2002. aastal sai Loomingu veergudel lugeda Sven Vabari tehtud intervjuusid noorte menukate kirjanikega – näiteks Kristiina Ehini, Jan Kausi ja Urmas Vadiga, kui nimetada mõnda. Nüüdseks on sellest möödas juba peaaegu terve põlvkond ning maailmas ja taasiseseisvunud Eestis on nii mõndagi muutunud. Seega on igati paslik üritust korrata, vaadata otsa praegustele noortele kirjanikele ning uurida neilt, mida nad maailmast, kirjandusest ja kirjutamisest arvavad. Eks ole just noored kirjutajad kõige paremaks peegliks parasjagu ühiskonnas toimuvale, kehtivatele jõujoontele, õhus olevatele teemadele. Ja tulevikust vaadatuna on just nemad need, kelle kaudu meie aega määratlema asutakse.

Esimesena kohtun Aliis Aalmanniga (1995), kes võitis mullu Tuglase novelli­auhinna novelliga „Mina ei käinud siis veel koolis” ning Gustav Suitsu luulepreemia oma teise luulekoguga „Väe võim”, 2021. aastal oli ta Betti Alveri kirjandus­preemia laureaat. Kohtusime Aliisiga ühel soojal augustikuu päeval tema kodu­linnas Võrus, jõime välikohvikus kohvi ja jalutasime järve ääres.

SAARA LIIS JÕERAND: Mul on väga hea meel, et meil õnnestus kohtuda just Võrus. Räägi natuke oma linnast, mis suhe sul sellega on?

ALIIS AALMANN: See on mu kodulinn. Siin möödus mu lapsepõlv, lasteaia- ja kooliaeg, ning nüüd töötan ka siin. Mulle väga meeldib, et Võrus on vaikne – tänaval saab kõndida nii, et vahel ei olegi inimesi ümber. Tartus ja Tallinnas käies tahaks hiljemalt paari päeva pärast ikka ruttu vaikusesse tagasi. Võru satub mu novellidesse ja luuletustesse ka päris tihti.

S. L. J.: Kas tulid kohe pärast magistriõpinguid siia tagasi, kas sind ei tõmmanud kuhugi mujale?

A. A.: Magistri lõpp oli COVID-i aeg, ma elasin sellel ajal niikuinii siin. Ja kui ülikooli lõpetasin, otsisin tööd, lõpuks leidsingi. Olin ühe aasta käsitööringi juhendaja ja nüüd läheb viies aasta põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana. 5. klassi ajalugu õpetan ka.

S. L. J.: Kuidas sulle õpetamine sobib?

A. A.: Mulle meeldib see keskkond ja mulle meeldib noortega suhelda, see hoiab ennast ka nooruslikuna. Mulle meeldib see, et ma saan vabalt olla cringe – tean juba ette, et olen seda niikuinii, nii et võin ükskõik mida teha. Ja põnev on näha, kuidas tänapäeva põlvkond mõtleb ja kuidas mina nende mõttemaa­ilmaga suhestun.

S. L. J.: On sul näiteid asjadest, mida nad teistmoodi näevad?

A. A.: Eks kõige tüüpilisem vastus on ikka suhtumine õppimisse. Aga ma saan nende motivatsioonipuudusest ka väga hästi aru, sest maailm ongi ebastabiilne, me ei tea, mis ees ootab. Mina mõtlen nüüd tagantjärele, et oleksin võinud õppimist natuke lõdvemalt võtta, aga siis ma ju seda ei teadnud. Kui hakata täis­kasvanuna noorele ütlema, kuidas olla, siis ta ei taha seda kuulda. Aga ma usun, et mingi vastuolu peab olema, mingi tõukumine või põrkumine – mina peangi sundima, tema peabki vastu hakkama ja niimoodi ta leiabki selle, mis talle tegelikult sobib.

