Ma võisin olla kuskil teises-kolmandas klassis, kui pidin kirjandustundi kaasa võtma lemmikraamatu ja pettunult teiste laste „Miki Hiiri” nägin. No mis raamatud need on! Esiteks, mingi lääne värk ja teiseks, õhukesed nagu haavalehekesed, pilte täis. Mitte et me kodus õega ise koomikseid ei oleks lugenud ja armastanud, lasime neid isegi Rahvusraamatukogu köitmisosakonnas ENE-laadseteks kogumikeks köita, aga raamatuks ma neid ei pidanud.

Ise lasin pauguga lauale langeda 494-leheküljelise „Pantrikuru vangid” ning hakkasin rõõmsalt õpetajale seletama, kuidas kõige paremas kohas sureb pärast karu ja pantri rünnakut laste koerake, kellest Ašot, Gagik, Sarkiss ja Hasso tõbiseks jäänud tüdrukule Šušikule suppi keedavad ja kelle nahast isegi tekikese teevad.

Hiljem olen proovinud seda armeenia noorteromaani üle lugeda, aga stalinismi ja kommunismi mõju on tekstis nii tugev, et andsin kiiresti alla. Lapsena ma ühtegi ebakõla väärtusruumide vahel tähele ei pannud ja kui nüüd pingsalt meenutama hakkan, võis ka nii olla, et ema luges „Pantrikuru vange” meile õega ette ja muutis sujuvalt kõik „seltsimehed” näiteks „sõpradeks”, sest mitteideoloogiline inimlik kiht oli Vahtang Ananjani raamatus vaieldamatult tore. Arutasime emaga, et elada saab mitut moodi, kui võrrelda Armeenia mäekurusse kinni jäänud ja viimase hetkeni kokku hoidvaid lapsi näiteks „Kärbeste jumala” omadega, kes kiiresti jobustusid ja vägivallale andusid.

Mulle ikkagi meeldisid tegelased, kes olid head, aga oi kuidas ma armastasin ja siiani armastan seda, kui nendega juhtus halbu asju. Siiani peab teoses, mis minuga jääb, mida ma meenutan tahtlikult ja tahtmatult kas või iga päev, juhtuma tegelastega midagi kohutavat. Selleks on kaks teed – kas neid alandatakse ja häbistatakse sõnulseletamatu julmusega teiste inimeste poolt või sekkub mingi suurem saatuslik jõud, teatrikoolis õpetatud deus ex machina, ja neid niidavad näiteks ravimatud haigused, loodusjõud või sõjad. Mida halvem, seda parem, mida julmem, seda rohkem meeldib.

Näiteks mu teine lapsepõlve meelisraamat, kus on võrratult nutma ajav stseen, kuidas Rémid armastanud ja hoidnud rändmuusik Vitalis annab oma lambavillase jaki lapsele ja ise lumetormis ära külmub. Ma olen Hector Malot’ romaani „Perekonnata” palju kordi üle lugenud, aga palju kordi raamatu riiulist välja võtnud ka ainult selle koha lugemise pärast. Ja Pariisi vastu on mul siiani mingi tõrge, sest seal suri ju Vitalis.

Ning siis tuli Remarque, mu kõige pikem püsisuhe ja kõige olulisem autor. Lastele raamatute ettelugemine oli minu perekonnas nagu aamen kirikus, mulle lugesid tädid ja vahel isegi isa, kuigi ema alati kõige rohkem. Muidugi tahtsime õega rohkem lugemist, kui täiskasvanud jaksasid ja said lubada, sest eks neil oli teisi toimetusi ka. Emal näiteks täiskohaga töö ja magistriõpingud Tallinna Ülikoolis, ning see nõudluse ületamine pakkumisest tegi ettelugemisest võrratu valuuta, mida kasutati peamiselt siis, kui oli vaja lapsi paigal hoida.

