Anna
Bakuu, 1993
Kreeka pähklid on otsas.
Enne kui Ašiq kodust välja läks, tõmbas ta kardina ette – algul peene pitskardina, nende peale paksud brokaatkardinad, tumepunased ja rasked. „Ja toru ei võta, kui keegi helistab!”
Ašiqi hääl kõlas kui haugatus. Viimasel ajal on ta hääl sageli selline.
Kui pehme ja rahulik oli ta hääl, kui me alles kurameerima hakkasime. Meloodiline. Soe ja kume, kange aktsendiga vene keel. Selles, meie ühises keeles, saime üksteisest aru. Kõik said tollal.
Ašiq ei ägestunud iial. Isegi siis, kui Ruzanna õige pisikesena ta lugemislambi kogemata põrandale kukutas. Lamp oli vana – majas oli ammu elekter sees. Ei tea, miks Ašiq seda alles hoidis. Vahest mälestuseks? Killud lendasid mööda tuba laiali ja lambiõli voolas põrandale, aeglaselt venides, igasse prakku nõrgudes.
„Vaj,[1] mida sa tegid!” röögatasin, samal ajal kui Ruzanna mind oma suurte kohkunud silmadega vaatas. Need olid tal mu ämmalt. „Ära karju lapse peale,” ütles Ašiq vaikselt. „Tema pole süüdi.” Võttis köögist kaltsu ja tegi põranda puhtaks.
Neil aastail on Ašiqi hääl jäänud veelgi vaiksemaks. Lihtsalt – seal ei ole enam rahu. Hoopis tasane pingestatus – ta hirmutab mind neil hetkil, sügav kurd kulmude vahel – ja allasurutud vimm, mis ootab justkui välja pääsemist.
Uks sulgub. Lükkan keti seestpoolt ette, kuuldes samal ajal lukuaugus võtme keeramist.
Vajun elutuppa tugitooli, tuhmi lambi kumas. Hämarus võtab maad, kuigi kell ei näita veel keskpäevagi. Istun. Täielik vaikus, kui vaid kärbes toanurgas ei piniseks. Ja kell ei tiksuks.
Kui kõik algas ja Ašiq otsustas, et tema naine enam õue ei lähe, tiksus kell minuteid. Seejärel tunde, millest said kuud. Nüüd on ta aastaid täis tiksunud.
Kust ma need pähklid leian? Ja Ašiq oma rumalusega, et ma pean toas istuma.
Kui tobe ta on!
Huvitav, mis see leib praegu maksab?
Kord päris alguses helistas Ašiq koju, tahtis Ruzannat, ja ma võtsin toru. Tagasi jõudis Ašiq näost tumepunasena, veresoon oimukohal tukslemas, hallikas lokk langemas laubale. „Mida sa tegid? Kas sa üldse mõistad, mida sa just tegid?”
Nii oli juba noorena, kui ta millegi peale pahandas. Nagu tookord, kui mu vanematekodus kogunesime, vardavar’i[2] tähistasime. Ašiq tuli, lihavaagnad käes. „Kohe saab Bakuu parimat šašlõkki!” kuulutas ta juba kaugelt – ning samal hetkel langes talle kaela ämbritäis vett. Ašiq sai märjaks, liha sai märjaks. Kilked – ja eemalduvad lapsed. Zahra, Tigran ja Mehmet. Ašiq teadis, et ei tohi vihastada, eriti laste peale. Sest kes siis vardavar’i ajal märjaks ei saaks? Kogu meie armeenlaste linnaosa ujus sel päeval aastast! Aga tukse näos andis ära.
Kas kõigil meie kandi meestel tuksub see veresoon näos? Mäletan sõbrannasid, klassiõdesid, kelle isasid kartsin, sellesama tuikava soone pärast. Kas ka minu isal tuksus see nõnda?
Tookord, kui julgesin telefoni võtta, oli Ašiq maruvihane. Vaat et lööb. „Mis me rääkisime? Sa ei võta toru! Kui heliseb, siis ootad – kuni enam ei helise!”
Ta lahkub, ja maad võtab vaikus.
Viimasel ajal on siin kogu aeg vaikne.
Istun uuesti diivanile. Mis ma nüüd teen? Ahjaa, pahlavad pidin ju tegema. Ašiq armastab pahlavad. Minu Ašiq.
