Hõbehallide lokkis juustega Kristjan käis vahel vanaisa Gustaviga Sõmerul juttu rääkimas. Enamasti jättis ta oma sõjaeelse jalgratta kuhugi värava lähedale, näiteks vana jalaka alla, ja liikus Gustaviga tolle toimetusi mööda kaasa, aga vahel astusid nad ka tuppa ja siis valas Katariina neile mõlemale kruusitäie piimaga kohvi ja pani suhkrutoosi lauale kohvile seltsiks. Et suu saaks magusaks, nagu ta ise ütles. Ega Kristjan magusast lugu pidanudki, aga Gustav pani oma kohvi­kruusi vahel lausa kolm lusikatäit. Gustav oli rahulik toimekas mees. Vana rahu ise, nagu teised ta kohta ütlesid, ja kui Kristjan lõpuks seina najalt oma vana poekoti võttis ja jalgratta väravast välja ajas, naeratas Gustav Kristjani sõidule järele vaadates ja ütles enamasti, et näe, Jõeäärest Kristjan peab aga jälle minema. Kassid ja koerad ootavad õhtust söömaaega.

Ega Kristjanil enam muid loomi olnudki. Kanad olid muidugi. Need tahtsid iga päev söötmist ja värsket vett. Tal oli kuivama kippuva jõe ääres oma majapidamine, kus ta üksinda toimetas. Jõeääre-nimeline koht ja eks koha järgi nimetati teda ennastki Jõeäärest Kristjaniks. Naine oli tal juba aastate eest surnud ja tütar töötas Tartus kõrvaarstina. Päris kena omaaegne talu oli Kristjanile alles jäänud, kui sõja järel hakati maid riigile võtma. Siin kandis lihtsalt oli nii vähe hajali väiketalusid ja turbane maa tundus vist otsustajatele sedavõrd kehv ja vähe viljakas, et mingit ühismajandit siia peale sõda ei hakatudki tegema. Maad ja üllatavalt kenasti kasvanud mets võeti ikka ära riigile. Need tükid, mis olid turbabriketi vabriku ümber kasvanud alevikule lähemal, anti tehasetöölistele väikesteks aiamaadeks, aga Kristjani kaugemad maad seisid niisama tühjalt ja kasvatasid tasapisi võsa peale. Ta oli siis aastaid omaenese talu maid riigilt karjamaadeks ja kartulipõlluks rentinud ja siiludevahelisi kraave hoolega ise puhastanud, et heinamaa ja põllud vee alla ei jääks. Kui elamises hobune veel oli, kasvatas Kristjan tema jaoks kaera, aga nüüd polnud sel enam mõtet. Kelle jaoks sa teed ja rühmad? Tütar oli juba aastaid palunud Kristjanit enese juurde linna kolida. Väike maja Ropkas oli neil mehega lõpuks mitmeaastase kooselu järel ära ostetud ja siis tasapisi seda laiendatud. Just parasjagu korras hoitud aed oli ilus vaadata, aga kaks last olid juba kodust välja lennanud. Kõik tahtsid nüüd kuhugi kaugemale õppima minna. Sellest sai Kristjan aru – temagi oleks ehk võinud omal ajal minna, aga siis poleks kedagi vanemate juurde kohta pidama jäänud. Ainult et tütar ja tema kaasa ei olnud oma abielu kusagil kirja lasknud panna. Elavad vabalt, nagu tänapäeval on, rääkis Kristjan Sõmeru Katariinale ja see noogutas kaasa, et tänapäeval elavad jah nii, midagi pole teha.

Kristjan sai tütre ja väimehega hästi läbi, aga ei tahtnud sellegipoolest teiste majas elada. Pika kauplemise peale oli ta lõpuks nõusse jäänud, et tütar talle iga kuu lõpul väikese rahakaardi postkontorisse saadab. Sellest oli tõesti abi, aga tegelikult oli Kristjan juba omakeskis otsustanud, et ei lähe kunagi sinna Ropkasse, vaid sureb ühel päeval siinsamas Jõeäärel ära. Siin olid tal tuttavad jõekaldad ja metsatukad ning aastate jooksul peetud koerte ja hobuse hauad. Kassid olid enamasti kõik vanas eas kuhugi kaugemale surema läinud, ehk siis oli rebane neist mõne põldude või karjamaa pealt kaasa viinud. Kasside käigud ulatusid ju vahel uskumatult pika maa taha. Kristjan oli isegi vahel ratta seljas kodust päris kaugele sõites teepervel mõne oma kassi ära tundnud.

