põrkub tragikoomiliselt kummastava ja võlulisega. Ega novellid päris ühetugevused ole, seitsme rätsepa Loomingu-jahti lugedes on tekkinud juba väsimus kõigist noist tohlakaist mehikestest – aga „Vaeslapse käsikivi” teeb efektseid pöördeid, „Tark mees taskus” on nüansseeritud, pingestatud ja sünge ning „Udumäe kuningas” oma ootamatus lüürilisuses võiks jällegi olla Heinsaare või hoopis mõne naisautori kirjutatud.

Tervikuna niisiis tervistavalt napakas ja lopsakalt leidlik, keerab vindi mitmekordselt üle ja suudab aina naerma ajada. Ning loomulik, spontaanne naer kulus mu lühiproosamaratonil hädasti ära – ühelt poolt on see nagunii haruldane loodusvara ajal, mil iga minut somes on meemidest ja kõiksugu punnitatud „kildudest” lamedaks pommitatud. (Mullu ilmunud Risto Lauri „Eesti rahva pärastmuistsed jutud” on sealjuures õpetlik kontrast, kuidas Kivirähkiga samalaadset lähteülesannet märksa kistumalt ja andetumalt lahendada; jämekoomika fännid võiksid pigem alustada Jaan Pehki „Saja õhtu lugudest”.) Teiselt poolt oli naeru vaja tasakaalustamaks eesti proosas ikka nii tavalist ängi, valu ja ka traumakitši.

Mainitud kogumikud esindavad aga märksa laiemat trendi eesti lühiproosas: muinasjutulise, müütilise, pärimusliku, üleloomuliku motiivistiku kasutamist. Seda leidub ka raamatuaasta kogumiku „Eesti raamatu lood” novellides. Urmas Vadi („Esimene armastus”) kirjutab lusti ja kirega raamatuid neelava tule vaatepunktist, Kristiina Ehin („Raamatute Raamat ja Laulude Laul”) paganliku trotsiga regilaulu omast. Folkloorseid elemente (Saksa muinasjuttude Tuut-Ursel!) on ka Meelis Friedenthali novellis „1525”; Indrek Hargla „Libarebase pihtimuses” esineva religioosse mütoloogia võiks ju samasse lahtrisse arvata.

Ulmekogukonnast (mis õigupoolest ammu juba vägagi eri radu hargnenud) tasub ses võtmes ära mainida jutuvõistluse parimate kogumikku „Nelja aastasaja aed” kätketud Kadri Umbleja jaapanipärast nimipala, aga ka Eeva Jeletsky „Kösteraati” ja Kristi Reiseli novelli „Tartu on MINU linn” oma üleloomulike motiividega, samuti on pärimushuvi tajuda Joel Jansi ajaloolise mündiga krimijuttudes „Rõngu roimad 2. Põrgutõld”. Teisalt jällegi on muidu pigem siitilma asjatoimetustest vestva Mart Kivastiku „Kikiimuras” omajagu gootilisi või muinasjutulisi motiive – nimiloos, kunstilises õudusnovellis „Jaama 12” ja muusika võlujõust kõnelevas „Pateetilises”, aga ka „Ikarose lennus”, mis ilmus lisaks tema ja Katrin Ruusi koostatud teemaantoloogias „Lendame!”.

Ajakirjad toovad lisa: Anneli Marksi „Siberi nõid” (Looming 2025, nr 6) näib põhinevat tõsielulisel meenutusel. Riste Sofie Kääri „Linnumaja” (Looming 2025, nr 1) algab eesti novellides üsna tavapärase üksiku ja otuvõitu onkli argiste toimetustega, ent keerleb õige pea muinaslooks, ning „Sigrid” (Vikerkaar 2025, nr 1–2) on lausa tüdrukdemiurgi loomismüüt. Ka Ave Taavet miksib lihtsatest tööinimestest inspireeritud paladesse tihtilugu üleloomulikku: „Šarniir nr 5” ja „Gentrifikatsiooni ohvrid” (Looming 2025, nr 4), ka kogumikus „Eesti novell 2025” taasavaldatud „Öisel rikkel”. Tuglase auhinna nominendiks sai aga stiilipuhas maagiline realism „Tempus nullius” (Looming 2025, nr 10), poeetiline mõistulugu ajataju paradoksidest ja normeerimise meelevaldsusest.

