Eelmise aasta kevadel toimus Vilniuses, Kirjanike Klubis, kirjandusõhtu, mis oli pühendatud Eleonora Žikorytė-Jankuvienėle. Teenimatult unustuse hõlma vajunud literaat oli esimene leedulane, kes kahe ilmasõja vahelisel ajal tõlkis otse eesti keelest leedu keelde vähesel määral eesti kirjanike loomingut. Õhtut juhatas Danutė Sirijos Giraitė, kes intervjueeris tõlkija poega Gediminas Jankust. Intervjuu ilmus ajakirjas Metai (Aastad, 2024, nr 8–9) eesti kirjandusele pühendatud numbris. Loodetavasti pakub see huvi ka meie lugejatele.

Danutė Sirijos Giraitė on eesti kirjanduse tõlkija, kelle vahendusel on leedu keeles ilmunud enamik eesti kirjanduse kullafondist, sh A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” pentaloogia ning Jaan Krossi „Kolme katku vahel” I–IV. Ta on tõlkinud kirjandust ka soome ja inglise keelest.

Intervjuus mainitud Vytautas Sirijos Gira on Danutė Sirijos Giraitė isa ja Liudas Gira tema vanaisa.

Eesti kirjandusele pühendatud raamatuaastal oli Danutė Sirijos Giraitėl suur roll mitmesuguste kirjandusõhtute, filmilinastuste korraldamisel, ajakirja Metai Eestile pühendatud numbri koostamisel jm. Tema vahendusel ilmus 2024. aastal leedu keeles Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan” ning Mats Traadi „Kogutud Harala elulood”, raamatus „Kolm eestlast” juba varem tõlgitud Mats Traadi „Karukell, kurvameelsuse rohi”, Mati Undi „Sügisball” ja Arvo Valtoni „Õndsusesse kulgev päev”, samuti Eesti luule kakskeelne kogumik „Põhjamaa valgus”. Tõlkija on olnud korduvalt nomineeritud Eesti Kultuur­kapitali auhinnale, sh eelmise aasta loomingu eest. 2018. aastal pälvis ta oma tollase töö eest laureaaditiitli.

Gediminas Jankus on Eleonora Žikorytė-Jankuvienė poeg, kirjanik, aja­kirjanik ja ühiskonnategelane, alates 2019. aastast Leedu kirjanike liidu Kaunase osakonna esimees. Ta on kirjutanud näidendeid, romaane, novelle, kriiti­kat jm. Enne lituanisti hariduse saamist Vilniuse ülikoolis õppis ta Tallinna Reaal­gümnaasiumis, sest elas koos oma emaga mõnda aega Tallinnas.

Alates 1990. aastast aitas Gediminas Jankus aktiivselt kaasa riigikaitse struktuuride loomisele, oli taastatud Leedu Laskurliidu (meie Kaitseliidu analoog) esimene juht. 13. jaanuari 1991. aasta sündmuste ajal juhtis seimi kaitsnud laskurite üksust. Hiljem osales munitsipaalpoliitikas, oli mitu korda Kaunase linnavolikogus ning ka abilinnapea. Igati vääriline lapselaps oma vanaisale – Tallinna pritsimeeste pealikule Antanas Žikorisele!

Eduardas Astramskas (1918–2007) on luuletaja ja tõlkija, tõlkinud peamiselt eesti ja saksa keelest. Õppis Kaunase ülikoolis majandust ja Vilniuse ülikoolis saksa filoloogiat. 1947. aastal arreteeriti ja mõisteti 25 aastaks Siberisse. Tuli 1956. aastal Vilniusesse tagasi, rehabiliteeriti 1989. Eesti keele olevat ta ära õppinud Siberis, vangilaagris.

1960. aastal ilmus leedu keeles tema tõlkijanimega „Kõrboja peremees”. Kuidas lugu täpsemalt oli ja kas ülejäänud tõlkeraamatud on tõlgitud eesti keelest või saksa keele vahendusel, pole enam kellegi käest küsida.

