Mul on tunne, et see Sännas ja Luhametsas kasvanud, vankriga Rõuge kirikusse sõitnud ja Vabadussõja aegu Võrumaal pyssi lasknud ning Võru pidudel tydrukuid taga ajanud mees on Lõuna-Eesti kõige olulisem prosaist. See olulisus tähendab minu jaoks seda, et ta looming on kõige rahvaomasem ja siinsele piirkonnale iseloomulikum. Väide vajab muidugi täpsustamist ja mehe meetod selgitamist.

Jaik ei olnud murdekirjanik, kuigi ta neid asju tundis. Ta on kirjutanud paganama stiilse setu murdele lähedase „Inne ja peräh tuisopyhhä”, mis ilmus harulduste kogumikus „Nõiutud Tuks” (1999). Aga ta jättis asja sellega ning hakkas sillaehitajaks Lõuna- ja Põhja-Eesti, kahe kyllalt erineva mõtteilma, keelelise väljenduse ja tunnetuse vahel. Jaik kasutas eri kantide murrakuid vahel oma tegelaste kõnes. Korra tõi ta välja lõunalisele kõnele iseloomulikke keelemeloodiaid: „[H]aanjalane imestab: „Miä nää sääl piäsi käümä, miä nää sääl nägevä?” (Haanja keel käib ikka niisuguses pehmes ä-duuris, nagu Torma ja Kodavere mehed räägivad õ-duuris: „Õrav õli õkaspuu õksal, õgis õdra õkkaid, ise õtse õksendas.” Setud aga räägivad sh-mollis: „Sheto sheivä sibulid, leivä vinne vigurid…” Mõniste mehkad armastavad rääkida riimides „Kagah hiu – mii olõ õte piu” ja „Kis sa olt, ma osta toobi olt.”)^[1] Need pisikesed piirkondlikud erinevused on nyydseks erodeerumas ja uut murdelist kirjavara ei synni just palju. Kui mõni võrukene tahab, et teda ka teispool Tartut loetaks, peab ta ikkagi eesti keeles kirjutama – Olavi Ruitlase „Vee peal” (2015) tõestab seda väga hästi. Jaik oli XIX sajandi lõpul syndinud inimene ning tema pärimuslik murdekeel oli loomulikult väga hea, aga see, mida ta oma juttudes kasutas, oli siiski lapsepõlves loetud raamatuist ja kõiksugu suulistest allikatest kokku pandud murdetaustaga esimese põlve haritlase kirjakeel. Ta jäi elu lõpuni puhtaks võrukeseks, aga tahtis, et kui ta kirjutab, siis saadaks temast ka mujalpool aru. Iga kirjanik vajab lugejaid ja vastukaja kasvatab tema võimu. Jaik oli väga kerge käega kirjutaja ning tema Pombi lood ja Võrumaa jutud olid kogu sõjaeelse eesti põnnide seas hinnas. Hiljem avastasid kuuekymnendatel ja seitsmekymnendatel syndinud lapsed Jaigi uusväljaandest, Edvin Hiedeli maitseka valikuga kogumikust „Kaarna­kivi” (1980). Venestamise kõledates tingimustes oli neis juttudes vanaema kootud käpikute soojust. Ta oskas seda Lõuna-Eesti ydi ja mahla muude kantide inimeste jaoks tõlkida ja vahendada. Tema jutu sõnajärg on tihti grammatiliselt anomaalne ja suupärane – videvikuaegsele murdelisele pajatusele lähedane. Hella Keem tegi Sänna lähedal Hurda kylas yhe sealse keelejuhi (Marin Pettai) kõnet kuulates huvitava tähelepaneku: „Sõnajärjestus näib siin tingitud olevat ainuüksi rütmilisist põhjusist.”^[2] See tundub olevat vanapärane murdejoon, mis on sealsete juurtega Jaigil jätkunud eesti keelde tõlgituna. Lõuna-Eesti panoraam, mis tema raamatuis ilmub, on väga avar ja samas yksikasjalik. Seal leiduvad paljud siinsete kylade ja talude nimed, endiste inimeste andsak kõneviis ja jutuand, muhedad tembud ja naljad ja ka mystiline vaade loodusele, mida kõik tema aja väiksed karjapoisid ja heinasõkkujad väga hästi tundsid. Ta oli vähe kooliharidust saanud iseõppija, aga vaatlemise ja tähelepanemise oskus korvas selle kuhjaga. Ja eks ta on mõnes teoses või noorena peetud päevikus kirjutanud ka Võrust, olgu siin Komorra salaseltsi tegevuse pärast vanglas istumisest, Tamula peal kala pyydmisest, või Kandles käimisest. Vanalt turuplatsilt läks ta ka koos teiste õppursõduritega Vabadussõtta, hiljem suvitas koos naise ja lastega Kubjal ja oli Saksa ajal Võru Teataja peatoimetaja. Nii et teise ilmasõja eelne Võru oli talle läbi ja lõhki tuttav.

