You don’t necessarily have to write to be a poet. Some people work in gas stations and they’re poets. I don’t call myself a poet, because I don’t like the word. I’m a trapeze artist.^[1]
Bob Dylan

Juhan Viidingu pealkirjata lühiluuletus „nad liigitavad kunsti harudesse” käsitleb napis vormis problemaatikat, mis kaasneb kunstnikuks olemisega ja kunsti olemuse tabamisega üleüldse; otsekui sekundeerib tõdemusele, mille on meisterlikult sõnastanud tema sugulashing Bob Dylan. Just seepärast kõlabki too tekst tänapäeval iseäranis ajakohaselt: nagu Dylani tõdemus, ütlevad ka need Juhan Viidingu read midagi väga olulist poeesia ja kunsti kohta üldse.

Siin vaadeldav luuletus

„nad liigitavad kunsti harudesse
nagu inimesed tubadesse
usun huntidesse, usun karudesse,
usun hernestesse, usun ubadesse”

on pärit Jüri Üdi nime all ilmunud kogust „Armastuskirjad” (Loomingu Raamatukogu 1975, nr 22) ning on üks neljast aforistlikust tekstist, mis esma­trükis on paigutatud ühele leheküljele (lk 14).^[2] Ülaltoodud tekstile eelneb sarnase iroonilise alatooniga nelik: „Sind huvitanud on kultuuri kulg / mind vabadus on huvitanud väga. / Kõik sobib meile kõigile ühtviisi. / See teadmine ei sobi sageli.”

Minitsükkel, kuhu käesolev tekst kuulub ning mis peaasjalikult käsitleb kultuurielu või tõukub selle karidest ja vastuoludest, algab aga sootuks spirituaalse tekstiga: „Kõigenägevam / on loonud selle / Kõigevägevama / kes ei jõudnud luua sellist Jumalat / kes oleks meid loonud teisiti”.

See tsükli n-ö avalöök annab aimu autori üsnagi printsipiaalsest häälestatusest. Tema loojakreedo on tsiteeritud fundamentaalse tõsiasjaga arvestamine; kõik ülejäänu toetub alusmüürile, mille võtmeks on Kõigenägevam ja tema loodu.

Kõigevägevamast on keelemängu kaudu saanud Kõigenägevam, kelle vägevus peitub niisiis kõige nägemises. Võib öelda, et oma selles loomingufaasis ongi Jüri Üdi tugevalt ühenduses Kõigenägevamaga: olles otsekui osa tema pilgust või vahendades seda poeetilise meediumi kombel, näeb ta, kuidas „inimesi tubadesse liigitatakse” või nende olemisjõudu kärbitakse. Teksti poeetiline subjekt kõrgub otsekui ühiskonna maketi kohal, kus tegutsevad usinalt salapärased anonüümsed „nad”, teiste liigikaaslaste tubadesse paigutajad. Vaimusilmas selle maketi ees seistes konstateerib luuletaja olukorda intellektuaalse kiretusega.

Poeedina sõnastab ta seda, mis on inimteadvuses ilmnenud ammu enne „meid”: universumi mudel, paganlik loomismuna (või slaavi ürgema ­Matrjoška tema sisse käivate väiksemate puukujukestega). Ning viitab sellele, et elu­nähtuste inimestepoolsed nimetamised osutuvad tolle Kõigenägevama silma ees jõuetuks. Kogu olev on ju olnud ammu enne liigitavaid-määratlevaid, maailma arusaadavamaks seletada soovivaid sõnu: see, mille meie keel on taandanud „munaks” või „emaks” või „luuleks”, on sootuks midagi suuremat ja ürgsemat (ehkki igapäevases elus tegutsedes – nende samade munade ja emade üle otsuseid langetades – seda endile nii tihti meelde ei tuletata).

