E-le ja M-ile

Poleks uskunud, et võin kunagi kolmekümne kuue aastaseks saada. Sain eile eluks tarviliku õnne paari lähema sõbra käest täiesti kätte. Õhtul käisin Hinge ja Käspriga tegelemas. Ja Kaisa? Ta proovis pingsalt mitte välja teha, et mul on sünnipäev, ja üritas jumala pärast mitte poolt lahket sõnagi lausuda. Äärmiselt koomiline. Ilmselt lootis, et teeb mulle kuidagi haiget või parandab enda meeleolu või… Aga ma ei ole enam nii nõrguke, et tema soovitud õnne vajaks. Minus tekib mõistmine, et ta on solvunud ja kibestunud, ning isegi kaastunne. Püüdsin – ja kuidas veel! – üheksa aastat tema heakskiitu pälvida. Ma ei pälvinud ega pälvi enam iialgi.

Ma ei ole elus kedagi eriti armastanud, pole lihtsalt osanud. Vajan väga kellegi lähedust, ent kui see on olemas, ei talu seda sugugi.

Olen kaunis jube frukt. Mul pole illusioone, et minus oleks midagi head, ilusat ja inimväärset, mingit armastust või muud seesugust. Kaheksakuune Moona on tund aega röökinud, olen ta peale tige. Age peale olen ka tige. Pidi ta üldse sünnitama. Ja küll ma ükskord kätte maksan. Sihuke tore perekond. Mille kuradi pärast oli kahel naisel minuga lapsi vaja?! Poolearulised.

Alkoholi kahjulikkus ei ilmne niivõrd kehalisel, kui just vaimlisel, psüühilisel tasandil. Vahetasin joomise käigus endale aru andmata elukoha, naised, lapsed… Kurat võtaks! Tunnen end mõistuse ja tahteta olendina. Tõmblen kahe pere vahet ja olen laipväsinud.

Homme pean Kaisaga rahaasju arutama. Ebameeldiv käik. Sättisin selle meelega nõnda, et lähen sealt otse rühma koosolekule. Oi ma olen kaval.

Peaksin Agele ütlema, et meie kooselu on eksitus, vastastikune haige sõltuvus, näitlemine ja nonsenss, kuid ma ei suuda.
Ei saa enam pead jaanalinnu kombel liiva alla peita. Mulle hakkab see kaassõltuvuse värk vaikselt kohale tulema. Kas selleks pidi siis kaks aastat kaine olema, et lõpuks seegi jama avastada?!
Ma tõesti sõltun Agest. Ja seda on mul mehena üsna raske tunnistada.

Tihti, kui hakkan Hinge ja Käspri juurest ära tulema, võtab viieaastane Hing mul kaela ümbert kinni ja ütleb: „Issi, ära mine ära! Jää täna siia! Me kõik nii väga igatseme sinu järele.” Ja mina tunnen sama. Ükskord see mu tapab.

Juua oli mõnus. Kui saaks pidevalt purjus olla, jooksin edasi. Paraku olid vahepeal pohmakad ja lõpu(k)s oli üksnes pohmakas, mis oleks peaaegu tapnud. Viimastel aastatel oli minu joomise põhiliseks põhjuseks hirm, kuid nagu selgus: ei hirm ega mure upu viina sisse, hoopis võtja upub.
Kui ma uuesti jooma hakkaksin… Ma parem ei mõtle. Ons hullumajja või surnuaeda kiiret?!

Taban ennast vahel üpris lahedatelt luuludelt. Kuidas ma Hinge pulmas tõstan šampusepokaali ja viskan – loomulikult koos šampusega – vastu seina. See juhtuks umbes seitsmeteistkümne aasta pärast ja mina oleksin ligi kakskümmend aastat kaine olnud… Nojah, ainult et see abielluv tütar on praegu viieaastane!
Olen kaine ainult täna ning Kõrgema Jõu armust ja abiga. Ole sa või viiskümmend aastat järjest kaine olnud, joomisest lahutab endiselt üks pits.

Olen naiste pärast krokodillipisaraid valanud ja minul oli vaja olla ohver ja märter, ennast haletseda, leinata jne. Kõige selle peale oli jube hea napsi võtta. Ja janu muudkui kasvas. Ohver peab jooma. Kas pole kaval skeem? Järjekordne kinnitus, et alkoholism on haigus ja ennekõike kahe kõrva vahel.

Viimasel ajal näen tihti B-d unes. Kaua võib?! Karjun jälle appi. Aga kust ja mil moel abi tuleb?
Loomulikult on ta üheksateistkümneaastane gümnaasiumi lõpetanu. Vajadus noore ja mõistva näitsiku järele jätkub. Kui näeksin unes pidevalt näiteks viinavõtmist, oleksin ammu jooma hakanud.

