21. mail 1943. – Kalapüügi pükstega tulin toime. Ka muud pesu andsin: ühed aluspüksid ja ühe särgi. Kuidas viimane omas katkises olekus pesust välja tuleb, see on küsitav.
Tore olek muidu: puhas pesu seljas, puhtad linad – elul on palju ilusaid momente.
Kalapüügi ametalaline riietus ei kõlba aga kogu päevaks ja päevast päeva niiviisi. Ei taha ennast mööda enam alla vaadata, satud endapõlgamise pidevasse transsi ja mõtled alatihti mädanemisele.
Sain ühe daamiga teisest rajoonist toime. Mul oli 1/3 seltersipudelit viina veel. Kuna ta tavalisest kangem pidi olema, venitasin teda veega ja 2 lusika meega. Viimasest oli küll kahju, väga kahju. Kuna aga olen oma külmetuse ära arstinud, ei võta ma selle 2 lusika mee võrra – oota, ma rehkendan – enne 8 päeva tilkagi. See on täpselt ¼ lusikat päevas, mida antud portsjoni arvel kokku hoian. Ja [?][1] on sisse söödetud: oli terve seltersipudeli täis väga vastuvõetavat naiste meelikööri. Nüüd jäävad vahest vastikud pesupesemised mujal ära.
*
Mõtlesin järele, kuidas inimesed naeravad. Kindlasti on kirjutatud ja trükitud mingi naermise füsioloogia. Mulle päris äärmiselt huvitav teema, isegi rahvusvahelises ulatuses. Kuid liiga vähe teadmisi, et muud kirjutada, ja seda ka vaid empiirilisel alusel, kui oma enda vaistlikke või intuitiivseid muljeid.
Menning[2] näiteks naeris palju ja hää meelega. Kuid mul oli alati mulje, et ta õieti kunagi ei naernud. Ta polnud südamega naeru juures. Lui Olesk[3] aga naeris, kui ta naeris.
On ju palju inimesi, kes elus enam endist naeru tagasi ei saa. Elu on selle soone umbe ajanud. Kuid on ka teisi, kes loomult ainult oskavad naeru häält teha, kuid naermise elamuseni ei küündi.
Nad omistasid Oleskile ja Menningule ühe seiga, mille järele nad Tõnissoni[4] ühel koosolekul olevat sisse vedanud: Tõnisson teadis nimelt kõike, oli kõike lugenud, tema üleolemise tahe ei lubanud lihtsalt, et ta midagi ei teaks. Sel alusel siis olevat Olesk või Menning tsiteerinud kellegi olematu teadlase lauset või teesi, mille pääle Tõnisson kohe vastanud, et see mees polevat sugugi nii ütelnud, et see teadlane polevat nii ütelnud, vaid hoopis teisiti. Mispeale siis vastased naernud, et niisugust teadlast ei olegi olemas.
Si non e vero, e ben trovato.[5]
Muidu aga see Oleski järele ei kõla. Menningu järele rohkem, kel oma väidete tõenduseks oli iga abinõu niisama püha nagu Tõnissonilegi. Seepärast kaotaski viimane oma suure elutöö vältel nii kohutavalt poolehoidu. Ja imestas päris naiivselt, miks inimesed taganevad ja lausa vihkavad.
Jah, inimeste ja nende viisi tundmine oli Tõnissoni kõige armetumaks küljeks. Ta ei teadnud, kui raskelt pettund armastus võib kätte maksta. Ta oli end ju ideaalkujuks üles võidelnud, kellele rahvas ja poolehoidjad omistasid kõiki suuri voorusi. Kui siis alatihti pidid kogema, kuidas ta tõtt väänas ja lubadusi ei pidanud, kuidas kaunite ja kõrgete sõnade vägevuse taga ühtelugu seisis iga hinna eest jonnakalt püsti peetav ülekohus, vaat’ siis hakkasid read, kogu see suur ja üle kogu Eesti ja asunduste ulatuv armee, lagunema, kuivas kokku, päris rapiidselt: 20 aastaga oli tal ainult käputäiekene järel ja seegi mitte suurem asi element. Ideaalkujust oli ideaali otsinud romantilise rahva silmis saanud sõnakõlksutaja, kelle vastu tunti sedasama vastuseisu, mida tunneb igaüks selle järele, mida rohkem ta omas ootuses ja naiivsuses talle oli sisendanud.