Tsensuuriajastu tingimustes kellestki n-ö ametlikult mitte olemas olevast Kõigenägevamast kirjutada oli kaunis ohtlik; kirjutaja sotsiaalne positsioon ja loomingulised ambitsioonid võisid kellegi pahatahtlikkuse tõttu tühistuda, spirituaalse maailmataju kandja võis hõlpsasti klassifitseeruda tänapäevakeeli „uhhuuks”.

Tolle hullumeelse „Kõigenägevama” ehk osutuse inimesest kõrgemale olemis­vormile aitasid toona trükki (pigistades ühtlasi silma kinni ka nimetatud entiteedi suure algustähe osas) heasüdamlikud toimetajad, kes olid tõenäoliselt võlutud suhtlusest noore andeka autoriga.

Ent kunstnik võtabki tihtipeale riski, balansseerib mentaalselt lubatu-keelatu piirimail; leheküljel 14 avaldatud napi, ent mõjuva loojamanifesti ilmutamine oli sügaval Brežnevi ajal loomulikult suur risk. (Ja oleks ka praegu – too tekst ei pälviks tänapäeval mingeid auhindu; parimal juhul võib-olla nomineeritaks see Liivi preemiale, kui tekiks kahtlus, et autor on andekas veidrik kusagilt ääremaalt, või kui oleks hädasti vaja leida luuleskeenele uusi nimesid.)

Nagu pärlid kees kuuluvad need 14. lehekülje pealtnäha kõik täiesti isemoodi aforistlikud tähelepanekud ühte tsüklisse, olles kirjutatud ühes meeleseisundis või ühe konkreetse mõtte või probleemi mõju all.

Nende tonaalsust silmas pidades meenub soome üks esiluuletajaid, Paavo Haavikko, kellel on Juhan Viidinguga ühisosa; kes samuti reageeris oma aforistlikes avaldustes teravalt ühiskondlikele ja kultuuriprobleemidele ning kes tihti sarnasel kombel irooniliselt oma tekstis kõneleva subjekti öeldu sootuks uude valgusse tõstis, et kohe sealtsamast edasi mõtelda.

Haavikko kirjutab 1970. aastatel:

„Jumal on jätnud need asupaigad meile.
Kui ta ei ole siin olemata, kus ta oleks.”

Ja:

„Ühiskonda ei saa järjekestvalt rajada millelegi muule kui üldistusele.
Mis vastab tõele seeläbi, et on vale.”^[3]

„Kõik sobib kõigile ühtviisi. See teadmine ei sobi sageli.” Nii nendib haavikkolikult aastal 1974 Juhan Viiding (kellele Haavikko luule selle teksti kirjutamise perioodil imponeerib ja kes on sellega juba enne eestikeelsete tõlgete ilmumist tänu oma emale Linda Viidingule, soome luule austajale ning süvitsitundjale-tõlkijale, ammugi kokku puutunud).

„Nad liigitavad kunsti harudesse…” puhul on tegemist ajaülese tähelepanekuga, mis tuletab lugejale meelde, et „nad” on eksisteerinud alati, mitte üksnes siin käsitletava poeedi loomingu kõrgajal 1970.–1980. aastatel.

„Nad” esindavad selles kontekstis võimu, on autoriteedi positsioonil. Nemad on need, keda kunstnikud alateadlikult väldivad, kellest proovivad mööda hiilida ja kelle sõnu või kultuuripoliitilisi otsuseid püüavad mitte südamesse võtta. Praegu on „nad” kolinud Kukust Facebooki ja peavad seal arutelusid kellegi üle, kes on a) surnud ega saa end kaitsta, b) ise ei teagi, et temast räägitakse, kuna ei kasuta sotsiaalmeediat, või halvustavad kedagi, kelle seisukohad ei meeldi, lihtsalt halvustamise naudingust.

„Nad” reeglina „teavad, kuidas asjad on”, demonstreerides oma üleolekut endast erineva, nn kogukonna ühisvaimu reetja suhtes üsnagi võimukalt. „Nad” ei väsi!