Jaigi noorsoojutustus „Kuutõrvajad” ilmus 1934. aastal Tartus. Selleks ajaks oli ta juba lugupeetud ja noorte seas populaarne kirjanik. „Kuutõrvajad” on yks väheseid Jaigi proosateoseid, mida pole hiljem uuesti trykitud. Võib-olla peeti seda natuke lapsikuks või kindla kohaga seotuks. Aga see kohaga seotus on vähemalt Võru jaoks oluline, sest raamatu tegevus toimub siin linnas ja selle ymbruses ja autor näeb seda ainukordses jaigilikus valguses. Raamat on hoogne ja seiklusrikas ja kui see satuks mõne hea lavastaja kätte, siis võiks sellest ehk täitsa mõnusa suvelavastuse teha. Võib-olla mõneti Thornton Wilderi näidendi „Meie linnake” (1938) ja mõneti XIX sajandil Võrul toimunud mustkunstnike etteastete, nõidusõhtute, näokattepidude, illuminatsioonide ja „Metamorfooside rändteatri” vaimus.

Kõigepealt peaks kysima, et mis ajal see jutt toimub. Jaik lausub, et „[ü]kski vana inimene ei mäleta seda aastat ega üheski vanas raamatukogus pole enam alles selle aasta kalendritki”.^[3] See on klassikaline muinasjutu sissejuhatus, sest sealne ajamäärang on tihti sama asi teiste sõnadega öelduna, näiteks: „See juhtus ammu-ammu, vanal hallil ajal.” Paar vihjet siiski on. Mitut puhku on juttu keisrile kirjade saatmisest, nii et tegevus toimub kindlasti enne 1918. aastat. Ja yhel kohal mainitakse, et Napoleoni sõda on umbes samal ajal käimas. Seega yldjoontes XIX sajand. Aga kuna lugu on muinasjutuline ning pidevaid seiklusi, hyperboolseid kirjeldusi ja naljakaid dialooge täis pandud halva ja hea võitluse lugu, siis segunevad selles konkreetsed kohad ja seigad, mida Jaik ise nägi või oli vanematelt inimestelt kuulnud, ja puhas kujutluslend. Ja nende vahel vahetegemiseks peaks olema kadunud Ruusmaa Arturi vääriline Võru ajaloo tundja. See on tarkus, millele mina kuidagi ei pretendeeri. Mina räägin sellest, kuidas Jaik seda linna kujutas, ja viitan mõnele võimalikule seosele.

Lugu algab sellega, kuidas kaks orvulast, Jaakus ja Sirje, lähenevad Rõuge poolt tulles linnale. Ja neile avaneb selline vaatepilt: „Siis polnud veel seda raudteed, millest nüüd linna sõites tuleb minna risti üle, polnud ka neid maju, mis nüüd moodustavad Võrusoo aleviku, polnud ka seda laia maanteed, mis vanadest pajudest saadetuna viib sind otsekohe linna sisse. Kuni soo ääreni kasvas siis veel tüse männimets, mille üksikud puud olid tugevad kui taaritõrred. Heina­maal aga kasvas üksikuid leppi ja kaski, mille otsas oli rohkesti varesepesi. Päris varesed need ei olnud, need olid need väikesed mustad, keda kutsutakse ka hakkideks ja kelle sugu Võrus on kasvanud nüüd nii suureks, et nad musta parvena lendlevad vahel taeva all ja kisendavad ja nääklevad omavahel palju kõvemini kui Tamula järve kajakad. Vabrikuid linna ääres tol korral veel ei olnud, muidugi mõista ka vabrikukorstnaid mitte, selle asemel oli üks kõrge puust torn, mis ehitatud selle jaoks, et sõdurid selle otsast saaksid loopida kive ja tulist tõrva, kui vaenlane ilmuks linna alla. Kuna aga vaenlast kuskil ei olnud, siis linnarahvas kasutas torni selleks, et igal õhtul käia selle otsast vaatamas, missugune saab homne ilm. Sellest tornist tükk maad eemal oli viiskümmend madalat maja, mis moodustasidki linna. [Katariina] Kirik oli sel ajal küll juba valmis, kuid vene kirikut ei olnud veel olemas. Praeguse vene kiriku kohal oli aed, mis tõmmatud täis nööre, milledel linnarahvas õppis köiel kõndimist ja köiel tantsimist, missugused ajaviited noil ajul olid väga moes. Vaade linnale, niipalju kui seda oli näha läbi heinamaal kasvavate lepalatvade, jättis Jaakusele ja Sirjele siiski unustamatu mulje. Need punased katused ja nende keskelt terava teibana üles­ulatuv kirikutorn moodustasid pildi, millist nad veel polnud näinud. Seda suurt neljakordset maja, mis praegu asetseb keset linna, ei olnud ka veel olemas, selle asemel oli sääl suur puur, milles linnapää hoidis kinni orangutangi ahvi, mida ta näitas laadapäevadel maarahvale, seletades, et niisuguseks muutuvad inimesed, kes ei usu Jumalasse, ning võttis kokku sellega palju raha. [—] Järve kaldal, sääl, kus praegu asub juudi lauavabrik, oli plats, kus õpetati sõdureid keerutama sõjanuiadega ja laskma märki vibunooltega. [—] Kuldrist säras kirikutorni tipus ning kuldristi otsas oli veel kukk, kelle kirjud sabasuled langesid maa poole nagu tükike vikerkaart. Mõned rohelised puud ulatusid juba kõrgemale maja katustest ning nende otsas mustasid mütsidena toonekurgede pesad.” (13–15) Praegust Võrusoo linnaosa läbiv tee oli väga vilets ja „ratastega sõidetud põhjatuks ja hiljutisest vihmast teel olid laiad porilombid. Vankrisõitjad linna poole püüdes tõusid vankris seisu, et pori ei uhtuks üle vankri ääre istme alla ning hobused suplesid kõhuni poris, hoolimata sellest, et poriaukudesse oli aetud hagu, katki­murtud jalutuskeppe, paljaksnäritud praeluid ja muid niisuguseid kõvu asju, millega vanasti sillutati maanteid. Jalakäijad siiski nii suurt häda ei näinud, sest nemad kõndisid kaugelt ümber loikude, hüpates selleks kohale toodud teivaste abil mätta otsast mätta otsa.” (17)