Menning on mulle senimaani jäänud seletamatuks. Ei ole käepärast mitte ühtegi joont, mis aitaks valgustada teda kui isiksust. Kõneand ja vastavad teadmised – seda küll. Minu tähelepanekute järele ei armastanud ta ise tööd, vaid ladus teistele. Ja inimlikust seisukohast ka oma reputatsiooni nii kõvasti hoidev, et ühtegi ülekohut ei tunnistanud, vabandusi ei teinud, kedagi ei aidanud, millegi eest tuliselt välja ei astunud, vaid ajas ikka teiste veendega, et ta on suur mees, mugavalt läbi. Ta oli kõva kompromissidemees politiliselt ja seltskondliselt. Tema käeandmine oli hämmastav: tükk pehmet, kondita liha leigelt peos. Vaimult aga väga liikuv ja laialdase lugemisvaruga. Jutus huvitav. Küll vist ainult ajuinimene ja seejuures rahulduv iga [?] tunnustusega. Ja ma usun peaaegu, et ta ise polnud rahul iseendaga, oli enesesse tõmbunud inimene sellele vaatamata, et ta hääl ja rääkimistahe ütlesid vastupidist. Ta mõjus peaaegu eurooplasena oma viisaka jahedusega, kuid selle taga seisis vist – kartlikkus. Sest mida rohkem ma jälgin üksikuid seike tema elust kokkupõrgete suhtes, seda rohkem meenub mulle, et ta alati tagasi tõmbus, ära läks, eemale hoidis. Kui Pistohlkors[6] talle kepiga kallale tungis, kaitses ta end vaid ja taganes, selle asemel et oma kepiga kord lahmata nii et mõikab. Ta pidas piiri. Ei, see lodev, pehme, musklita käsi polnud mehe käsi. Tema suur tagasihoid raha asjus oli puhtalt ajutegevuse tulemus, mitte südame oma. Ei ta end ohverdanud vähemalgi määral. Ta hoiak oli nii jahe, et kellegile ei tulnud mõttessegi teda paluda. Näitlejad, naisnäitlejad jumaldasid selle distantsiga, mida ta ise enda suhtes seadis. Jumaldasid, et tal aega oli neile rääkida ja nõu anda. Jungberg[7] aga ütles: „Kui ma dekoratsioonide pärast ütlesin, et vaja oleks enne anweissida,[8] siis naeris ta, aga mitte ei õpetanud, kuidas anweissimise asemel pidin ütlema. Kordas ainult „anweissida, anweissida” ja läks ära ja naeris.”
Tal olid ka oma saksiku-mineviku plaanid olnud nagu paljudel – oli Fr. Rigensise[9] rebaseks olnud, ennekui läks Viliensisesse.[10] Sääl valitses ju krõbe toon rebaste suhtes ja nad heidutasid ta vist väga ruttu välja, nad nõudsid õige „forschi”[11] ja buršikoosset olekut, mida Menningul sel määral kuskilt polnud võtta. Ja ta tõmbus tagasi sinna, kus oli garanteeritud üleolek juba kohe algusest saadik, kus ta oli teretulnud ja mitte alles proovitav ja sõelutav. Seda võib ju nimetada ka uhkuseks, aga seda pidi ta ju enne teadma, kuidas toon oli Rigensises. Ja vastu pidama. Noh, igatahes, mina tema olemust ei suuda lahendada.
Päälelõunat. – Hohoo! Passija tõi pesu ja püksid toob, kui on kuivad. Operatsioon mu pesemisviinaga + mesi + vesi õnnestus. Ja siitpääle on siis pesuprobleem lahendatud, hopla!
*
On see alles nauding, see tubak Põllult! Lõikasin täna ja esimene suutäis suitsu oli nagu eliksiir. Lõikasin veel rootse ka sisse ja veel parem oli. Ta pole aga mitte Benno tubak, vaid Raunapi oma, nõnda et seda esimest vist küll taevale tänu Mallele on jäänud.
*
Varsti on Dos Passos läbi. Nii suureks ma teda ei pea kui Sinclair Lewis.[12] Aga väga osavaks. Niiviisi ei olda kunstnik, vaid väga tore reporter hästi laia kavaga. Õige tihedad följetonid annavad, kui nad kõik koos on, selle monumentaalsuse mulje, millest sonib Sinclair Lewis. Ja see mulje on rahutu ja tühi, tülgastuseni tühi ja lootusetu, nagu mulle see mulje on jäänud vist küll kõigist kirjanikest, kes midagi on kirjutanud Ameerikast, nagu ta on. Sugereerivalt tühi.
*
Kui Päiväl oleks häid uudiseid, oleks ta ikkagi mõne teate saatnud. Kui tal oleks midagi rahustavat, siis oleks ta rutanud vähemalt ette teatama. Nagu ta paar korda on teinud. Ja mulle seega küll mingi kergenduse on toonud.
Muidugi põrkab see ju kõik pikemal järelemõtlemisel minu skepsise vastu. Aga esimene mõju, kui ta teatab, et toob seekord veidi paremaid uudiseid, on minu ihkavale ja janunevale organismile ikka olnud elustav ja väljaviiv sellest norutavast udusest mittemillegist, milles ärkan ja uinun.