Seda, et ta vanaks jäänud Miira siiasamasse metsa alla mattis, ei teadnudki keegi peale Tori hobusekasvatuse loomaarsti ja muidugi ka Selja meierei Karla. Kristjan ei olnud raatsinud vana Miirat lihakombinaati viia lasta, kuigi kõik seda soovitasid. Eks ta oleks karusloomafarmi rebastele läinud nagu teisedki ümbrus­konna vanad hobused. Aga Miira oli olnud peaaegu niisama tark nagu inimene ja Kristjan oli temaga oma kuusteist aastat mitmesugust talutööd teinud. Kristjan ei olnud Miirat kunagi niisama asja ees, teist taga suuremate raskustega koormanud. Pudeli ja väikese raha eest võis siiamaani kusagilt traktori tellida ning Miira ei pidanudki enam vanemas eas suuremat tööd tegema. Elas majapidamises rohkem sõbra eest. Talle oli tehtud rehealuses ilus soe tuult pidav latter ja Kristjan hoolitses igal sügisel eriti korraliku kuiva heina eest, mis läks ainult Miirale, kelle hambad olid vanemas eas kehvaks jäänud. Isa oli Kristjanile juba siis, kui too veel väike poiss oli, õpetanud, et hobuse toitmisel peab hoolas olema. Oma viis-kuus korda päevas anti nende talu hobusele süüa ega pandud looma kunagi rakkesse kohemaid peale söötmist ning suurem ports heinu ja kaeru pandi ette ikka õhtu eel paar tundi peale looma tööpäeva. Soolane lakukivi rippus alati hobuse latri ees ja värsket vett anti kindlasti enne söötmist. Kristjanil sai hobune iga päev ka porgandit ja magedamat põrandaleiba. Leiba oli nüüd enamasti ikka poes saada ja ega ta suurt midagi maksnud. Miira kehvadest hammastest hoolimata anti talle vahel ka tükisuhkrut närida. Isa ei oleks seda lubanud, aga Kristjan tundis looma heameelest peaaegu sama suurt rahulolu, nagu oleks ise midagi eriti head saanud. See oli nagu tema ja hobuse vaheline saladus. Külmemal ajal kattis Miira selga villane tekk ja kui ilm vähegi lubas, lasi Kristjan hobuse mõneks tunniks karjamaale ehitatud aiaga koplisse, et loomal jalad kangeks ei jääks. Aga kusagil kahekümnenda eluaasta all jäi Miira päriselt haigeks. Ta lamas viimastel päevadel lausa külili heinte peal, vaatas oma suure pruuni silmaga Kristjanile otsa, kui see temaga vaikselt rääkis, hingeldas ega söönud enam suutäitki. Teisele silmale oli mõne aasta eest kae peale kasvanud. Oli näha, et loomal on kusagil valud ja piinav olemine. Kristjan pani siis mõne aasta eest ostetud vana tüüpi sääreväristajale hääled sisse ja sõitis Torile loomaarsti otsima. Too tuligi veel samal pärastlõunal ja võttis tulles ka Kristjani koos oma sääreväristajaga auto peale. Kena noor mees oli ning jäi Kristjaniga väga tõsiselt ja südamest rääkima, kui vana hobust teki all nägi. Eks Kristjan näeb ju isegi, et looma lõpp on lähedal ja loom on piinades. Inimeselegi kuluks sellistel puhkudel abi ära, aga inimest ju ei tohi siit ilmast ära minemisel aidata, ainult valu võib leevendada. Ja lõpuks jäi Kristjan nõusse, et loomaarst võib Miira magama uinutada, viimase süsti teha, mis vana looma piinad lõpetab. Arst seletas Kristjanile, kes Miira kaela patsutas ja talle veel mingeid sõnu lausus, et kui nad kõik valmis on, siis tema süstib Miira kaelaveeni suurema annuse uinutamisrohtu, mis Miira kergelt minema kannab ja piina tunda ei lase. Mõne aja pärast rapsiski hobune veel paar korda jõuetult jalgadega ja nagu hingeldas natuke. Siis katsus loomatohter Miira silmamunasid ja kuulas stetos­koobiga, kas süda veel lööb. Ei löönud enam. Nad rullisid kõhetuks jäänud hobuse suuremale puldanitükile ja sidusid selle nööridega kokku. Loomaarst vedas Miira oma autoga metsa veerele Kristjani valitud kohale ja hilisõhtul arsti helistamise peale kopaga tulnud meierei Karla kaevas Miira jaoks korraliku sügava haua ning aitas looma köitega ilusasti tasakesi auku lasta. Kena koht viimseks puhkamiseks, kiitis Karla, ja loomatohter arvas sama. Kristjan oli pakkunud tohtrile kuuma kohvi ja eelmisel suvel tütrelt Tartust kaasa toodud konjakit. Ta uskus ise, et niisugune erakorraline ja kurb sündmus nõuab kallimat kraami. Aga loomaarst võttis ainult kohvi ja pidi siis Torisse tagasi sõitma, tööd ootasid ees. Karla oli ajanud Kristjani juhatusi mööda veel pimeda hakul Miira haua mulda täis ja nad sättisid kohale toodud maakivid ilusasti kopaga paigale, nagu Kristjan oli kavandanud. Karla arvas, et nüüd võiks Kristjan siia kevadel mõned põõsad peale istutada, ja andis siis mõista, et tema võtaks nüüd küll natuke kangemat ka. Siis nad maitsesid kahekesi seda Armeenia konjakit ja arvasid mõlemad, et puhas valge on ikka kõige parem, kui vahel harva peab natuke võtma. Karla ise võttis õige tihti ja igasugust, see ei olnud mingi saladus, aga Kristjan ei võtnud enamasti midagi ja jäi harjumatust kraamist Karla lahkumise järel riided seljas magama. Enne jõudis veel väravalt ära näha, kuidas Karla traktorile hääled sisse lõi, kopa üles tõstis ja mööda kruusast teed Selja meierei poole hirmsa mürinaga kihutama kukkus, nagu oleks kurivaim kannul. Hommikul ärkas Kristjan natuke valutava peaga, aga lükkas kohe kalossid jalga ja kõndis Miira haua juurde. Tõesti ilus koht, jäi ta lõpuks tüki aja järel metsa veerel seistes rahule ja mõtles, et iga elu siin maa peal ongi ju ajutine ja eks ükskord viiakse temagi siit Tori kalmistule, kus vanemad ja Aliisa juba ees ootasid.

Tootsi vabrik oli ehitatud valmis just enne sõda ja omanikud olid muidugi neljakümne neljandal ühes sakslastega Eestist ära sõitnud. Kristjan oli siis uue võimu ajal mõned aastad vabrikus tööl käinud. Oli tahtnud veel Eesti aja alguses peale Olustvere põllumajanduskooli lõpetamist koos paari koolivennaga Taani piimandust õppima minna, aga just samal suvel oli isa tõbiseks jäänud ja palunud Kristjanil talusse jääda. Isa ei saanud ka järgmisel kevadel suilist abiks võtta. Kaks lehma neljast olid mingisse seal kandis levima hakanud haigusesse surnud ja ema kartis alatasa õnnetusi ja hoidis poega enese ligi, nagu oleks too ikka veel väike abitu poisike. Kristjani ema oli nooremas eas siniseristlastega läbi käinud. Ta oli õhtuti peale toimetusi iga päev natuke piiblit lugenud ja ei olnud meestel lubanud mistahes kangemat kraami koju tuua ega ka võõrastel nende majas pruukida. Isa ei olnud ka ise kunagi puskarit ajanud ega oma marjadest koduveini teinud. Suitsetamine ei olnud samuti majas lubatud. Seda pidasid naabrid muidugi imelikuks ja ka isa võetud suiline oli käinud mitmel aastal lausa võõrastele rääkimas, kuidas Jõeäärel isegi kõige suuremate pühade ajal laua peal pudelit olla ei tohtinud. Aga midagi ei olnud teha, nooruses palvetundides õpetust saanud ema jäi surmani enese juurde kindlaks, kui kangem kraam vahel mõne sündmuse puhul kodus jutuks tuli.