Kreutzwald kirjutas Inlandile 1838. aastal, et „tähelepanuväärsusi on viimasel ajal vähemaks jäänud, kuna tänavad suuremalt jaolt sillutatud on ja järelikult kevadel ja sügisel  k õ i k  sõidukid – ilma seisma jäämata – läbi pääsevad.”^[4] Olgu lisatud, et maaparanduslik progress jätkab tänagi Võru linnas oma võidukäiku – kevadel valminud Lidli kaupluse ehitusega on Soo linnaosast jällegi yks varemalt niiske, läbimatu ja võsastunud lapike kõrvaldatud. Töid hoidis joonel kuidagi jaigilikult kõlav arhitektuuribyroo Sirkel & Mall.

Raamatus on juttu veel sellest, et „veepäälne tee, pikk vaiastik ühendatud plankudega” viis linnast „Roosi saarele”. (83) Võru Instituudi muuseumiosakonna peavarahoidja Mirja Ots kommenteeris, et siin on tegu kujutluslennuga. „Kuni 1960. aastateni käis linna ja Roosisaare vahel liiklus paatidega. Seega purre ja sild on selgelt hilised nähtused. Samas oli enne olemas nn Itaalia sild umbes praeguse Tallinna mnt Võrru jõudmise kohal.”^[5] Ajaloolane mainib, et „Vagula­rand oli suvituskohana veel tundmata ja Roosisaart kattis mets, kus käidi tedrejahil”.^[6] Jaik räägib sellest, kuidas koerad olevat ööseks majade ette ketti jäetud, et keegi hoovi ega uste ja akende juurde ei pääseks. Ja peened linnainimesed paistsid Jaigi vaimusilmas kylalastele sellised: „Mõnest aknast vaatas välja kalleis rõivais linnaproua kastes parajasti aknal õitsevat palsamilille või pakkudes väikesele kollasele kanaarilinnule teri. Tänavatel tuli vahel vastu mõni mees, kellel nägu oli aetud habemest lagedaks, ainult nina ja ülemise huule vahel oli tükk hästisoetud habet, mis näis välja nagu kaks otsapidi kokkupandud kuusekäbi või sigarit. Mõnel tänaval tuli neile ka vastu mitu linnainimest koos. Neil kõigil olid kepid käes ning keerutasid nendega enese ümber ja üle pää. Nad kandsid kõrgeid torukübaraid, milliseid seniajani on hoidunud alles ainult mõni üksik, ehtides ja kattes mõne vana voorimehe pääd. Kuued olid neil pikad, ulatusid peaaegu põlvedeni ning kaela alla oli seotud suur pundar lipsu, millest ulatusid välja kaks kõva kraenurka nagu lõhutud taldriku tükid. Ühes taskus oli neil suur valge rätik, mille võtsid taskust välja siis, kui oli tarvis puhastada nina või lehvitada teiselpool tänavat vastu tulevatele linnanaistele. Vanasti viisakus nõudis seesugust asja.” (18) Loodame siis, et kaunis daam lähenes õhtusel Katariina alleel jalutavale härrasmehele alati enne, kui tollel nina Tamulalt puhuvaist tuule­iilidest nohuseks läks.