S. L. J.: Ülikoolis õppisid eesti ja soome-ugri keeleteadust. Kuidas sellele valikule tagasi vaatad?

A. A.: Ülikooli minnes oli mul valik, kas keel või kirjandus. Kirjanduse puhul hirmutas mind see, kui palju seal lugema pidi, ja veel tähtajaks! Liiatigi tahtsin ju kõrvalt lugeda ka seda, mis mulle endale meeldib. Natuke kartsin, kas ma ikka oskan loetut õigesti tõlgendada – et äkki ma ei näe seda iva, mida ma nägema peaksin.
Aga keel? Mulle on alati keelemängud meeldinud ja mind väga huvitab, kuidas keel mõjutab mõtlemist ja kuidas me näiteks vihahoos väljendume ja kuidas sõbralikult väljendume… Ma olen selle valikuga väga rahul. Aga ma ei tea, mis oleks teisiti, kui ma oleksin õppinud õpetajaks. Praegu üritan ma näiteks kõnekeelde suhtuda võimalikult liberaalselt. See, kui õpilased kasutavad inglise keele slängisõnu ja lisavad sinna mõne eesti keele käändelõpu, on ju lahe. Ma olen neile öelnud ka, et te peategi niimoodi tegema, see on okei. Te ei räägi inglise keelt, vaid sellist lahedat segakeelt. Aga ma saan muidugi vana kooli suhtumisest ka aru – et kui ei räägita „korrektselt”, siis võib meelest ära minna, kuidas see üldse käib.

S. L. J.: See on huvitav küsimus, kütab muudkui kirgi. Olen ka mõelnud, kuidas küll teha nii, et inimesed tunneksid ennast oma emakeelt rääkides hästi ja vabalt, aga samas püsiksid ka igasugused lahedad keelenüansid. Kõik taandub vist lugemisele?

A. A.: Ka raamatutes on keelekvaliteet jube kõikuv. Vahel loevad õpilased midagi ja on selle üle väga uhked, aga mina olen endaga konfliktis, sest… Mis keelt ta nüüd tegelikult õppis? Kui raamatus sõnastus lonkab, siis ta kirjutab kirjandit sellesama lonkava sõnastusega.

S. L. J.: Kuidas sa ise kirjutamiseni jõudsid ja mismoodi on see teekond kulgenud?

A. A.: Kui mu mälu ei peta, siis esimese luuletuse kirjutasin umbes kaheksa-­aastaselt. Sealt edasi katsetasin lugudega. Mulle lapsena väga meeldis, kui muinas­jutte jutustati või ette loeti, ja mulle meeldis ka neidsamu muinasjutte ümber jutustada. Mind võlus see maailmade loomine, põnevuse tekitamine. Pärast seda tuli mingi aeg, kus ma mängisin eelkõige sõnade ja nende kõlaga – kirjutasin inglis­keelseid luuletusi, otsisin sõnaraamatust riime ja õppisin selle kaudu uusi sõnu. Ilmselt kirjutasin eesti keeles ka, see teismeea äng tahab ju lihtsalt välja saada… Ühel hetkel hakkasin Rate.ee-s järjejutte kirjutama. Mind lugesid päris paljud eri vanuses inimesed, mis oli üllatav, sest see polnud ju mingi kõrgkirjandus. Hiljem kirjutasin Wattpadi. Mulle meeldis väga pealkirju välja mõelda – vahel lugu veel polnudki, aga pealkiri oli juba olemas ja siis pidi sinna midagi tekitama.
Ma arvan, et see oligi see, mis kirjutamise lihast treenis. Ma lasin kõik endast välja, nagu tuli – kool sai läbi, läksin koju, hakkasin kirjutama. Tulebki harjutada, harjutada, harjutada. Inimesed ei taha seda tavaliselt kuulda, vaid ütlevad, et sul on loomulik anne – aga ei ole loomulik. Ma olen pingutanud. Ma kirjutasin väga palju halba, enne kui tuli midagi sellist, mis võiks kedagi kõnetada.

S. L. J.: Ja 2018. aastal debüteerisid Värskes Rõhus ning 2021. aastal ilmus su debüütluulekogu „Verihaljas”.

A. A.: Esimese luulekogu käsikirja kohta öeldi mulle, et see on liiga toores, ja ma siis trotsist otsustasin, et kirjutan sellise, mis sobib. Lugesin palju muud luulet, võib-olla mõni leiab need mõjutused üles ja mõtleb, et olen täpselt kellegi pealt maha kirjutanud. Aga ma proovisin ikkagi võimalikult enda moodi kirjutada, teiste luuletustest sain lihtsalt abi. Ja teise käsikirja võttis Värske Rõhk juba avaldada, mille üle mul oli väga hea meel.
Tagantjärele vaadates on mul üldse avaldamisteekonnaga päris hästi läinud, kuigi endal on mul ikka kogu aeg tunne, et ma ei pinguta nii palju, kui võiks. Praegu samamoodi – mul tuleb kohe-kohe novellikogu välja, siis tuleb luulekogu, siis ilmub ka üks ingliskeelne tõlge. Aga tunne on, nagu ma ei teeks mitte midagi.