„Nende” teema on aktuaalne ka aastal 2025: „nemad”, kellel on mingisugune mandaat teatavaid jõujooni kehtestada, peavad sotsiaalmeedias ebavõrdset võitlust isegi lahkunutega, kellel enam relvi pole.

Verbaalse kõhulahtisuse (ehk õiguse nn sisemise toimetajata või koguni täienisti ilma filtrita eneseväljendusele) pahaaimamatuna mõjuv, ent valus võrdsustumine demokraatiaga on loonud olukorra, kus ka piir elavate ja surnute vahel on hägustunud või koguni kadunud; surnutemaailma suhtes puudub post-postmodernistlikus, ateistlik-materialistlikus ajas „nendel” elementaarnegi austus või pieteeditunne. Lahkunud autorite (mis tahes valdkonna) loomingut võib esitamiseks välja käia kõiksugusel viisil (ja selleks pole tarvis isegi tehisaru, inimesed teevad siin efektiivsemat tööd!) – autorit sihilikult alandades (sh kasutades teda vigaselt või meelevaldsetes seostes); hoolimata kasutatava (või ärakasutatava) subjekti meelsusest või kunagistest kunstilistest tõekspidamistest. Loomulikult on selline tegevus ka materiaalselt tulus.

Samuti võivad „nad” sotsiaalmeedias lahkunu suhu panna viletsaid riime, kavatsusi ja veendumusi, mida too kunagi pole omanud, ning omistada talle tegusid, mida ta pole kunagi sooritanud; tõmmata surnugi taskud tühjaks. See kõik ei toimu aga „vaimupimedate masside” mahitusel, vaid „nende” endi vaikival kogukondlikul heakskiidul, ehkki neil on ju ometigi sotsiaalne kapital ja kirjaoskus. Seesuguse vaimse allakäigu tingib loomulikult pikaajaline, sisult mitteeuroopalik Kõigenägevama puuduolek mis tahes ego- ja ambitsiooni­pidureid tõmbaval kujul (ja selles pole sugugi süüdi praeguseks juba hirmkauge nõukogude aeg või õnnetu Meta!), sajandipikkuste põhiväärtuste jätkuv naeruvääristumine ning inimese „uueks piirideta inimeseks” ümberkodeerimine.

Heaks näiteks sellisest piiride kadumisest või koguni mentaliteedinihkest on kas või suvaline lause ERR-i kultuuriportaalist, mille kontekstist välja tõstan, kuna see iseloomustab laiemalt suhtumist lahkunud suurvaimudesse, aga tihti ka tavalistesse, oma elu väärikalt elanud lahkunutesse selles vähimagi spirituaalse dimensioonita või „Kõigenägevamata” ajas, kus surma- või suremis­kultuuri asemel on külmkapp ja „roiskuva materjali kiire ning efektiivne äravedu”.

Pisike detail, kuid ülimalt asjakohane – Ivar Põllu ütleb Klassikaraadiole (ERR 7. VI 2025) oma lavastuse kohta järgmist: „„Laskumine orgu” tuleb sellest, et 2008. aastal tegime Tartu Uues Teatris lavastuse „Endspiel”, mis lõppes 80-­ndates ära. See vihjas ka Madis Kõivu ja Vaino Vahingu romaanile „­Endspiel: laskumine orgu” ja nüüd tekkis mõte teha sellele mõtteline järg, lihtsalt „Laskumine orgu”. Need kaks asja on kokku pandud, aga selle romaaniga ei ole praktiliselt üldse seost. Me ei näe siin laval Vahingut või Kõivu ringi tuhisemas, mitte ühtegi reaalset inimest, kuigi see lavastus on samas väga dokumentaalne. Kaardistab seda seisundit, mis on väga sarnane meie seisundiga praegu,” rääkis Põllu. Ning lavastust arvustades (ERR 24. VI 2025) kordab Kaur Riismaa: „Lavastaja Ivar Põllu on öelnud, et suuremat seost „Endspieliga” lavastusel ei ole, Vahing ja Kõiv ei tegutse. Ometi on seos mälu uurimise, mälestuslikkuse ja meenutus­likkuse kaudu olemas. Vahingu ja Kõivu romaan tegeleb oma materjaliga lavastusega sarnaselt.” 