Ja veel: Antanas Kučingis, Aleksandra Staškevičiūtė, Vincė Jonuškaitė ning Kipras Petrauskas olid Kaunase tuntud ooperilauljad, Liudas Gira, Jonas Aistis, Salomėja Nėris ja Henrikas Radauskas – praeguseks kirjandusklassikud.

Tiiu Sandrak


Sirvides Leedu Teaduste Akadeemia Wroblewski raamatukogus kataloogi „Eesti ja läti tõlked leedu keelde 1918–1940”, leidsin, et eesti keelest oli bibliograafiat ehk oma viis lehekülge, läti keelest aga kümme korda rohkem. Mõistagi, lätlased elavad meie kõrval, meid ühendavad sarnane keel, kombed, religioon, rahvakunst. Eestlased on kaugemal, skandinaavlastele lähemal, tagasihoidlikud, pole harjunud oma emotsioone välja näitama. Vahest ehk seepärast ongi lätlastele alati rohkem tähelepanu pööratud.

Kuid käesoleval Eesti kirjanduse aastal 2024 on oluline meenutada meie teerajajaid-tõlkijaid, kes alustasid eesti kirjanduse tõlkimisega sõjaeelsel ajajärgul. Üks silmapaistvamaid oli Eleonora Žikorytė-Jankuvienė (1912–1995), esimene eesti kirjanike loomingu tõlkija (originaalkeelest) leedu keelde – literaat ja sõjaeelse Leedu saatkonna töötaja Tallinnas. Mul oli võimalus temaga tuttavaks saada ja suhelda oma õpingute ajal Eestis.

Kõneleme Eleonora Žikorytė-Jankuvienėst tema poja, kirjanik Gediminas Jankusega.


DANUTĖ SIRIJOS GIRAITĖ: Gediminas, alustame päris algusest – kuidas teie ema avastas Eesti või avastas Eesti hoopis tema?

GEDIMINAS JANKUS: Kõigepealt tahaksin teid tänada huvi ja tähelepanu pööramise eest minu ema noorusaja tegevusele ning tema mälestusõhtu korraldamise eest Kirjanike Klubis. Loomulikult olen sellest väga liigutatud – nõu­kogude ajal tema tõlkijatööd eesti autorite vahendamisel ju isegi ei mainitud.

Eesti avastamine oli üsna lihtne. Ema sündis 1912. aastal Tallinnas, tollases Revalis, XX sajandi alguse tormidest pillutatud leedulaste, minu vanavanemate Ona ja Antanas Žikorise peres. Või kui siiski täpsemalt öelda – ta sündis Peterburis ja toodi kuu aja pärast Tallinna. Eestit võib nimetada tema teiseks kodumaaks. Ta õppis Tallinnas, lõpetas gümnaasiumi, tudeeris Tartu Ülikoolis ja asus pärast selle lõpetamist 1932. aastal tööle Tallinna Leedu saatkonda, kus töötas kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal. Tema vanemad naasid koos 1920. aastal sündinud kaksikute, vend Vincentase ja õde Vitalijaga 1930. aastal Leetu, Kaunasesse.

Ema armastas nii Leedut kui ka Eestit, võib-olla Eestit isegi aastate möödudes rohkem – teda tõmbas ikka Eestisse tagasi, sest seal möödusid tema nooruse kauneimad päevad, millega kaasnesid kõige armsamad mälestused, ja tema teerajaja tegevus ning aktiivne osalemine tolleaegses Eesti ja Leedu kultuurielus.

D. S. G.: Miks Eleonora otsustas hakata õppima filoloogiat, kas ta püüdis sihiteadlikult eesti kirjandust tõlkida või tuli tõlkimine kuidagi iseenesest ajal, kui ta töötas Leedu diplomaatilises esinduses Tallinnas?

G. J.: Raske öelda, võib-olla oli määravam tema armastus kirjanduse vastu, sest ta hakkas juba gümnaasiumis proosapalu ja meeleolupilte kirjutama, ja kahtlemata huvitus ta eesti kirjandusest, nii klassikutest kui ka tolleaegsetest noorema põlvkonna esindajatest. Arvan, et tõlkimine oli sihiteadlik loomingulise väljendusviisi valik.

