Ümar, väikest kasvu ja kiilakas Paul ronib mööda korrusmaja treppe kaheksandale korrusele. Lifti käidi paari nädala eest parandamas, aga nüüd on see uuesti katki.

„Küllap on selle taga jälle need kolmanda korruse punapäised kaksikud – spordipoisid,” arutleb Paul endamisi.

Paulil on käes kolmeliitrine klaasist purk, mille sees ujub häguses vedelikus uimaselt ringi pisike konn. Paul jõuab oma korterini ja avab võtmega ukse.

Väikeses toas istub voodil tekkidesse mähitud Sergei – Pauli vanem vend. Sergei on kogukas, päevitunud ja väga kongus ninaga – nii kongus, et nina ots puudutab peaaegu mehe nägu. Sergei on endine sõjaväelane, aga esimesel missioonil jäi ta paremast silmast pimedaks ning nüüd peab mees väikest kioskit – sellesama korrusmaja, kus ta koos Pauliga elab, kõige alumisel korrusel.

Paul töötab Sergei kioskis müüjana, peale tema on palgal veel kaks neiut. Alguses leppisid vennad kokku, et hakkavad kioskit kahasse pidama – jagavad tööülesanded võrdselt ära, kuid peagi selgus, et Sergeil on paremad juhiomadused. Paulile ei meeldi Sergei alluvuses töötada – seda enam, et Sergeil on tavaks välja mõelda kahtlasena tunduvaid äriskeeme, millest Paul aru ei saa ja mida ta seetõttu ei usalda.

Kui Paul tuppa astub, vahib Sergei pahuralt enda ette. Paul heidab vennale argliku pilgu. Kumbki ei tervita teist.

Paul seisab klaaspurgiga mõnda aega ukse kõrval. Ta kogub ennast. Viimaks võtab mees julguse kokku ja ütleb:

„Mina arvan, et peaks ta nüüd välja laskma. Mulle tundub, et tal on üks silm juba vigane.”

Paul viitab konnale, kes purgis loiult liigutab.

„Ei ole veel õige aeg. Küll harjub ära. Aga tee, mis tahad,” vastab Sergei ükskõikselt.

„Seal elavad juba teised asjad ka sees; see ei saa talle hea olla,” püüab Paul Sergeid veenda.

„Ta areneb veel,” ütleb Sergei enda ette põrnitsedes.

Paul tõstab purgi oma silmade kõrgusele ja kallutab seda veidi. Konn hõljub klaasistunud silmadega ja maigutab vaevu.

„Ta peaaegu ei hinga ju,” ütleb Paul tungivat.

Sergei ei vasta.

Paulil on konnast väga kahju, aga ta ei taha ka venna tahte vastu astuda. Paul teab, et Sergei ütleb küll, et tee, mis tahad, aga ega ta seda tegelikult heaga ei võtaks, kui Paul konna välja laseks.

*

Anu on lühikest kasvu, õbluke ja väga paksude hallide õlgadeni juustega naine. Iga kolmapäeva hommikul käib ta raamatukogus, et enda ja oma naabrinaise raamatud tagasi viia ning uued asemele võtta. Anu sõidab raamatukokku bussiga, sest raamatuid, mida tagastada, on palju ja kotid on rasked. Anu astub bussi, istub, tõstab kotid kõrvalistmele ja hakkab aknast välja vaatama. Talle meeldib vaadata, kuidas inimesed tööle lähevad. Anu ise otseselt tööl ei käi. Ta tikib pärlitega sokke ja müüb neid internetis.

Kui buss Anu peatusesse jõuab, tahab naine püsti tõusta, aga ei saa – suur plastikust helkur on kahe istme vahele kinni jäänud. Anu ei taha kõvasti sikutada, et jopet mitte katki tõmmata. Bussijuhile hõigata ta ka ei söanda, et too uksi kauem lahti hoiaks – justkui piinlik hakkab teiste sõitjate ees. Anu istub oma kohale tagasi ja kohmitseb helkuri kallal. Buss on juba paar peatust edasi jõudnud, kui Anu end viimaks lahti saab.