Nõndaviisi oli Kristjan aastaid kodumail talu pidanud ja raha pärast sügiseti Pärnusse mõned koormatäied ahjupuid ja kartuleid viinud. Kuni Vene võim maa üle võttis. Samal aastal suri isa ja aasta pärast läks ema igatsusest talle järele. Jäi lihtsalt paar kuud pärast isa matuseid sängi põdema, kuni vaikselt silmad kinni pani. Nüüd oleks võinud sõita maailma nägema, aga selline asi oli uue võimu ajal keelatud ja ega Kristjanil sellist hakkamist ka enam olnud nagu noore mehena. Vastu suve läks elu isegi siin üksildases kohas püstihulluks. Natuke jõukamatest taludest olid sõjaväeautod kogu pererahva ära viinud ja neist ei teatud tükk aega mitte kõige vähematki. Suve lõpuks jõudis mujal maailmas tuure võtnud sõda venelaste ja sakslaste vahel ka Eestisse ja Kristjan kutsus ühe vanema sugulase talusse koduhoidjaks ning läks koos naabertalust tuttava noormehega metsaheinamaade vahele väiksemasse küüni varjule, et tedagi sõjaväkke ei viidaks. Kohalikud inimesed arvasid, et venelaste ja nende sõgedate käsilaste silmis ei oleks ehk ka Kristjani jalaviga ja lonkamine suurt midagi aidanud. Nad olid ju ka päris tudikesed ja rinnalapsed oma rongide peale ajanud ja ei tea kuhu Venemaa põhja saatnud. Ikka usuti, et Vene võim ehk mõne kuu pärast ära lõppeb, ja vastu sügist ta lõppeski, aga asemele tulnud sakslased vaatasid noorte meeste poole niisama ahnelt. Kahuriliha tahtsid nad kõik.

Kristjan jäi esialgu oma majapidamisse tööd tegema, aga neljakümne neljandal taheti ka tema sõjaväkke võtta. Nüüd lõpuks oli Kristjanil lapsepõlves saadud jalaveast niipalju kasu, et ta kuulutati sõjaväkke kõlbmatuks. See jalahäda ei paistnudki kohe välja. Mehed kandsid ju kirsasaapaid ja pikki pükse, aga kui Kristjan saapad ja püksid jalast võttis, oli kohe näha, et vasak jalg oli pahkluu juurest ja säärestki hoopis teist nägu kui parem. Ka jalalaba oli iseäralik ja Kristjan pidi oma saabastesse mõned ajalehed ninasse toeks toppima, muidu ei oleks jalg hästi saapa sees seisnud. Ta oli olnud vahest umbes kolme-nelja-aastane poisike, kui ühel varase kevadpäeva õhtupoolikul maja ees oma mänge mängides ei pannud tähele ega jõudnud karjatadagi, kui ei tea kust välja ilmunud iseäranis suur hunt tal jalust lõugadega kinni haaras ja poisikest õuelt võsa poole lohistama hakkas. Kristjani isa oli just metsaalusest küünist heinakoormaga õuele sõitmas, kui hunti poisikesega nägi. Väike Kristjan oli olnud nii ehmatanud, et ei teinud vähimatki häält ja olekski ehk hundi pesakonnale õhtusöögiks viidud. Isegi kive täis topitud palitutaskutega poiss oli suurele loomale sedavõrd kerge saak, et hunt üsna jõudsalt metsa poole sörkis. Isa oli hundile kiiruga järele jõudnud ja hangu loomale külje pealt sisse löönud. Hunt oli sealsamas otsa leidnud, aga väikese Kristjani vasak jalg oli nii hullusti kiskuda saanud, et esmapilgul olid vanemad surmani hirmunud, kui nägid, et lapsel on liha pahkluust sääreni lausa luuni maas ja ripub vaid kõõluste küljes. Hobusel vahetati heinavanker kiiresti kergema kaariku vastu ja kihutati kolmekesi Vändrasse, needsamad tööriided seljas ja poisikesel vaid mitu suuremat käterätikut jala ümber mähitud ja jalg põlve alt püksirihmaga kinni tõmmatud, et laps verest tühjaks ei jookseks. Neil oli õnne, nagu mõlemad vanemad mitmel korral hiljem Kristjanile kinnitasid: Vändra tohter oli kodus olnud, istus parasjagu perekonnaga õhtusöögilauas, kui nad poisiga majja ummisjalu sisse tormasid.

Vanemad tõid siis mitme õmblusega ja verekaotusest ning hirmsast ehmatusest näost valgeks läinud poisikese koju kosuma, aga jalg ei paranenud nii kiiresti, kui loodeti. Isa oli arstikulude katteks nende suguorika kiiruga naabrile maha müünud ja Kristjanit oli lausa nädalaid Pärnus haiglas hoitud. Sellest hundi­loost räägiti ümberkaudu veel tükk aega õudusjutte ja sel talvel lasti ümberkaudsetes metsades rohkem hunte maha, kui kunagi varem oli lastud. Kristjani jalg paranes tasapisi paari aastaga ja lõpuks jäid vanemad uskuma, et poeg ikka päris sandiks ei jää. Jalalaba jäi siiski imelikuks, nagu oleks poisil kompjalg all, ja hirmsad armid kõhetunud säärega vasakul jalal jäid muidugi igaveseks. Õnneks kasvas hammustada saanud jalg aastatega niisama pikaks kui teinegi.