Aga mesi on ju ka otsas. Üldse on viimasel ajal mett vähe. Läheks turule, Samira müüb Ləkiti mett, tema mesi on parim, sama hea kui Arminel, tema tõi Karabahhist. Ei tea, kas Samira veel üldse müüb mett? Huvitav, kus on Armine? Mitu aastat on möödas, kui ma viimati turul käisin.
Kaua ma juba olen siin toas? Tundub igavik. Ma olen vangis, mu oma mees hoiab mind vangis. Mis mees küll nii teeb? Aga ma tean – ta armastab mind. Ja seepärast hoiabki ta mind vangis.
Kas Ašiq läks arsti juurde? Kas ta pääses tohtri jutule? Tromb ei ole naljaasi. Ašiqi ema läks samamoodi – trombiga. Kes mulle ütleb, kui Ašiqiga midagi juhtub? Keegi ei teagi, et ma siin olen. Ruzanna on Moskvas, ta ei helista, vanemad on surnud, sõbrad läinud. Me oleme täiesti üksi.
Ma vajan Ašiqi.
Stella
Tallinn, 2010
Ma sünnitasin teda kakskümmend viis tundi.
Kõige kohutavam on minna tualettruumi. Uriini tuline juga põletab mu katki rebitud alakeha. Võõras tehniline lõhn, natuke puhastusvahendi moodi. Kolmandal käigul ma taipan – see lõhn tuleb minust endast. Ja kõigist neist naistest, kes on peitunud palatitesse, oma armastuse ja valu juurde.
Ma istun potil ja halisen tasakesi, samal ajal kui kõrvetav kuumus mööda mu jalgevahet alla niriseb.
Kõik tuleb meelde.
Sünnitus algas keskööl.
Mu elu kõige pikem päev. Või öö? Ma ei tee enam vahet, ma ei tea, kuigi kell tiksub. Ma tean – kui ma jälgin osutit 40 sekundit, siis järgmised 20 sekundit on puhkust. Kõik on sulanud kokku mingiks kleepuvaks massiks, täis kumedaid möirgeid, mis üks hetk lakkavad, et anda maad haledale vääksumisele. Ma kuulen neid palatitest – lähematest ja kaugematest, kui üle koridori tualetti komberdan.
Palju neid naisi oli, keda ma niiviisi pealt kuulasin, ahnelt ja kadedusega?
Üks hetk läheb lugemine sassi. Jälle katkeb naise hääl, et asenduda lapse omaga. Aga mina aina kõnnin, mööda väikest palatit, trambin ringi hetkekski peatumata, kuigi jalad ammu ei kanna, ning ootan, et see läbi saaks, vereklompidega vesi ikka veel vannis, kuhu mind enam tagasi ei lubata. Kümnenda tunni peale on jalad ringi tammumisest nii valusad, et arvan end kokku vajuvat. Aga ma kõnnin – aina edasi, edasi. Valu jalgades on talutavam kui see, mis toimub mu seljas ja alakõhus, kui julgen seisatada, hetkekski peatuda.
Tunnid mööduvad.
Valgus muutub. Pimedusest hämarusse, hämarusest heledusse, heledusest hämarusse, hämarusest pimedusse.
Armas värviline palat, keegi on maalinud seinale rõõmsad lilled, suurte pintslitõmmetega. Mahe valgus. Raadio mängib vaikselt. „You say it best, when you say nothing at all,” venib hääl nurgas. Mul pole jõudu seda kinni panna, ironiseerimisest rääkimata, mul tõesti pole jõudu midagi öelda, ühtegi lauset vormida.
Ma aina kõnnin. Olen kõndinud terve igaviku.
Ja siis korraga on ta mu kõhu peal – ja see kõik tundub kõige kohutavam looduse viga, pogrommid mu keha kallal. Et see peab toimuma niimoodi.
„Mis te räägite? Päevake esmasünnituseks on täiesti normaalne aeg,” ütles ämmaemand – natuke üllatunult ja natuke nagu pahaselt. Nagu räägiks koolilapsega, kes kurdab, et rehkendus oli liialt raske. Jah, just nii, mõtlen. Täpselt kakskümmend viis tundi liiga pikk aeg.
Perepalatis.
Mustas toas, kollase kardina varjust paistab valgustriip. See segab ja lohutab korraga.
Perevoodi tähendab kahte kokku lükatud voodit, luues nähtamatu piirjoone, mis jookseb minu ja lapse – ning Ivari vahel.