XIX sajandi Võrust kirjutatakse: „Sakslus ja kadaklus vajutasid oma pitseri linna elule. Elutempo oli aeglane ja endassesüvendatud; ainukesteks vaheldusteks olid külaskäigud sõprade ja sugulaste poole, kus siis kohvitassi juures puhuti juttu ja klatshi. Linna väiksuse tõttu oli teada iga bürgeri samm ja kavatsus. Seltskondlik elu oli vähearenenud ja olemasolevad seltsid kujutasid endast rohkem joomaseltse. [—] Öövalve oli usaldatud linna poolt palgatud öövahtide kätte, kes süütasid õhtul petrooliumilaternad ja hoolitsesid nende korrashoiu eest. Et kodanikud teaks öösel õiget aega, selleks olid öövahtidel pöörad, ning kirikukella löömisel täristasid öövahid pööre, niimitu korda kui lõi kirikukell.”^[7] Sajandi lõpu poole täienes linna rahvastik lihtrahvaga, kellest paljud elasid tekkiva Soo linnaosa kandis. Pangem tähele, et Katariina kirik oli tähtis nii kaugele paistva torni kui ka kellalöömise poolest ja oluline osa on tal selleski loos.

Nimedega tegelasi on „Kuutõrvajates” õieti vähe. Peale eelmainitud Jaakuse ja Sirje veel pahad poisid Janka ja Simpka ja sant Roosu. Siis linnapea ahv Messalina ja täidesaatva jõuna tema kõrgeausus „Võru Linnapää ja Keisri kohtu­mõistja” (75) Agamemnoonus Esimene, kes lõpus tunnistab yles, et ta päris nimi on Kella Kusta ja ta suguvõsa on Rõugest pärit. Kahtlen, kas tal on mingit seost ajalooliste linnapeadega. Võru esimeseks linnapeaks määrati 1790. aastal Friedrich Ambrosius Schroeder, kuid temal pole selle looga vist mingit pistmist. Igal juhul meenutab Jaigi kirjeldatud linnapea välimus pigem mõne lastelavastuse kostyymi. „Agamemnoonus I aga oli tore kui kuningas; kuna kulda tol ajal Võrus oli vähe ja seegi mis oli, hoiti sukasääres või luku taga nagu praegugi, siis Agamemnoonus I oli teinud endale krooni pähe punasest siidpaberist. Kuna aga koosolek oli raske ja vaevaline, mis kiskunud linnapää otsa higi, siis siidpaberi värv oli läinud sulama ja tõmmanud linnapää paletele kaks punast juga, nagu neid praegusel ajal võib näha ainuüksi Aafrika neegritel ja Austraalia pärismaalastel. Pääle selle linnapääl oli ümber suur valge rüü nagu jõuluvanal, mis päälegi kullapuudusel oli tikitud üle punasega. Üle puusade käis temal vaskplekist vöö ja selle küljes rippus kõver türgi mõõk, mida ta aga ei julgenud puutuda, sest kartis linnarahvast vihastada. Käes oli tal hulk sõrmuseid ning saabaste küljes olid kannused. Õlal olid tal pagunid, mille narmad rippusid küünarnukkideni.” (21–23) Teisal mainitakse veel ta vööl rippuvat „Keisrinna Katariina poolt kingitud ränikivi värgiga püstolit”. (73) Rikkalik dekoor oli ilmselt auväärsuse võti. Linnapea sekretär on neutraalne isik Joone Jaan. Linnavolikogu arutab turuplatsi sillutamise kysimust. Ta tahtis saata Vene keisrile kirja, milles paluks luba turuplatsi ära sillutada Võru mõisa nurme pealt võetud kividega. Aga nagu alati, on progressiivsetel ettepanekutel ka mõni vastane. Selle raamatu renegaat või pahalane on liigkasuvõtja Katapultus. On öeldud, et ta elas kusagil Jyri tänaval. See mees tahaks ise linnapeaks saada, et tulud ymber mängida. Ja kui ei saa, siis proovib kõiki linnapea tegusid takistada. Ei ole siin kuu all uut midagi. Riigi ja erakapitali huvide vahel tekkivad käärid on väga ammune nähtus.