Aga tal pole midagi. Ja seepärast ta parem vaikib. Tal on halb tulla tühjade kätega, veel halvem ette teatada, et pole mitte midagi kui ainult halba.
Ja siin ei kajastu midagi. Kuuled ainult vanu asju. Et inimesi kinni on, palju. See on ju tavaline. Nagu ei teaks meie, kuidas igalpool kaob kord see, kord teine. Nagu meie ei kuuleks, et isegi SD’st mõned olevat kahtlased! Või kinni. Või ei tea – siia ei kuule midagi kindlat. Ja kuigi – me mõista[ta]ksime ainult ja lahendust mõistatusele ei leia.
*
Hiljem. Sain praegu paki. Ja loen kirja. Sa taevane Jumal küll! Nüüd ta võtab mu sõnu etteheitena, kuna mina ainult mängin oma trumpi või turakat või kuidas nimetada oma ilmavaate või hoiaku pärast või kuidas seda nimetada, oma skepsise eest ja tema optimismi vastu. See on ju mäng, see on võistlus, see on mäng, kummal on kukk või kana, kummal on rohkem punkte spordis, kummale jääb kana rinnaluu pikem ots või kringli suurem pool kätte. Sest üldises olukorras on ju kõik ükstapuha ja ümber me üksteist ei kasvata. Mul on koguni hoopis julgem tunne, et ta ei väsi veel, kui talle see või teine kavatsus ebaõnnestub ja ta seda või teist, mida ta väga tahab teha, mitte teha ei saa. Mul on sellepärast julgem, et tal jõudu on kõiki vastulööke taluda. Ja need vastulöögid tulevad talle alati ootamata ja ajavad kõik segi, kuna mina oma skepsise iga kord hoian nagu käsivarre ees, et hoop mitte liiga rängalt ei tuleks.
Oh sa vaene, armas, kallis – polnud mitte etteheite raasugi, ka sinnapoolegi mitte, ainult kõiksugu järjeldused ja kalkuleerimised, mis põhjused sääl võiksid olla. Ja ikka mure ja hoidmine.
Nüüd vaatan pakki.
*
Petroli hulk. Nüüd oskan temaga ümber käia. Süda läks kergemaks. Elamise alustingimused on käes. Leib ja valgus.
Aga praegu pidin naerma: nüüd ütleb kirjas, et pühadeks ikka tuleb. Enne oli pühapäeval, siis sel nädalal, siis enne pühi tingimata ja nüüd siis pühadeks. Ja kui ma ka seda viimast kahtlaseks pean, sest mu aim on tulvil takistusi, siis olen mina ettevalmistatud, tema aga jälle võimaluste vastu põrganud ja siis õnnetum kui siis, kui ta oleks suutnud ette arvata.
Jah, mu südamekallis Päivä, see katastroof on suurem ja kestvam ja vägevam kui et meie väike jõud sellesse saaks oma soove suruda. Ja temas peitub veel nii hirmsaid võimaluste võimalusi, mida nimepidi ei taha seinalegi maalida. Et mitte kurje vaime äratada, mitte mõtteid lendu lasta, mis kuskil võiksid mõnda suurt kuradit äratada ja nakatada ja tegutsema virgutada.
[—]
4. juulil 43. – Käisin ennelõunat isevarustajana puid saagimas. Kaks mundrimeest tuli lähedale ja ma arvasin, et neil on ütlemist. Aga ei olnud. Käisid kodus sees ära ja läksid kohe jälle tagasi, teist teed, läbi aia.
Puudetegemisega kulus ennelõunane aeg. Ja nüüd võin veidi edasi kirjutada, kuigi üle õla vaatavad küsimused, milledele vastused jõuavad minuni väga hilja. Hulk neist on dikteeritud kaastundest, tahaksin näiteks teada midagi Adast ja Eevast, üldse tuttavaist, aga kõige põlevamad on ikkagi, kunas lõpeb sõda ja see üha halvemaks minev olukord. Kuid võimaluste väga laias rüppes on veel tohutuid kannatusi, kõige hullemat laadi viletsusi.
Aga pööran õige parem järsult kaugesse minevikku. Ma jäin vist peatuma sinna, kus mõned inimesed olid kohe algusest pääle olemas, teised aga edeneva aja saadused, juurdetulejad. Kuid see juurdetulek oli mõne suhtes nii halli aega tagasi ulatav, et ma ei olnudki teadlik selles kunagi ilmumises, vaid see langes ka kokku nagu maailma loomisega.