Suur mõju oli suhtlemisel toonaste tuntud eesti literaatidega, süvenemisel nende loomingusse ja lõpuks sugenes soov tutvustada eesti kirjandust leedu lugejatele. Ärgem unustagem tollal tärganud, tõsi küll, üsna arglikke sidemeid ja sõprussuhteid Leedu ja Eesti kirjanike vahel. Eriti hoogustusid need alates aastast 1938, mil Leedu Kirjanike Ühingut hakkas juhtima Liudas Gira.

Muuseas, ema julgustas tõlkima Igor Severjanin, kes oli sõjaeelse eesti luule kõige väljapaistvam tõlkija vene keelde. Leedu ülikoolides õppinud Aleksis Rannit ja teised eesti luuletajad tõlkisid leedu poeete eesti keelde ning ema oli neile esimene abiline reaaluste tõlgete tegemisel.

D. S. G.: Žikorytė esimesed ajakirjanduses ilmunud tõlked 1930-ndate teisel poolel olid mõned Juhan Jaigi ja Friedebert Tuglase palad ning Juhan Liivi „Peipsi peal”. Meie perioodikas pole kusagil mainitud tema kõige olulisemat ettevõtmist – A. H. Tammsaare romaani „Kõrboja peremees” tõlkimist. Aprillis 1941 teatas Sirp ja Vasar: „Leedu Riikliku Kirjastuse 1941. aasta kavva on võetud „Kõrboja peremehe” tõlki­mine leedu keelde. Tõlkijaks on Eleonora Žikorytė.”^[1] Samasugune teade ilmus ka 1940. aastal ingliskeelses väljaandes The Baltic Times. Romaani tõlge aga ilmus alles mõnekümne aasta pärast, tõlkijaks Eduardas Astramskas. Kuidas läks nii, et Eleonora töö ei näinud kunagi päevavalgust?

G. J.: Nüüd küll üllatasite, aitäh! Mul ei ole täielikku tõlgete nimekirja ja emale ei meeldinud tollest ajajärgust palju kõneleda, nii et mulle on „Kõrboja peremehe” võimalik tõlkimine uudis. Mul on oma raamatukogus see raamat olemas, ametlikult tõlkijaks Eduardas Astramskas, aga kes teab, võib-olla on seal ka ema tõlget kasutatud. Mäletan Astramskast oma lapsepõlvest, ta käis mitu korda meil külas, ja mul on veel üks tema eesti keelest tõlgitud raamat – Eduard Vilde romaan „Mäeküla piimamees” koos lahke pühendusega. Ema ja Astramskase suhe muutus mõne aja pärast üsna pingeliseks, mis oli muidugi seotud tõlkimisega. Mõnda aega hiljem rääkis ema, et tal ei ole enam võimalust midagi avaldada ja mainis riiklikku kirjastust ja Astramskast, kes oli tal tee ära lõiganud. Kõigil oli raske. Eriti Astramskase-sugustel, kes olid asumiselt tagasi tulnud. Enda kehtestamine, töö, antud juhul tõlketöö saamine oli talle väga oluline. Raske oli ka emal, kes selleks ajaks kasvatas juba kahte poega (mina olen pesamuna, sündisin hiljem, 1951. aastal) ja kes sõjajärgsete aastate hirmuöödel ootas, kompsud pakitud, küüditamist. Võib vaid ette kujutada, milline löök pidi „Kõrboja peremehe” lugu emale olema.

D. S. G.: Millised sidemed olid Eleonoral Kaunasega? Kumba, kas tollast Leedu pealinna Kaunast või Tallinna, pidas ta oma kodulinnaks või kas olid seda talle mõlemad?

G. J.: Kaunasega olid kahtlemata seotud eelkõige tema vanemad ja kogu perekond. Kui lähedased kolisid Kaunasesse, jäi Eleonora Eestisse õpinguid lõpetama ja alustas peagi tööd Leedu saatkonnas, ent Kaunast külastas ta sageli. Muidugi oli ja jäi Tallinn talle n-ö sünnilinnaks ja Kaunas – tõeliseks kodumaa sümboliks. Tallinnas oli kõik harjumuspärane, lapsepõlve- ja noorusaegsed kooli­kaaslased, isegi sugulased – siia jäi tema tädi, ema Ona õde Emilija. Tõmme ja armastus Eesti pealinna vastu püsis tal kogu elu, samasugust armastust ja kiindumust sisendas ta ka minusse.