Olen olnud ontlik. Vastu eilset ööbisin Elvas, B-ga olin viks ja viisakas. Uus suhe luuakse siis, kui vana on läbi. Kui Elvast koju tulin, oleks Age mulle peaaegu kallale tulnud. Vähemalt on inimene kontaktis oma armukadedusega.

Kolm aastat järjest kaine oldud. Olen teinud hea alguse. Katsu mõnele joodikule öelda, et algus hakkab kolme aasta pealt…

Armukesi on Kaisa mulle veel tagantjärelegi korduvalt ette heitnud. Tegelikult olengi selline. Et naine on kusagil eemal, kuid olemas (kasvatab last), ning muusa unustab kõrvarõnga padjale ja jätab mulle luuletuse. Või jätan mina talle. Küll ihkaks midagi säärast jälle kogeda. Aga näed – ei anta enam. Või ei anta veel… Ja küll ihkaks millestki säärasest igaveseks pääseda. Et ei teeks kellelegi haiget.
Truu olla oleks ju imekena ja ma vahel isegi soovin, kuid pole võimeline. Mõista on seda suhteliselt raske, kui mitte võimatu.

Kas olen seksi ja armastuse sõltuvusega niisama sügavale põhja vajunud kui alkoholismiga kolm aastat tagasi? Veel ikkagi ei usu. Kas tahan loobuda? Ilmselt ei ole suuteline. Olen tõepoolest võimeline magama iga emasega (vanuses viisteist kuni nelikümmend viis), andke ainult kätte!
Praegu ei piina niivõrd partnerite rohkus (truudus on juhuse puudus!), vaid rusuvad mõtted, mis keerlevad üksnes ühe asja ümber. Vahetaksin perekonna paugupealt armukeste vastu.

Ravi ma ei kujuta ette. Ma võin tunnistada, aga seda mootorit mina ei seiska. Kõikvõimalikest sõltuvustest naljalt loobuma ei kipu. Oma tahte varal ei ole enam võimalik loobuda. Ma ei ole näinud ühtegi alkohoolikut, kes viinast vabatahtlikult loobuks. Põhjus peab olema krahh, pankrot – elu ja surma küsimus.

Alkohol kindlasti võimendas, kuid ei põhjustanud truudusetust. Mul hakkasid jamad pruudikestega pihta kohe, umbes kaheksateistkümneaastaselt. Tol ajal oli minu alkoholitarvitamise kogemus suhteliselt tagasihoidlik. Edaspidi, ka kainetel perioodidel, tekkis mul igasugu romantilisi voodisuhteid. Armastuse- ja seksipiloot on võrdlemisi iseseisev ega sõltu eriti alkoholist. Pealegi – olen juba kolm aastat järjest kaine olnud, painav himu armastuse ja seksi järele aga kestab.

Agega koos elatud kolme aasta vältel olen maganud lisaks temale kõigest kahe naisega. Tohutu pingutuse vili, kuid samas ei tähenda see mitte midagi, haigus on olemas ja ootab vallandumise hetke.

Jooksin nagu viinapudelist vett – harjutaks ja teeks trenni –, oodates päeva, mil saab ka ehtsat viina juua. Viinaga mul sellist kinnismõtet ei ole, seksi ja armastusega aga küll. Õnn algab ja elu saabub, kui tuleb järjekordne tõeline kallim. Ja praegune mõistagi enam ei ole see õige ja tõeline.
Tegutsemise eest hoiab mind miski tagasi, ennekõike hirm, mis tõkestab kooseluväliseid voodisuhteid päris hästi. Ent sama suur kui kartus on tung seda siiski teha. Nõnda käib pidev võitlus hirmu ja tungi vahel.
Ma ju tean, et sellest tekiks palju jama, kuid nauding, mis kusagil eespool terendab, kindlasti ületaks jama ja ka hirmu.

Mulle on jube tähtis armastuse pool. Kõige vingem narkootikum on minna voodisse neidisega, kellesse olen armunud ja kes on ka minusse armunud. Seepärast pole ma ka prostituute külastanud, mu ambitsioonid on palju suuremad. Ma ei ihale üksnes vastaspoole keha, vaid ka tundeid ja romantikat.

Eneserahuldamise ees olen täiesti jõuetu. See haiguse tahk õitseb hästi, kuid tegevus on poolik ja hädine: osaleb kõigest keha (pealegi üks ja ainuke), kuid partneri tundeid, hingamist, häält ja lõhna ei ole… Hingeline ja kehaline rahuldamatus kestab ja kasvab, kuigi minu rahuldatust ei suuda praegu tagada ilmselt ükski naine.

Hirm praeguse suhte ees, hirm üksilduse ees, hirm järgmise suhte ees, hirm nõiaringi ees…
Olen pigis. Ei suuda ära minna, ei suuda jääda. Ausalt öelda – väljakannatamatu. Terendab ka alkohol, ahastuses võib käsi kergelt napsiklaasi järele haarata. Ent Kõrgem Jõud on hoidnud, ehk hoiab veel.