[—]
Loomulikult ei määranud see varem või hiljem teadvusesse astumine mitte sümpaatiasse, antipaatiasse või ükskõiksusesse. Sepponu tuli hiljem, seda mäletan. Ja mäletan, kuidas ta elas sepikojas ja tulesädemed lainetasid ja tuiskasid vasara all, sepapoiss lõi pääle ja hobuseid rautati ja tehti kunstlikke hauariste ja joodeti kõverad ornamendid külge. Vana-Liisu oli tal tüdrukuks. Kuni viimaks hakkas meil sööma. Sepponkel möllas minuga sagedasti. Ükskord võttis ta mind õlgade alt ja müksas mind vastu Vana-Liisut. Vist ei tahtnud ma mitte paljas ese olla, vaid ka mängu kaasa tegev. Ütlesin ühe vaimukana tunduva roppuse. Sepponkel läks tõsiseks ja pani mu maha – mäng oli otsas. Ja ma teadsin nüüd, et seda ei tohi ütelda igas olukorras, et vanemad inimesed ei salli, mis kõlbab väikeste moonakamudilaste keskel.
Tol ajal oli Sepponklil hoopiski sagedamini lahke nägu, mis pärastises elus muutus ükskõikseks ja kinniseks kõige vastu.
Minu sümpaatiad arenesid vist väliste tunnuste järgi. Mis ilus oli ja kes ilus oli, see võitis mu jalamaid. Võisin uksprao vahelt piiluda mõisa virtinat prl. H:d kaua ja põksuva südamega. Ta oli nagu ingel pühadel piltidel. Kuid Onkel B. polnud ilus, Onkel Dunkel ammugi mitte. Aga nad olid hääd mu vastu ja neil oli minuga alati palju juttu ja tegemist. Ja nüüd, alles praegu, hakkan uskuma, et jagasin juba tol ajal inimesi miimikaga ja ilma miimikata olevusteks, klassifitseerisin neid ka hääle skala järgi. Onkel Dunkelil ja Onkel B:l olid ilmekad hääled, sääl oli tõusu ja langust, Sepponklil oli vist ainult 2 nooti, papal vist ka kaks. Mammal oli väga modulatsioonivõimeline hääl, Liidil ka, Marthal, kes üldse oli sõnaaher, vist vähem. Woldyl ka vähe. Tahentsi Jaanil hoopis ühetooniline nagu kogu töörahval ja Tahentsi Annel. Selle hääl aga kostis. Kuigi 3–4 noodi vahel, aga kajas. Selle hääle ja larmamise pärast ajas noor parun mõisa ülevõtmise järel ta mõisast välja, aga ta ei läinud. Läks rentnikumaja pööningule ühte [?], valgust tuli ära võetud katusekivi asemele pandud klaasikillu kaudu. Sääl ta siis ketras ja oli alati vahva ja lõbusa jutuga.
Päris väiksena olin kord temaga ja mammaga ja veel teistega saunas. Mulle see sugugi ei meeldinud, kuum ja lärm ja vihad – ma kisendasin. Pääle selle ma sääl valges majas elamise ajal sauna üldse enam ei mäleta. Meil oli suur roheline vann, sääl sai peaaegu ujuda. Alul olime Woldyga sees, hiljem enam ei mahtunud kahekesi. Kuigi kahekesi oli hoopis lõbusam.
Päris, päris tumedalt mäletan, et mul oli veel üks vend olnud, kes ristimata oli surnud. Aga sellest on mulle siis ainult räägitud, näinud ma teda vist kindlasti ei ole, ka mitte mälestuses midagi kuulnud ega tundnud.
Woldyst oli mul kord väga kahju. Tal olid sarlakid. Kokku temaga ei lastud. Ja kui ta jälle voodist väljas oli, siis istus ta aknal ja vaatas välja. Siis oli mul temast väga kahju – me mängisime teistega akna all. Ka Marthal olid olnud sarlakid, kus, kunas, seda ma ei tea – mõlemil lõi see ühele kõrvale, mis hiljem sageli valutas.
Nagu siit selgub, ei mäleta ma ju õieti palju sellest väga noorest east. Tuli üks koolipreili L. – aga enne olin ma juba tunde saanud üleval mõisas paruness Marie juures, kes mind nii kõditas, et ma end märjaks tegin ja koju pidin minema. Aga tunnid jatkusid ja tore oli parketil liugu lasta, mida ei tohtinud. Kahte mopsi ma piinasin. Kui ma polnud nendega üksi, haukusid nad, olid inetud, klähvisid ja püüdsid hammustada. Et seda mitte küllalt ei keelatud, see pahandas mind. Kui ma aga üksi olin, siis olid nad hiirvait, sest teadsid, et saavad naha pääle. Või vähemalt näpistada. Need olid vist ainsad koerad, kelledega mul oli halb vahekord. Noh, suure Pluutoga ka, kuid see mind ei vaadanudki ja teda ma lihtsalt kartsin. Murdis ühe vasika maha ja hiljem meie puudli Trebong II.