Keegi ei teadnud täpsemalt, kuidas niisugune lugu üldse lausa maja ees õuel juhtuda sai, ja eriti vanemad talunaised vaatasid Kristjanit võõristavalt, nagu oleks poiss ise kuidagi metsa ja huntidega seotud. Üks asi paistis inimestele veelgi kummalisem ja isegi pelutavam: Kristjani vasak silm oli värvi muutnud. See oli nüüd lausa mustjas nagu mõnel lõunamaa inimesel, aga parem silm oli ikka hall, nagu vanastigi. Külanaised arutasid vahel omakeskis, kui kõrvalisi inimesi kuulmas ei olnud, et mis hundi suus, see hundi oma. Vanasti oli alati nii öeldud ja sellisel ütlemisel oli oma tähendus. Kui hunt talu juurest lamba või koera ära viis, ei nutetud nii väga looma taga. Sellest usuti majapidamisele isegi nagu mingit kasu tõusvat. Aga et võsavillem lausa elamise juurde lapsele järele tuleb, sellist asja ei peetud loomulikuks ja lähimad majapidamised hoidsid oma lapsi igaks juhuks Kristjanist eemal. Teati ka, et Jõeääre poisil peale hundi­õnnetust miskid hood peal käisid, aga arvati, et need ehk leerieas iseenesest välja kasvavad. Eriti lootsid seda muidugi Kristjani vanemad. Ja nii läkski. Seitsmeteistkümneaastaselt oli Kristjan nagu iga teinegi noor talumees, vaid jalga lonkas natuke ja silmad jäidki erinevat värvi. Vändra kiriku leeritalitusel oli näha veel paari teistki iseäralikku leerilast, üht tüdrukut ja üht Vändra lähedalt jõukast talust pärit noort meest vigadega olevat. Tüdrukul oli vasak käsi kidunud ja seda pidi teise käega toetama, aga noormees oli päris lollakas, naeris ühtvalu ilma­asjata ja vahtis suu ammuli enese ümber ringi, nagu laudast välja lastud vasikas. Aga leerist läbi said nemadki. Räägiti veel, et tolle lollaka poisi vanemad olid õpetajale maksnud, aga tüdruk oli olnud iseäranis usin katekismuse tundja ja luges raamatust nagu kooliõpetaja. Eks ta vanatüdrukuks jääb ja õpib ehk linnas arveametnikuks, arvasid leerilaste omaksed, mis sa vigase käega ikka muud teed. Nii nad seal Vändra kiriku juures rääkisid.

Pärast sõda oli uus võim jälle Tootsi briketivabriku käima pannud ja Kristjan oli teenistuse pärast mõne aasta vabrikus tööl olnud. Oli punkri peal musta tööd teinud ja siis ühel päeval lihtsalt hüvasti öelnud ja minema läinud päris kenast palgast hoolimata. Inimesed rääkisid kiiresti kasvanud asulas, et eks Kristjan oligi alati natuke isemoodi mees olnud. Kummassegi sõjaväkke ei olnud teda tahetud. Vist vigase jala pärast, aga ehk peeti ka natuke iseäralikuks, nagu vanemad inimesed teadsid mäletada. Kristjanile oli aastaid meeldinud üksi elada. Ta oli tihti metsas ringi luusinud ja siia-sinna vaikselt seisma jäänud või mõne kännu otsa maha istunud, et tasahilju ümbruse metsaelu jälgida. Ta teadis alati, missugused linnud parasjagu häält tegid, ning väiksemad loomad ei kartnud teda. Vahel tulid mõned isegi ligi ja jäid niisama vaikselt Kristjani lähedusse oma asju ajama.

Naise oli Kristjan võtnud juba vanema mehena paar aastat pärast sõda. Too ingerisoomlasest tüdruk nägi päris teistmoodi välja kui muud selle kandi naised. Juuksed lumivalge kuklasse seotud pearätiku all olid tal lausa uskumatult heledad ja suvel päikese käes läksid tema kahvatu nahaga nägu ja kael täiesti punaseks. Ingerlasi oli siin kandis üksjagu, päris mitu neist olid sõja jalust pääse­miseks siia vabriku juurde tööd otsima tulnud. Venelased olid nende küladest üsna karmilt üle käinud. Tegelikult olid nende külad juba siis päris tühjaks jäänud, kui sakslased naised laste ja vanadega Eestisse evakueerisid. Mehed olid ju sõjaväkke võetud, nendest ei teatud suurt midagi. Vene väed olid nii kiiresti peale tunginud, et vaid osa ingerlasi jõudis Eestisse põgeneda. Mõned jäid venelaste kätte ja mõned pered jõudsid Soome sugulaste juurde varjule, aga nood anti natukese aja pärast sovetimeestele välja ja kadusid kusagile Venemaa sügavusse. Kristjani noor naine jäigi oma eesti ja soome segakeelt rääkima, ka siis, kui oli Kristjani juures juba aastaid elanud. Rääkis muudkui oma vanemate talust Kalli­vere külas ilusa rahulikult voolava Rosoona jõe ääres. Kui ta muidugi üldse kellegagi rääkis. Enamasti seisis tal suu kõvasti kinni: ta ei usaldanud võõraid inimesi. Ingerlasi peeti üldiselt isesugusteks ja sandi iseloomuga inimesteks.

Julgeolekumehed otsisid neid nooremaid ingerlasi veel mitu aastat pärast sõdagi mööda Eestit taga ja ähvardasid Siberisse saata. Sõja-aastail olid nende külades Saksa väed kanda kinnitanud, mis sest, et ega siis ingeri taluinimestelt keegi luba küsinud. Eks inimene ikka karda oma hingekese pärast ja mõned ingerlased olidki hakanud julgeolekumeestele tuttavate peale keelt kandma. Üks Pärnu julgeolekumees oli hakanud pärast Kristjani ja Aliisa pulmi ülearu tihedalt oma villisega Jõeäärele juhtuma. Küsis kartulit ja piima koju kaasa vii­miseks ja maksis ka, nagu küsiti, aga Kristjanile need külaskäigud ei meeldinud. Aliisa rääkis küll, et see Erala-nimeline mees oli lubanud tema vanemad ja õe Venemaalt üles otsida, aga Kristjan arvas, et eks ta ikka Aliisa pärast käi, küllap oli noor naine talle silma hakanud. Suuremaks pahanduseks ei jõudnudki minna, sest ühel päeval oli Erala kadunud nagu tina tuhka. Alevis räägiti, et mees oli Pärnu julgeolekust sule sappa saanud. Oli vale inimese kallal kangutanud ja miskit majakraami ära kaduda lasknud. Nii nad seal rääkisid, aga kes neid julgeoleku­mehi täpsemalt teadis. Ehk oli hoopis ülendust saanud ja istus nüüd kusagil pealinnas soojas ruumis laua taga.