S. L. J.: Sinu loomingus on olulisel kohal pärimuslikud motiivid. Oma magistritöös uurisid naistega seostatud värvisõnu rahvalauludes. Kuidas see huvi sündis?

A. A.: Ma olin ülikoolis osalenud Kristiina Ehini loovkirjutamiskursusel ja me jäime temaga pärast üht slämmi rääkima. Tema ütleski, et rahvalaulud on selline uurimata ala. Mina mõtlesin, et ei, elu sees ei – ma ei saa neist aru. Et neid on palju, ma ei oska neid tõlgendada. Aga kui tuli magistritööks teema valida, siis see hetk seal slämmil vilkus mul kuskil kuklas ja ma otsustasin, et olgu peale. Muidu ma neid ju ei loekski. Ja üldiselt oli mulle rahvaluule ju meeldinud – needsamad muinasjutud, igasugused lookesed, perelegendid, tondijutud.

S. L. J.: Praegu su loomingut vaadates tundub see igati loogiline. Mil määral oled rahvalauludest otsest inspiratsiooni saanud, mil määral on rahvalaul juba olemasolevat toetanud? Mis vahekorras need asjad on?

A. A.: Fifty-sixty. Mõned rahvalaulukatkendid ma kirjutasingi endale välja ja nende ainetel sündis hiljem midagi. Näiteks „küll mina kuulsin, kui mind tehti” peaks olema üks konkreetne laul. Seega otsest mõjutust on mingil määral küll, aga veel enam tuleb see esile kaudsemalt meeleolude ja teemade kaudu.

S. L. J.: Tihti võib pärimuslike motiivide kasutamisel juhtuda, et tekib mingi austus, ei julgeta eriti lähedalt puudutada. Mul on aga tunne, et sina mängid nendega päris mõnusasti – kui kindlalt sa end selles pärimuslikus maailmas tunned? Kui palju julged väänata ja kuidas?

A. A.: Ma ütleks, et julgen küll, aga see on tõepoolest saanud ka negatiivset vastukaja. Esimese luulekogu kohta öeldigi ühel juhul, et mängin liiga vabalt. Aga mina mõtlen – kas me tahame siis asja elus hoida või lükkame ta tagasi sinna kasti, kus ta jääbki minu jaoks kättesaamatuks, sest ma pole temaga koos elanud? Pigem ma siis võtan vabaduse ja võib-olla käitungi rahvaluulega natuke julmalt, aga vähemalt on see luule selle kaudu kuidagi olemas. Ja äkki tekib kellelgi huvi, kes siis võtab asja nii-öelda tõsisemalt.
Nii et natuke hirm on, aga ma ise tunnen, et kui rahvaluulega mängin, siis ma olen osa sellest suuremast kosmosest, olen osa sellest maast koos rahvaga.

S. L. J.: Annad oma tekstides tihti hääle neile, kellele seda ühiskonnas naljalt ei anta – ääremaale, vaesemale, nõrgemale. Ja ka väiksemale. Kas kirjandusel on mingi eetiline ülesanne? Ja kui väga sa ise seda teadlikult teed?

A. A.: Häält peab andma. Ise ma seda vist kuigi teadlikult ei tee, pigem on asi selles, et mind mõjutab väga palju mu lapsepõlv. Ääremaa äärelinna lapsepõlv. Mu vanavanaema elas raudtee ääres, seal sai puu otsa ronida, hoovilastega mängida, seal nägi pensionäre, kes õues istusid. Nemad siis rääkisid meiega, hoidsid silma peal. Kogu aeg oli selline kogukonnatunne. Aga seda põnevamad olid need hetked, kui kedagi õues polnud ja me ei teadnud, kas salaja vaadatakse või mitte. Õunaraksus sai näiteks käidud, kuigi mina olin nii tubli laps, et ei võtnud ühtegi.
Võib-olla ma tundsin lapsena, et mind ei mõisteta piisavalt, ja sellepärast tõmbab mind see lapse perspektiiv – nüüd ma saan öelda, et vaadake mind. Ja juhtida tähelepanu ka sellele, et tänapäeva lapsed tunduvad kohati kõrvale jäetud. Neil on tegelikult väga elav kujutlusvõime, rikas maailm ja nad tunnevad kõike ju väga tugevalt, aga sellega nagu ei arvestata.

S. L. J.: See, kuidas sa oma õuekogukonda kirjeldad, seda kogu aeg kellegagi ühenduses olemist, seostub päris ilusti sellega, kuidas sa oma tekstideski eri positsioone võtad. Et kõik on korraga siin, kõik need lood on korraga olemas.