Mul on Tallinnas vallaline nahakunstnikust sõbranna, kellega meil on kummaline suhe. Näeme harva, vahel magame, vahel mitte.
Pärast üht esinemist – need viivad mind alati stressi, ma ei maga ei enne ega pärast – tormasin sõbranna juurde ja PALUSIN, et ta minuga magaks. (Tung seksida on kümme korda hullem ja võimsam kui himu viina järele.) Nahakunstnik teab, et olen alkohoolik, kes soovib kaineks jääda. Ma ei manipuleerinud temaga – „kui sa minuga ei maga, siis hakkan jooma”, või midagi muud totakat ja lapsikut. Rääkisin talle ausalt, et viin, mida lõdvestuseks rüüpaksin, on tema keha. Ta halastas mulle. Uinusin tema kaisus ja kõik oli äärmiselt armas.

Ei saa olla korraga purjus ja kaine, kuid Age kõrvalt armukest pidada saaks. Kuigi pudel võib olla armukese jalgade vahel… Armukese pidamine eeldab valetamist, mis võib viia joomiseni. Ent tervenemiseks peaksin olema üksi ja kuival.

Hommikul istusin bussi. Sõita oli ligi kolm tundi. Rahvast oli vähe, viis-kuus inimest, nende hulgas rinnakas tots. Mul tekkis kohe kelmikas kujutelm, et võiks neiu bussi tagumisse otsa viia ja seal temaga… Edasi detailide ja nüanssideni välja. Absurdne ju (näen inimest esimest korda, oleme avalikus kohas, jne), aga magus. Püüdsin mõelda millelegi muule. Ei läinud läbi.
Obsessioon jätkus Nahakunstnikuga õhtul ja öösel. Millise toreda suhte võiks temaga luua. Et Nahakunstnikul on suuremad rinnad kui Agel, on mulle suhte loomiseks täiesti piisav põhjus. Kuigi tegelikult ei mängi rindade suurus mingit rolli. Iga naine sobib. Mõistagi nägin Nahakunstnikku unes. Ja hommikul ärgates mõtlesin jälle tema peale. Ja nõnda see väntab päevast päeva.

Praegune n-ö perekond on põgenemise tulemusena tekkinud. Süükoorem eelmise pere ees aina kasvab. Kuna alkoholi ei saa enam leevendajaks appi kutsuda, siis loomulikult jääb üle kirg, armastus ja seks. Et enesetunne veelgi halveneks?

Kui olin umbes pool aastat kaine olnud, kõneles üks soomlane mulle sisemisest tühjusetundest. Too mees pajatas, kuidas ta oli abikaasaga voodis, kuid sisemine tühjus jäi. Ja veel – et tühjuse peaks täitma Kõrgem Jõud. Tema jutt tuli mulle tuttav ette, kõigest väikese vahega. Mul oli ja on jätkuvalt illusioon, et kui seksin, siis minu sisemine tühjus väheneb või lausa kaob. Et tühjusetunne mind ei häiriks, peaksin olema kogu aeg naise sees.
Ent mõistagi – seks ei täida minu sisemist tühjust. Selle peaks tõepoolest täitma Kõrgem Jõud, kuid siiani pole veel eriti täitnud, sest ma ei julge ise­endaga üksinda olla.
Näiteks laste taha on võrdlemisi lihtne tühjust peita. Tegelen nendega ja arvan, et tühjust enam polegi. Kuid tegelikult on.

Juues käis pahatihti võitlus. Ma ju teadsin, mis tuleb PÄRAST – et mul on järgmisel päeval pohmell ning kukun tsüklisse, mis lõpeb kohutava enesetundega. Viimane tsükkel lõppes lausa deliiriumiga hullumajas. Kuid ALGUSES oli tore purjus ja eufoorias olla. Ning nauding algusest jäi alati peale.
Kui ma komistaksin naise otsa, kes jääks rasedaks (tekiks kolmas perekond, oh jumal!), või saaksin mõne haiguse või mida iganes, siis kõik see tuleks PÄRAST. Ent ALGUSES oleks ju romantika, erootika ja nauding. Ja see jääks peale.

Meil käib Agega juba mitu kuud korralik poks. Tema tahab last, mina mitte. Kuidas see voodielu siis välja näeb, kui üks teeb kõik, et laps saada, ja teine talitab risti vastupidi? Eile öösel hakkas naisuke saagima, tuletas mulle meelde minu kõikvõimalikke pruute, proovis manipuleerida, nuttis…
Seoses perekondliku poksiga on minus pinnale ujunud üks huvitav tegelane. See noormees või päris poisike soovib minna voodisse kellegagi, kes ei taha rasestuda. Voodisseminek poleks üldse hirmus seks, vaid ennekõike hell lähedus. Võtke poisu oma embusse ja ärge tahtke lapselt last saada!