Aga Kristjani Aliisa oli vaikne inimene. Isegi kõige terasemad ümberkaudsed naised ei teadnud temast suurt midagi rääkida. Kõneldi vaid nagu imelugu, et Kristjan oli naise soovil neile Vändras kirikliku laulatuse korraldanud ja hirmus kõhnal Aliisal oli siis Kristjani ema omaaegne tikitud rinnaesisega peenvillane leerikleit seljas olnud. Need ingerlased olid ju luteriusku inimesed ja kuniks Aliisa elas, käisid nad Kristjaniga mitu korda aastas Vändras lauakirikus ja neil oli toas alati suur jõulupuu seisnud. Muidu ei teatud sellest ingeri naisest suurt midagi. Tema ei olnud tahtnud isegi mitte üksinda poes käia, hoidis alati Kristjani külje alla, kuigi Kristjan tuli oma noorele naisele alati hea meelega vastu ja oleks andnud kas või iga päev hobuse vankriga tarvitada.

Aga ega too Aliisa pikalt elanud. Oli jäänud alles mitu aastat pärast pulmi viimaks lapseootele ja Kristjan oli siis toas koos abilisega uue madalama pliidi ladunud, et väikest kasvu naisel oleks kergem talitada. Veevärk oli ka kaevust majja toodud. Toru tuli kaevust läbi seina toa nurka ja kui siis vänta löödi, hakkas selle otsast vett malmist poolümarasse valamusse purskama. See seinale kinnitatud valge sisemusega nõu oli nagu ilmaime ja sellest omakorda läks teine toru läbi seina aknaaluse lillepeenra alt kraavi pervele. Ülearune vesi voolas kõik kraavi. Ja sellele uuele madalamale pliidile oli ühte otsa suur pada sisse müüritud, kus vesi pliidi kütmisel iseenesest soojaks läks. Aga ega Aliisa saanudki sellest veevärgist kaua rõõmu tunda. Esimese lapse koduse sünnituse järel oli ta viletsaks ja tõbiseks jäänud ning siis siitilmast ära läinud. Kristjan ei olnudki jõudnud oma naist Vändrasse haigemajja viia, nagu tuttavast perest ämmaemandaga oli kokku lepitud. Pühapäeva varahommikune sünnitus oli ootamatult ja ägedalt pihta hakanud paar nädalat enne oodatud aega. Lehm oli öösel poeginud ja Aliisa oli vasikat välja aidates enesele viga teinud. Õnn veel, et üsna lähedalt pärit ämmaemand oli pühapäeva hommikul kodust jalgrattaga Jõeäärele käima tulnud. Tuli Aliisale ja Kristjanile hommikul küpsetatud karaskit tooma ja niisama juttu rääkima. Temale muidu vaikne ja endasse tõmbunud ingeri naine meeldis. Laps oli lõpuks kätte saadud, aga pika ja vaevalise sünnituse järel siniseks tõmbunud ja hingetu. Vaid ämmaemanda kloppimise ja hõõrumise järel hakkas ikkagi hingama ja tegi häält. Kristjan viis Aliisa Tori kalmistule omaenda vanematele seltsiks ja kasvatas tüdruku mõneks nädalaks majasse jäänud tuttava ämmaemanda õpetusi mööda lehmapiima peal üksinda üles. Väheste naabrite naised tegid küll juba aasta pärast matuseid uuest elukaaslasest vahel ääri-veeri juttu ja oleksid ehk lausa tahtnud ise mõnd vanemat üksikuks jäänud, aga muidu tublit tüdrukut soovitada või vähemalt sobiliku pruudi otsingutele kaasa aidata, aga Kristjan ei võtnud vedu.

Üks pruudikandidaat oli küll alles paljude aastate pärast välja ilmunud ja käinud isegi abiks suvel heina tegemas ning kutsunud Kristjanit mitut puhku endale Õismäe kõigi mugavustega korterisse külla. Kristjani tütar oli selleks ajaks juba ammu Tartus omas elamises ja temale oleks ehk naisterahva maja­pidamisse tulek isegi meeldinud. Oli ta ju alatasa natuke rahutust tundnud vana Kristjani üksildase elamise pärast. Mahta oli selle agara naise nimi ning Kristjan teadis, et naine töötas Tallinnas ühes kirstutöökojas, kus ta kadunukestele pitside ja satsidega kirstulinasid õmbles. Mahta oli Sõmeru Katariina kauge sugulane ja saigi nende juures ühel suvel Kristjaniga tuttavaks. Aga ka sellest kosjakaubast ei tulnud lõpuks midagi välja, ehkki Mahta oli kangesti hakkaja ja kerge käega kõiksuguseid töid tegema. Lõi Kristjani elamise lausa läikima, värvis ise kõik aknaraamid valgeks ja tõi lauta nuumpõrsa ja neli lammast, kelle Kristjan porisedes kinni maksis. Muudkui keetis suure palava pliidi ääres suppi ning loomakartuleid. Aga sigaret oli alatasa vadistaval Mahtal kogu aeg vasaku käe sõrmede vahel tossanud ja Kristjanile ei meeldinud suitsuhais ega seegi, kuidas naine muudkui sigareti otsast tuhka igale poole maha koputas. Paneb veel maja põlema. Kristjan kartis isegi, kas mõni pikemaks põlenud suitsuots mitte supipatta või loomakartulite sekka ei kuku. Ja kui sügis tuli, keetis see Mahta Kristjani vanade sõstrapõõsaste marjadest ja õuntest hiiglama laari moose ning viis siis kõik moosipurgid oma väimehe autoga Tallinna lastelastele jagamiseks. Ega Kristjan neid moosipurke omale tahtnudki. Tema magusat ei armastanud. Aga see, kuidas linnast tulnud väimees ja Mahta vanade õunapuude oksi raputasid ja aias ringi sõelusid, nagu oleks kogu Jõeääre koht juba nende oma olnud, see ei meeldinud üksi ja tasapisi otsustama harjunud Kristjanile. Kristjan oli rääkinud Sõmeru Gustavile, et oligi siis ühel heal päeval mitme kutsumise peale Tallinnas ära käinud. Oli Tootsi jaamas oma jalgratta jaamaülema juurde varjule pannud, rongi peale istunud ja ning lõpuks Liival maha tulnud ja kahe bussiga Õismäele jõudnud. Väga kõle koht oli olnud see Õismäe: pika kivimaja lõppu ei olnud nagu nähagi, üheksa korrust kõrge, hall ja pikk nagu Hiina müür. Ja veel mõned asjad ei olnud Kristjanile meeldinud. Kohe nii väga tõsiselt, et ta ei olnud kohale jõudes isegi ööd veetma jäänud.