Emale oli eriti tähtis mõlema pealinna kultuuriilm, nii muusika- kui ka kirjanduselu. Talle meeldis väga Kaunase Riigiooper, Leedus olles käis ta ikka etendustel, liitus Leedu saatkonna korraldatud ja traditsiooniks muutunud riigiteatri solistide ringreisidega Tallinnas ning oli sõbralikes suhetes ooperilauljate ­Antanas Kučingise, Aleksandra Staškevičiūtė, Vincė Jonuškaitė ja teistega.

D. S. G.: Mulle tundub, et võiksime kõiki tõlkijaid nimetada kahestunud isiksusteks, sest nad elavad nii oma tavapärases keskkonnas kui ka oma valitud maa kultuuris. Aga teie ema elas päriselt kahes, küllaltki erineva rahvusliku mentaliteediga riigis. Kas teda ei seganud niisugune kahestumine?

G. J.: Ma ei näinud kahestumist, vähemalt mulle, toona noorele inimesele, ei paistnud see silma. Niigi oli ilmselge, et ta oli Eestis elades eesti kultuurist läbi imbunud, tundis suurepäraselt Eesti ajalugu, lausa armastas eesti kirjandust. Skandinaavialik tagasihoidlikkus ja kinnisus, mida eestlastega seostatakse, on mingi väljamõeldis. Seda levitasid turistid suurelt Nõukogude „kodumaalt” või pärast sõda Eestisse elama asunud venekeelsed inimesed, kes põhimõtteliselt ei õppinud ära eesti keelt. Seetõttu oli eestlaste suhtumine neisse vastav – karm ja ebasõbralik, nagu okupantidesse. Aga tegelikult muutuvad eestlased, meie saatuse­kaaslased, samasugused nagu meie isegi, kuid muidugi oma kogemuste, traditsioonide ja ajalooga, kõige siiramateks sõpradeks neile, kes tulevad ja elavad nende keskel armastusega.

Tol traagilisel 1940. aastal muretses ema ikka kõigi kolme Balti riigi saatuse pärast. Mulle meenuvad tema jutud president Konstantin Pätsi viimasest avalikust pöördumisest rahva poole. President kinnitanud, et jääb ohu korral oma rahvuskaaslastega. Nõukogude Liidu armee okupeeris Eesti. Neil päevil jäi ema tühjenenud Leedu saatkonda viimaseks, võttis seinalt maha president Antanas Smetona portree, pidas ikka veel tõeks perekonnaga koos lahkunud suur­saadik Bronius Edmundas Dailidė sõnu: „Uskuge, preili Žikorytė, me tuleme peagi tagasi…”

Aga loomulikult muutus Leedu kultuur ja ajalugu ema jaoks juba noores eas huvi- ja tõmbeobjektiks. Ta suutis peensusteni ära tunda nii meie kultuuride erinevusi kui ka meid ühendavat sarnasust, meie kokkupuutepunkte. See oli väga oluline.

D. S. G.: Rääkige meile rohkem oma vanavanematest, onust ja tädist, on ju perekonnal ja kodustel traditsioonidel tavaliselt suur mõju meie maailmapildi kujunemisele.

G. J.: Vanaisa Antanas Žikoris oli Tallinna linna pritsimeeste pealik. Olin hämmeldunud, kui nägin Eesti Tuletõrjemuuseumi näituse ajaloo-osas oma vormiriietuses vanaisa suurt fotoportreed.

Juba lapsest saadik saatsid mind ema jutud tema vennast Vincentasest, minu onust. Vincentas oli meie suguvõsa legend, ema oli tema üle väga uhke. Nagu juba mainisin, naasis Žikoriste perekond 1930. aastal Leetu, Eleonora jäi Tallinnasse ja Vincentas lõpetas Kaunase gümnaasiumi ning alustas meditsiiniõpinguid Vytautas Suure ülikoolis. Kui puhkes Teine maailmasõda, katkesid tema õpingud ning sõja lõppedes lahkus ta läände. Ta lõpetas õpingud Hamburgis ja läks 1948. aastal koos esimeste Leedu pagulastega Austraaliasse.