Oluline koht on selles raamatus Katariina kiriku ees olev vana turuplats. Mulle tundub, et see oli linna syda ja seal toimus mõndagi värvikat. „[J]uba õhtuks turuplats oli täitunud maalt kohale jõudnud koormatega, oli löödud üles terved read purjeriidega kaetud poode. Tsirkus oli juba seadnud oma hoone korda. Leierkastimehed olid ehitanud oma pillide jaoks kindla aluse ja karussell oli täitsa keerlemisvalmis.” (59) Jaik mainib turuplatsi ääristanud poodide rida, mida näeme ka XX sajandi alguse fotodel. 1880. aastatel oli „turuplats veel prügi­tamata, ainult endise seminari hoone ees oli väikene prügitatud plats. Praeguse Judeikini poe ees istusid saianaised pakkkastidel. Talvel müüdi turuplatsil teed, mis sisaldas endas ainult sooja vett + natukene siirupit. Selle kruusi eest võeti üks kopik. Teisipäeval ja reedel oli turg, mispärast ka siis nendel päevadel linnas oli suurem liikumine, kuna teistel päevadel haigutas uulitsatel tühjus, mida ei suutnud rikkuda isegi bürgerite lehmad.”^[8] Võru korravalvuriks oli tol ajal Agamemnoonusega pisut sarnanev härra Apfelbaum, kelle ametitunnusteks olid punase äärega myts ja tammepuust kepp. Turupäevadel olid tal abiks laadakupjad, kes kandsid käe ymber punast paela. Korrarikkumisi oli harva, põhiliselt häirisid rahu Tartust tulnud yliõpilased, kes jommispäi kohalike tsunftimeestega lööminguid korraldasid. Ja liisu alla läinud poiste nekrutiks mineku peod olnud päris rajud. Sajandivahetuse elu näinud Adson meenutas, et „igal turupäeval – kui ei ole just kõige kibedam heinaaeg – saadab maakond oma sidepidajad linna, viima sinna munakorve, võipütte, sõirasõõre, munemast lakanud kanu jm. ning vastu tooma niiti, nõelu, pastlanahka, tubakat, tihtkamme, juukseõli, suhkrut ja muut „trääni”. Igal laadapäeval vallutab maakond oma tsentrumi juba tõsiselt, tuues turule nahku ja liha, lõngu ja riiet, lambaid ja labakindaid, mett ja kanepit jpm. Viies vastu soolakotte ja superfosfaati, rehvirauda ning vene saapaid, sitsriiet ja vankrimääret ning jällegi palju muud.”^[9] Jaik räägib veel, et turu keskel asunud onn, kus marupenisid vangis hoiti. Ning selles raamatus on ka yks huvitav lugu linnapea ja laada seosest. Linnapea olnud yhtlasi ka turu toidutestija. „Vanadel Võru linnaisadel polnud sugugi ükskõik, millist toitu söövad sisse linnakodanikud. Nemad teadsid, et sissesöödavast toidust ei olene mitte üksi kodanikkude hää iseloom, hää läbisaamine oma perekonnaga, rahu naabritega ja rahulolemine kõige üldisega, vaid nemad teadsid ka seda, et linna kodanikkude korralikust toidust oleneb ka linnaisade hää käekäik. Seepärast oli kangesti keelatud linna turul müüa niisuguseid toite, mis tekitavad pahurat tuju ja häirivad tervist, kandes kaasas pahandusi ja õnnetusi. Seepärast igal turu- ja laadapäeval linnaisade ülimaks hooleks oli vaadata läbi, kas turule toodud kaubad on linnakodanikkude hääoluks soodsad või mitte? Linnapää Agamemnoonus I oli selles suhtes eriti hoolas. [—] Tema pidas isiklikult kontrolli turule toodavate toiduainete üle. Ta oli andnud välja niisuguse määruse, et ükski linnainimene ei tohi osta ühtki toiduainet enne, kui linnapää pole seda maitsenud ja kiitnud tema väärtust nõuetele vastavalt templi päälelöömisega. Mõned küll rääkisid, et see olevat paljalt linnapää kavalus, et sel viisil saada oma kõhtu täis senti kellelegi maksmata, kuid see oli täitsa tühi jutt, kuna linnapääl ju olid suured sisse­tulekud orangutangi ahvi näitamisest [—].” (57–58) Igatahes pidi sellisel linnapeal olema hea seedimine ja vist ka väljapaistev vats.

Maa-alused käigud on yks eesti kohamuistendites levinud teema ja neid on selles loos kujutletud õige pikkadena, need on põgenemiseks tehtud ning neis synnib ka igasugu juhtumusi. Võru suulises pärimuses sisaldub lugu Jyri tänaval asunud Võru mõisa härrastemaja (hilisema vana koolimaja) juurest Kirumpääle viinud maa-alusest käigust. Jaik laseb kurjal Katapultusel oma samuti Jyri tänaval asunud maja alla supermägra kombel lausa suure käikude systeemi kaevata, millest osad ummikharud on tehtud puhtalt inimeste äraeksitamisesks. Kaevamise mulla peab see paharet salaja korviga järve viima, nii et lihtne tema elu ei ole. Selle käigu suue on peidus Katapultuse hoovil heinapuru sees, ning kui ta on ära kadunud, siis minnakse Jaakuse juhatuse järgi sinna alla käikudesse pritsi­meestelt laenatud tulelontidega valgust näidates teda otsima. Võru linnarahvas ja laadalised on selle jutustuse massistseenide osalised, nad jälitavad Katapultust tema maja alt minevaid käigustikke pidi, lähevad Koreli oja alt läbi, jõuavad Kirumpää linnuseni välja, leiavad otsitava ning toovad Katapultuse võidukalt linna tagasi.