Naise korteris olid kõikide akende ees valged pitsidega kardinad ja söögilaual oli valge broderiipitsist servadega lina klambrilööjaga laua äärte külge taotud. Ka leentoolide seljatoed olid pitsiliste katetega kaetud ja diivanipatjade ümber olid pitsiliste servadega püürid. Kristjani tarvis diivanile tehtud asemel oli tekilina päitsipoolel lausa pitsivaht ning patjadel broderiipitsist volangid. Kristjanil oli üksjagu aega võtnud äratundmiseni jõuda, et mis see õieti oli, mis temas nii suurt vastumeelsust ja ehk natuke hirmugi tekitas. Aliisa matused ja Pärnus kirstutöökojas käimine ning naisele viimse puhkuse jaoks meelepärase kirstusisu valimine olid järsku meelde tulnud. Tuligi välja, et pruudikandidaat oli sealt oma töökohast ilmatu hulga peent valget riiet ning kõiksugust pitsikraami pihta pannud ja endale koju tassinud. Ta isegi kiitles, kuidas tütrele oli kaasavaraks tehtud lausa kaks kohvritäit pitsidega voodipesu ja laudlinu. Kristjan oleks ehk jäänudki Õismäele ööd veetma, aga kärsitu naine hakkas kohe tee joomise juures rääkima, kuidas nad tulevikus võiksid Kristjani talukoha maha müüa ja siis ehk koos Õismäele suurema korteri osta. Kristjan tundis jäist hirmu naha vahele hiilivat ja kui naine natukese aja pärast oma pitsivahuses magamistoas pikemalt telefoniga rääkima jäi, libistas Kristjan eeskojas kingad jalga, haaras varnast mantli ja pani ukse enda järel imevaikselt kinni, olgugi et ilm oli õhtuks sajule kiskunud ja vilu tuul majade vahel lõõtsus. Ta oli öö läbi raudteejaamas istunud, kuni esimene Pärnu rong varahommikul ette tuli.

Kristjan oli loomapidamise ammugi ära lõpetanud ning lehma ja mullika väikese raha eest naabritele maha müünud. Aga koerad ja kassid tegid Kristjani elamise rõõmsaks. Nendega võis õhtuti paar sõna juttugi rääkida ja kui Kristjan pärastlõunati kambris sohva peale pikali viskas, tuli suurt kasvu hall kõuts talle rinna peale nurru lööma ja sõtkus esimeste käppadega Kristjani rinnaesist. Neli vanaldast karva ajavat kassi ja kaks suurt koera – kes muidugi oleksid pidanud õues ketis olema ja majapidamist valvama – laiutasid juba aastaid toas ja kambris. Ja kanad! Need siblisid kõikjal omatahtsi ringi, astusid soojemal ajal, kui majauks oli lahti, õuest tuppa ning sirtsutasid vabalt, kus aga pähe tuli. Kristjan oma kanakarja ei keelanud. Ta rääkis kanadega vahel videvikus pikad jutud maha ja need kuulasid teda õrrel tihedalt üksteise vastas istudes hea meelega, tasakesi loksuvaid häälitsusi kuuldavale lastes, endal pead viltu kallutatud ja punased lihavad harjad ühele poole lontis. Need suured pruunikad karvaste jalga­dega kanad olid Sõmerult saadud pärast seda, kui Kristjani valged kanad kõik mingi salapärase haiguse nahka läksid ja ühel suvel nädala jooksul hinge heitsid. Sõmeru Katariina oli siis koos lapselapsega lausa ise Jõeäärele abiks tulnud. Nad olid linnu­maja üheskoos puhastanud ning selle esise puhta, tee äärest kaevatud kruusaga üle katnud. Aga talvel varises linnumaja katus ikkagi sisse ja kanad kolisid lauta. Sõmeru tibudest kasvanud sulgis jalgadega pruunid kanad meeldisidki Kristjanile enam kui omal ajal võetud valged. Iseasi, et samuti Sõmerult toodud pruuni- ja rohelisekirju kukk Keiser oli ebatavaliselt suur ja riiakas tegelane, kes Kristjanile eneselegi vahel tuule alla tegi. Katariina andis selle ilusa kuke kerge südamega ära, sest tollel olid kombed alla nulli, nagu ta hoiatuseks rääkis. Lendas vahel õla peale ja sihtis siis muudkui nokaga silma. Kanakull ja rebased ei saanud kanade juures enam üldse löögile, kukk valvas oma karja nagu armukade türklane.

Kui Kristjan oli Tallinnas kosjas ära käinud ja niisama targalt koju tagasi tulnud, oli selge, et ta oli mõistetud päris üksi elama, ja kõik arvasid, et nii jääbki. Elabki oma majas ihuüksi, ei pese ennast ega selja­riideid ja jätab majapidamise laokile, tee mis sa tahad. Ega vana meest enam keegi muuda.