Noor arst raius algul džunglis suhkruroogu, hiljem õnnestus tal saada meditsiiniinspektorina tööle Paapua Uus-Guineale. Vincentas ravis paapualasi, vaktsineeris neid, võitis nende usalduse ja austuse ning tal õnnestus tuvastada kuru ehk naeruhaiguse põhjus. Paljud sealsed põliselanikud olid sellesse sala­kavalasse haigusse surnud. Haige inimene kaotas järk-järgult liikumis- ja kõnelemisvõime, teda haarasid krambid, valdasid lõputud naeruhood ja aasta jooksul ta suri. 1957. aastal kirjeldas ja dokumenteeris Vincentas Žikoris (kes lühendas oma nime Vincent Zigaseks) üksikasjalikult seda mõnede hõimude religioossest kanni­balismist põhjustatud haigust, mille tuvastamist peetakse üheks XX sajandi meditsiiniteaduse suurimatest avastustest. Slovaki päritolu Ameerika arst ja viroloog Daniel Carleton Gajdusek, kes uuris seda haigust koos Vincentasega, pälvis 1976. aastal Nobeli meditsiinipreemia. Miks ei antud Nobelit leedulasele, kuigi tema teeneid tunnustas kogu maailma tollane meditsiiniüldsus? Preemiat vastu võttes tänas Gajdusek oma kõnes doktor Zigast, kirjeldas teda kui romantikut, ääretult uudishimulikku, geniaalset teadlast ja väga siirast, ustavat sõpra ning võrdles teda don Quijotega.

Onu Vincentas on kirjutanud palju teaduslikke artikleid ja avaldanud raamatuid: „Naerev surm” („Laughing Death: The Untold Story of Kuru”) ja „Kahe maailma vahel” („Auscultation of Two Worlds”).

Rõõmustasin väga, kui mul õnnestus üles leida onu Vincentase pojad Misha ja Tony, nõod, kes elavad Austraalias, ja nüüd me vahetame kirju ning suhtleme virtuaalselt. Ema hoidis oma vennanaise Jettiega ka pärast venna surma tihedat kontakti. Jettie külastas 1999. aastal Leedut, tõi mulle onu eespool nimetatud ­raamatud. Onu Vincentas oli meie peres idealismi ja eneseohverduse näidis, seda eriti minu ema Eleonora jaoks. Onu raamitud foto saatis mind lapsest saadik.

D. S. G.: Eleonora Žikorytė jätkas oma loomingulist teed kirjanikuna. 1943. aasta päevalehes Ateitis kirjutati: „Kolmandasse [tolleaegse kirjanduse] jaotusse kuuluksid teosed, mis vastavad enam-vähem rahvuslikule ja katoliikluse ideele, kus kõlbelisus jääb oluliseks, andes leedulusele põhjalikuma sügavuse ja kestvuse. Tekstides ei kasutata mitte ainult religioosseid kujundeid ja liturgilisi sümboleid, vaid lugeja suunatakse sõnaselgelt usu suunas. Siinkohal tuleks mainida Zobarskast ja E. Žikorytėt.” Kas võiksite rohkem rääkida oma ema loomingust, kuidas ta ühendas seda tõlkimisega?

G. J.: Jah, ema kirjutas lühiproosat, novelle, impressionistlikke lühipalu, neid avaldati enne sõda ajalehtedes Lietuvos Aidas, Naujoji Vaidilutė, Aidai ja teistes päevalehtedes ning kirjandusajakirjades. Teemadena domineerisid üsna keerulised suhted, perekonna ja luhtunud armastuse lood. Loomulikult on ka vooruse, eetiliste valikute ja lõpuks usu teemad ilmekad, kuid ilma liigse tundelisuse ja eufooriata. Kujutatud on naise maailma, iseloomulik on romantiline süžee ja kõrgendatud hingelisus.