Muidugi ei saa Vahing ja Kõiv (neid kehastavad näitlejad või lavastaja idee abstraktne kehastus) laval tegutseda, samuti ei saa nende vaimsusest lähtuda, kui, siis sellele üksnes viidata. Kuid mitte seetõttu, et mainitud autorid on füüsiliselt surnud (ega ka seetõttu, et nad justkui elaksid endiselt meie keskel oma vaimu surematusega), vaid selle pärast, et neid ei ole antud kontekstis ajastu normidele kohandades n-ö valideeritud, nende mõtteviisi omaks tunnistatud.

Sellega ei taha ma sugugi öelda, nagu poleks vastumõtlejalike ning avangardsete ideede repriisid kultuuris kiiduväärt, iseäranis noorema generatsiooni puhul, ent kui surnud inimeselt eeldatakse postuumselt (sõna valdaja poolt) aktiivset tegutsemist, zeitgeist’iga sobitumist, haua põhjast justkui kasutuskõlblikumaks või tarbitavamaks muutumist ja laval ringi tuhisemist, siis on mingite põhiväärtustega kehvasti. Sõnast algab ju mõtteviis.

Sellest järeldub, et loojatest rääkides ei süveneta niivõrd autorite ideede või vaimsuse taasloomisse (sellega dialoogis olemisse), vaid kasutatakse üksnes nende ajalikke isikuid; käsitletakse neid allpool nende endi taset, keskendudes halvemal juhul üksnes markantsematele detailidele (tõmbenumbritele) nende eluloos.

Autentsus, individuaalsus, subjekt (too modernistlik nn subjektsus) on pigem midagi, mis on (veel) lubatud elavatele, surnute puhul võib sellest aga rahulikult üle sõita.

Kunst liigitatakse harudesse loomulikult selleks, et saada üldjoontes aimu, millise žanri või tehnikaga me seda „tarbides” kokku puutume. (See harudesse liigitamine on paslik ka hetkil, mil kultuuriametnikel tuleb tunnustada oma ala parimaid.)

Kuidas aga liigituvad olemasolevatesse, esteetilistesse või mitteesteetilistesse tubadesse siis inimesed, kes võrreldes „nendega” on just nagu vähem inimesed ja kelle üle kõrgemalt poolt otsustatakse? Esmane assotsiatsioon, mis võiks teksti tänapäeval lugedes (ja autori kohta vähe teades) õigustatult pähe tulla, oleks klassiühiskond.

Võrdlus „nagu” loob omaette assotsiatsiooni, maalib silme ette pildi inimestest, kes on mingisse majja (otsekui karp-, mudel- või konstruktormajja) paigutatud nende endi tahtest hoolimata. Silme ette kerkib 1970-ndate Ida-Euroopa: meenuvad omaaegsed korterijagamised, kus suurema ja parema korteri sai suuremate teenetega või parteilises hierarhias tähtsam inimene.

Noorem Üdi/Viidingu lugeja vahest ei pruugigi teada, et korteri ruutmeetrite arv tähistas nelikümmend aastat inimese väärtust ja sotsiaalset staatust. Nõukogude ajal niisiis paigutati inimesed, kes korterit soovisid ja aastaid korteri­järjekorras olid, lõpuks tubadesse, mida nad ise endale valida ei saanudki: korter/tuba, arhitektuurselt lahenduselt enamasti ühetaoline, anti neile, kui neid soosis õnn, peaaegu et Kõigenägevama volitustega ametnike poolt.

„Tubadesse paigutatud inimesed” on oma elu suuremast pildist – ent eeskätt omaenda vabast tahtest valida endale meelepärane ruum, kus tuleb veeta aastaid (vahest koguni aastakümneid) – ära lõigatud.