See väike, nimetu laps vigiseb haledalt. Isegi läbi une. Ivar vigiseb sõnadega. „Täna ei saagi magada!” Ta on nagu solvunud, heidab põrandale pikali, sätib soni pea alla ja jope endale peale. Ei, täna öösel ei saa magada, mõtlen. Kaua ma olen üleval olnud?
„Lihtsalt kohutav öö oli,” ütleb Ivar hommikul. „Ta kiunus kogu öö. Ma ei maganud silmatäitki.”
„Mine lihtsalt koju ära. Me saame siin hakkama.”
„Kindel?” Aga juba ta pakib oma asju, otsib rahakotti ja soni.
Kaua me siin juba üksi oleme? Kaua on sekundid tiksunud minutiteks, need omakorda tundideks ja päevadeks?
Aga lihtsam on olla üksi kui Ivariga.
Kolmandal ööl tõuseb palavik. „See on normaalne, et ta on tulisem, vastsündinud ongi,” ütleb noor arst, kaastundliku moega. „Ei ole, ma tunnen, et ei ole!” Ma nutan kõva häälega. „Vaadake neid täppe, see pole okei!” Mu nutt ei veena teda. Ta tunneb kaasa mulle – mu emotsioonide pärast. Ta arvab, et ma olen tüüpiline hüsteerikust noor ema.
Hommikul kell kaheksa toimub vahetus. Uus arst viib lapse kaasa, ja ma nutan end pildituks.
Anna
Bakuu, 1992
Valguskiir piilub kardina vahelt tuppa. See trööstib.
Kui ilus oli Ašiq noorena, enne kui kõhuke ette kasvas ja pealagi kiilanema hakkas. Viis aastat kõndis ta mul sabas, enne kui ma abielluma nõustusin. Kaua võib üks poiss ühel tüdrukul sabas lonkida? Ja tegi ta seda sõna otseses mõttes: läksin sõbrannaga teatrisse – käisime tihti kesklinnas ooperi läbimängudel – või emaga kinno uut India filmi vaatama – ema jumaldas Raj Kapoori –, Ašiq kõmpis ikka truult meie järel. Nii kui tööpäev läbi sai, oli ta kohal, kõhnuke, oma uniselt unistavate roheliste silmadega. Kust küll sai üks aseri poiss nii veidrat värvi silmad?
Üks meie rajooni armeenlane tüütas mind. Moodne, kitsa lõikega pintsak, pullover ja kaabu. Juuksed lakiga taha lükatud. „Ära tee,” nähvasin, lükkasin käe eemale. „Ja mis sa siis mulle teed?” irvitas poiss. „Kutsud isa või?” Kogu meie rajoon teadis, et isa mul ei ole. Vormisin suud, et appi karjuda. Samal hetkel oli Ašiq platsis: „Astu eemale!”
„Kes sina selline oled? Tõmba uttu, aser!”
„Pole sinu asi, kes ma olen. Astu tüdrukust eemale.”
Juba kogunes rahvas meie ümber. Bakuus on nad alati kohal, kohe, kui tõotab vaatemängu. Hetk tagasi, kui abi vajasin, ei olnud kedagi. Aga seal nad nüüd olid – ja siis ma märkasingi. Et Ašiq on päris ilus, hoolimata oma pruunist pintsakust, mille odav kangas armeenlasest keigarile kontrasti pakkus. Märkasin tema tõsidust ja veidrat silmavärvi. Ja et kui ta end sirgu ajab, on ta pikemgi kui too armeenia poiss.
Aga ma ei tahtnud ju meest, kes on teisel ringil.
Anna
Bakuu, 1992
Alles hiljem sain teada, mis täpselt juhtus, Ašiq ise seda ei jutustanud. Rääkis tema õde.
Nad abiellusid isegi töölisklassi kohta noorena, Ašiq oli vaevu üheksateist, naine aasta noorem. Tavaliselt ärkas Ašiq enne naist, kell kuus hommikul. Loputas näo, ajas ettevaatlikult habeme. Lika, see tobe vene nimega naine, jäi ka argipäevil voodisse edasi. Ašiq sõi leiba, natuke oliive ja juustu, jõi teed. Ja läks – trammiga. Ašiq töötas treialina, valmistas toruliitmikke naftapumpade jaoks, päeva jooksul kümneid, vahel sadu.
