Lumi krudises jalge all ja hingeõhk jäätus. Külm oli. Põrgulikult külm. Talv oli saabunud ebaharilikult vara.

Astusin mööda teed, mis oli õnneks lahti aetud; ega muidu ju polekski minna saanud, sest viimaste päevade lumesadu oli kogu maa hangedesse uputanud. Kahel pool laiuvast metsast uhkas pimedust, mis tõukas kiiremale sammule. Põgus päev hakkas lõpule jõudma: metsakohin tumenes, hämarus looritas silmi ja värvis kõik ühtlaselt halliks.

Vahetasin kätt, mis hoidis kohvrit, et panna külmetav käsi taskusse sooja. Ega see suuremat aidanud, aga praegu oli ka natuke sooja teretulnud.

Kohver ei olnud liiga raske, kuivõrd tükk, mida mul oli plaanis mängida, sisaldas vaid viit tegelast. Kui nõnda kaugele tulla, pidi tegelaste arvuga arvestama, sest nukud ei kaalunud vähe: Ellen oli tahtnud, et need oleksid korralikud ja puust, mitte mõnest odavamast ja kergemast materjalist. Ta oli nendega vaeva näinud, kaua otsinud õigeid kirsipuuhalge, mis pidid olema sobivalt laagerdunud, ühtlaselt tihke ja ilusat tooni säsiga; nädalaid oli ta nukke nikerdanud ja lihvinud, viimse detailini peeneks vorminud. Elleni kindel soov oli, et nukud oleksid ka lähedalt ilusad vaadata, õrnad ja siledad näpuga katsuda, sest pärast etenduse lõppu tavatsesid lapsed meie ümber kobarasse koguneda, et kohvrit uudistada. Ellen oli olnud osav, nukud saidki kaunid nii kujult kui ilmelt, otsekui päris inimesed, ning ka riided, mis ta neile selga oli õmmelnud, olid uhked: siidist ja sametist, ehtsate pitside ja tikanditega, mida kaunistasid imetillukesed klaashelmed. Ja vastupidavad olid nukud ka, sadade etenduste järel ikka veel nagu uued. Tugevad. Tugevamad kui Ellen ise, kelle surm oli viinud kui tuul kuivanud puulehe – esimese puhumise peale. Mulle jäi kõigest kahetsus, et ma polnud osanud teda paremini hoida.

Järgnes kilomeetri jagu lagedat maad ja kõledat tuult, ning ma olin tänulik, kui teepael taas metsa vahele keeras. Kõrged täiseas kuused sihtisid kui teravad piigid otse taevasse, mis polnud veel jõudnud mustaks tõmbuda ja heitis hämarale metsale habrast valgust. Vanemad puud sealsamas kõrval kägisesid lume raskusest ja latvu kõigutavast tuulest, hoides pisemaid oma tüvede ligi okste alla varju. Laia maailma mured polnud selle metsani jõudnud, kuid kes teab kui kauaks siia säherdust õnne jagub. Tõrjusin nägemusi, mis tahtsid teadvuse sügavusest pinnale kerkida, et lootusrikkust lämmatada, ja kiirendasin veelgi sammu. Tegelikult oli siin ju ilus, mis sest et külm.

Lõpuks kuusik hõrenes ja puude vahelt paistis telliskivist hoone, mis võiski vabalt olla kool, veel mõnikümmend meetrit ja ma nägin paksu vatijope sisse mähitud kogu mulle vastu tõttamas. Olin vist kohale jõudnud.

„Tervist!” ütles kogu, kes osutus karmide näojoonte ja tugeva kondiga keskealiseks naisterahvaks. „Teie olete Ivo?”

„Jah. Ja teie olete klassijuhataja, kellega mul oli au kirju vahetada?”

Naine naeratas ja noogutas.

„Pakuksin tassi kohvi, aga paraku pole meil aega. Publik ootab – üsna kannatamatult.”

„Lapsed on juba saalis?”

„Oh. Kas ma ei kirjutanud teile? Sellega on kahjuks nii, et saalis me üritust korraldada ei saa. Õues värske õhu käes on praegustel aegadel ohutum. Eelkõige teile endale.”

„Jah, muidugi,” nõustusin temaga.

„Ega see ei ole teie jaoks probleem?”

„Ei. Sugugi mitte.”

Ta juhatas mind maja taha spordiväljakule, kuhu oli veetud hulk pinke. Üksik laternapost pinkide ees levitas tuhmi valgust; posti alla valgussõõri tõstetud kahe tooli järgi sain aru, et justnimelt sinna olen ma määratud esinema. Pinkidel istuvad lapsed olid mähitud soojadesse kasukatesse ja nende nägusid katsid papist loomamaskid. Maske oli igasuguseid: jänese- ja siilimaskid, konna- ja tibumaskid, kassimaskid, hiiremaskid.