„Inimesed tubades” on metafoorsel tasandil niisiis oma sotsiaalse kihistuse või miks mitte ka lihtsustava psühholoogia alusel määratletud „teatud” inimestena: kunstnikud-tuulepead, teadlased-nohikud; inimesed oma võimete ja võimetustega, oma (võib arvata, et sotsiaalselt kuidagi madalamale sattunu) positsiooniga.

Liigitamine, mis peaks aitama maailma korrastada ja olema vahend selle mõistmiseks-sõnastamiseks, on muutunud inimeste mudeliks taandamisel naeruväärseks, käesolevas luuletuses – põhjendatult utreeritult – pedantlikuks eesmärgiks. Kujutluspilt tubadesse liigitatud inimestest rõhutab eeskätt hinge kammitsetust, kuna need pole loomulikult üksnes füüsilised piirid ega füüsilised toad.

Mida selline liigitamine-lihtsustamine eirab? Elu terviklikkust, inimese mitmekihilisust ja tema kui indiviidi arenguvõimalusi. Eelarvamused („sina oled selline ja tema selline ja teie olete alati sellised olnud)” pärsivad hingelisi eneseteostusvõimalusi.

Näiliselt turvalises liigitamises puudub tervikutaju ehk kellegi vaba tahte ja valikuvabaduse tunnistamine. See mõjub naeruväärselt, masinlikult ja tühiselt, kuna on alguse saanud olemise loomuliku voolavuse – elava puhul elu enda, selle jumaliku korra – ignoreerimisest.

Luuletaja tekstis on kunst samamoodi harudes, olles ära lõigatud oma algsest jõust. Samasugune vägivaldne liigitamine ja üleolev suhtumine kunsti nagu inimestegi olemusse, selle primitiivseks taandamine, on tekstis täpselt edasi antud.

Puhas kunst oma vaimse algega ei sobitu raamidesse ning katsed seda aru­saadavamaks tõlkida või söödavamaks-ahvatlevamaks sõnastada vähendavad selle mõju ja taandavad selle pelgalt tooteks. Hea näide on siinkohal kultuuriportaalide reklaamlaused: „A. B. näitus uurib linnakeskkondi” või „C. D. jutustab oma kunstiteost/etendust/luulekogu lahti järgnevalt”.

Mõlemad laused on olemuslikult problemaatilised: kunstiteost ei saa ega tohikski eelnevalt lahti seletada ja sedakaudu lahjendada, vaid teos peab neid eelreklaamitud ja lihtsustatud, lahtiseletatud-kokkuvõetud üksikasju ise omaenese keeles vahendama, ja ideaalis võimsalt vahendama! Tootmis- ja tarbimis­ahelasse lülitatud kunsti puhul ei saa tarbijahuvi äratavaid märksõnu ja vau-efektide lubadusi kasutav reklaam muidugi tulla pärast kunstiteose avaldumist. (Pärast saavad tulla ainult „igavad analüüsid”, mida „rahvas” ei loe, küll aga üksikud „elukauged” elitaarid.)

Kunstilise tegevuse pähe serveeritav toodang – sh luulegi –, millega oleme sageli sunnitud kokku puutuma tänapäeval, on tihtipeale „hüpereluline”, lihtsustav-­isiklik, „mõjutuskunst”; sõltub masside heakskiidust või sotsiaal­meedia laikidest ja vastab nende ootustele – otsekui tegijad kardaksid, et teisiti ei saa.

Et kaubandusliku keele omaksvõtt (ja suunamudijastuminegi) on loominguga tegelevatel inimestel mõneti paratamatu suundumus, siis seda enam on paslik tuletada meelde, et hea ja mõjuv linateos või raamat ei pruugigi vastata kriteeriumitele, milleks on elulisus või ootuspärasus (tänapäeval on loomulikult ootuspärane nn sotsiaalsus või teatud sorti tõmbenumbrina kunstis ka trans­gressiivsus – mis ei ole mitte alati kunstitehniline vahend millegi olulisema teadvustamiseks, vaid eesmärk omaette, et täita kassat).