Aga siis hakkasid asjad Kristjani majapidamises järsku muutuma. Ta oli vastu kevadet terves majas suurpuhastuse ette võtnud, toa lamedatest põllukividest laotud põrandat mitmel korral vihmavette kastetud lehtes kaseokstest luuaga uhtunud ja suure ahju lubjaveega valgeks võõbanud. Suvistepühadeks olid isegi noored kased toa nurkadesse veeämbritesse toodud nagu kõigil teistelgi. Kambri puupõranda oli ta samuti rohelise seebiga puhtaks küürinud ja poest toodud kaks uut kaltsuvaipa maha laotanud. Hilissügisel, kui kartulid olid üles võetud ja rehealusesse kartulikoopasse tallele pandud, tegi Kristjan kartulimaale suure lõkke ja viis kõik vanad mustad riideräbalad ning katkised laudkastid ja muu põleva prahi lõkkesse. Rehe all seisnud kümned tühjad Dihlo­fossi-pudelid läksid lauda taha auku ja sinnasamasse viis Kristjan ka hulga katkisi klaas­pudeleid ning muud rämpsu, mida ära põletada ei saanud. Tuli välja, et Kristjanil on kummutis hulk puhtaid linu ja padjapüüre ning isegi akende ja köögiriiuli esised kardinad said välja vahetatud ja kogu maja põhjalikult õhutatud. Kõik see suur kraamimine oli ette võetud kevadisel ja varasuvisel ajal pärast talvist hundijahi-lugu. See ootamatu kohtumine oli Kristjanile kuidagi eriti südamesse läinud ja tähenduslik tundunud.

Südatalvised hundijahid olid seni Kristjani kohast kaugemale jäänud. Vaid hirmus kära ja koerte kiljumine olid temani kuulda olnud ja Kristjan oli siis alati uksed kinni hoidnud ning raadio mängima pannud, oodates, et see kõik ometi ära lõppeks või kaugemale kaoks. Ta isegi oli kohaliku jahimeeste seltsi nimekirjas ja kaheraudne oli tal ka plekk-kapis luku taga olemas, aga Kristjan läks meestega välja vaid siis, kui loomadele sööta pandi. Hundijaht oli talle alati vastu­meelne olnud. Juba kujutlus nööride ja lippudega piiratud metsast, kus terve kari õhevile aetud mehi oma koertega kimpu jäänud elukat taga ajab ja pärast muidugi ka surnuks laseb, ei meeldinud Kristjanile ja tundus kuidagi ebaaus. Viimatisel jahil oli meestekamp oma koertega peaaegu Jõeääre väravas väljas ja kui tagaajajate hääled juba väga selgelt kõrvu kõlasid, sattus üksik suur heledat karva emahunt järsku Kristjani õuele ja lipsas surmahirmus põgenedes paokil rehealuse väravast sisse. Kristjan teadis, et ta omad koerad ja kassid olid kõik kambrisse varjule viidud, sest loomad kartsid jahikära. Ta tundis selle hundiga mingit kokkukuuluvustunnet ja haaras ukse kõrvalt laia kahe varrega lumelabida ning sõitis hundi jäljed väravani siledaks. Kui jahilised väravasse jõudsid, oli peenike terav lumepihu juba õuest üle käinud ja mingeid jälgi ei olnud kusagil näha. Äksis mehed olid kõigi koertega järsku Kristjani õue peal ja vahtisid ahnelt ringi, sest loom oli just Jõeääre õue suunas tormanud, enne kui nad jäljed kaotasid. Koerad haukusid ja ulgusid nagu pöörased, aga rehealuse värav oli kinni. Kristjan läks meestele õue peale vastu ning küsis valjult, kas neil on ehk plaan oma koertega ka tuppa edasi tulla. Ta oli kohe pärast seda, kui hunt rehealusesesse jooksis, mõlemad väravapooled kokku lükanud ja krambi ette pannud. Jahimehed ei jäänud enne rahule, kui olid ka majataguse üle vaadanud, ja hakkasid siis nurisedes metsa poole tagasi minema, koerad käratsedes järel. Vaid vana Erala jäi õue peale ilusa targa näoga laikaga. Kristjan tegi hädapärast juttu, kuigi ta Eralat veel endistest aegadest ei sallinud ega õigeks inimeseks pidanud. Mees oli ju omal ajal noorukest Aliisat kimbutamas käinud, igavene vana julgeolekumees, nagu kõik teadsid. Kristjan küsis Eralalt, kas Sõmeru Gustavi poeg oli talle oma laika jahile kaasa andnud. Erala vastas, et oli jah Sõmerult koera laenanud, et loom saaks vabalt metsa vahel joosta. Siis oli Erala veel natuke aega õuel seisnud ja oleks nagu tahtnud millestki juttu teha, aga ei öelnud lõpuks midagi ja läks vaikselt ära, koer rihmaga kõrval sörkimas.

Vastu ööd võttis Kristjan krambi rehealuse värava eest ära, laskis värava paokile ja läks tuppa. Eks metsloom ise tea, mis ta teeb. Alles vastu hommikut jäi ta lõpuks magama ja unes olid hundi kollased silmad talle lähedalt otsa vaadanud. Kristjan ehmatas seepeale ärkvele ja mõne lühikese hetke nägi ta pimedas neid silmi ikka veel otse tema oma silmade vastas. Ta tundis end tükk aega kummaliselt ja mõtles hommikuhämaruses teed keetes järele, et kumb hunt see siis teda niimoodi vaadanud oli, kas see, kes teda väikese poisina metsa viia tahtis, või see eelmise õhtu ootamatu külaline. Hommikuks polnud aga hundist järel mingit märki. Natuke halle tuustis karvu oli rehealuse paokil värava vahel, aga muud ei midagi. Kristjan viskas need karvad ahju ja põletas koos puudega ära. Kristjani koerad aga nuhutasid veel mitu päeva rehealuses ja urisesid, hambad irevil.

Kui Sõmeru Gustav ühel varasügisesel päeval Kristjanit vaatama asutas, tuli Kristjan talle juba poole tee peal ratast käekõrval veeretades vastu, puhtad riided seljas ja Pärnust ostetud tuliuus roheline jahimehekübar peas. Muidu alatasa pesemata pikad rasvased juuksed olid asulas juuksuri juures lõigata lastud ja ehtisid hõbedaste lokkidena Kristjani kõrget kogu. Ja nüüd nii jäigi. Kristjan käis vahel ikka rattaga Tootsi poes ja astus siis ka Sõmerule sisse. Oli alati kenasti seatud. Nagu pulmapoiss, ütlesid siis vanad tuttavad. Ei jõutud ära imestada, aga midagi küsida ka ei söandatud. Keegi ei teadnud, mis oli Kristjani elukorraldust nii põhjalikult muutnud.