A. A.: Mul oli kaks maailma: esiteks äärelinn, aga teiseks ka kortermajade oma. Siin meil ju puu otsa ronimist polnud, meil olid turnikad. Siin käis piiride katsetamine teistmoodi. Kui ema ütles, et pead olema õhtul kell 10 kodus, siis mõnikord ma olin küll täitsa maja juures, aga tuppa ei läinud. Vaatasin, kuidas minutid muudkui lähevad, vahel ei võtnud telefoni vastu. Pärast sain pahandada, aga nii põnev oli. Me olime ju hämaras, olime õues ja koos.
Vanavanaema juures oleks keegi ikka märganud, oleks akna peal hõikunud, aga kortermajade vahel on teistmoodi. Keegi ei tulnud meid otsima.

S. L. J.: Häälte ja perspektiivide paljusus ning selle väärtuse näitamine on suuresti ka feministlik teema. Naiskogemus on samuti su tekstides olulisel kohal. Kui teadlikult sa feministliku diskursusega suhestud, kuidas ennast sinna paigutaksid?

A. A.: Ma olen kindlasti seal. Vahel teadlikumalt, vahel vähem. Mõnes tekstis ma olengi see vihane naine, aga enamasti kirjutan ikka sellest, mida ise kogen. Ja perspektiividega mulle meeldib lihtsalt katsetada – iga inimene näeb asju küll oma mätta otsast, aga mätast võib ka vahetada.

S. L. J.: Oma novellis „Sügisand” tegeled vana naise kuju kaudu inimese kogu elukaarega, vaesuse ja üksindusega.

A. A.: See tekst sündis ka päris elu pealt. Meil ongi siin mõned tädid, kes oma aiasaadusi müüvad, ja ma olen tihti kahevahel, kas ma lähen ja ostan või mitte. Mis mu eesmärk siis on? Kas ma ostan sellepärast, et ma tahan aidata, või selle­pärast, et mul on süütunne? Ja nii jääbki sageli kõik tegemata. Minu lahendus oligi siis see, et ma kirjutan teksti. Iseasi, kui õige see oli, selline kujutlemine, et mida nad tunda võisid. Aga keegi teine saab siis mingi teise vaate luua ja sellest kirjutada.

S. L. J.: Mil määral võitled kirjutades küsimusega, kui õige üldse on oma lugu maailmale projitseerida?

A. A.: Ikka võitlen. Mõtlen, kas mina olen see õige inimene neid asju kirja panema. Aga samas, kui ma teiste tekste loen, siis ma enamasti nii sügavalt ei mõtle, kas neil on see õigus. Võtan teksti ikkagi sellisena, nagu see on, ja võib-olla saan sealt vähemalt mingi suuna, olgu see siis äratundmine või tõukumine.

S. L. J.: Kuidas sa kirjutad? Kust impulsse saad?

A. A.: See on suhteliselt kaootiline. Mul on tavaliselt hästi palju poolikuid mõtteid – mõni on selline, mis ootab ainult lõppu, seda koera saba, aga ma kuidagi ei saa seda kohe kirja panna, sest aeg ei ole õige. Vahel peab küll ennast sundima ka, aga siis saan tõenäoliselt ainult mingi idee kirja, avaldamiseks pole see veel valmis. Peab tulema tagasi, uuesti üle lugema, vaatama, kas teema voolab ilusti, kas hääl jääb samaks või kui see hääl muutub, siis miks.
Näiteks Tuglase auhinna saanud novelli sundisin ma ennast kirjutama õhtuti pärast tööd – ma olin küll väsinud, aga minus oli mingi rahutus või sisemine sund. Mis mõttes sa lihtsalt passid seal teleka või arvuti ees – kirjuta! Tuleb, mis tuleb, oluline on iga päev natuke kirjutada. Lugesin alati enne üle, mis ma olin juba kirja pannud, ja siis jätkasin. Luuletustega on selles mõttes natuke lihtsam, sest teksti on vähem. Kuigi mõne reaga võib muidugi sama palju vaeva näha kui novelliga.