Naine väljub närviliselt bussist. Ta vaatab enda ümber ringi. Raamatukoguni on nüüd päris pikk maa jalutada. Teisel pool teed märkab Anu kioskit ja selle aknal saiakesi. Anu ei ole hommikust söönud. Ta oli tahtnud pärast teavikute tagastamist raamatukogu kohvikus istuda – seal käib palju tarku ja huvitava jutuga inimesi. Aga nüüd peab plaanid ümber tegema. Anu läheb üle ristmiku ja seab sammud kioski poole.

Kioski luugi avab pisike ümar härra.

„Tere!” hüüab mees elavalt, aga Anu näeb, et tal on kurvad silmad.

„Tere! Ma võtaksin kaks moosipalli, palun,” ütleb Anu.

„Makske siin ära ja ma kirjutan teile tšeki,” ütleb mees ja võtab välja arveraamatu. Ta kirjutab paberile oma allkirja. Seejärel rebib lehe raamatust välja ja ulatab läbi luugi Anule.

„Andke see Piparkoogikohvikus müüjale – ta saab aru,” juhendab mees. „Te ikka teate, kus Piparkoogikohvik on?” küsib ta seejärel osavõtlikult.

Anu raputab pead.

Mees hakkab uuele arvepaberile kaarti joonistama:

„Näete, meie oleme siin. Lähete siit ümber nurga ja mööda parempoolset tänavat edasi. Kolmanda maja esimesel korrusel ongi Piparkoogikohvik. Akendel on kommid välja pandud. Selle järgi tunnete ära küll,” selgitab mees.

„Ahah, aitäh teile,” ütleb Anu ja annab mehele neli eurot. Anu võtab joonistatud kaardi kätte ja hakkab seda süvenenult uurides näidatud suunas minema.

„Olge aga lahke!” hüüab mees Anule järele.

Kui Anu on taas ristmikule jõudnud, jääb ta mõtlikult seisma. Ta pöörab ümber, vaatab tagasi kioski poole ning tõttab siis tuldud teed tagasi. Kioski luugi taga pole enam ümara näoga härrat. Tema asemel on paksude tumedate juustega noor neiu.

„Vabandust, aga teil on ju kioski aknal ka moosipalle. Kas te neid ei müü?” küsib Anu müüjannalt.

„Ma ei saa aru,” vastab neiu.

„Mulle anti see tšekk ja öeldi, et Piparkoogikohvikust saan saiad kätte,” selgitab Anu. Müüjanna vaatab Anule segaduses pilgul otsa.

„Te vist ei tea sellisest korraldusest midagi?” uurib Anu.

„Ei tea tõesti,” vastab neiu. „Kes teiega siis enne rääkis?” küsib müüjanna edasi.

„Üks härra,” vastab Anu.

„Aa, Paul?” küsib müüjanna ja tema nägu selgineb.

„Ma nüüd nime niimoodi ei tea,” vastab Anu.

„Ei, ma usun, et oli Paul, jah,” ütleb neiu veendunult, „sel juhul las jääb. Tehke nii, nagu tema teile ütles.”

„Aga…” püüab Anu küsida.

„Ei, ei sel juhul me ei müü oma aknalt,” lõikab müüjanna vahele.

*

Pauli ja Sergei maja lift on jälle korras. Paulil oli tööpäeva lõpus paha tuju olnud, sest jälle oli ta pidanud igale kolmandale ostjale vastavalt Sergei uuele skeemile valetama. Lift tegi Pauli meeleolu aga kohe paremaks. Paulil on nimelt lapsest saadik astma olnud ja treppidest ronimine on talle vaevaline.

Kui Paul korteri uksest sisse astub, peseb Sergei parajasti kraanikausis kolmeliitrist purki. „Panedki uue vee?” küsib Paul lootusrikkalt.

„Ära suri,” vastab Sergei lakooniliselt.