Ma kardan, et hakkan kordama. Olen vist sellest kõigest kunagi jutustanud.
Aga mõnda pole ma küll kunagi jutustanud. Papast mitte. Papa oli halastamatu ja toores. Ja ta vist ei suutnud oma igavese töö juures tähelegi panna, mida võib teha ja mida võib jutustada või mitte.
Tuli kord õlleköögist ja rääkis, ise naeris, et oli lõksuga roti kinni püüdnud, petrooleumi pääle valanud ja põlema pannud. „Küll karjus,” ütles ta.
Aga siis tuli mamma poolt, et niisugust elaja tempu võib ainult päris toores inimene teha. Ja seda veel laste kuuldes hää meelega jutustada. See kestis kaua aega. Ja meie kõikide vaikus andis papale küll ka mõista, vist ka meie ehmunud pilgud, et tegu kui ka jutt oli sattund väga vale paika. – Hobuserautamist nägime ju aknast. Sääl „lantsitas” papa noort täkku, kel olid pehmed õrnad kabjad – papa süü pärast, kes arvas hobust hoidvat, kui laskis ainult tallis seista – nõnda et vaataja keha oli nõelu täis ja nutt varuks. Eriti toorena tundus mulle, kui temaga kooli sõites ta hobusele, kui sel tuli oma talitus, piitsaga risti ja tabavalt otse anusesse lõi ja nii tarvilikku ekskrementeerimist jalamaid katkestas. Miks? Ta sõit oli niikuinii aeglane ja südant sööv, ta ei raatsinud hobust „kulutada” kiirema sõiduga – miks ta tegi seda? Ei ole ta vist eluilmas kellegilt õpetust ega eeskuju saanud. Ma ei tea sedagi, kas oli tal ema surnud tema kasvamise ajal? Ta oli kinnine, ta ei rääkinud kunagi omast kodust. Sepponkel ka mitte – kogu tema päritolu ja kasvamine ja muud olud jäid mulle vähemalt täielikult tundmatuks. Ja mis põhjus oleks naisel oma mehelt küsida või endale jutustada lasta, kui naine on õrn ja hääsüdamline ja peenetundeline, mees aga kinnine ja niisuguste viisidega nagu jutustatud? Kord jäi mulle kõrvu üks jutuajamine Liidi, Martha ja mamma vahel – arvati, et olen süvenenud oma tegevusesse ja ei kuulegi – et miks mamma niisugusele mehele üldse oli läinud. Ja mamma vastas nagu häbelikult ja süüdlasena, et oli olnud üksi kahe lapsega ja arvanud, et mehega oleks ikkagi kergem.
Mida teab üks inimene teisest? See küsimus kuulub siia, sai aga oma põhjuse hoopis mujalt. Keerasin endale sigareti ja vaatan, et pingil on kaks pitsi kõrvuti. Muidugi võtan „Päivä” poolt kingitud pitsi. Ja endal on nii hää olla, et saan seda teha, valida, ja sooja tuleb südamesse. Mida teab üks inimene teisest? Neid aastaid ja aastaid kestnud vaikseid kumardusi oma tunde ees, olgu see kaardipanemisel, olgu see hellusetundel, millega koheldakse iga tema poolt tulnud eset, olgu see kurvastusel, et peab mõnda tema ümbrikut põletama või mõnda kirja tükkidena mõõda jõge alla saatma.
Nüüd edasi: Muidugi oli siis papa täielikult isoleeritud. Meil polnud temaga juttu. Ja tal oli ainult põlglikke pilke minu jaoks. Woldyt ta hoidis. Ja nende vahel paistis olevat mingi vaikne vastastikune sümpaatia. Kuidas aga Woldy suhtus papa halastamatusesse ja muidu, seda ei ole ma isegi teada saanud. Ka mitte teada tahtnud – niisuguste asjade üle meil omavahel kunagi ei räägitud. Ja ma usun, mehed omavahel, s.o. isad oma poegadega ka ei saa nii kõneleda nagu mamma oma tütardega. Mingi häbitunne ei laseks. Et siis olgu vahest vihjamisi, et ruttu raskusest üle saada. Igatahes olen ma kindel, et Onkel Dunkel pidi õige mitmest raskusest jagu saama, ennekui ta mulle mööda minnes ja ilmselt piinlikus olekus – ta ei vaadanud mulle otsagi – mind hoiatas halbade naiste eest ja et niiviisi on mõnigi noormees oma elu päriselt nurja ajanud. „Fang dann an zu karieren, und auch das hilft nicht immer.”[13] See oli kõik. Ja meil oli mõlemil tükk aega tagantjärele halb.