Arvan, et teda mõjutas skandinaavialiku impressionismi traditsioon. Tõlkimine julgustas teda ennastki kirjutama ning kahtlemata oli oluline ka eluline impulss. Ta suhtles paljude Leedu kirjanikega, kes nägid tema annet ja toetasid teda. Oma jutukogumiku oli ta juba koostanud, kuid sõja puhkemine tõmbas selle avaldamisele kriipsu peale. Sõjajärgsetel aastatel, nõukogude ajal, oli paljuski kammitsaks olme, argielu, kasvavad lapsed, peremured, kuid hiljem naasis ema loomingu juurde, kirjutas lühikesi impressioone, novellette, mida ajakirjad tollal meelsasti avaldasid.

D. S. G.: Teie ema isiksus oli eriliselt harmooniline. Intellekti ja üllast vaimu peegeldas ka tema väga kaunis ja väärikas välimus. Tean, et nii mõnigi mees oli temast võlutud, ta oli ka lühemat aega Leedus elanud eesti luuletaja Aleksis Ranniti (1914–1985) muusa, nagu mulle jutustas mu isa, kes pidas Rannitiga pikka aega kirjavahetust, kui too oli USA-sse emigreerunud. Isa saatis talle isegi minu esimese eesti keelest tõlgitud raamatu – Eduard Bornhöhe „Villu võitlused”. Aleksis Rannit on ajakirjanduses avaldanud luuletuse „Ühele leedulannale”, mis on pühendatud Eleonora Žikorytėle.

G. J.: Oo, te tuletate meelde väga romantilist lugu! Rannitit ja ema köitis siiras sõprus ja arvata võib, et ka tugevamad tunded. Rannit oli ju see, kes korraldas 1935. aastal Tallinnas esimese leedu kirjanduse õhtu, tõlkis ja avaldas Eesti ajakirjanduses üle saja leedu luuletaja luuletuse. Ja muidugi oli tema abiline – tema muusa – minu ema, kes tegi reaaluseid tõlkeid, ümberjutustusi. Ranniti luuletusi tõlkisid omakorda leedu keelde Liudas Gira, Jonas Aistis, Salomėja Nėris ja Henrikas Radauskas. Ka neid abistas ema reaaluste tõlgetega.

Teie nimetatud luuletus „Ühele leedulannale” oli emale eriti kallis. Ta hoidis seda kõigi eluvintsutuste kiuste alles, nagu ka hilisemaid Ranniti kirju ja noorus­aja fotosid. 1938. aastal kirjutatud luuletuse pühendas poeet imetlust varjamata just minu emale, selle tõlkis ja avaldas vene keeles Igor Severjanin ja peagi vahendas Liudas Gira selle ka leedu keelde.

Pärast Balti riikide okupeerimist naasis ema oma sugulaste juurde Kaunasesse, abiellus peagi, ja Aleksis Rannit abiellus Leedu riigiteatri solisti Gražina Matulaitytėga (1899–1993). Aleksis Rannit emigreerus 1944. aastal läände, jõudis Ameerikasse, pidas emaga kirjavahetust, saatis talle oma raamatuid. Kirjad on täis mälestusi noorusajast, isiklikumat laadi avameelsust.

 D. S. G.: Millised Eesti autorid teie emale tõlkijana kõige enam meeldisid, millised raamatud olid Tallinnas tema raamaturiiulil?

G. J.: Mäletan Tuglast, palju oli A. H. Tammsaare, Oskar Lutsu, August Gailiti teoseid, luuletajate Betti Alveri, August Sanga ja muidugi Lydia Koidula kogusid. Ja iseenesestki mõista eepos „Kalevipoeg”. Palju oli ka Leedu autoreid – Jonas Aistise, Salomėja Nėrise (koos pühendusega), Liudas Gira, Henrikas Radauskase, Vytautas Sirijos Gira ja teiste raamatuid.

Leedu keelest TIIU SANDRAK

---

^[1] A. Rannit, Kiri Kaunasest. Sirp ja Vasar 30. IV 1941.