Puhta kunsti käivitav jõud aga on, vastupidi, kunstniku soovimatus luua midagi auditooriumi heakskiitu teenivat. Juhan Viidingu näitel aga ka millegi kõrgemaga ühenduses (või Kõigenägevama instrumendiks) olemine, mis lisab mainitud soovimatusele veelgi kaalu. Looja pärisosaks on ajada oma rida, igapäevaselt oma loomise poeesiat elada, sealjuures end poeedina määratlemata (otsekui too Dylani mainitud anonüümne bensiinijaama töötaja), samas kaotamata sidet Kõigenägevamaga, olemise algpõhjusega.

Mida tähendab aga teksti lõpp, kus autor esitab mõneti pilavaltki oma kirju­tava subjekti või luule-persona kreedo: „Usun huntidesse, usun karudesse, / usun hernestesse, usun ubadesse”?

Irooniliselt keerab autor siinkohal tekstile veel vindi peale, lõpetades selle hoopistükkis jaburana tunduva, ent igati usutava lastelaulu kombel (mille toon õige pisut lasteluule õpetlikku tooni ja tekstis kõnelevat subjekti ennastki pilab), otsekui kinnitades või veendes ennast ja teisi, et „usub huntidesse ja karudesse” (kes liigituvad inimeste mõistes loomadeks), ent ka hernestesse ja ubadesse (mis liigituvad inimese maailmas aedviljadeks). Ta usub nendesse nagu inimestesse või elavatesse, kellelt on võimalik loota midagi suurt ja ülevat (nagu me alateadlikult ikkagi ootame loojatelt midagi, mida saaks nimetada puhtaks kunstiks, olgu see siis „muusika”, „maalikunst” või „kirjandus”).

„Uskudes” oma deklaratsiooni kohaselt ubadesse, on luuletaja teinud ka vägivaldsete liigitajate ehk „nendega” omal moel rahu: usk liigitatavate (puuridesse või purkidesse paigutatute) algsesse väesse, nende olemasolusse, on see, mis kogu elava inimeste naeruvääristamisest ja lõplikust naeruvääristumisest päästab.

Usk, et hundid ei ole ainult hundid, herned ainult herned – et loomise algne jõud, kunsti tõeline alge on niisama liikuv ja vaba nagu ka äraseletamatu ja liigitumatu.

Kunsti võib teha ehk kunstis elada nii anonüümne bensiinijaama töötaja kui ka inimene, kes „usub ubadesse”, aga jätab täpsema liigitustöö rahumeeli „nendele”, teistele.

Mida paremat tema siis endale selle pedantse paikapanemiskire ja lihtsustava äraseletamise asemel saanud on?

Riskides kõlada anakronistlikult: Kõigenägevam on andnud talle võime (või vajaduse) olemise kogemust selle liigitamatul kujul – nagu ka puhta kunsti olemust – vahendada või sõnastada, ent kõigepealt, teravamalt kui teised tajuda ja nendel tajudel oma sõnade täpsuse abil balansseerida; olla (Dylanit meenutades) vaimne trapetsikunstnik, köietantsija.

---

^[1] Sa ei pea tingimata kirjutama, et olla luuletaja. Mõned inimesed töötavad bensiinijaamas ja on luuletajad. Ma ei nimeta ennast luuletajaks, sest mulle ei meeldi see sõna. Ma olen köielkõndija.

^[2] Kogutud luuletustes asuvad need tekstid eraldi lehekülgedel, vt J. Üdi ja J. Viiding, Kogutud luuletused. Koost. H. Krull. Tallinn, 2023, lk 290–293.

^[3] P. Haavikko, Kogutud luuletused. Tallinn, 2021, lk 502. Tlk J. Ürt.