On küllap üsna tavapärane, et kriiside ja surutiste ajastul, keset kärpeid ja maksutõuse ja masendavat uudisvoogu laiailma veel hullemaist hädadest igatsetakse mingit üleloomulikku sekkumist, maagilist lahendust, kutsutakse see oma tekstiruumis ise esile. Samas võib selle ikkagi väärata skepsis, lahendus võib osutuda ambivalentseks – oli siis või polnud? (Juhan Voolaid novellis „Surmajärgse elu fakt”, Looming 2025, nr 6); või ikkagi nurjuda (Jan Kausi „Kangelase võimalus” „Eesti novellis 2025”). Ka Kivivalgel, Kivirähk ja Heinsaar näitavad, kuidas maagiline lahendus võib anda oodatust hoopis erinevaid tulemusi.

Ehk kõige rabavamalt rakendab „imemuinasjutu morfoloogiat” aga hoopis Siim Nestor äraspidi-eepilises pajatuses „Inimese tegus aeg”, kus kangelane (või pigem mittekangelane, kes aga kujuneb heroiliseks oma kannatustes) asub uue prill-laua otsinguile, kohtab oma retkel nii abilisi kui takistusi ning ihaldatud argimaagiline objekt osutub ikka defektseks või halvasti ühilduvaks. Omajagu äratundmisrõõmu, naerupahvakuid ja empaatiapuhanguid on garanteeritud! Seejuures on eriti võluv, et algselt Facebooki postitatud tekst polnud isegi mõeldud „kirjandusse sisenemisena” (kuigi Nestori talenti pikemate lugude pajatamisel olin märganud ennegi); kui kogumiku „Eesti novell 2025” sisu välja kuulutati, tundsin suurimat rõõmu just seeüle, et „tsõksti”-saaga on kirjandusse võetud.

Üllatusefekti võimendab see, et üldjuhul ei talu ma peldikuhuumorit (või ka -tragöödiat) kirjanduses üldse! Oleksin ma Siim Nestori odüsseiasse teisiti suhtunud, kui näinuksin ette, mis mahus kirjandusaasta sellega üle ujutatakse? Pasandatakse ja kustakse eesti uuemas lühiproosas ikka hämmastavas külluses. Vikerkaar andis aasta keskel lausa välja teemanumbri! Aga ka muidu tundus üksvahe juba iga teine loetud jutt hädategemise ümber keerlevat. Lootkem siis, et kõik see kokku ongi tuleviku väetis – rohkem ma toda tüütust tõlgendada ei võta. Lugejana eelistan, et kirjanik kõnetab mind ülemise, mitte alumise otsaga. Ja nimesid nimme ei nimeta – ei pea kellelegi neist ka ainuüksi fekalisti märki külge jääma, kunstist ju kurvasti teada, kuidas paljud seejärel mõnes loojas muud enam ei oskagi näha.

Tina pannakse tekstides siiski endiselt veel rohkem – ilukirjanduslik Eesti on alkoholist läbi imbunud (nagu ju olmegi). Aga kui paljud tegelased iseenda armetusest ja ihulistest protsessidest kaugemale näevad, kuivõrd huvitavad kirjanikke laiema ilma mured?

Ökokatastroofi ohust (ja siiski ka võimalikust lunastavast puhastusest) kõneles vist ainult Mehis Heinsaar novellis „Nad on valmis ja ootel”, samuti „Poeedi ja idioodi” kogumiku avapalas „Kord aastas, valgel ööl…”. Tehisintellekti pealetungi käsitleb Meelis Friedenthal sealsamas kogumikus ilmunud filosoofilises novellis „Jumal ja kurat” – samuti on seda teemat mõnes ulmejuttude võistlusel esiletõstetud kirjatöös. Pudeli- ja potiseiklustega võrreldes vähevõitu.