S. L. J.: Kirjutad aktiivselt nii luulet kui proosat. Kuidas see välja kujunenud on?

A. A.: See Rate.ee ja Wattpadi harjutamisperiood oli proosa aeg. Siis tuli luule laine, kus ma pikemaid tekste üldse ei kirjutanud, kuni hakkasin ise rohkem novelle lugema. Mõistsin, et miks ma ei või proovida, see ei ole ju romaan! Nii et proovisin ja katsetasin.
Aga see, mis lõpuks avalikkuse ette jõuab, ei ole ju mu ainus pingutus. Väga palju on ka seda, mis jääb lihtsalt kõrvale, paljud poolikud tekstid jäävadki elu lõpuni poolikuks. Mul on väga palju märkmikke, kuhu on igasuguseid mõtteid kirja pandud – raamatutest, seriaalidest, teiste öeldust jne.

S. L. J.: Ma just tahtsingi märkmike kohta küsida. Nii et mõnikord istud tühja paberilehe ette maha ja asud kirjapandud ideid läbi sirvima?

A. A.: Jaa, on ikka selliseid hetki. Novellide jaoks panengi kõigepealt idee kirja, ei hakkagi seda kohe voolima. Ja kui ma siis leian energia ja aja, siis istun maha ja proovin. Iga kord see muidugi ei õnnestu, aga ma olen ennast rahustanud sellega, et üks rida on parem kui null. Ja sinna juurde käib alati mõttetöö – tegelikult töötan ma ju kogu aeg.
Ja kui ikka hakkama ei saa ja end halvasti tunned, tuleb ka seda nautida! Näiteks mina vingun hästi palju, aga see on minu viis asjadega tegeleda. Ma saan siis asja endast välja, tihtipeale tekib juba vingudes mingi lahendus.

S. L. J.: Oled varasemates intervjuudes öelnud, et oled iseenda toimetamisel pigem nõudlik. Seda on ka tunda – su sõnad on hästi täpsed, nende kõla paigas. Kuidas sul lõpliku variandini jõudmine välja näeb?

A. A.: Aega on vaja, nii klišee kui see ka poleks. Kui ma kirjutan, hakkab tegelane mu peas rääkima. Ja kui ma teksti hiljem üle loen ja seesama tegelane ühel hetkel enam samamoodi ei räägi, siis tuleb hakata otsima – mingi sõna välja vahetada, mõni koht ümber kirjutada. Mäletan, kuidas Lorde oma esimese albumi laulusõnade kohta ütles, et tema jaoks peab iga sõna olema paigas. Ja sellel albumil on seda tunda – nii palju on väheste sõnadega ära öeldud. Mulle endale meeldib samuti lugeda just sellist kirjandust, kus kõik on täpne. Ma tahan, et see tekst mõjuks, et see päriselt lükkaks mind kuhugi, et ma tunneksin seda.
Aga ma olen nüüdseks mõistnud, et sellesse ei tohi ka liiga kinni jääda. Õpin sellest praegu pigem lahti laskma – vahepeal peab õhku ka olema. Need nii-öelda mõttetud sõnad aitavad mõnikord hinge tõmmata.

S. L. J.: Milline on sinu jaoks üks ideaalne tekst?

A. A.: Peaasi, et tekste oleks palju, et igaüks leiaks endale selle õige. Aga mina tahan, et mu maailm rappuks. Siis ma tunnen, et kasvan inimesena ka.

S. L. J.: Kust sa seda rappumist leidnud oled?

A. A.: Ma olen viimasel ajal päris häid raamatuid lugenud. Mulle väga meeldis Loomingu Raamatukogus ilmunud Péter Nadasi „Piibel”, seal oli kõik nagu paigas. Ja Deborah Levy raamatut „August Blue” lugesin, küll inglise keeles, see oli ka väga tihe, samas oli seal piisavalt lünki, mida tuli lugejana ise täita. Levy raamatus oli mingi sünge kergus. Seda ma vist ka raamatute juures otsin – et mind lükataks, aga samas oleks seesugune sünge kergus. Midagi, millest võib tekkida küll identiteedikriis, aga mida on mulle pehmelt serveeritud. Siis on põnev endaga olla. Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast” on ka super. Carolina Pihelga „Lõikejoon” samamoodi meeldis väga. Ja näiteks Sayaka Murata on selline kirjanik, kes on nii julge, nagu mina ei suudaks kunagi olla. Aga selliseid julgeid kirjanikke, kes ei mõtle sellele, mida teised arvavad, on ka väga vaja. Mariana Enriquez muidugi ka. Tema on mu eeskuju just selles, kuidas võtta üks väike osa ühiskonnast – nagu õunamüüjad – ja ehitada lugu nende ümber. Ta oskab nii hästi asupaiku defineerida, erinevaid tegelasi sinna sisse sulatada… Ja küsimusi jääb ka päris palju õhku. Üritan ka ise omaks võtta arusaama, et kõik ei pea olema selge. Kohati on see küll raske, kardan, kas üldse saadakse aru.