Ma olin haiglane laps, põdesin vist isegi ohtlikku kroonilist bronhiiti ja pidin tundide kaupa diivanil lamama, vastikud tulised ja märjad sinepiplaastrid rinnal. Issand, kuidas ma neid vihkasin, nagu jälestasin ka palavtulitavaid hanerasvalögaseid varbavahesid saja villase soki sees. Küllap sellepärast olid meie majas ette võetud raamatud ka huvitavad ja väga paksud. Et laps võimalikult kaua paigal püsiks.

Remarque pole laste- ega noortekirjanik ja teoreetiliselt ei peaks teda lastele lugema, aga kord ei olnud isal vist rannas midagi mõistlikumat kaasas kui „Aeg antud elada, aeg antud surra” ja ta tahtis rahulikult päevitada. See eeldas, et lapsed, mina ja mu õde või ka tädipojad, paigal istuksime. Isa ohkas ja hakkas vaikselt häälega lugema. Mingit sissejuhatust ta ei teinud, lasi edasi, kust tal pooleli oli jäänud. See oli see koht, kui Graeber on jõudnud oma kodulinna tagasi ja avastab, et kõik on puruks pommitatud ning vanematest pole enam jälgegi. Ja siis ta kohtub Elisabethiga ning kogu meeleolu on ekslev-rusuv, kuid ometi nad armuvad kõvasti ära. Ma usun, et teised lapsed võisid ikkagi laiali joosta ja ujuma minna või vähemalt niheleda, aga mina olin kohe konksu otsas.

Kui puhkuselt koju jõudsime, võtsin üksi kodus olles Remarque’i romaani „Aeg antud elada, aeg antud surra” riiulist välja ja lugesin üle, alguses ka nii, et jätsin rindepeatükid vahele ja peatusin ainult suhtelool, kahe noore sakslase komberdamisel mööda sõda, mida nad ei mõista. Remarque on suur stseenimeister, ta teeb lugejale žeste, juhatab lokatsiooni sisse suurte pintslitõmmetega – näiteks on kahe puruks pommitatud maja vahele kaetud linaga restoranilaud, mille taga räägitakse igavikust ja rüübatakse punast veini, sarmikas kelner elutarkusi pobisemas, kui uusi käike lauda toob.

Ja sealt edasi tulid kõik Remarque’i romaanid mu ellu nagu laviin. Need olid meil kõik kodus olemas, emale meeldis sealt häid ütlusi märkmikusse välja kirjutada. Mina suur märkmikupidaja pole kunagi olnud, aga selleks inimeseks, kelleks ma neil kujunemisaastatel kasvasin, voolis Remarque mind küll väga suurel määral.

Kuigi mees, kelle raamatute peategelased on ka mehed, tundub Remarque mulle siiski üpris feministliku kirjanikuna. Teismelisena tema romaane neelates ei osanud ma sellest muidugi veel mõelda, ka ei teadnud ma, mis on Bechdeli test. See 1980-ndatel käiku võetud test küsib, kas fiktsionaalses teoses on vähemalt kaks naistegelast, kellel mõlemal on nimi ja kes räägivad omavahel millestki muust kui meestest. Üllatavalt paljud filmid, näidendid ja raamatud põruvad Bechdeli testis haledalt ja ka Remarque’ilt ei tule mulle eriti meelde selliseid stseene, kus naised omavahel vestleksid.

Küll aga pole Remarque’i naised hädised printsessid või malbed pereemad ja seda muidugi paljuski tänu ajastule – sõja ajal ja sellele eelneval kümnendil oligi raske traditsioonilistesse soorollidesse jääda. Remarque’i naiskarakterid on võitlejad, nad põgenevad koonduslaagritest või vähemalt jäävad neis ellu, nad toimetavad võltsdokumentidega, elavad varjunimede all ja põgenevad üle riigipiiride. Nad on väga sõnaosavad! Aga mis klassikalise romaani puhul isegi rohkem fookuses – need naised on julmad ja julged ka emotsionaalses plaanis.