Ukraina sõja teemat on rohkem – ennekõike ses võtmes, kui kohatuna siinne looja oma (nais!)kirjanduslike probleemipüstitustega end suure tragöödia kõrval tunneb. Kujutades Eesti poeetide ja piltniku Ukraina-tuuri, on Maarja Kangro isegi enese kohta lõikavalt sarkastiline: „Meie, EL-ist – isegi me epateerimine on kodune, meie provokatsioon, meie transgressioon on nunnu, sest sõjaajal kunstilist transgressiooni ei ole!” („Viimane tango Kiievis”, Looming 2025, nr 3, lk 286.) Šokiturismi joovastuses lollitatakse tangolokaalis, tuntakse stiilse väljanägemise pärast samavõrd muret kui suutmatuse pärast valu vajaliku intensiivsusega kogeda – ning isegi siis, kui sõda „võhikuid võõrsil” vahetult tabab, täidab ellujääja sisseharjutatud meediarolli edasi.

Kai Aareleiu „Teine” (Looming 2025, nr 5) on märksa leebem, lootusrikkam: suutmatus vaikida sõjapurustustest võib taastada üksteisest võõrandunud paari vahel mingigi soojuse. Tuglase preemia nominentide hulka, seega aasta parimate sekka arvati mõlemad novellid, mõlemad lähenemised. Ent läinud aastal jõudis Loomingust „Poeedi ja idioodi” raamatukaante vahele ka Lilli Luugi „Poetess ja idioot”, kus ta kirjanduselu ja luuletajastampide pila vahele poetab küll põgusamalt, aga seda täpsemalt peategelase küündimatustunnet: „Ormusson oli ju ka käinud varjevõrke punumas, annetanud viimase Loomingu honorari, aga ikka kripeldas temas kasutus, mingit hingerahu ega üha kohuva süümevaeva leevendust nendest tegevustest ei tulnud. Ainult tema eraelu banaalsus oli sõja verise kuma, kauge kaevikuleha taustal veel nõmedam.” (Lk 25.) Ning hiljem, vastuseks viirastuslugejale: „Ma jälestan irooniat! katkestas Ormusson võõra poole lause pealt. Ma olen poetess, ma ei ole mingi Emajõe Ateena tänapäevane idioot, kes tegeleb vaid enda väikeste asjadega ega võta seisukohta maailma suhtes.” (Lk 34.)

On ju irooniat siingi – aga vastutusest sealpool „enda väikesi asju” tundsin ma uuemat lühiproosat lugedes vägagi puudust. Mitte et seda vastutust kerge teostada oleks, eks traumakitši ja võõralt valult krediidi lõikamise oht kummitab iga süümelisemat kirjutajat. Ses mõttes on märgiline, et õieti mitte keegi Ormussoni-pühitsuskogumiku tekstide autoreist ei arendanud edasi etteantud avalõike, mis mõjusidki kistult ja kohatult: „Siin on nüüd Tartu, Euroopa kultuuripealinn. Aga üksainus Vene rakett keset Raekoja platsi ja kõik on vastu taevast lennanud. Sõna otseses, aga veel rohkem kujundlikus mõttes. Kogu see väikekodanlik rahulolu rahvusvahelises kultuurilaines hällimisest.” Ei, anonüümne ettekirjutaja – üksainus Vene rakett ei peatanuks kultuuripealinna, kuigi küllap teravdanuks järsult selle väljendusi. Pole me siin Tartus ega Eestis nii haledad ühti – ja oli „Ellujäämise kunstide” programmgi loomevastutuse kandmine, sealhulgas ukrainlaste ees. Ilkuda on see ikka enese pisiasjades kinni ormussonidele.

Ja väikekodanlased olid ikka need, kes kõige kibedamalt kultuuripealinna vastu sõdisid – taolised, nagu iiveldama ajava täpsusega kujutatud Mart Kivastiku novellis „Mälukas” (kuigi oli ta ju kõva vastaline isegi). Aga novell ise on seeläbi tugev ja mällusööbiv – lugu vana rokimehe mandumisest sinna maitsetuse ja odava alksi mutta ning suutmatusest oma sisimaid väärtusi edasi anda.