Too päev venis taas pikemaks, plaanitäitmine. Ašiq jõudis koju, avas ukse – Lika istus diivanil, sõbranna kõrval, rätik hooletult ümber õlgade. Grammofonil laulis vaikselt Rashid Behbudov, peaaegu sosinal. „Põldpüü, tule jahi mind, tule mägedesse ja kaljudele, aja mind taga. Oo jahimees, tule jahi mind, jää öös mu unedesse,” venitas hääl klaveri saatel tasaselt. Kulunud köögilaua taga istus kaks meest – venelased. Nagu ikka hele linane ülikond, soni peas, must nahkmantel visatud üle tooli – üle Ašiqi tooli.
„Teil on siin mingi pidu?” Ašiq viskas jaki varna. Mehed muigasid. „Ah, mis pidu, Zinka astus läbi, Vasja ja Pjotr tulid lihtsalt kaasa,” vastas Lika, kuidagi hooletult. „Valan sulle ka?” Ašiq noogutas. Ja tõstis pilgu, sinna, kus oli peegel.
Peegel seinal on vana, nikerdustega. Vanaisa tõi selle kaasa Pärsiast, kus pere sajandeid elanud oli, enne kui ta Bakuusse tööd otsima tuli. Raske pruun raam, meister tahus selle välja aprikoosipuust. Leotas pikalt õlis, voolis ühekaupa viinamarjakobaraid. Aprikoosid olid nii ehtsad, et lapsena tahtnuks Ašiq neid suuga puudutada.
Sellestsamast peeglist nägi Ašiq, kui väsinud ta välja näeb. Nägi, et habe vajaks juba jälle ajamist, ja silmade ümber on mustad sõõrid. Samast peeglist nägi ta, kuidas Zinka rätiku õlalt alla libistab, ise tema poole piilub. Ja samast peeglist nägi Ašiq, kuidas üks mees teisele sõrmedega sarvi näitab.
Sarvekandja.
Ašiq ei teinud midagi, ei tõstnud häält ega kätt. Lihtsalt sammus uksest välja ega tulnud enam kunagi tagasi.
Samamoodi sammub ta praegu uksest välja. Ainult et igal õhtul ruttab ta koju tagasi. Vaatab, kas ma olen ikka omal kohal, ei ole kuhugi kadunud. Mõte trombist paneb mu pea ringi käima – see lõhkeb, kusagil siit eemal, ja ma ei saa kunagi teada. Keegi ei mäleta, et Ašiqil on naine, keegi ei tea, et naine ootab teda kodus. Nad ei tule mitte kunagi siia, nad kõik on mind unustanud ning ma jään igavesti siia istuma.
Stella
Tallinn, 2010
Peeglis ei ole mina. Kottis silmaalused, valgeplekiline särk seljas, parema nibu kohal märg plekk, mis aina laieneb.
Kui ma Ivarit kohtasin ja vanaema tagatoast välja kolisin, võtsin peegli kaasa. Funktsionaalne, lihtsa disainiga ja minimalistliku puidust raamiga, aastaid toetus see vastu vanaema riidekappi. Kapp ise oli hiiglaslik, sedavõrd suur, kui väike oli vanaema pime kodu vanalinnas. Peegli ülemises nurgas on mõra, seal, kuhu ma lapsena peaga sisse jooksin. See kulgeb piki klaasi alla, hargneb peenikeste kiirtena eri suundadesse ja kaob siis osaliselt raami taha.
„Mida sa tegid?” Vanaema oli kuri. „Peegel puha katki!” – „Ära karju lapse peale,” katkestas vanaisa teda. „Näed, et veri jookseb mööda nägu alla!” Vanaema vaatas – ja karjatas. Marlilapid, joodilahus, vatt, veri nõrgumas mu põsel.
Veri ei lakka jooksmast ka nüüd, iga kord, kui lähen tualetti, on side jälle verine. Kaua minust veel verd välja voolab? Algul erkpunast ja tihedat. Seejärel roostekarva, pruunikat. Nüüd on veres valkjad kiud, ohtralt lima.
Alguses kiskus iga kord, kui lapse rinnale panin, alakõhus krampi. Enam mitte. Ainult et vett tahaks. Ta imeb mu rinda – ning iga kord, kui ta mu nibusid riivab, kuivab mu kurk karedaks.
Ka laps on võõras, sama võõras kui mu enda peegelpilt vanaema peeglis. Mustad juuksetutid, veelgi mustemad silmad. Mitte rohekaspruunid nagu mul.