Syndmusi on seal igasuguseid, aga kõige meeldejäävam ja mytoloogilisem on ikkagi kuutõrvamise lugu. Selle järgi on lausa yhele firmale nimi pandud: vanu raamatuid myyv Osayhing Kuutõrvaja. Selle stseeni taust on raamatus antud niimoodi. Oli õhtu, aga „keegi ei mõtelnudki magamaminekule, jalutati mööda homset laadaplatsi, pisteti tänavanurkadel ninu kokku ja elati juba kuidagi kaasa suurele syndmusele. Seda kõike soodustas võrdlemisi valge ilm, sest kuu oli tõusnud üles laiana nagu taarivaadi põhi ja punasena nagu suur härjasilm. Seepärast oli ümberringi nii valge, et keegi ei astunud teise varvastele.” (67–68) Selle jutu viimases osas tõusemegi maast pisut kõrgemale ja pöörame pilgu yles.

Kuu on eesti vaimuilmas, rituaalides ja rahvaloomingus kogu aeg olemas olnud. Tema väesse usuti ilma eri nurkades isemoodi. Tema kasvamises ja kahanemises nähti seost elu muutumisega. Leedu folklooris kutsutakse kuud muuseas „Jumala öiseks lambiks” ja „Jumala varsakeseseks“.

Jaapani zen-munk Dōgen ytles: kuuvaatluse meditatsioonis saabub tunnetus, et inimese meel on Kuu ja Kuu on omakorda inimese meel. Tiibetis võinuvat täiskuu käes seisvalt inimeselt langeva varju järgi öelda seda, kaua talle veel elada on jäänud. Eestis aga öeldud Kuu teretamise puhul: „Sina vanaks, mina nooreks.” Kuud kohtab nii regivärsis, kus minnakse kuud kuulama, kui ka kunstluules, näiteks Kristjan Jaagu oodis või Artur Alliksaare „Sidruniballaadis”. Kuu kasvamisest ja kahanemisest ja selle mõjust inimestele ja ilmale on palju räägitud. Kuu mõjutab elusolendeid oma valguse, paistmise aja ning tõusude ja mõõnade kaudu. Võib öelda, et Kuu on osa inimkonnast n-ö ära teinud ja hypnoosi pannud. Yks tuttav mainis, et täiskuu aegadel olevat kiirabihaiglas lisabrigaad tööl. Mitmed teadusuuringud väidavad, et selle aja suurenev gravitatsioon langetavat vererõhku, mõjutavat naiste menstruaaltsyklit, põhjustavat vaimset ebastabiilsust, konflikte ja unehäireid ning avavat teisalt haruldaste vaimsete kogemuste manu viiva ukse. Meie vaatepunkt Kuule on muidugi topotsentriline, me vaatame teda kindla nurga alt ning kindlas faasis ja omistame talle nii mõndagi. Öösel liikudes võib vahel tekkida tunne, nagu tuleks Kuu läbi puude latvade välkudes meiega kaasa ja zen-budistliku tunnetuse jaoks ongi see nii. Kuuvalgus on eriline valguse liik, mis äratab inimeses teistsugused meeled ja aistingud kui päevavalgus. Kyllap on neist kantud ka mystiline tvist „Tintarella di luna” („Kuu päevitus”). Kogu maailma muinasjuttudes on palju selliseid motiive, mis pyyavad seletada näiteks seda, miks Kuul on plekid või laigud või kujutised, mida iga vaataja silm veidi erinevalt näeb. Ja kuigi Demokritos kinnitas juba peaaegu 2500 aasta eest, et Kuul on „kõrged mäed ja õõnsad orud”, meeldib meie kujutlusele seda taevakeha ikka veel edasi mytologiseerida.

Meie vasakus ajupoolkeras on fusiform gyrus, visuaalse tuvastamisega seotud ala, mis määrab, kui palju mingi nähtumus meie jaoks näo või mõne kindla kujutisega sarnaneb. Kas tunneme seal midagi ära või mitte. Seda tegevust nimetatakse pareidooliaks. Sama protsess käivitub ka pilvede vaatamisel. Ja mida lapselikumad ja fantaasiarikkamad me oleme, seda rohkem leidub meie tegelikkuses taolisi kujunevaid asju. Mõned ilmekad vaatepildid saavad muinasjutumotiivideks. Kyllalt tihti arvatakse, et Kuul on nägu, millel on silmad, suu ja nina. Nii oli see näiteks Georges Mélièsi fantaasiarikkas tummfilmis „Reis kuule” (1902) ja nõndasamuti on see ka Jaigi jutus. Yhes inglise jutus tõmbab Kuu endale taevase kapuutsi pähe, varjab sedasi oma palge ja tuleb maa peale olukorraga tutvuma. Yks sagedasemaid kujutisi Kuu pinnal on mees. Elevandi­luuranniku jutus istub Kuu peal trummi mängiv mees ja kristlikus folklooris on Kuu peal nähtud Aabelit, kes tapetud Kaini vigla otsas hoiab. Alžeeria loos võtab Kuu endasse yhe poisikese pisarate jäljed, Hiina loos on Kuu peal kyylik ja nii edasi. Inimeste kujutluste maailm on väga rikas. Jaigi kirjeldatud punast kuud või verekuud peeti õnnetuse symboliks, mis võib ennustada halbu elukääna­kuid, tapatalguid või raskeid haigusi. Eestis usuti ka Kuu mõju ilmale. Meie folklooris leidub ytlemine „Kui kuul ka teine, must pool näha on, siis tulevad selged ja kylmad ilmad.”^[10]

Ja olgu see raamatu otsustav stseen siin ära toodud.