„Mõtlesime, et sellised maskid seostuvad toredasti tänase teatriteemaga,” ütles klassijuhataja selgituseks.

„Need on tõepoolest vahvad,” nõustusin temaga. „Rõõm näha, et lapsi nii palju on.”

Mitte ainult täiskasvanuid, vaid ka lapsi oli viimaste aastatega väheks jäänud, sest ega häda ja viletsus ei vali, kui vana keegi on. Ajad olid olnud rängad meile kõigile. Kui vihkamist ja lootusetust saab rohkem kui armastust, siis ei sünni ka kedagi juurde. Mulle tuli taas Ellen meelde, ja see, et ka meist kahest ei olnud sündinud seda elu, mis kasvab ja muutub. Ei antud meile võima­lust näha silmi, mis avanevad esimest korda, kuulda häält, mis kõlab esimest korda, silitada sõrmi, mis tunnevad teise inimese puudutust esimest korda. Ei antud meile rõõmu märgata, kuidas väikestesse pehmetesse kõrvadesse peidetud kuulmekäigud õpivad kinni püüdma sõnu ja tillukesed ninasõõrmed eristama lõhnu, kuidas maakamarast puutumata siledad tallad koguvad jõudu ja teevad oma esimesed sammud. Kuidas kõndijast saab jooksja, ­jooksjast hüppaja, hüppa­jast keegi, kes mõistab, et ka paigal püsimine võib olla liikumine.

Meie lapsed olid määratud igavesse ühesugususse oma kirsipuust peade ja kätega, tikitud sametiste rüüdega, mille kallal Ellen oli vaeva näinud, et leevendada oma ilmajäänu kurbust. Meie lapsed olid alatiseks tummad ja pimedad, mis sest, et nende maalitud silmad olid pärani ja huuled avali. Miski ei pehmendanud nende jalgu ja käsi, mis olid siledad ja külmad nagu klaveri klahvid, ning kõhtusid, mis oli lamedad ja kõvad ning ilma nabata.

Tegelikult ma liialdan. See ei olnud siiski mitte kogu aeg nõnda. Kõik muutus, kui olime laval. Avatud kohvri najal, pealtvaatajate pilkude all suutsid nad kõike seda, mida nood, kelle ihuliikmeid ei juhi traadid ja nöörid, vaid päris ehtsad lihased ja kõõlused. Siis lõid nukkude poleeritud palged õhetama justkui kirsiõied, millest olid kunagi valminud marjad, mille kividest olid kasvanud puud – needsamad, mille säsi nüüd elusalt hõõgus. Nende silmisse tekkis läige, pupillid läksid suureks nagu peagi puhkevad pungad, nad lobisesid ja laulsid ning paindusid igas suunas, üles, alla, vasakule, paremale, jalad kokku ja lahku, käed taha ja ette – kiiresti, nii kiiresti, andke ainult hoogu juurde, andke hoogu ja me tõuseme õhku. Tõuseme õhku ja lendame.

Astusin laternaposti juurde ning tõstsin kohvri ühele toolidest. Puhusin sõrmedele sooja, enne kui selle lahti tegin. Murelik meel tuli minema ajada: väikestele vaatajatele oli vaja pakkuda õnnelikke lõppe ja helgust. Rõõmu.

„Punamütsike” oli mu repertuaari kõige menukam tükk. See oli ka kõige ilusamate nukkudega, kui hunt välja arvata, aga too oli meelega kole tehtud, et tast kahju ei hakkaks, kui ta oma otsa leiab. Hunt ei olnud mu loos petis ega võrgutaja, vaid ebaõnn. Häda, millest sa õieti enne aru ei saa, kui ta on juba vanaema voodisse pugenud, lõputu hämarus, mis rõõmu alla neelab, elujõu endasse imeb, kummituse kombel painab, mürgina suretab, taudina tapab. Ei olnud rahuldustpakkuvamat hetke, kui ta iga etenduse lõpus vagaseks teha. Säh, see on sulle Elleni eest, see on kõikide liiga vara lahkunute eest ja sündimata jäänud laste eest, kõigi murest muserdatute eest ja vaevast lõhutute eest!

Tegin kohvri lahti ja sättisin metsa paika. Kohvrimetsas ei olnud hangesid, kohvrimets oli lilledest kirju ja lopsakalt haljendav, elu ja värskust heldelt üle äärte kergitav. Võtsin vilepilli ning tegin kõige selle ilu juurde linnulaulu: igasugu sidinaid ja vidiite, mis kõlasid nagu päris, ja võlusid pakast täis pimeda talveõhtu täiesti teiseks.