Molutasin kella kaheni voodis. Mõnus oli. Nüüd valmistan veidi esinemisi ette. Ja varsti hakkame seksima. Nõme, kuid aega enne päevi tuleb kasutada.

Age avastas, et võtsin kodust kaasa kondoomid. Meil on üks kindel sahtel. Hommikul, kui mina olin juba raamatukogutuurile läinud, ta ilmselt tuustis seal ja kirjutas „truule mehekesele” otsemaid mürgise kirja. Et kirjanik jagab lugejatele preservatiive…
No ma igaks juhuks võtsin. Tartusse naasmine saab lõbus olema.

Käisin raamatukogutuuril ja ühtlasi Carmenil külas. Loomulikult olin loonud illusiooni meie kirglikust ööst. Esimese kümne minutiga oli selge, et mingit kirge ega ööd ei tule. Vastupidi – Carmen oli eelmisel ööl seksinud ­armukesega. Ta rääkis sellest üksikasjalikult, vaheldumisi värisedes hirmust võimaliku ­nakkuse ees ja meenutades naudingut. Vaat siis lõi mulle pildi ette, justkui oleks vaadanud müstilisse tõepeeglisse. Taipasin, et mind on suurtest jamadest säästetud.
Hetkeline mõistmine ei pruugi veel midagi tähendada. Mu haigus kestab ja küllap otsin jätkuvalt uusi võimalusi kedagi ometi ükskord korralikult armastada.

Olen vaikne ja väike. Nädalavahetus oli emotsionaalselt kurnav: üleeile Hinge iluvõimlemise esinemine Vanemuise kontserdimajas ja eile Käspri sünnipäev. Ma ei oska lastega kuidagi olla. Mina ei tea, mida tuleb rääkida. Nelja-aastane Käsper ütleb, et ma ei ole tõeline isa, sest tõeline isa on KOGU AEG laste juures. Sihukest juttu on talle muidugi tema suurepärane ema rääkinud. Ma ei mõista poisile midagi vastata.
Püüan kõigega leppida. Ja see teeb mind pisikeseks, tõrksaks ja kinniseks.

Olen kurnatud hirmust naise raseduse ees. Olen need jamad – ettearvamatu käitumise, tujutsemise, pideva kompoti või kurat teab mille söömise, oksendamise – elus kolm korda sundseisus läbi teinud ja rohkem ma tõesti ei soovi. Elan ju kartuses, et Age teeb mulle lihtsalt ära, ja kõik.
See on mulle ränk teema. Ma tõepoolest püüan naisi ja nende rasedust austada, kuid ma olen haige. Minu suhe lastesse on ebaadekvaatne ja ambivalentne. Minu jaoks ei ole uue elu kandmine ja sünnitamine üldse mingi ime, vaid piin.

Tahan saada iseseisvaks inimeseks. See algab materiaalsest poolest. Mina olen ülalpeetav. Seega omab Age minu üle võimu. Mina aga ei soovi enam kellegi pilli järgi tantsida. „Kuna mul on rohkem raha, siis ME teeme lapse” – see on mulle vastuvõetamatu.

Lähematel päevadel tegelen vist natuke lastega. Isadepäev ka tulekul. Nad on toredad, kuid suhted laste emadega on problemaatilised. Siit hakkavad tingimused pihta, aga lapsed on veel suhteliselt tingimusteta.

Olen väike, vihane ja masenduses. Elan kusagil teisel planeedil. Minul mingit edu ei ole, ei ole must tööl käijat ega mingit isa.
Isadepäev mingu üldse persse! Mul on täiega kopp ees! Hea, et vähemalt vanemad lapsed on Missos.

Kõrgem Jõud tahtis, et ma ei ööbiks Nahakunstniku juures. Nüüd jääb üle üksnes T… Eile hilisõhtul läbimärjana Tallinna bussijaamas konutades mõtlesin, et lähen Tartus kohe T. juurde. Kuigi ma ei tea, kus ta elabki.

Ma ju tervenen. Kuigi näen selgelt, et ma tõepoolest ei ole veel võimeline olema täiskasvanu, kes saab eluga hakkama. Ja nemad eeldavad, et oleksin mees ja isa.

Hüüan Kõrgemat Jõudu appi, aga Ta vist ei kuule mind. Täpsemalt – ma ei mõista Tema juhatust. Võimalikke tegutsemisstsenaariume on kolm:
1) arendada uut suhet,
2) lohiseda edasi,
3) eralduda.
Elan teise punkti põhjal, kuid – „sitt on olla!”. See oli mu alkohoolikust isa mantra, kui ta pohmelli põdes. Mõistagi olen tema filosoofia üle võtnud. Mul pole pohmelli alkoholist, ent paha on olla sellegipoolest.

Käisin Käspri lasteaiapeol. Mul oli Age digikas kaasas ja tegin esimest korda digiaparaadiga pilti. Käsi värises ja sabaots tegi sips ja sops – umbes sajast plõksust tuli enam-vähem kümme normaalset pilti. Esimese korra kohta päris kõva sõna. Agele see muidugi ei sobinud. Et ma nõnda palju pilte tegin ja üleüldse.