Ivar läks eile ära. Me nägime vaid viivuks. Ivar elab nüüd vanatädilt päritud majas. See on kaugel. Lihtsalt – imiku kõrvalt ei saa kodukontorit teha. Ei ole võimalik programmeerida riiklikke tugisüsteeme, kui kõrvaltoast kostab nõudlikku, haledat vääksumist.
„Miks sa tulid linna,” küsisin Ivarilt, „kui sind meie jaoks olemas ei ole?”
Ivar oli eile siin ja aitas kogu maailma – peale meie.
„Sina oled täiskasvanud naine, sa võiks ise hakkama saada.”
Ma olen lõksus.
Oma kodu käes. Ma ei pääse isegi öösel. Täna öösel äratas Stefan mu üles üksteist korda. Kõigest üksteist.
Miks mul oli vaja nii vara laps saada?
Sest kõik said.
„Sa ei kujuta ette seda armastust.”
„Elu on enne ja pärast.”
„Kõik halb läheb kohe meelest.”
„Ma ei tahaks mitte kunagi eelmist elu tagasi.”
Ühiskond püüdis mu lapsega lõksu. Nii kavalalt, nii veenvalt. Ja lukustas siia, tuppa, määramata ajaks.
Mitmes päev me toas oleme?
Ma ei julge enam käru alla tassida ja siis lapsele järele minna. Mitte pärast seda korda, kui vahepeal keegi käru alt ratta ära varastas. Ja tassida last käru sees viiendalt korruselt – ma tõesti enam ei jaksa. Lihtsam on istuda lapsega toas.
Või sõidaks autoga? Ei. Sest Stefan ei maga, vaid karjub autos. Ainus võimalus on siis Stefanile laulda. Kogu tee Tallinnast Raplani. Kuuskümmend minutit järjest. Niimoodi, et kurk on kähe ja pisarad nõrguvad silmist. Aga ma laulan, lausa röögin, kuidas mina ei taha veel magama jääda. Sest kui tasa jään, hakkab Stefan jälle nutma.
Sama päev – kogu aeg. Öösel ootan hommikut, hommikul ööd. Ainult et kaua ma olen seda päeva elanud?
Paotan kardinaid, neid naeruväärseid värvilisi, millest ma ikka veel loobuda ei raatsi. Ema sai need mitmekümne aasta eest, kui kolisime uude Lasnamäe koju. Lõbus multikast tuttav ahvike ripub puu küljes, tema poole väänleb sümpaatne madu. Elevandil on prillid ees, ta on mõnus ja pontsakas, selline hall.
Stefanit ootama jäädes otsisin kardinad kapisügavusest välja ja riputasin akna ette. See sobis väikse poisiga, kes mu ellu kohe saabuma pidi, uskusin ma.
Vaatan aknast välja. Nii ei saa arugi, millises räämas majas ma elan, keset Koplit, kooruva värviga oranžis hruštšovkas. Aga see-eest paistab meri, Piritani välja, nii sinine sama sügavsinise taeva taustal, et teeb silmadele haiget.
Anna
Bakuu, 1993
„Mäletad, kirves on padja all.”
Nagu saaks unustada, et mees magab, kirves padja all.
„Kui keegi tuleb, siis kasutad. Ja toru ei võta. Nii nad armeenlasi püüavad.”
„Aziz džan,[3] me oleme siin elanud kogu elu. Nad ei saa ju aru.”
„Me ei riski.”
Ašiq ei jäta mind kunagi üksi. Ašiq – see on ašuug, rändlaulik. Selline ta on, mu mees, sama õrna hingega kui mõni keskaegne rändlaulik.
Ukse juurest kostab heli, midagi klõpsatab, vist snepperlukk. „Ruzanna, kas sina?” hõikan – ja vaikin samas. Selles majas ei räägita valjul häälel, siin ei naerda, karjuta, tülitseta. Ainult sosin, ja siis ka hirmunult kuulatades.
Ma tean, mis nüüd järgneb – ta on hetkega mu juures, silmis peegeldumas hirm: „Ema, ei, ma olen Leyla nüüd! Köögiaken on lahti, naabrid kuulevad!” – „Ma nimetasin su Ruzannaks, ja see sa oled.” Mõtlen: „Kas sa tõesti kardad meie naabreid? Kas sa arvad, et nad teeksid meile liiga?” – „Ajad on teised, ema, see ei ole enam nagu pogrommide alguses.” Ta sööstab akna juurde, tõmbab selle kiiruga kinni, kardinad kindlamalt ette.