Palju on näiteks selle üle arutatud, et paljude eestlaste lemmikromaani „Triumfikaar” naispeategelane Joan ei ole just meeldiv inimene. Tihti ei ela lugeja talle eriti kaasa, sest Joan murrab Ravici südame, petab teda, kaob ja ilmub jälle, manipuleerib ja ehk isegi veidi koketeerib, kuigi ma peaks tema lokaalist lokaali kulgemist pigem sügavas depressioonis inimese ellujäämiskatseks. Ravic ju saadetakse „Triumfikaare” keskel Prantsusmaalt välja ja selle lühikese aja jooksul, mis tal kulub salaja riiki tagasi lipsamiseks, on Joan juba kadunud ja uue mehe juurde läinud. Oi, kuidas see mulle meeldis! Oi, kuidas ma Joani armastasin, selline julm ja ilus hing! Räägitakse ju, et autor kirjeldas tema olemust oma päriselu armsama Marlene Dietrichi järgi, kes oli kindlasti feminist ja oma ajast ees.

Võrratud naiskarakterid on „Lissaboni öös”, varases „Armasta oma ligimest” ning ka romaani „Aeg antud elada, aeg antud surra” Elisabeth läks mulle hinge. Hiljem lavakunstikoolis proovisin mitu korda teha lavastajatöö tunnis katkendeid Remarque’i teostest ja need läksid mul alati tuksi, ilmselt seepärast, et tema romaanides on üks terviklik unenäoline kulgemine, mida ehitatakse kivi kivi haaval, ja selle keskelt alguse ja lõputa katkendit välja koukida, et seda õppesaalis etüüdina lavastada, on väga raske. Aga samas ei ole Eesti teatris tema teostel ka tervikliku lavastusena eriti hästi läinud ja ma olen alati imestanud, miks see nii on. Kui oleks minu teha, paneks ma igal hooajal ühe Remarque’i tüki suurele lavale.

Kui tagasi tulla nende hirmsate ja jõledate kohtade juurde, mis mulle on alati meeldinud, siis varateismelise ja teismelisena Remarque’i lugedes sain enda arsenali tohutult rõvedaid lugusid, millega seltskonnas piinlikku vaikust murda. Vangilaagri elu detailid. Kui kaugele saab piinaja inimese peast silmamuna välja kiskuda, ilma et seda ajuga ühendav sidekude katkeks ja lahti lastes silmake kenasti oma auku tagasi vupsaks? Terve meetri! Mul oli kõik teada ja lahkelt olen alati oma teadmisi ka teistega jaganud.

Üks hirmus romaan, mida kahekümnendates lugesin ja mille peale ma siiani iga päev mõtlen, on Emma Donoghue „Tuba”. Ma ei teagi, kust see mulle näppu sattus, aga meie sidet on raske murda. See räägib viieaastasest poisist, kes on kasvanud tema ema röövinud perverdi hoovi peal kuuris, kust ta pole kunagi väljas käinud. Pervert hoiab naist ja last luku taga, tuues õhtuti kilekotiga süüa ja möödaminnes vägistades ema, kes on otsustanud poja säästmiseks situatsiooniga rahumeelselt leppida.

Veel enam, ema on lapsele titest saati rääkinud, et tuba, kus nad elavad, ongi kogu maailm, ja see muudab Donoghue raamatu geniaalseks. Ma lugesin „Tuba” esimest korda küll enne ise emaks saamist, aga nüüd kaht last kasvatades näen, kui palju saab lapsevanem lapse maailmapilti muuta. Ja muidugi ta saab väga paljugi, eriti kui ühtki teist infoallikat ega eeskuju lapsel ei ole, sest romaanitegelased ei käi toast kunagi väljas.

„Tuba” on kirjutatud poisi vaatepunktist minavormis ja ka see teeb teose väga mõjusaks, sest meiega räägib ebausaldusväärne jutustaja. Ma vahel ikka vaatan oma lapsi, kellest üks sai sel aastal viieseks, täpselt nagu Donoghue poiss, ja mõtlen, et kui meie elaksime samamoodi, kuidas see siis oleks. Kuidas ma mängiksin nende ees, et kõik on korras, et me ei peagi kuskil käima, et tuba ongi meie elu ja see onu, kes õhtuti tuleb, tema ka.