Vestlesime Agega veidike. Ta nimetas mind „viimaseks saastaks, kes ei tea hinge­elust midagi”. Ma ei solvunud. Viimane saast mõtleb jätkuvalt eraldumise peale. Seis on soodne ja üha soodsamaks läheb.

Olen oma haigust alahinnanud. Meenub joomise finaal. Tahtsin lõpetada, ent loomulikult ei suutnud. Mul oli kinnismõte: nüüd joon viimast korda, korralikult, no nädal aega, et oleks õudselt paha olla, ja siis lõpetan igaveseks. Proovisin mitmeid kordi, kuid lõpp tuli ikkagi hullumajas, mitte mina ise ei lõpetanud joomist.
Armastuse ja seksiga on sama lugu. Andke üksainukene kord veel, siis lõpetan ning hakkan normaalseks ja truuks. Üritan tagasi suruda midagi, mis on minust kahtlemata tugevam.

Kui mulle pandaks ette pudel parimat prantsuse konjakit, valaksin selle tuima näoga kraanikausist alla. Aga kui mulle satuks ette näitsik, kellega oleks võimalik öö veeta, magaksin temaga kindlasti. Seksi ja armastuse sõltuvus on palju hullem kui alkoholism.
Enesepettus õitseb ilusti. Olin eile öösel üksi kodus. Oleksin võinud ju mõne neiu endale külla kutsuda. Ma ei teinud seda. Olen tubli! Ent samas rahuldasin ennast ise. Ma ei kisu teisi inimesi enam haigusega kaasa, kuid olen ikkagi haige edasi. Tulemuseks on masendus.

Võin vabalt luua suhte, mis põhineb ainult seksil. Et mina ja minu partner kohtuksime kord või kaks nädalas üksnes ühel eesmärgil. Ka kandidaat on olemas. Kutsun teda hellitlevalt Tissimemmeks, sest tal on hästi suured ja mõistagi ahvatlevad rinnad. Mõnel naisel pole sääraseid tuharaidki. Ma räägiksin ta ära. Parem seksuaalne rahuldatus, kui üldse mitte midagi. Mul on tema telefoninumber. Kõnet lükkan pidevalt edasi, kuid mitte kerge südamega.
Sügavamaks läheduseks ei ole ma suuteline. Tõsiasjale, et olen emotsionaalselt kättesaamatu, on üpris raske otsa vaadata.

Mul tuleb tõepoolest läbida suhteta aeg. Olin ühe öö üksi ja tundsin Age soojast kehast tohutut puudust. Olen täielik laps. Ujun endiselt kahe kari vahel: sõltuvus Agest ja võimaliku eraldumise korral järgmised soojad kehad.
Tüütu. Sooviksin ennast kuidagi välja vahetada, mis on muidugi Kõrgema Jõu asi. Et see talumatu ketramine ükskord ometi ära lõppeks.

Olin Hinge ja Käspri juures kolm tundi ja isegi väheks jäi. Kaisal oli üks vana töökaaslane (naisterahvas) külas ja nad trimpasid köögis veini. Umbes kuus aastat tagasi toimus sama asi. Jõime kolmekesi köögis veini. Käisin poest juurde toomas. Pärast võtsin veel linnas bensukast õlut peale, sest hammas oli nii verel.
On näha väikseid edenemise märke. Ma olen kaine ja enam nõnda ei käitu, kuid teen teisi lollusi.

Eneseanalüüsi käigus avastasin, et olen olnud lodeva seksuaalkäitumisega, rikkunud abielu, kuigi pole kordagi ametlikult abielus olnud. Tunnistan seda endale ja Jumalale. Olen täiesti valmis, et see minult ära võetaks. Ja Jumal ongi kõrvaldanud lisaks liiderlikkusele igasuguse nauditava seksi minu elust… Tegelikult ma pole ju valmis. Nutan, ulun ja tahan tagasi.

Mulle pakuti korterit. Vaatasin üle. Paras peldik, lisaks lahtine koer õue peal. Ei kipu sinna kolima. Langesin muidugi masendusse. Age saeb endiselt.
Annan endale selgelt aru, et pean Käsmu põgenema. Ei suuda kolida, ei suuda pere juurde jääda, ei suuda Kaisale rahaasju selgitada.