Jõudsimegi selleni, et ega siis uuem lühiproosa koosne ainult imelisest ja päramisest. Palju head realismi ilmus ka – suuresti isiklikust kogemusest lähtuvat, aga küllalt mõjusas stiilis ja haarava kujundlikkusega, et korda minna hoopis teisest puust lugejale.

Nii harisid mind omajagu ilustamata lood tüdrukute elust ja mõttemaailmast, võimumängudest ja enesekahjustamisest, soo- ja põlvkonnapingeist. Elo Viidingu „Tõmban!” ja Aliis Aalmanni „Poistega ei mängi” jõudsid samuti eelneva aasta saagist kogumiku „Eesti novell 2025” kaante vahele ning Aliis Aalmannil ilmus ka oma raamat, erakordse detailitajuga „Kes aias”. Varem avaldatud lugude kõrval pääses siin eriti eredalt mõjule avajutt „Olla nagu teised” nii välimuse kui ka sisemuse otsinguist. Tüdrukumälu-lood äratasid enim tähelepanu ka muidu liialt isiklikesse tühiasjusse klammerduva Mudlumi jutukogus „Nööpidest ja muust häbiväärsest”.

Ainulaadseks nähtuseks eesti kirjanduses on kujunenud Brigitta Davidjants – kas või juba seepärast, et keegi teine profiautoreist sellist mitmikidentiteeti sellise põhjalikkusega ei ava (kuigi Eesti armeenlastele viitab näiteks ka Riste Lehari veel ühes – maagilise lõpplahendusega – tüdrukumälu-loos „Ma arvasin alati, et Kafka on mu vanaisa”, Looming 2025, nr 2). Davidjantsi „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” hõlmab ladusa vooluga, kuid tumedamate allhoovustega meenutusi 1990-ndate ja sajandivahetuse üleminekuajast eestiarmeenlaste peres ja kogukonnas, vaesusest, väikestest rõõmudest ja suurtest pettumustest. Perioodi reaalid pakuvad küllaga samastumisvõimalusi ka „tõsieestlastele”, aga samas tuletab autor meelde: siin on ka teisi ja teistsuguste kogemustega inimesi. Ning et Eestis pole olnud vaid „meie omad” ja „muulased”, vaid on etnilisi kihistusi ja probleeme, millest „meie omad” ei mõtlegi (armeenlaste ja aserite pingeväljad). Ja teisalt jällegi – kultuurikatkestus põlvkondade vahel on üsna ühine (minategelase abikaasa pojale: „Mõtle, meie räägime sulle praegu, et meie nägime, kuidas Eestis tuli vabadus. Sina räägid tulevikus oma lastele, et nägid, kuidas internetis tuli „Skibidi toilet””, lk 52). Aastaraamatusse kaasatud Tuglase auhinna saanud „Vaikusesse” ja detsembri Loomingus ilmunud „Kardina varjus” loovad jutukogu naeruturtsatusi tekitavaile paladele märksa süngema raami.

Tüdrukulugusid oli veel, aga nagu esiletoodust juba kätte võib paista, iseäranis kõnetasid need novellid, kus teemaks ka sugupõlvede vaheline side, selle katkemine, katsed seda taastada, avastuste põhjal iseenese ümbermõtestamine. Intrigeeriv leid jaanuari Loomingust oli K. R. Adamsoni „Kindad ümbrikus” – perekonnasaaga mõlemal pool raudset eesriiet, mis väärinuks põhjalikumat arendust, praegusel kujul tundus viimaks siiski pigem romaani konspektina (ega K. R. ometi jälle Kaur Riismaa pole?).