Aga ei, see ei ole Ruzanna. Kõik on vaid mu peas. Ruzanna on Moskvas. Ruzannast on saanud Leyla. Kui Ruzanna helistab, räägib ta võõra häälega.
Sammud on teistsugused, hiilivad ja tasased. Riiete kahin on teistsugune, see, mida kuulen esikust, aiman seda. Ja võpatan endalegi ootamatust õudusest – nüüd on nad kohal, nüüd see juhtus! Ašiq ei eksinudki. Kuigi – ei. Nad ei tuleks vaikuses, nad ei tule kunagi vaikuses. Nad tulevad räusates, karjudes, nende lõhn ammu neist ees. Need ei ole meie naabrid-aserid, need ei ole meie sõbrad. See on mingi võõras tõug. Retsidivistid. Sadistid.
Ta astub sisse, kaks musta patsi looklemas mööda selga. Uudishimulik pilk.
Zahra.
Tüdruk meie hoovi pealt.
Zahra ja poisid valasid Ašiqile vardavar’i ajal vett pähe. Ašiq vihastas, püüdis seda varjata. Zahra, Tigran, Mehmet jooksid minema, lõkerdades, naerust lausa röökides. Kui lõbus, kui kohutavalt lõbus!
Ma vaatan Zahrat, nagu näeks vaimu. Meie Zahra. Kurk on kuiv. „Mis sa minust tahad?” pigistan ma endast viimaks. „Et sa ei unustaks,” vastab ta.
Stella
Tallinn, 2011
Ma kuulatan – uks justkui käis. Kas Ivar tuli koju? Kas ma kuulen samme? Palun, et need oleksid sammud!
Aga ei, esikus pole kedagi.
Panen Stefani voodisse tagasi, istun arvuti taha.
Ma pean selle kirja valmis kirjutama. Ta ei saa aru, nutab, vigiseb, norib sülle. „Oota, tibu.” Kogu maailma hellus on surutud mu häälde. Tõstan maast mängumõmmi. Kõnnin teise tuppa, naeratan ukse vahelt Stefanile julgustavalt, ta laliseb. Sulgen ukse ja rebin karul vesti seljast, nii et nööbid lendavad igas suunas.
Nüüd suudan ma rahulikumalt hingata. Panen karu käest, sammun tagasi elutuppa. Stefan laliseb, aina nõudlikumalt. Võtan Stefani kaissu, poen voodisse.
Tahaks vetsu. Talumatu häda. Tahaks süüa. Tahaks end pesta. Tahaks õue. Ent iga kord, kui püüan temast eemalduda, kostab lohutamatut nuttu. Ulun patja. Ma ei suuda hetkegi enam oma elus olla. See raev põletab mu ära. Ma võitlen sooviga Stefani peale röökida, last raputada, Ivar läbi sõimata. Asjad puruks peksta, käe läbi aknaklaasi lüüa.
Ma võikski end sama hästi aknast välja heita ja minu jaoks ei muutuks sellest mitte midagi.
Ma suren siia korterisse.
Psühhiaater oli mu viimane lootus.
Pikk turske mees, hall ülikond seljas, pliiats käes ja paber ees, mõõdab mind pahase pilguga.
„Miks te hiljaks jäite?”
„Aga ma ei jäänud, ma olin ukse taga! Ma ootasin, et mind sisse kutsutakse.”
„Ma vaatasin ukse taha, seal ei olnud kedagi.”
Pisarad tõusevad kurku. Ta on mu viimane õlekõrs. Kui kaua ma ootasin seda aega!
„Ma tulin ju abi otsima! Mul on kodus pooleaastane laps ja ma ei saa enam hakkama! Ma käisin ämmaemanda juures ja ta ütles, et mul on sünnitusjärgne depressioon ja et ma peaks paluma psühhiaatrilt antidepressante.”
Ta mõõdab mind uuesti, nüüd juba leebemalt: „Kui vana teil laps on?”
„Peaaegu pooleaastane, viis kuud.”
„Siis te veel imetate teda, eks ole? Te ju teate, et rinnapiimast jõuavad ravimid ka lapse organismi? Ma ei saa teile tablette välja kirjutada.”
„Mida ma siis teen?” Ma paiskan need sõnad endast meeleheitega välja, pisarad purskuvad silmist.