[—]
14. juulil 1943. – Tagasi lehitsedes näen, et ma pole punktipäält nädal aega mitte midagi kirjutanud. Ei olnud midagi, ei olnud tuju.
Olen kunagi lugenud prof. Ramuli „Unenägusid”[14] ja mäletan sellest niipalju, et ta mulle ei uut ega huvitavat ei ütelnud. Ei tea, kas tal oli seeski see unenäo vorm, mida ma nimetaksin kapselunenäoks. Näiteks, kui Päivä, kes praegu veel mõistlikult vist puhkab eilset kaua ülevalolemist, näeks und, et näeb und või nägi und. Üks unenägu on teise ümber nagu kapsel.
Kas ta mul sel ööl justament nii oli või kas oli üks unenägu teise taga, seda ma enam ei tea. Oli kummaline ja keeruline. Ärkasin enne kella 12 mingist välisest põhjusest, laulust või ukse käimisest. Ja mõtlesin Päiväle jutustada nähtud unenägu, mis oli meeldiv oma puhtkunstilise ülesehituse, elava tegevuse ja ümarguse vormi poolest. Seda konstateerisin nimelt, kui olin ärkvel, memoreerisin kogu käigu ja mõtlesin üles kirjutada. Ja jäin uuesti magama, kui olin kella vaadanud, mis oli natuke enne 3/4 12. Siis aga ärkasin kella 3 paiku. Ja püüdsin endale unenägu meenutada. Mitte väiksematki kübet ei tulnud meelde, ei tegelasi, ei käiku, ei algust, ei lõppu, ainult et oli ilus ja mõnus elamus. Arvasin, et hommikul püüan uuesti meenutada, kui aga värske on. Hommikul aga selle asemel, et midagi mäletada, hakkasin selle üle järgi mõtlema, kuipalju oli selle unenäo memoreerimine ise unenägu, kella vaatamine, s.o. tulesüütamine, vaatamine ja kustutamine päris reaalne sündmus.
See ettevõte, et näidata, kuidas aju ise omast väest ja võimust oskab luua midagi päris vastuvõetavat, ebaõnnestus praegu täiel määral. Aga see teine unenäo kiht, kui nõnda võib ütelda, see, mis kattis alumist, s.o. unenägu ennast, seda sügavamat, see oli mulle küllaldaseks tunnistuseks, kuidas inimene teatavail olukordadel poolilmsi, poolunes või deliiriumis fantaseerib. Olen alkoholi all jutustanud hoopis olematuid asju ja hiljem hirmu tundnud. Sest see on ju päris hullumeelsuse piirimaadel. Nüüd aga meenus, kuidas Hahn[15] Peterburi kliinikus kuumemas deliiriumis ajas pöörast juttu, kuid halastajaõe mulle seaditud küsimisele, kas ta kõht on korras, ise vastas: „Deistvuja.” Õde kumardas ta üle ja küsis: „Tšem deistvujete?” Tema vastas (muiates): „Da zadnim prohodom.”[16] Ja hulk sarnaseid nähteid, kus inimene täieliku nonsensi sekka kõneleb nii mõistlikult, et ei saagi ta sõnade juures kahelda. Martha jutustas päev enne surma selgelt ja nii veenvalt, et neli meest on teda ühes voodiga kandnud ühest trepist alla. Ja tal polnud mitte raasugi hirmu olnud. Kui ma ütlesin, et vahest nägi ta väga elavalt und, vastas ta hubaselt: „Ega ma ometi jamps ei ole, olen täie aruga inimene, mis ma hakkan sulle muinasjuttu ajama.” Nii et peaaegu veenis mindki. Pilk selge, jutt rahulik, ilme palavikuta ja kuidagi nagu terve ja elav – ma jäin peaaegu lootma.
Woldy ütles päev enne surma: „Kui sa teaks, mis pilte ma kõik näen, ei saa uskudagi, mida kõik näeb, kui silmad kinni lähevad.” Näitas käega kõrval olevale tühjale voodile: „See mees läks eile ka ära…” „Kuhu?” küsisin. „Teise maailma.”
Need viirastused reaalse ilma piiril on tuntud mitmete nimede all. Kas ei ole need jutud, mis aetakse aju halvatuse, osalise halvatuse nagu alkoholi all j.n.e., ka hallutsinatsioonid? Kas ei olnud mu kellavaatamine ja unenäo memoreerimine ja ettevõte, et kindlasti kirjutan ta Päiväle üles, ka hallutsinatsioon? Kellavaatamine igatahes mitte, see oli absoluutselt reaalne, sest ma polnud üksi ja minult küsiti, mis kell on. See siis oli „lichtes Augenblick”[17], kuna kõik muu võis olla erutatud aju mäng, millel pole tõelisusega mingit tegemist.