Satun T-ga aeg-ajalt tänaval kokku ja me vahetame mõned laused. Pean ennast tagasi hoidma, sest mul on suur tahtmine talle kõik ära rääkida. Et võiksime luua suhte, mis rajaneb üksnes seksil. Säärase jutu peale kukuks ta ilmselt pikali. Näen temast pidevalt erootilisi ja lausa pornograafilisi unenägusid, mis osalt on ka loomulik, sest seks Agega praktiliselt puudub.
Olen end pahast maailmast isoleerinud ja varjunud Age turvalise selja taha. Mõtlen vallatuid mõtteid, ent võimalused nende elluviimiseks olen ise ära lõiganud.
Ja kui ma neid ka ellu saaksin viia… Mis järgneks? Kas siis toimuks edenemine, ravi üksinduses? Või kukuksin lõksu ja kogu jama jätkuks? (Ma ju uluks ja näriks seal üksinduses patja.) Kas siis lööks haigus eriti hästi õitsele? Milline suurepärane võimalus hakata tõelist elu elama: kõik need kaunitarid ja romantika… Ent tegelikkuses vajuksin veelgi sügavamale põhja?

Olin kaks nädalat Käsmus, eemal inimestest ja tsivilisatsioonist, et uurida, mis minu sees toimub. On segadus, hirmud, võitlus, ihad, kübekene teadlikkust… Kui pikk peab üksinduse aeg minusugusel olema? Ei tea. Milline on minu jaoks õige suhe? Samuti ei tea.
Olen püsivamalt koos elanud kolme naisega. Lõpptulemuseks on alati emotsionaalne ja seksuaalne tüdimus; lapsed, kellega ma ei oska midagi peale hakata; lahkuminek, mis võtab mul hinge seest välja.
Ja siis tuleb taas uus suhe, milles ravin eelmise haavu… Ühesõnaga – surnud ring. Peaksin alla andma ja esimest korda elus mitte tormama järgmisse suhtesse.

Kui mina oleksin üksi, siis oleks mul ju igasuguseid imelisi näitsikuid. Kust kuradi kohast sihuke mõte tuleb?! Ja miks see mind maha ei jäta? Sest ma olen haige. Ja ilmselt pean veel vitsa saama. Ma ju ei kadesta inimesi, kes võivad viina juua. Iseäranis neid, kes on alkoholist sõltuvuses. Aga vabadust kadestan ja ka imetlen.

Suudan päev korraga T-ga flirtimist ja magamist edasi lükata, kuid olen ikkagi lõksus, sest samal ajal jätkub ja suureneb sõltuvus Agest.

Tulin Hinge ja Käspri juurest ja olen Kaisa mölast kurnatud. Lapsed on väga toredad, ent nende emaga ma suhelda ei taha.
Perfektsionism on mind terve elu saatnud. Ja saadab ka täna. Parimagi tahtmise korral pole mul võimalik enam minust lahus elavatele lastele täiuslik isa olla. See ei tekita minus meelerahu, vaid masendust.

Üksildus ja ängistus järjest süvenevad. Muud midagi. Olen ebaõnnestunud ja äpardunud. Kogu elu on läinud valesti.
1986. aasta detsembris kolisin Pälsoni ühikast Karlovasse. Siis olid veel lootused, illusioonid ja ambitsioonid. Nüüd neid enam pole. On kohustused, mida ma täita ei suuda. 180 kraadi pööret. Masendus ja tülpimus. Kakskümmend aastat hiljem elan (või pigem – asun) taas Karlovas, üksikumana kui kunagi varem, kuigi füüsiliselt n-ö lähedastega ühe katuse all.
Midagi rõõmustavat ei ole. Kuidagi tuleb päev kainelt õhtule saada.

Olin taas kaks nädalat üksi Käsmus. Jah, ma ei tõmba enam teisi haigusega kaasa, kuid haigus on olemas. Omast arust võõrutusin, aga võib-olla ma lihtsalt petan ennast.
Nüüd, suve hakul, mil naised käivad juba õhemalt riides ja ümberringi on paratamatult palju ilusaid rindu ja tagumikke, tabab mind tohutu kurbus ning enesehaletsus. Et see kõik ei ole minu jaoks. Ent mis siis on minu jaoks? Age, kes meelitas mult välja lapse ja kellega ma pean koos elama?

„Võõrutuse kogemus” („The Withdrawal Experience”) on halastamatu peegel, millesse ma kardan vaadata. Võimatu ja valus. Iga lause lõikab nagu noaga, mõistagi olen „hirmu ja mure haardes”. Palju lihtsam on jätkata enesepettusega. Näiteks korrutada, kui kaine ja tubli ma olen.

Agel on kontroll minu elu üle. Loomulikult sooviksin oma jalgadele tagasi saada, kuid ei julge, sest seisan silmitsi surmahirmuga.
On kurbus, igavus, tühjus ja nutan taga vana mina. Kusjuures elan ju veel naise ja tütrega koos. Mis siis veel üksinduses juhtuma hakkab?