S. L. J.: See „sünge kergus” on hästi öeldud, tuleb mulle ka sinu enda tekstidest tuttav ette.

A. A.: Elu on kogu aeg ju sünge, aga samas saavad kõik asjad ükskord otsa.

S. L. J.: Liiguks kirjanduse juurest kirjandusvälja poole. Rääkisime juba sellest, kuidas sa tunned, et erined endast noorematest, aga ma tahaks küsida, kas sa tunned enda ümber ka mingit põlvkonda, sarnaselt mõtlevat kogukonda? Kui, siis millist?

A. A.: See ei vasta päris küsimusele, aga ma tunnen, et minust nooremad kirjutajad on õudselt tasemel. See tekitab muidugi kadedust, aga samas ka elevust ja kaasaelamist – pange edasi, täiega lahe on, kirjandus elab! Kui üldsus kogu aeg räägib, et enam ei loeta ega kirjutata, siis võtku Värske Rõhk lahti, nalja teete või? Nii palju lahedaid noori on.
Ma ei tea, kuidas mu enda põlvkonnaga on… pigem ma vist mingit põlvkondlikkust ei tunne. Ja mida aeg edasi, seda rohkem on hoopis tunne, et uued noored tulevad peale ja mind lükatakse juba kuidagi kõrvale. Aga ma pole veel suurekski saanud!

S. L. J.: Kuidas sa üldse eesti kirjandusmaastikku oma perspektiivist näed? Kui konnatiik ta sinu jaoks on?

A. A.: Natukene kindlasti, aga oleks ju ka imelik öelda, et kirjanikke oleks liiga palju, niigi on meid siin Eestis vähe. Kirjandust tuleb kogu aeg juurde, minu meelest on tasakaal päris hea. Pean veel võib-olla natuke tööd tegema sellega, et julgeda läheneda kirjanikele, keda nägupidi tegelikult tunnen – eeldan enamasti, et keegi mind ei tea.

S. L. J.: Aga kuidas sa kirjandusüritustesse suhtud?

A. A.: Tahaks nendele üritustele rohkem sattuda. Kui üritus on nädala sees Tallinnas või Tartus, siis ma enamasti ei jõua sinna niimoodi, et bussiga tagasi ka saaks. Või olen lõviosa ajast kohal, aga kõige põnevamaks läheb ju siis, kui üritus on läbi ja algab suhtlemine.
Mulle näiteks väga meeldis, et Tõnis Vilu tegi scrap book’i ehk prahipäeviku töötoa. Ma ei saanud kahjuks minna, aga ma tegelen sellega aktiivselt, täidan mitut prahipäevikut korraga, ma ei teagi, mis loogika alusel. Tahaks sellega tegelikult tõesti ka kollektiivselt tegeleda.
Üldiselt mulle tundub, et üritusi on piisavalt. Ja on hästi tore, et slämm on ka järjest populaarsemaks muutunud.

S. L. J.: Kui nüüd lõpetuseks suurte küsimustega provotseerida, siis – milleks see kõik? Mis sind kirjanduse juures hoiab?

A. A.: Kui ma olen juba siia sattunud, siia ellu – siis miks mitte? Ma olen üldiselt elumuutuste osas pigem arg inimene, aga kirjutamine aitab mul mugavus­tsoonist välja tulla. See on üks koht, kus ei ole nii jube neid samme astuda. Teised ju kirjutavad, miks ma siis ei või? Ja kui teised võidavad auhindu, siis miks mina ei või?
Ja kultuur üleüldiselt… see võib olla ilmselge vastus, aga ma arvan, et seda on vaja sellepärast, et inimene on endas väga kahtlev. Tal on vaja kuulumistunnet. Ma loen, et kuuluda, ma kirjutan, et mingid oma inimesed üles leida.
Aga tegelikult ma ei tea, miks inimesel on üldse identiteeti vaja. Milleks meil on vaja rahvust, või paika panna, kas me oleme Balti riigid või Põhjamaad? Me võiks ju ka lihtsalt olla, aga millegipärast on oluline asjad ära raamida. Lapse arengus on ka see üks faas, kus ta tegeleb füüsiliste piiride paikaseadmisega, nii et ta topib asju suhu, saab teada, kus on tema ja kus on teine asi… Meil on vaja piiri, mille vastu põrkuda. Ja millest üle astuda.