„Linnainimesed ei vahtinud taeva poole üles, sest kõik olid arvamises, et selgi õhtul taevas pää kohal oli see sama, mis igal teiselgi aasta päeval. Küll aga oli maal vaadata uusi poode ja inimesi ning seepärast linnarahvas ei pannud tähelegi, et sel silmapilgul, kui kuu oma ujumisega jõudis just kiriku kuke kohale, kaks musta poissi värvipoti ja pintsliga tulid välja kirikutorni kõrgeimast luugist ning enne kui kuu jõudis kirikutornist mööda, ta nägu oli tõrvatud üleni mustaks. Laia pintsliga oli maalitud mustaks kui pigi kuu otsaesine, silmaaugud ja nina, ainult alumise lõua otsa küljes oli jäänud puhtaks üks pisike laiguke, kuid sellest ei tulnud mingit valgust.

„Kuutõrvajad, kuutõrvajad, vaadake, kuutõrvajad tõrvasid kuu ära!” hüüdsid mõned, kes olid asja siiski märganud, kuid säälsamas hakkas kostma kõigist üle Katapultuse hääl:

„Mis kuutõrvajad, kas teie ei näe oma silmadega, et on kuuvarjutus? Jookseme nüüd ruttu kõik linna äärde torni, enne kui kuu jõuab sinnakohta ning mööda minnes näeme kõik, kes seda kuud õieti varjutamas käib. Tulge ruttu, jookske kõik! Lähme torni, sääl näeme ilmaimet!”

Rahvas pistis murruna jooksma linnaäärse sõjatorni poole, ning olid laadaplatsilt juba mõnikümmend sammu, kui neid äkki peatas kirikutorni otsast kostuv vile, kõik peatusid hetkeks ja vaatasid torni otsa. Sääl liikus üks väike kogu, hüppas kukesaba viimasele tipule ning hoides ühe käega kinni selle viimasest sabasulest, teise käega ulatas veel kuu servani ning äkilise liigutusega pööras kuul teise poole pääle.

Hele valgus täitis maailma. Seda võis võrrelda umbes päikese valgusega, sest see kuu külg, millega ta paistis varemini, oli juba kulunud küllalt läbi, oli jäänud tuhmiks, kuna värskelt päälepoole keeratud külg oli uus ja hele. Selles valguses kõik võisid näha, et selle kuu ümberkeeraja ei olnud keegi muu kui väike poiss Jaakus, seesama, kellele linnapää eile keelas andmast korterit.

Kuid veel palju muudki nägi linnarahvas ja kaupmeeskond selles äkkitekki­nud kuuvalguses. Nad nägid, et üksijäetud poodide vahel liikusid ringi kaks poissi ajades kottidesse siidiriideid ja sealiha, laadasaia ja linnumagusat. Targemad mehed tundsid kohe ära, et need olid just samad poisid, kes käisid kirikutornis ja tõrvasid ära kuu.” (68–70)

Katapultuse kelmid käsilased Simpka ning Janka said paljastatud. Kuu­varjutus ning sellega kaasnev valguse kadumine on nii rahavauskumustes kui muinas­juttudes alati millegi halvaga seotud, sest siis pääsevad ju pimeduse jõud võidule. Nii maailma folklooris kui Jaigi loos proovivad head tegelased kähku kuuvalgust taastada.

Tõelise unistajana on Jaigil Kuuga väga soe suhe. Sel teemal on ta kirjutanud yhe väga ilusa jutu „Kuri kuumees”, ja see, kuidas poisikesed seal kuuvalgel kelgu­mäel fantaseerivad, vaidlevad ja oma kujutlusi kartma hakkavad, on mu meelest midagi Lõuna-Eesti vaimuilmale iseloomulikku.^[11] „Sisaskite” novellis võtab Kuu Jaani „juuksetuttipidi hammaste vahele” ja viib minema.^[12] Kuu ilmub Jaigil sama elavana kui mõnedes indiaani muinasjuttudes. Ja kui Kuutõrvajate loos linnas kõik asjad õnnelikult korda on saanud, siis on tagatipuks kirjeldatud, kuidas Kuu ennast Kubja männiku latvades tõrvast puhastas. Ta „pesi end kastega ja niisutas uduga”. (89) Mulle tundub, et selle linna kohta on harva midagi nii ilusat öeldud…