Ma siiski kirjutasin T-le. Ei suutnud vastu panna. Hea, et üksnes kirjutasin (leebe ja süütu kirja) ja ei helistanud. Eks rohkem testimise mõttes. Ta vastas ja annab õrna lootust, ent loodan, et me ei hakka jamama.
Õigupoolest kavatsesin T-le kirjutada tema rindadest, kuid see oleks alustuseks vast natuke liiga jahmatav olnud. Kurat võtaks, ta erutab mind. Ta võib olla ülekaaluline ja mölapidamatu ja mida iganes, kuid ikkagi erutab. Ja seda tunnet ei sokuta naljalt kuhugi ära. Eks ma pean need hiigeltissid ära katsuma.
T. võiks olla minu armuke, kuid samas – ma ei tee selle heaks erilisi pingu­tusi. Sest juhul, kui tast saaks minu armuke, peaksin hakkama valetama, mida ma sugugi teha ei tahaks. Võimalikud stsenaariumid – et T. olekski minu armuke või et ta naerab mu välja – mulle vist kumbki ei sobi.
Olen vastuoluline, rahulolematu ja vastik.

Kutsusin T. teatrisse. Paraku on ta töölähetusel. Kui T. neelanuks konksu alla, ajaksin praegu temaga armuasja. Kahjuks tuleb olla üksi ja endaga, mis on vaevaline ja kuratlikult ebamugav.
Kõik tundub kuidagi mõttetu ja totter. Ma ei mõista, mis minuga toimub. Ilmselt järgneb võõrutusele MIDAGI. Ent mis?

1) Siia perekonda ma õieti ei kuulu, ei tunne end kuuluvat. Miks?
2) Eelmisse perre ma ka ei kuulu. Kuhu ma siis üldse kuulun?
3) Miks ma ei ole võimeline iseseisvat elu alustama?

Olen kolm aastat ja kümme kuud järjest kaine olnud. Ning mis ma saavutanud olen? Kaardistan jätkuvalt vaid haiguste ulatust. Nende piirid, raisad, ulatuvad siia ja sinna. Ei tea, kas kunagi ots ja äär ka vastu tulevad?

Vaatasin neid ühtteist seksisõltuvuskäitumise tüüpi – Patrick Carnes’i „Don’t Call It Love”. Mul on esil fantaasiaseks ja vuajeristlik seks. Taandunud on ­võrgutav seks, mis on mind saatnud ja loomulikult kahjustanud läbi elu: kooseluvälised afäärid, flirtimine, võrgutav käitumine…
Loobumine on tõepoolest järkjärguline. Näen võrdlemisi selgelt, et mu seksi ja armastuse kainus on habras ja pole võib-olla veel alanudki. Kuid teadlikkus suureneb, mis on kõige tähtsam.

Aeg pudeneb käest. Viimane nädal on olnud iseäranis kiire. Homme läheb Hing esimesse klassi. Minu krooniline ajapuudus tuleb tihti sellest, et püüan lastele, kellega ma koos ei ela, ka natuke isa eest olla. Minusugune ei vea üheski peres välja, mis siis veel kahest rääkida. Ent mul on vaja teha nägu, nagu oleksin superman.

Enesetunne on endiselt niru. Jätkuvalt käib vastuoluline tõmblemine.
Sain Nahakunstnikult kirja. Ma ikkagi ihkaks temaga magada. No skisofreenia! Minus oleks nagu kaks inimest: üks, kes tunnistab ja mõistab haigust, ning teine, kes soovib veel haige olla.

Mind tabas Käsmus korralik „joomahoog”. Nägin erootilist und, nii Nahakunstnikust kui ka T-st. Hommikul püüdsin seda endast välja kirjutada. Jamasin sellega – väikeste vahedega – kaks päeva! Õnneks jäi teise päeva õhtuks ratas siiski seisma.
Loomulikult ei ole ma oma võõrutuse teadlik arhitekt, vaid siplen nagu kärbes ämblikuvõrgus. Võõrutust läbides on kontakt Kõrgema Jõuga hädavajalik.
Kui lugesin viimast „Võõrutuse kogemuse” juppi, haaras mind hirm. Kujutasin ette, et olengi kogu aeg üksi… Ent kartusele järgnes ka mõistmine ja leevendus. Ma juba väikestviisi tegelen sellega.

Kui keskenduda endale ja vältida liigseid tegevusi, tõusevad pinnale ebamugavad tunded, ennekõike valu ja hirm. Ma ei taha neid tunda! Ja ma ei julge pere juurest ära minna.
Kolm põhilist ebamugavust on:
1) lõhun taas perekonna, Moona jääb isata;
2) pole sugugi kindel, kas ma saan hakkama;
3) mis siis, kui tekib uus (haige) suhe?
Kogu minu senine elu näitab, et teen rumalaid valikuid. Näiteks Age juurde kolimine oli purjus inimese tegu. Siit ka kartus, et iga minu järgmine valik on veel hullem. Olukorrad, suhted ja seisundid, mis järgnevad, lähevad üha raskemaks.

Kui keskenduksin kõikidele valedele otsustele, mida ma elu jooksul olen teinud, peaksin end kohe tapma. Isegi eilset päeva ei saa tagasi võtta, rääkimata aastatest. Elu toimub ainult täna.