Paul tunneb, kuidas ta sisemiselt keema läheb. Sergei julmus vihastab teda, aga samavõrd vihane on ta iseenda passiivsuse ja otsustusvõimetuse peale.

„Sellest ma ju sulle rääkisingi,” ütleb Paul viimaks tasasel ärritust tagasi hoidval häälel. „Nõrk oli lihtsalt,” vastab Sergei ükskõikselt. „Aga eks sa oleksid võinud ta välja ka lasta. Ma ei keelanud ju,” torkab Sergei ja vaatab hetkeks Paulile otsa.

Paulil hakkab halb, hingata on raske. Ta ei tahtnud enam ammu Sergeiga koos elada, aga nüüd ei suuda Paul enam ennast maha suruda. Ta kolib ema juurde.

*

Anu jõuab raamatukogust koju alles õhtul. Piparkoogikohviku otsimise peale oli kulunud peaaegu kaks tundi. Kui ka nii pika aja peale kohvik silma ei hakanud, mõtles Anu, et ehk oleks mõistlikum ikkagi raamatukogu kohvikusse minna. Selgus, et kohvik oli aga konverentsi tõttu reserveeritud. Range olekuga teenindaja tegi Anule selgeks, et sel kolmapäeval pakutakse süüa ainult registreerunud inimestele ning parem oleks, kui Anu kohvikus ka niisama ei istuks – see võivat registreerunud isikuid häirida.

Anu tagastas pettunult ja näljasena oma teavikud raamatukogule ning laenutas kaasa võetud nimekirja järgi uued. Seejärel suundus ta koju tagasi ja ostis tee peal toidupoest endale kaneelirulli ja õunamahla.

Kui Anu koju jõuab, viib ta esimese asjana naabrinaisele need raamatud, mida too soovinud oli. Naabrinaise juures on alati tore – temaga saab kõikidest päeva jooksul toimunud sündmustest rääkida. Naabrinaine kuulab alati vaikselt – ta on hea inimene. Anu jutustab oma hommikustest juhtumistest. Korraga heliseb uksekell. „Tellisid midagi ajakirjast või?” küsib Anu.

„Ei ole ma midagi tellinud,” on naabrinaine kergelt segaduses ja läheb ust avama. „Paul!” hüüatab naabrinaine rõõmsa üllatusega.

„Ema,” alustab Paul silmi maha lüües, „kas ma võiksin natuke aega sinuga elada? Ma Sergeiga kohe üldse ei saa.”

„No muidugi võid,” vastab ema hoolitsevalt ja surub Pauli koos kohvriga enda vastu. Anu on samuti asja uurima tulnud. Ta seisab uksest veidi eemal ning piidleb segaduses ilmel ema ja poega. Pauli ema tutvustab oma poega Anule. Anu ja Paul vaatavad teineteist veidi kahtlustavalt, aga mõlemad loodavad, et teine ei tunne teda ära. Anu tegelikult ei tunnegi – talle tundub Paul lihtsalt kahtlaselt tuttava näoga, aga ei tea, kustkohast.

„Eks ma siis hakkan ka oma asju toimetama,” ütleb Anu viimaks naabri­naisele hüvastijätuks.

„Jajah, eks sa tule ikka homme läbi, kui tahad,” vastab Pauli ema.

Paul astub esikust tuppa. Ema palub, et poeg diivanile istuks, ja pakub talle Anu jaoks keedetud teed ning plekk-karbist küpsiseid.

Ema ootab kannatlikult, et Paul räägiks, mis on juhtunud, aga poeg istub vaikides. Ta tahaks küll emale jutustada, aga kuidagi ei oska – paha tunne on ja piinlik ka. Paul loodab, et ema saab aru. Ema saabki – ta on harjunud.