Mõnes mõttes kirjutasin ma selle tunde pealt oma romaani „Kateriin ja kurjad onud”, kus laps on küll veel väiksem, umbes kahe ja poolene, aga samuti koledate olukordade sees, ja siis ema valetab ja tõlgib talle asju ilusamaks, kui need tegelikult on.

„Toaga” samasse ritta läheb Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist”, mis samuti hõivab sundüürnikuna mu ajus kahetoalist korterit. Ta lihtsalt on ja ei lähe ära, tulles pidevalt jälle muude mõtete seas pinnale. Autor on rääkinud intervjuudes, et otsustas juba kümneaastaselt, et tema lapsi ei taha, ja see on mõnes mõttes märgiline, et just niisugune autor kirjutas raamatu maailma halvimast lapsest Kevinist, kes tapab palju inimesi.

Kusjuures Kevini ema Eva, edukas ärinaine, kelle pereloomine totaalselt murrab, on jälle selline naine, kelletaolisi mulle meeldib raamatutest leida. Ta on iseteadlik, vaatab ühiskonna poolt peale surutud rollidele tõeliselt kriitilise meelega, ning ka kannatab seetõttu. Lionel Shriver võitis 2005. aastal selle teose eest Orange Prize’i, meie naiskirjanduse auhinna Inglismaa ekvivalendi, mille summa oli muide 30 000 naela. Nii et meil on oma 15 000 euro juurest veel sammuke minna.

Näitekirjanikuna loen väga palju ka selliseid teoseid, mida muidu ehk kätte ei võtaks. Põhjuseks on uurimistöö, sest üks 50-leheküljeline ajalooline näidend nõuab, et ma enne kirjutamist töötaks läbi virnade viisi memuaare ja ajalookirjandust sellest perioodist. Nii olen veetnud palju tunde Koidula kirjade ja Gustav Ernesaksa mälestustega, tudeerinud endisaegse Tallinna Polütehnilise Instituudi õpilaste mälestusi 1960-ndatest ning ostnud koju kõik teosed, mis kunagi Haapsalu linna nime mainisid.

Loen ka iseenda tehtud intervjuude transkriptsioone, otsides neist alati seda ühte maasikat, seda hullu stseeni, seda hetke, mis hiljem paneb näidendi elama. Tihtipeale intervjueerin vanu inimesi, nemad oskavad mulle vajalikku ajaloolist tausta ja materjali anda, ning ka need lood kummitavad mind.

Kui Draamateatrile näidendit „Esimene armastus” kirjutasin, intervjueerisin selle jaoks üht naist, kes rääkis, kuidas ta märtsipommitamise ajal juhuslikult trammis sõitis, tramm Draamateatri ja Saarineni maja vahel seisma jäi ning trammijuht ära põgenes. Naine, kes siis oli veel plika, ei osanud muud teha kui trammi põrandale pikali visata, kõrvad kinni katta ja ümberringi tulle lahmatavaid hooneid jõllitada. Milline hull lugu! Täpselt keskel, Estonia põleb saja meetri kaugusel! Aga imeliselt hull, jälle selline, nagu mind tõmbab.

Kirjutasin selle stseeni näidendisse ka sisse, aga kuna seda oli väikese saali laval võimatu lavastada, läks ta lõpuks kärpesse ja jäigi kasutamata. Ma usun, et praeguseks on see naine ka surnud, sest kui me omal ajal kohtusime, oli ta juba ligi saja-aastane, nii et võib-olla saabki sellest Loomingu numbrist ainus märk tema ööst selles tulemöllus. Öelge siis veel, et kirjandus on igav! Tegelikult võib see hõlmata kõik mõtted ja hoida öösel üleval, pildid võib-olla 20–30 aastat tagasi loetud raamatutest sähvimas silme ees.