Normaalsete inimeste – no kes peavad ennast normaalseks – jaoks on mitmed partnerid ja pidevad armuafäärid ihaldusväärsed asjad. Kui mul tekiks veel üks romaan kellegagi või enamgi – mingid kolm- või nelinurgad, annaksin sõna otseses mõttes otsad ära.
Armukolmnurk ei ole enam minu jaoks. Või kui, siis palun andke säärane, milles kõik on rahul: näiteks armuke, kes oleks abielus. Ma ei sooviks teda omandada. Las seaduslik mees majandab ja sebib. Armuke käib, tore on, ja läheb koju tagasi. Ilus skeem, kuid kas elus ka toimib…

Kahe naisega jahmerdamine oli – ja on peidetud kujul ka praegu, kuigi pole kahte naist – haigus. Sarnane alkoholismiga. Lihtne skeem. Naine = pudel. Mõlemad uimastavad võrdlemisi hästi ja aitavad enda eest põgeneda. Eks oli vaja madalat enesehinnangut millegagi turgutada.
Minus ei ole enam jõudu varjamiseks, salgamiseks ja valetamiseks, mida sihukesed kolmnurgad tingimata eeldavad. Eks ma luiskan ikka, ent ehk siiski tibakene vähem. Kellegagi võidelda või mingi emase pärast konkureerida ma enam ei viitsi.

Minu alaväärsustunne on piisavalt suur: maja ei ehita, autot ei osta. Kõigest väike eksistentsiaalne küsimus: kuidas hing sisse jääks ja katus ei sõidaks. Üks asi hakkab klaaruma – kainus minu probleeme ei lahenda. Olen seda vist napakalt lootnud. Ja ega joomine ammugi midagi ei aita. Siis tuleks kohe pael kaela panna.

Jälestan Aget, samuti jälestan võimalikke ja tulevasi armukesi. Olen põhjalikult katki, ei taha mingeid suhteid enam.
Meie elu hakkas allamäge minema, kui ütlesin, et ei soovi rohkem lapsi. Selgub, et mul ei olnud õigust nii tunda ega arvata.
Mus on ängistus, trots ja viha. Viimasel ajal olen ennast kõige paremini tundnud Käsmus, ihuüksi. Üldse on käsil totaalne üksildus, mitte kellegagi pole mingit asja.

Kui alkohooliku kaineks saamine ja jäämine käiks lihtsalt, oleksid kõik maailma joodikud kained. Kuid miskipärast ei ole nad mitte.
Mul on ülehomme õhtul Pärnus kooli kokkutulek. Eelmisel korral, ligi viis aastat tagasi, kestis pidu minu jaoks umbes nädal aega. Loodan seekord kaineks jääda.
Kõikvõimalikud situatsioonid ja üritused, mis varem möödusid purjutades, tuleb nüüd kainena läbi teha. Vahel on raske, ent üldiselt tulen toime. Mul on väike võlukepike, mis võiks mind kainena hoida…

Täna kell 17.00 peaksin olema korraga kahel jõulupeol – Käspri ja Moona omal. Nad käivad erinevates lasteaedades. Kuhu siis minna?
Ma jälestan jõule. Olen pidanud viimased neli aastat 24. detsembril olema kahes peres korraga. Mingist jõulurõõmust ja -rahust pole juttugi. Kurnav, tüütu ja vastik. Kõik jõuluvanad ja muu 24. detsembriga seotud pläga mingu sõna otseses mõttes persse! Üldiselt võiks juba 27. detsembri õhtu olla, laseks saunas rahulikult munad lönti.

Tegin ebapopulaarse otsuse. Jäin vana-aastaõhtuks üksinda linna. Age läks Moonaga maale. Tinistan kitarri ja vedelen niisama. Täitsa õnnis on olla. Keegi ei vingu, inise, mögise ega kobise.

Käisin eile Hingel ja Käspril külas. Üle hulga aja oli täitsa hea enesetunne pärast. Tavaliselt on ikka päris sitt. Ei jõua enam eriti Hinge kukil kanda. Ta, pagan, on suureks kasvanud, väiksematega tulen veel toime.
Käisime McDonald’sis. Puhas porno. Palju lolle inimesi. Aga ma arenen. Hing õpetas, kuidas peab käituma. Et kõrred ja kuum õunapirukas papi sees ja pärast kõik prügikasti. Kohvile pandi kaas peale. Absurd. Sealt ei saa ju juua.

Kaks võrdlemisi segast nädalat päädisid täna. Ja nimelt – Age viskas mu välja. Ja ma tulin ära.
Agel seisis ema kõrval, eks siis oli julgem kraaksuda. Olen nagu pasaga üle valatud ja sita maitse on suus. Kõrvus kumisevad armsa kolmeaastase Moonakese sõnad: „Ärge ajage issit ära!”

2004–2007