Vanaemakujud tõusevad esile ka Maarja Merivoo-Parro „Veresugulastes” (Looming 2025, nr 4) ja Tiina Veikati „Kaustikus” (Looming 2025, nr 12), süngemalt ja lohutumalt Monica-Linde Klemeti loos „Hääbumine kolmes vaatuses” (samuti Loomingu detsembrinumbris). Poeetiliselt, aga ikkagi valulikult on eakaid naisi turul kujutanud Aliis Aalmann Loomingu aprillinumbri „Sügisannis”. Aga mõni autor portreteerib ka vanu üksikuid või omaette hoidvaid mehi (Juta Kivimäe, „Jõeäärest Kristjan”, Looming 2025, nr 10). Või miks mitte samasse ritta arvata ka Holger Kaintsi valimiku „Vaikne patsient ja teisi jutte aastaist 2016–2025” nimi- ja ühtlasi tugevaim lugu Konstantin Pätsi eluõhtust vaimuhaiglas? See ilmus küll juba kümmekond aastat tagasi.

Olemegi meeste juures. Enamasti kipuvad need uuemas proosas olema üsna hädised või koomilised kujud (selline üldmulje jäi näiteks P. I. Filimonovi kogust „Kõik, mis me teame Lõuna-Ameerikast”), aga tihtilugu ka ebameeldivad või lausa perverdid. Empaatilisemalt kujutavad neid otuvõitu eesti mehi Kivastik ja Urmas Vadi („Laviin” aastaraamatus, „Kamuflaaž” Vikerkaares 2025, nr 1–2), eriti aga Imre Siil oma kogu „Õnnelimiit ja hingepide” mitme novelliga elus nurjunud ja ärapõlatud meeste lahkumisest. Saab ka nii!

Tuglase-nominatsiooni sai ka fs-i „Stefan” septembri Vikerkaarest – gootineurootiline (andku autor mulle andeks) sissevaade Sisters of Mercy fännide subkultuuri – mis muuhulgas näitas, et oma keha pärast muretsevad ka mehed. Tühise ostlustüliga alanud Urmo Jaanimäe „Kõnnid. Läbi elu” (Looming 2025, nr 10) osutus aga vaat et kõige soojemaks ja helgemaks mehe portreeks vaadeldud valikus.

Värskes Rõhus avaldavate päris noorte autorite lühiproosas on mehi samuti kogu skaala ulatuses: 98. numbris demonstreerib oma mitmekülgsust Elisabeth Sirel, kelle „Suusatund” on muhedalt jaanrannaplik vana kooli pala, „Jalad laiali” aga kuulub juba omaette žanriks arenevasse rubriiki „noor neiu ja vastik vehm”. Žanri edasiarendusena suudab 93. numbris proosa-aasta vaat et rõlgeima kuju luua Emel-Elizabeth Tuulik novellis „Kuidas minust sai kusik”. Hästi kirjutatud, aga kas see on ka hea kirjandus, kui kriitikult nii ühene reaktsioon kätte saadakse? Samas tekkis Värske Rõhu auhinnažüriis põnev arutelu, kus ma (tütre isana) alaealist tüdrukut võõrustava perverdi kuju üheselt ja liiga plakatlikult tülgastavaks pidasin, mitmed naisliikmed aga tunnistasid, et neis hakkas too Reedik pigem kaastunnet või haletsust äratama. Mine siis tea neid asju.

Lõpetuseks veel silma jäänut, mida eelnevaisse teemaplokkidesse ei osanud paigutada.

Samuti üheks Tuglase preemia nominendiks sai Silvia Urgase „Eestimaa puit”, kus imponeerib panoraamsustaotlus tänapäeva elu kaardistamisel (Looming 2025, nr 1).

Mart Kivastiku ja Katrin Ruusi koostatud „Lendame!” jäi mu jaoks kuidagi madallennuliseks; mitu head profisooritust, aga just ennekõike „sooritust”. Ometi – ka lennumotiivi kohtasin mitu korda mujalgi oma lugemistes. Midagi on nii-öelda õhus. Siiski tegi kogumikus eriti rõõmu ülesandele omalaadselt lähenenud Ervin Õunapuu oma „Lendvaga” – ja see, et juba mõnda aega hübriidsemate väljendusvahendite manu kolinud vana lemmik on ka klassikalises novellis endiselt löögivormis.

