„(Tõuseb püsti ja läheb raamaturiiuli juurde.) Kui olen masenduses, mida juhtub sageli, siis tulen siia ja vaatan raamatuid. Nad on minu trööstijad. Alati, kui imestan, et mis asi, pagana pihta, see elu oli, leian siit seletuse. Minu kirjutatud kolmkümmend raamatut ja kõik tõlked. Nelikümmend kaks erinevat keelt, kaasa arvatud inglise keel. Horvaatia, ukraina, norra, telugu… vene? Oh jaa, muidugi samizdat. Loomulikult, „Darkness at Noon” on mu kõige populaarsem raamat Venemaal. Nähtavasti oli mul midagi öelda. Selles pidi siiski mingi iva olema.
Intervjueerija: Mis paneb teid kahtlema, kas selles oli iva?
Koestler: Kui kirjanik minetab kahtlused, siis on tal kriips peal.
Intervjueerija: Kas tuleb mingi punkt, kus inimene peab lõpetama kahtlemise?
Koestler: Jah, surm. Aga mitte enne seda. Kui kirjanik kaotab ebakindlustunde, kaotab ta alandlikkuse – siis on tal kriips peal. Ta hakkab vahetpidamata kirjutama üht ja sedasama raamatut nagu idioot.”[1]
Teksti alustamist kellegi teise tsitaadiga võib kvalifitseerida agressiivseks intertekstuaalsuseks. Vikipeedia ehk vastutusvaba entsüklopeedia, mis ajab siiski mõne asja ära, ütleb praegu nii:
„Intertekstuaalsus tähistab ühe teksti tähenduse kujundamist teis(t)e teksti(de) poolt. Intertekstuaalsuse hulka kuuluvad näiteks vihjamine, tsiteerimine, plagieerimine, tõlge, pastišš ja parodeerimine. Pärast seda, kui Julia Kristeva intertekstuaalsuse mõiste 1966. aastal Mihhail Bahtini tööd läänemaailmale tutvustades kasutusele võttis, on terminit samuti korduvalt laenatud ja muudetud.”
Lisan, et sageli esineb ka selliseid intertekstuaalsuse (IT) juhtumeid nagu vigane plagieerimine, mis tuleneb kirjaoskamatusest, ja esineb ka võltsvihjamist, kus näiteks Anton Suurkasele[2] omistatakse A. H. Tammsaare mõtteid või vastupidi. Selle nähtuse põhjus on ilmselt salapärane vaimne kõikumine.
Üht IT alaliiki võib nimetada allaheitlikuks plagieerimiseks.
Nii erinevad kui kõnesolev klassikaline IT ja uus IT (infotehnoloogia valdkond) ka pole, on nad selle alaliigi puhul siiski üllatavalt samastunud. Uue puhul plagieeritakse trafaretseid tekste, automaatselt, masinlikult. Nett on neid täis ja kõigil literaatidel, kes on uue IT mõju alla sattunud, eriti neil, kelle elu möödub sotsiaalmeedias, on igapäevased trafaretiannused suured, need rändavad nagu kontraband romaanidesse, novellidesse, esseedesse, näidenditesse ja isegi luuletustesse.
Klassikalise IT puhul on allaheitlik automaatne plagieerimine aga veider ja paradoksaalne, sest see on miinusmärgiga, mis tähendab, et literaatidel jääb midagi totaalselt puudu juba teose idee, süžee või kompositsiooni tasandil, sest lugemus on lootusetult puudulik. Kui tekstikogemus on napp ja ühekülgne (nagu ta paistab ikka enam olevat nii meil kui mujal), piiratud kas žanriliselt, keeleliselt või ajastuliselt, rääkimata mahust, siis see mõjutab nn oma toodangut salalikult.
Üks levinud näide on inimeste kujutamine niisuguses proosakirjanduses, kus esinevad vaid kriipsujukude ja kriipsumannide nimed, kuid inimesi ei ole, neid nähtavaid, tajutavaid, aistitavaid inimesi oma iseloomu, välimuse, huvide ja mõtteviisiga. Pole isiksusi, mõtlevaid, valivaid ja tegutsevaid tegelasi, selle asemel esindavad kriipsolendid võltside sõnade taustal üksnes autorit ja tema sotsiaalseid konstruktsioone.