*

Ema ja Paul ärkavad kell üheksa. Ema lülitab teleri sisse, et hommikusi uudiseid kuulda. Juhtunud on midagi väga halba. Kõikides telekanalites edastatakse sõnumit, et Jumal on surnud. Ei selgitata, mis siis täpselt juhtunud on – metafüüsilistesse nüanssidesse ei laskuta, aga inimestel palutakse püsida kodudes ning arvestada erinevate ohtlike rühmituste tegevuse aktiveerumisega, majandus­langusega ning seaduste teadmata ajaks kehtetuks kuulutamisega. Olukord olevat stabiilne, aga kriitiline. Täpsemalt ei anta teada ka seda, kas mõni ühiskonna­grupp on rohkem ohustatud või kõik võrdselt.

Paul ja ema ei saa mitte midagi aru, aga jätavad teleri igaks juhuks mängima, kui peaks äkki mõni määrava tähtsusega infokild lisanduma. Nad otsustavad ikkagi hommikust süüa nagu tavaliselt. Mingi kord peab selles korratuses ju säilima. Ema hakkab kohvi keetma ja Paul istub vaikselt köögilaua ääres.

„Ema, ütle, kas mulle väiksena väga meeldisid konnad?” küsib Paul pärast pikka pausi.

„Sulle meeldis neid taga ajada,” vastab ema.

„Ahah.”

Ema ei saa aru, miks Paul praegu sellist asja küsib, aga ta ei hakka ka uurima. Segane aeg nii ühiskonnas kui ka isiklikus elus – kes teab, mis inimesega toimub.

Korraga heliseb taas uksekell. Ema paneb presskannule kohvikannusoojendaja peale ja läheb avama.

„Sergei!” on ema taas suures hämmingus.

„Korteriga läks… noh… ei läinud päris,” selgitab Sergei.

Ema noogutab mõistvalt ja kutsub poja sisse. Paul piidleb köögiukselt altkulmu venda. Vend piidleb vastu.

„Võta nüüd, Paul, see kohv ja too elutuppa,” käsib ema asjalikult.

Paul teeb, mis ema ütleb.

Sergei, Paul ja ema istuvad vaikides elutoas. Pojad istuvad diivanil ja ema laua otsas tugitoolis. Lõpuks peab Sergei ikkagi vajalikuks oma olukorda selgitada.

Nimelt olevat tema tõusnud juba varajasel hommikutunnil ja uudistest Jumala surma kohta kuulnud varem kui enamik inimesi. Sündmusega kaasneda võivatest negatiivsetest nähtustest oli Sergeile kõige rohkem kõlama jäänud hoiatus majanduslanguse kohta. Sestap oli ta nõuks võtnud kioski otsejoones maha müüa. Osta soovijaid paraku nappis ja leppida tuli esimese huvilisega. Äritehingu käigus oli tekkinud aga möödarääkimisi ning kioski ostja sai asjast aru nõnda, et kioski hinna sisse kuulub ka Sergei ja Pauli korter. Sergei mõistis, et parem on jätta asjad nii, nagu on, ja mitte vaidlema hakata – ostja ei paistnud enda omast erinevate seisukohtade suhtes eriti tolerantne olevat. Niisiis oligi Sergei korteri ruttu märja lapiga tolmust puhtaks tõmmanud, asjad kokku pakki­nud ja ema juurde tulnud.

Pärast Sergei selgituse kuulamist tõuseb ema tugitoolist püsti. Ta kõnnib aeglaselt akna juurde. Vaatab alguses aknast välja ja uurib siis, kas on lootust, et tema öökuninganna ka sel aastal õitsema hakkab. Vist on. Seejärel võtab ema korvist raamatu.

„Anu, hea laps, toob mulle igal kolmapäeval mitu tükki. Ma loen teile, poisid, mõne peatüki,” ütleb ema rahulikult, istub tugitooli ja hakkab lugema.

Paul ja Sergei nõjatuvad diivani seljatoele. Lugemise ajal libiseb raamatu vahelt välja paber laenutusaja lõpukuupäevaga. Lipik liugleb kapi alla. Ema ei ürita paberit kätte saada. Praegu pole ehk hullu, kui raamatu tagastamine meelest läheb – kes sellises kaoses ikka arvet peab.