„Poeedi ja idioodi” lugudest tahaks eraldi esile tuua veel Laura Loolaiu „Poeedi ja neuriku” – futuristliku nägemuse Tartust kui läbini virtuaalsest kirjanduslinnast.

Värskest Rõhust nr 98 hakkas silma Katariina Kilk novelliga „Niisama” – mis efektne topeltpööre!

Elo Valneri „Kuidas ma veel vanuigi väikest viisi maaparandajaks hakkasin” (Looming 2025, nr 2) – ka Värskes Rõhus ilmunu intrigeeris, aga see lagunemise lühikursus jäi eriti kummitama. Mõneti justkui pöördvõtteline ta võitluskaaslase Riste Sofie Kääri „Sigridile”, aga Kivivalgel meenus samuti.

Sürrealismilippu hoiavad kõrgel Kristjan Haljak („Relvad naistele”) ja Erkki Luuk ning eelmainitud pungipiigad triivivad kohati ka sinnakanti. Samuti vana kooli subkulturnik Rainer Jancis oma „Idioodipassiga”.

Nagu eeltoodust näha, kõnetas Loomingu lühiproosa mind aasta jooksul märksa rohkem kui Vikerkaare valik. Vikerkaar ongi vist rohkem sinna abjektsuse poole kaldu – mitte, et Loomingus seda vähem oleks ilmunud, aga seal oli juba igakuise ilmumistsükli ja suurema ilukirjanduskesksuse tõttu ka muud.

Oktoobris Tartu Kirjanduse Maja korraldatud elava heli ja sõnaga tummfilmifestivalil esitati kolm sajanditagustest filmidest inspireeritud teksti: Maarja Kangro läti „Karutapjast”, Carolina Pihelgas Jaapani „Hullumeelsest leheküljest” ja Siim Lill brittide „Robinson Crusoest”. Mõjusad lood omal kombel kõik. Carolina Pihelgas (vt Looming 2026, nr 1) seejuures suhestus ja pani mind suhestuma lootüübiga, millega ma muidu püstihädas olen, aga mis oli mulluses proosas tuntavalt kohal: „naine haiglas / arsti juures”. Tõstan käed, olen tümikas: enamasti polkovnikuleselikult mõjuvad need novellid. Ju on omajagu lugejaid, kes oma valu neis ära tunnevad ning ühiskonna vaimse ja kehalise tervise kohta see head ei räägi. Ju ei räägi ka minu kohta, kes ma kipun reageerima nagu siis, kui võõras või juhututtav peab pikalevenivat monoloogi oma tervisehädadest – noogutan viisakalt, katsun kaasa elada, aga tähelepanu hajub üsna ruttu.

Ja veel, natuke nagu etenduse lõpus lavastaja ilmumine rambivalgusse. Septembrikuu Akadeemias ilmus tore novellett „Kirjandussündmus” siinse aastaülevaate Loomingusse tellijalt Toomas Haugilt – kuidas Jaan Kross ühe kirjanduspreemia (huvitav, millise?) laureaadist (huvitav, kellest?) kuuldes ennast hauas maavärina saatel ringi pööras. Ja ma mõtlesin seepeale üsna stoiliselt – mis seal ikka pöörata? Kui juba hiljaaegu Estonias ja ERM-is esinesid popskandalistid, keda on võrreldud Onu Bellaga, miks ei peaks siis klassikutenimelisi kirjanduspreemiaid saama tänane Elisabeth Jõhvi või Anne Memedova? Nagu hauaspööranu on direktor Wikmani suu läbi nentinud: „Suurte ja väikeste aegade vaheldumise seadus.”

---

^[1] Pille-Riin Larm, Naiste aasta, naiste kümnend. Sirp 16. I 2026.

^[2] Sven Vabar, Mehis Heinsaare mistahes-ruumid. Igatsus tõelise tundmuse välu järele ja selle kriitiline potentsiaal. Keel ja Kirjandus 2025, nr 7, lk 563–585.

^[3] GALERII: Andrus Kivirähk esitles uut teost „Puulased ja tohtlased”. Õhtuleht 13. XII 2020.