Juhan Jaik
Lend üle Võrumaa

Kuna elukutselistele lenduritele lendamine pole mingi uudis, seega ta muljed mitte enam nii teravad, siis pöördusime lennukil kaasasõitva „Postimehe” toimetaja Juhan Jaigi poole küsimusega, kuidas näeb Võrumaa välja pilvede poolt vaadates. Juhan Jaik seletas meile sõna-sõnalt järgmist:

Võrumaa on kena maa ja ülalt vaadates pole tal ka viga midagi. Nagu Valgast tõusime õhku, kerkisid kohe silmapiirile Munamägi ja Vällämägi. Olid umbes kanamuna suurused. Tunnen Valga ja Vastseliina vahel peaaegu kõik külad ja kohad, hakkasin isuga vahtima alla. Saru, Tsooru ja Vana-Antsla metsad Aheru ja Kautsi järve ümber on kõige toredamad metsad Pärnust Võruni.

Orienteerumine oli kerge – sääl Munamägi, sääl Openkalna kirik, sääl Erastvere mõisa park, sääl Vagula ja Tamula – ääres peab olema ka Võru. Kuid Võru linna kogu märkasin alles Varstu küla kohal olles. Siis Võru näis nagu väike sammaspoolik Tamula valgel põsel.

Ahjah, Sarus ühe talu õuel üks noor ja ilus preili lehvitas alt rätikut, kutsus vist alla kohvile. Nõid Suri on vist surnud, teda polnud ta kodus näha. Krabi kohupiima nõid istus oma sauna katusel ja Sõmerpalu suursant laulis ühe ukse taga püha laulu.

Asunik Kokk vahtis Vana-Roosa kiriku juures alt üles ja mu tervised langesid talle otse suhu. Silmasin seda Tsoorukest kah Varstu kohalt. Pulsti talud olid omal vanal kohal, aga Frants vist oli sõitnud mõisasse Sibala juurde. Koolimaja punane ots paistis üsna armsasti. Luhametsa aga oli üsna lage, majad paistsid väikesed kui batsillused.

Sänna oli ka puha selgesti näha, aga ma vahtisin rohkem Rõuget ja Viitinat. Pärli­jõe võtsin Mustast jõest kinni, kasutasin kuni Saarlase veskini. Vaatsin Rõuge surnuaeda ja Rõuget. Pastor Viks vaatas taevasse üles.

Aga kolonel Tombergi huvitas sõita üle Munamäe ja seepärast sõitsimegi üle. Suhka küla, Pressi koolimaja ja kõik muud külad olid peopesal. Aga Munamägi alla vaadates on kui ahjust välja tõmmatud leivapäts, millele nuga (vaatetorn) löödud sisse.

Võru–Käätso kiviteed sõitis koju üks Nursi mees (kes ta muud oli) ja andis hobusele kaeru s. t. piitsa.

Võru ülalt vaadates on kehv. All käies näib maju ikka olevat, aga ülalt juba inimest ei peta. Petus puhas – linn puha aedu täis, maju ainult mõned read. Rahvas aga oli puha järve kaldal. Kodus keesid pajad üle ja lapsed nutsid.

Õhuteed on hääd. Mispärast? Seepärast, et õhus pole maavalitsusi ega nende osakondi, kelle pärast maanteed on halvad. Aga kõik talve tundemärgid näitavad ka seda, et tuleb täna Võrumaale viljarikas suvi.

(Võrumaa Teataja 5. III 1931.)

---

^[1] J. Jaik, Tundmata palu. Kaarnakivi Selts, [Lohkva], 2019, lk 207.

^[2] H. Keem, Murdeuurimistöö märkmik. Rõuge. Urvaste, 1938, lk 4. Eesti Keele Intituut.

^[3] J. Jaik, Kuutõrvajad. Noorsoojutt. Tartu, 1934, lk 13. Edaspidi viitab selle teose leheküljele number tekstis.

^[4] A. Hollo, Võru linnake läbi Kreutzwaldi silmade ja sule. Käsikiri, lk 4.

^[5] Mirja Otsa e-kiri auorile 23. X 2024.

^[6] H. Melesk, Kuidas elati Võrus viiekümne aasta eest. Rmt: Võru 150 aastat. Koguteos Võru linna 150 aasta juubeliks. Toim. K. Ehrmann. [Võru], 1934, lk 22.

^[7] H. Melesk, Kuidas elati Võrus viiekümne aasta eest, lk 22.

^[8] H. Melesk, Kuidas elati Võrus viiekümne aasta eest, lk 23.

^[9] A. Adson, Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas – silmad läänes. Leck, 2012, lk 172.

^[10] Vt: J. Püttsepp, Kuu, kallis Kuu, ütle, mis homne toob. Eesti Loodus 8. XI 2023.

^[11] Vt: J. Jaik, Kaarnakivi. Tallinn, 1980, lk 96–99.

^[12] J. Jaik, Võrumaa jutud. Valik I. Tallinn, 1924, lk 36.