Eestis muudkui korrutatakse, et meil on ikka rohkem kirjutajaid ja vähem lugejaid, kuid ma ei sihi selles suunas. Ma räägin tendentsist, et maailma kultuuride- ja keelteruumis on märgata, kuidas literaadid toodavad ikka enam ja enam raamatute asemel kaupa nagu jalatseid, mis erinevad vaid kingapaelte värvi poolest.
Selle loo kontekstis tuleb öelda, et klassikaline IT neisse ei puutu, sest nende lugemus on väga piiratud ja nad ei aima, et selle paljastab isegi põgus pilguheit nende teostesse.
„Eesti keele seletav sõnaraamat” (2009) selgitab IT tähendust teistsuguse hoiaku ja sõnastusega kui Vikipeedia: intertekstuaalsus on „semiootiline käsitlus, mis tegeleb märkide ja tekstiosiste kandumisega ühest tekstist teise, väljendades kirjandusteose eriomast seotust teiste teoste ja tekstidega”.
Ja nii on märkmeid vana klassikalise IT teemal loomulik lõpetada tsitaadiga, mis peegeldab semiootilist mõtlemist. Praegu, aastal, mille märk on eesti raamat 500, on hea ja vajalik korduvalt meenutada seda, mida ütles president Lennart Meri eesti raamatu aasta avamisel 22. aprillil 2000 Eesti Televisioonis.
„…me kõik oleme eesti raamatu lapsed. Eesti raamat sündis 1525. Poleks ta sündinud ja läbi sajandite vaevaliselt jõudu kogunud, oleksime täna sakslased või rootslased või venelased, ja maailm ise oleks meie võrra vaesem. Niisiis, raamatuaasta on kõigepealt meie ühine sünnipäev. Raamat on meie ema ja isa – ka nendele vähestele, kes raamatut võõristavad või raamatut ei ole kunagi kätte võtnudki.
[—]
Miks on raamat nii vägev ja armas? Ma arvan, sellepärast et raamatul on alati kaks loojat: kirjanik, kellest raamat sünnib, ja lugeja, kes raamatu najal sünnitab oma maailma, oma maastikud, oma tegelased, kellele ta kingib oma armastuse või keda ta endast eemale tõrjub. Nii valmib raamat lõplikult alles lugejas ja raamat on ka tema kujutlusvõime vili. See salapärane oskus kujutleda, uudishimu tunda, raamatule küsimusi esitada ja vastuseid kuulda, ehk lühidalt – raamatuga kahekõnet pidada –, ei tule iseenesest. Seda tuleb õpetada ja õppida. Ma kasutangi raamatuaasta avamist selleks, et paluda lapsevanemaid: leidke õhtuti kümme minutit aega ja ja lugege omaenda lapsepõlve lemmikraamatust oma lapsele ja oma häälega ette seda, mis kunagi ammu teile endile meeldis. Ärge pange tähele neid valeprohveteid, kelle arvates teie lapsepõlve muinasjutud pole enam moes. Vahetegemine hea ja halva vahel pole moeasi. Mina igatahes oleksin õnnelik ja teile kõigile tänulik, kui raamatuaasta kinnistaks raamatuvajadust ennekõike laste hulgas, kelle õlgadele jääb ju 500-aastase eesti raamatu peo pidamine.
[—]
Iga inimene on raamat, aga mõni raamat võib ka rahvas olla!”[3]
Postskriptum. Nagu eeldame, vallutab TI varsti uue IT, kuid see on siis juba järgmine teema. Milline suhe tekib lõpuks TI ja vana IT vahele, see on ülejärgmine teema.
[1] A. Koestler, Pühendatud. Tlk U. Uibo. LR 1995, nr 5, lk 63; intervjuu tlk T. Haug.
[2] Anton Suurkask (1873–1965) oli viljakas luuletaja ja kirjamees, ka kunstnik ning seltsi- ja sporditegelane.
[3] L. Meri, Riigimured. Koostaja T. Kiho. Tartu, 2001, lk 407–408.
Lisa kommentaar