Selleks ajaks oli Kristjani tütar ülikooli kliinikus kõrgema ülemuse koha saanud ning käis kodus vaid neli-viis korda aastas, kui sedagi. Kristjani jõeäärne talukoht oli õppinud inimesele võõraks jäänud ja eks ta tahtis ehk ka rohkem oma­suguste inimestega suhelda. Tütar ei tulnud viimasel suvel ka jaani­laupäevaks koju, kuigi Kristjanil olid jälle kased tuppa toodud ning kõik aknad üle pestud ja ajalehega läikima nühitud. Tütar oli saatnud kirjakese, et lasevad end mehega Tartus ametlikult registreerida ja kirikus laulatada, ning kutsunud isa pulmavõõraks. Kristjan käiski Tartus tütre pulmas ära ja tuli koju tagasi tõsisema ja mõtlikuma moega kui varem. Ta tõi Sõmerult laenuks võetud musta ülikonna Gustavile korralikult tagasi ja kraamis õhtul kotist Tartust kaasa ostetud mooniteradega saiapalmiku ja muud külakosti laua peale. Sõmeru omad jäid päris kauaks laua taha Kristjani uudiseid kuulama. Oligi olnud kiriklik laulatus nagu vanasti ja palju haritud inimesi istunud pärast Kasekese restoranis pika laua taga. Pastor oli enne söömaaega tänupalve lugenud ja kõiki lauas olijaid õnnistanud ning tütar oli tänukõnes Kristjanit ja kadunud Aliisat südamlikult meeles pidanud. Kristjan rääkis veel, et tema tütrel ja väimehel olevat majas vesi ja keskküte sees. Isegi vannis sai käia end puhtaks harimas, aga sauna pidi tükk maad Pargi tänavale minema. Kristjan oli isegi väimehega saunas käinud ja muidu igati tütre elukorraldusega rahul. Väimees oli tõsine mees, lõikas inimestel kõhud lõhki ja seadis sisemised asjad korda ning õmbles siis jälle ilusasti kokku. Oled paar nädalat vaikselt sängis ja võid jälle oma elu asjadega edasi minna. Ja mis Kristjanile eriti meeldis: väimees oli niisama väikese jutuga mees nagu tema isegi. Kui naised ja Gustavi poeg olid õhtuste toimetuste juurde läinud ja hiljem kambrites magama heitsid, küsis Kristjaniga kahekesi jäänud Gustav lausa otsesõnu, et mis asi see Kristjani elu nüüd nii suuresti muutnud oli. Ja Kristjan oli talle esiti rääkinud sellest hundijahiloost ja siis pikalt vaikinud. Ka Gustav oli vaikinud ja oodanud, sest oli ütlematagi selge, et rehe alla kihutanud hundi pärast, mis tõesti kummaline ja uskumatu tundus, ei olnud Kristjan oma eluviisis nii põhjalikku pööret teinud. Lõpuks oligi ta vaikselt rääkinud, et juba paari aasta eest oli temaga üks väga eriline asi juhtunud ja pärast seda veel ühel korral. Ja et esimesel korral oli kõik kuidagi suurem ja ilusam tundunud, aga teisel korral oli ta juba hommikust peale nagu mingit teistmoodi olekut tundnud ja jäänud isegi uskuma, et nüüd ehk võib see uuesti juhtuda. Nimelt oli Kristjan just paar päeva mulluse hilisele ajale sattunud ülestõusmispüha eel otsustanud oma toa ja kambri ükskord ometi põhjalikult ära puhastada ja tuulutada. Ta oligi päev otsa kõvasti rüganud ning enne sauna minekut veel kõik aknad vastastikku lahti jätnud, et õhk ruumidest vabalt läbi saaks käia. Saun oli ennelõunast saadik korralikult küdenud ja vihad pali sisse likku pandud. Kui surm­väsinud Kristjan lõpuks õhtul saunast tuppa tuli, oli ta puhtad riided selga pannud ja kõik aknad olid enne vilu aega kinni pandud. Ta oli siis jäänud üksi tuppa laua äärde istuma ning pliidi äärel tõmmanud teed jooma. Oli päris selge, et tütar oma mehega niipea koju ei tule. Kristjan kurvastas natuke, aga istus ikka laua taga edasi, vaatas aknast päikese loojumist ja tegi endale veel ühe kruusi teed. Tuba kiskus juba hämaraks, aga loojuva päikese kiired paistsid otse toa aknast sisse nagu imeline kuldne juga. Ja siis nägi Kristjan, kuidas kõrgemalt ülalt, kust päike aeglaselt looja liikus, sõitis Kristus ise valgete hobuste ja kaarikuga sama aeglaselt otse Kristjani akna suunas, endal juuksed ümber pea valgust kiirgamas nagu särapärg ja lumivalge särk seljas. Kristjan tundis pööritust ja pisut ehk hirmugi, aga Kristus sõitis oma valgete hobustega otse tema poole ja lõpuks toa aknast sisse, nii et kõik ümberringi eredalt valgeks lõi. Ta oli kuulnud ülivalju kohinat ja oli ses valguse ja sügava kohina voos vist minestanud. Kui Kristjan hommikupoole ärkas, oli Kristus kadunud kõigi valgete hobuste ja kaarikuga. Kõik oli väga vaikne ja tuba lõhnas imehästi. Ta polnud veel kordagi elus tundnud nii tugevat ja õnnist kaselehtede lõhna kui sel varahommikul oma kambris. Ainus halb asi selle kõige juures oli, et kui Kristjan lõpuks vastu hommikut toa kivipõrandal ärkas, oli ta omad püksid meelemärkuseta olekus täis teinud ja pidi nüüd ennast ja oma riideid jälle saunas harima.

Jah, ega inimene suuda nii suurt õnnistust niisama lihtsalt üle elada, arvasid Kristjan ja Gustav üsna ühte moodi tõsiselt teineteisele otsa vaadates. Ta on ju kõigest inimene.