„Ma mõistan, et teil on praegu raske. Aga mõelge oma tugistruktuur üle. Äkki mõni vanaema aitab? Äkki saate võtta lapsehoidja?”
Millest ta räägib? Mu ema elab Võrumaal ja emapalk on miinimum. Hea, kui ma korteri maksudki makstud saan. Siis välgatab mehe näos mingi mõte:
„Teate, te vaadake oma imelist last – ja ammutage temast jõudu!”
Anna
Bakuu, 1994
Ma pean kusagilt leidma jõudu. Ma ei jaksa enam toas istuda, kardina tagant välja piiluda, Ašiqi koju oodata, näha tema muret ja hirmu minu pärast ja selle pärast muretseda. Iga päev ootan ma teda tagasi koju. Vaatan teda, püüan ammutada tema nägemisest jõudu.
Me ei uskunud, kui kõik algas. Aga siis tuli Tamara, mees ukse taga ootamas. Valves. Kui ma vaadanuks elutoa aknast välja, näinuks ma lihtsasti vastasmaja ja nende akent, selle pakse purpurseid kardinaid. Ja kui ma pingutanuks veelgi enam, näinuks ma Zahrat akna vahelt piilumas.
„Palun, palun sõitke ära,” ütles Tamara, pisarad silmas. „Aserid põgenevad kõik Armeeniast, mu täditütar helistas Kirovabadist, nemad on ka teel siia. Kõik lähevad massiliselt, autodega, bussidega. Te peate ka minema.”
„Kuhu me läheme? Me oleme kogu elu siin elanud. Ašiq on ju aser. Meie laps on poolenisti aser. Mis nad meile teevad?”
„Sa ei mõista, Bakuu pole enam ohutu. Teid tapetakse, armeenlasi tapetakse.”
Ašiq vaikis rusutult. „See on meie kodu. Kuhu meil minna. Kirovabadi või?”
„Saada siis vähemalt Anna ja Ruzanna meie juurde, las me peidame nad ära. Meie juurde nad ei tule, omasid nad ei ründa, meie majas praktiliselt polegi armeenlasi.”
„Me saame hakkama. Ära muretse, ma peidan nad ise ära.”
Nägin, Tamara ei tahtnud ära minna. Lõpuks nad läksid, käe alt kinni hoides. Järgmiste armeenlastest naabrite juurde.
Vaikus, tükk aega.
Aga siis nad tulid.
Naabermajja.
Ma nägin, kardina varjust.
Röögatus, räme naer, karje.
Vaikus.
Anna
Bakuu, 1990
Ašiq lukustas ukse, ta ei läinud enam üldse välja.
Päeva alates valasin vee potti ja pesin põrandat. Üha uuesti, nühkisin parketti, igal hommikul, poole päevani, poleerisin seda. Kui põrand sai puhtaks, võtsin tolmu. Siis pesin pokaalid üle, Tšehhi kristallist, kuivatasin neid ükshaaval.
Samal ajal Ašiq istus, lillelise voodriga tugitoolis, nii et koridorist paistis välisuks. Kuulatas.
Kuni ühel päeval ta läheb – ja naaseb, vankudes, seinast tuge otsides.
„Ma armastan sind.”
Ašiq hakkab nutma.
„Nad tapsid Zahra, ta oli Tigrani autos, neil blokeeriti tee. Vangist välja lastud retsidivistid. Nad lastigi selleks lahti. Nad teadsid, et naaber naabrit ei tapa.”
Ta nutab veel ägedamalt.
„Ta palus: vennad, ärge tehke. Nad ütlesid: sa pole meile mingi õde, sa oled armeenlase autos.”
Korraga Ašiq röögatab, virutab rusikaga vastu seina, haarab ettejuhtuva taldriku, virutab selle vastu põrandat. Ja siis järgmise. Ja järgmise. Tormab teise tuppa, naaseb, kirves käes. Vibutab seda, pisike mees ja suur kirves, röögib.
„Kõik löön maha, kes mu naisele järele tulevad! Viimase kui ühe tapan maha.”
Sellest ööst alates on kirves padja all.
Stella
Tallinn, 2012
Astun akna juurde. Sealt kostab lärmi, Tallinna kohta tavatult palju. Keegi nutab, keegi vist karjub.