Lapsed kuulasid hinge kinni pidades: see oli suvi, mille olin pillist välja puhunud, tõeline suvi ritsikate sirina ja lehtedes puulatvade sahinaga, mis teeb mõnusalt laisaks. Helid ei jäänud kohvri lähedusse pidama, vaid levisid üle kogu platsi, üle terve ümbruskonna. Pilli seest tulid soojus ja valgus, need põimisid end ümber kõleda talveõhtu, punusid endasse külmalt kiirgava Ehatähe ning panid selle lõkendama. Sügavast metsast hoovas meieni küpsete maasikate hõng ja õhus lendlev heinatolm ajas aevastama – korraga õitsesid timut ja värihein, rebasesaba ja nurmikas – ning laternapostist oli saanud puu, mis kiikus malbes suvetuules, kui valge puhvis pilv selle latva riivas. Ja kuum Ehatäht, see paistis nii eredalt, et pani silmi kissitama. Mul hakkas palav.

Ma juhatasin lapsed läbi selle sooja lõhnava suve, läbi metsa, niisutasin nende jalgu kastega, ajasin juustesse puudelt langevat lehepuru ning panin sõrme­otsad taimemahlast kleepuma. Hundiga hirmutasin neid ka, ent tõepoolest õige natuke, sest polnud vaja neilt eelseisvat ööund röövida. Nad olid väikesed ja haprad, need õrnad olendid mu ees pinkidel, minust oleks olnud julm neile meenutada raskust, mille kandmisega nii mõnigi neist oli juba kokku puutunud. Las olla pealegi nõnda, et ainult mina tean, millist lootusetust hundi hall kogu endas päriselt peidab; lastele olid määratud Punamütsike koos ema ja vanaemaga ning puuraidur: rõõmsad lahked tegelased, kes trotsivad surma ja kelle päralt on kogu see hea, mis on kindlasti juba meie poole teel. Palju pole enam vaja oodata, õige pisut vaid.

Enne tuli hunt mättasse lüüa. Elleni meisterdatud pisikese kirvega. Kiirustamata, et pikendada rõõmu, mille sihukese lõpp kaasa toob. Tagusin teda mõnuga: napakas loom oli ära teeninud iga hoobi, mille ma ta tokerdunud karva sisse peidetud kere vastu virutasin. Tuuseldasin teda ühelt poolt, seejärel keerasin teise külje ja tuuseldasin veel. „Appi!” piuksus hunt peenikese häälega. „Halastage!” Ja mina andsin viimase otsustava tou. Käes oli hetk, mil vaatajad pea alati üksmeelselt naeru lagistasid.

Tõstsin ootusega pilgu pinkide poole. Seal nad istusid: tillukesed tombukesed soojades kasukates, maskides pead longus kaelte otsas õõtsumas, need olid liiga suured võrreldes kitsaste õlgadega, millele kasuka kohevus laiust juurde ei andnud. Seal nad istusid: helge tuleviku peremehed, sassi läinud maailma uueks loojad. Kuid nad ei naernud, vaid olid vaikselt. Siis ühtäkki niutsatasid haledalt ning ajasid oma pead kuklasse – üle maastiku kajas südantlõhestav ulg. Nende maskid vajusid viltu, ja ma nägin, et maskide taga ei ole sugugi õrnad lapsenäod, nagu olin arvanud, vaid hundikutsikate koonud. Nad nutsid. Mitukümmend noort hunti.

„Kas te oleksite meie juurde tulnud, kui oleksite teadnud?” küsis klassijuhataja. Ta oli minu petta saanud ilmet märganud ja seisis nüüd mu kõrval.

„Aga lapsed? Kus nemad on?” uurisin halba aimates.

Klassijuhataja vaikis viivu.

„Tänan teid,” sõnas ta siis. „Etendus oli… mõjuv…” Ta hääl kadus mõneks ajaks huntide ulgu, mis polnud lakanud. Lugesin ta näost, et ta on murelik. „Ma ei taha olla ebaviisakas,” ütles ta korraga valjemalt, „aga ma soovitan teil võima­likult kiiresti lahkuda, enne, kui teatri-ime meie ümber haihtuda jõuab… Noortel on kõht tühi.”

Vaatasin suunda, kust olin tulnud: see oli mattunud pilkasesse külma pimedusse. Tõtt-öelda olin arvestanud öömajaga.

„Kui liialt viivitada, olete omadega läbi,” kuulsin taas klassijuhataja häält.

„Ega nad mulle järele ei tule?”

„See sõltub.”

„Millest?” Pöörasin näo naise poole, kuid ta ei vastanud mu pilgule.

„Te olete väljaspool ohtu, kuniks…”

„Kuniks?”

„Kuniks kestab katarsis.”