Pilk langes praegu ahjule, kus kuivavad mu kindad. Ja kohe meeles praktilisi asju. Kindad on nimelt katki ja sokid tahavad ka nõeluda. Mul aga pole ei kohast nõela ega lõnga. Kui nüüd vahest lähemal ajal keegi läheb, siis palun neid asju. Ja kirjutan siia enne juba üles, et see end pähe raiuks ja mitte ei haihtuks nagu mu unenägu.
Mind on sest ajast pääle, kus kirjutasin papa halastamatusest, alati kodu otsinud mõte, kui palju olen mina seda temalt pärinud, kui palju Woldy. Ja olen piinlikuma jälgimise järele ikkagi otsusele jõudnud, et ei minul ega Woldyl polnud jälgegi sellest omadusest. Päris väikse lapsena harrastasin väga lühikest aega teaduse, vivisektsiooni ja amputatsiooni idu ja tõmbasin kärblastel tiivad või mõned jalad välja, seejuures aga alati tundega, et see on midagi, mida ei peaks tegema. Ma põletasin tikuga mõned ämblikud ära, sain Marthalt hirmsasti noomida, sest need olid tema armsad suured ristämblikud. Woldy jälle sai, kui meie peni Harry oli kuskil külas kinni püütud ja kastreeritud, idee kah unguriks hakata. Tehantsi Jaaniga olid nad ühe suure hiire kinni saanud ja ära kastreerinud. Katse kassiga oli aga ebaõnnestunud, kass oli hirmsasti kriimustanud. Kassi ujutamine nende poolt ümber veevõtmise puki ei kuulu loomapiinamiste hulka, kuigi ta seda tegelikult on – ta oli hobuseujutamise mäng. Pärastises elus olen ma Woldy juures ainult häädust näinud, olgugi et äkiline meel ta mõnikord tasakaalust välja viis. Nii nagu minagi meeleägeduses kohe äigasin. Aga piinamine ja halastamatus oli meile mõlemile täielikult vastuvõtmatu. Muidugi on see väikselt ka piinamine, kui ma kasimata Moosesele[18] ütlen, et ta mustusega nii on kodunend, et püüab seda endalt ka teistele levitada.
Ei, Woldyga ja kogu muu perekonnaga, sekka arvatud ka Sepponkel, ei sallinud keegi halastamatust. Oleme olnud vist koguni liiga pehmed.
Kuidas Woldy suhtus papa sellele joonele, seda ma ei tea. Piinlikke küsimusi me üksteisele kunagi ei seadinud. Ta oli papa lemmikpoeg, sellena oli tal ju vist ka tänutundeid. Ja neid ei saanud ometi kriitikaga riivata, seda rohkem, et vanematest üldse kriitiliselt ei kõneldud, vist üldse ei kõneldud omadustest, vahest ainult niiviisi, et mis mamma ütleb, kui seda või teist tehtakse.
Jah, ma ei tea sedagi, kas papa kasvas emata üles.
*
Päivä teab, et ma teda täna ei oota. Nii saab ta rahulikult ka endale natuke elada ja ei tarvitse mu ootusele vaadata kui mingile repressaaliale. Mul on hää meel, et natuke puhata saab. Ja mul on aega ja kannatust palju päris pikaks äraootamiseks.
Nüüd lähen natuke välja.
*
Tund hiljem. – Käisin koplis vaatamas, kus olin varem juba tähelepannud kõrgelt maha võetud kaski. Tüveosa on rohkem kui jalg kõrge, läbimõõt ka rohkem kui jalg. Ja neid on 18 puud. Kui saada saag, siis oleks vähemalt 18 jalga pliidipuid. Ka ahju võib kütta, kui vihmane on.
Mõtlesin kord üles kirjutada, mis ma elus väga olen tahtnud ja mitte kunagi saanud. Või kui kunagi sain, temast ka lahti saanud.
1) Kõike, mis puutub värvidesse ja pintslitesse, kogu mitmekesisem kollektsioon ja tagavara, 2) revolver, 3) tasku- või käekell, 4) küllalt riietust, 5) kraenööpe palju (Päivä on küll kinkinud, aga nad ei kesta ju), 6) sõnaraamatuid, 7) kooliraamatuid, sest ajast, kus mina õppisin, 8) jahipüss, [?] ja püstol, 9) pikksilm või feldstecher,[19] 10) vee all põlev lamp, 11) kalastusriistu kõiki, 12) spinning eriti, 13) õigeid prille paar või kolm, 14) oma enda lootsik.
Need asjad on alati olnud käeulatuse kauguses, kuid on alati ka olnud niipalju takistusi, et ei suutnud kätt sirutada.