Ma ei suuda siin enam hetkegi olla. Ma ei mäleta, millal ma siin viimati koristasin. Kõik on tolmune, ma ei mäleta, millal ma linu vahetasin. Voodi alt immitseb lapse okse, nühkisin nii palju ära, kui suutsin, ent näen seda siiski – kuivanud, valge, rõve.
Lükkan kardina eest, avan akna. Stefan karjub, ta röökimine on meeleheitlik. Kui ma siit praegu alla hüppaksin?
Praegu olen ma kohal. Mu peas on tuhat mõtet ja samas mitte ühtegi.
Mida sa tunned, Stella? Miks sa oled siin? Sul on kõik hästi. Miks sa oled siin?
Kummaline, et kriisihetkedel hakkan ma endaga kõnelema sinavormis.
Sa oled täielik idioot. Ei, sa oled hea. Ma vihkan sind, ma armastan sind, ära tee seda, võta end kätte ja tee seda. Võta end kätte.
Vastu mu nägu lööb midagi külma ja märga. Mitte lumi, midagi muud. Tänane soundtrack? Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik? Sing me to sleep, I’m tired and I don’t want to wake up anymore? Ma olen nii õudselt väsinud. Miks on elamine nii väsitav? Ruri, ruri,[4] äiutav hääl mu kõrvus. Mälestus tuhandete kilomeetrite kauguselt, sadade aastate tagant. Laps on hällis, ta kiigub, ruri ruri, kuni uinub.
Aga mul on Stefan.
Ta nutab südantlõhestavalt, ma kuulen, karjub oma kopse tühjaks. Ja vaikib siis.
Ma ei saa seda teha, ma pean ta kaasa võtma, ta ei saa ju üksi hakkama. Ma peaksin ta kaasa võtma.
Ma ronin aknalt alla.
Ma tõmban kardina ette.
Ma lähen Stefani juurde.
Ma võtan ta kaissu.
Ma ei jäta teda iial.
Ma elan.
Kas või tema pärast.
Mul lihtsalt ei ole pääsu.
Anna
Bakuu, 1996
Ruzanna on muutunud. Ta on kahvatum, juuksed blondiks värvitud, punaka alatooniga. Imelik, ta näeb nüüd välja palju rohkem nagu tema aserist vanaema.
„Ema, me oleme kahekesi nüüd.” See on Ruzanna, mu pisike tüdruk. Alles ta sündis, alles ma sünnitasin teda, pressisin enda kehast välja. Silme eest oli ähmane, lutikad jooksid mööda palati seina. Valu oli nii lämmatav, et nägin neid kahekordselt. Pisike tüdruk vaatab mind täiskasvanu silmadega: „Ema, ma hoolitsen su eest. Pea lihtsalt meeles. Ma olen Leyla.”
Kaua ma olen siin olnud? Aasta? Kolm? Kuus?
Kolm päeva varem.
Ašiq on kohutavalt väsinud, ma näen. Aastaid on ta mind valvanud. Kaua võib? „Ta tuleb tagasi,” ütleb ta lihtsalt, võtab mu käest.
„Kes?”
„Leyla. Ta lubas su eest hoolt kanda. Ta jõuab ülehomme tagasi. Kapp on seni toitu täis.”
Seest läheb õõnsaks. Midagi halba on tulekul, ma tunnen, Ašiq teab midagi, ta lihtsalt ei ütle mulle.
„Kuhu sina siis lähed?”
Ta ei vasta, mitte otsesõnu. „Mul on Kerimiga räägitud. Ta tuleb homme mulle järele. Koputab viis korda. Ma armastan sind.”
Ašiq suudleb mu käsi, pigistab neid. Läheb meie tuppa. Heidab voodisse pikali. Virutab vastu jalga, kogu oma vähese alles jäänud jõuga. Täpselt sinna, kus on tromb.
Peagi lakkab Ašiqi süda löömast.
[1] Oh, oi! – hüüatus armeenia keeles, mis tähistab kurbust, pahameelt vms.
[2] Armeenia pidustus, mille käigus inimesed pritsivad üksteist veega. Paganausu aegadel seostati vardavar’i jumalanna Astghikiga, kes oli ilu, armastuse ja viljakuse jumalanna. Hiljem sulandas ristiusk pidustuse oma pühade hulka.
[3] Armas, kallis (armeenia keeles).
[4] „Äiu-äiu” – palju kasutatud fraas armeenia unelauludes/rahvalauludes.
Lisa kommentaar