Veel kaugemal aga seisid unistused: oma maakohake oma hobusega, paari lehmaga ja loomaga, suured ruumid, oma veekogum, oma metsatukk, oma aed ja oma tuba teisel korral ülavalgusega.
Ei saanud, ei saanud – peab leppima. Kus aga süda leppida ei taha: mu vanad kooliraamatud ja mamma piibel. Siis süda nutab. Ja sellepärast ei mõtelda sellele õieti kunagi – kui tuleb mõttekene, puhutakse ta minema kui kerge suits.
*
Nõelumise lõnga raiusin endale pähe seega, et üleskirjutasin. Nüüd raiun endale pähe, et Päivä peaks kaasa tooma konservitoosi lahtivõtmise riistapuu – ainult üheks korraks. Väga tähtis on ainult konservikarbi ülemise ääre libedus – kohe üks õõnmõõt juures, mida siis ka roostetama ei lasta minna, nagu seda on teised.
*
Ei tea, kas kirjutasin turbakotist, millest turbakotti ei saanud, vaid millest lõikasin tüki ära ja kasutan jalavaibaks voodi ees. Pole ma neid jalavaipu õieti kunagi sallinud. Nendega oli alati talitamist – kogusid tolmu ja siis teenija kraamis ja ei toonud tagasi. Ja kui ta siis puudus, siis ei olnud sisustus jällegi täielik – igavene tüli, nihkusid kohalt ja paberossi tuhka läks pääle. Nagu oleks jalatald väga tundelik! Ei, seda ta mul pole kunagi eriliselt olnud. Aga siin! Küll on, küll on tõepoolest hää astuda mingile tuttavale ja hubasele, mitte sellele alati niiskelt rasvasele ja purusele põrandale. Ja mitte pooltki prahti ei vii sa nüüd jalgadega voodi. Et ma kunagi sel viisil jalavaiba paremust pidin tundma õppima, seda ma küll ei aimanud.
Muide – ülejäänud osast saab ju palistamise kaudu toredaid käterätte. Ja mõni inimene hõiskaks, kui tal oleks niisugust riiet jalanartsude jaoks.
[1] Nurksulgudes küsimärk tähistab loetamatut sõna.
[2] Karl Menning (1874–1941), teatritegelane ja diplomaat.
[3] Lui Amandus Olesk (1876–1932), ajakirjanik ja poliitik, Hindrey lähimaid sõpru.
[4] Jaan Tõnisson (1868–1941), ajakirjanik, õigusteadlane ja riigimees.
[5] Ilmselt variant Giordano Brunole omistatud aforismist „se non è vero, è molto ben trovato” (kui see pole tõsi, siis on see väga hea väljamõeldis).
[6] Heinrich (Harry) Nikolai Alexander von Pistohlkors (1870−1947), baltisaksa põllumees, Vorbuse mõisa omanik ja väljaande Baltische Wochenschrift für Landwirtschaft toimetaja, suurem konflikt Postimehega toimus 1918. aastal, mil Pistohlkors oli Pressestelle ehk Trükiasjade Ameti abitsensor.
[7] Osvald Jungberg-Noormägi (1881–1937), kunstnik ja joonistusõpetaja.
[8] anweisen – juhendada (saksa k).
[9] Fraternitas Rigensis – 1823. aastal Tartus asutatud baltisaksa üliõpilaskorporatsioon.
[10] Fraternitas Viliensis oli Eesti Üliõpilaste Seltsi koosseisus tegutsenud ühendus, kes soovis asutada ametlikult kinnitatud eesti üliõpilaskorporatsiooni, kuid kinnitust sellele ei saadud.
[11] Julget (saksa k).
[12] John Dos Passos (1896–1970), Sinclair Lewis (1885–1951), ameerika kirjanikud, öeldu osutab Olli Oleski virgutusel inglise keele õppimisele ja tema toodud kirjavarale.
[13] Hakka siis karjuma ja seegi ei aita alati (saksa k).
[14] Konstantin Ramul (1879–1975), eesti psühholoogia alusepanijaid, tema raamat „Uni ja unenäod. Loomade mõtlemine” ilmus sarjas „Elav teadus” nr 27, 1934.
[15] Hüüdnimi, ilmselt keegi lätlane nimega Gailit, kellest KAH kõneleb oma mälestustes.
[16] Venekeelse dialoogi ligikaudne tõlge: (kõht) toimib või tegutseb – Millega tegutsete? – Tagumikuga.
[17] Ein lichter Augenblick – selge hetk (saksa k).
[18] Nii nimetab Hindrey oma tõenäoliselt venekeelset toakaaslast.
[19] Binokkel (saksa k).
Lisa kommentaar