Oma vanemat õde ma armastan, ent mälestus kunagisest koolimängust toob siiamaani judinad nahale. Mina olin kolmene ja Jaana küllap siis kuus või seitse. Jõudsin vaevu lasteaiast koju, kui kõlas halvaendeline: „Bimbu, nüüd mängime kooli!” Ja mina, teades juba, mis järgneb, pistsin ulguma: „Ei tahaaaaa!!!” Aga millise kolmese jõud käib üle esimese klassi õpilasest? Nii me siis istusime, raamat ees, ning Jaana tagus mulle tähti pähe. Kuni juhtuski paranormaalia – mu kolmeaastase ajus hakkas kaosest sündima kord. Ja ma õppisin lugema.

Sealt alates ma vist muud eriti ei teinudki, kui lugesin. Tegelikult ikka tegin, aga raamatuid mäletan vast nagu paljud teisedki erilise selgusega. Lugesin valimatult kõike, mis kätte sattus, parema puudumisel näiteks Rahva Häält. Millest järeldan, et nõukogudeaegsed lapsed olid igavusest vahepeal üsna meeleheitel. Lugemisvõime omakorda ei andnud üldistusvõimet, mistõttu ahmisin endasse tekste, ise absoluutselt aru saamata, mis on nende suurem moraal.

Nii jõudiski minu lugemisvarasse viieaastaselt Charlotte Brontë „Jane Eyre”. Võiks ju öelda, et liiga vara, aga eks lugu moodustub vastavalt lugejale – segase lükkab aju kõrvale, võttes vaid selle, mis kõnetab. Igatahes vedelesin voodis ja lugesin, kuidas tõmmu mister Rochester tasast Jane Eyre’i kauni miss Ingramiga armukadedaks muuta soovis, ja mõtlesin halastamatult: „Debiilikud, kõik nad on debiilikud. Kui talle see tüdruk nii õudselt meeldib, miks ta siis lihtsalt seda ei ütle?” Raamatu võtmekoht oli mu jaoks hoopis see, kui kuri tädi miss Reed pani pisikese Jane’i tuppa luku taha. Et üle ruumi nihkuv tuluke oli kõigest latern õues, magasin ma täiesti maha. Kaasa korjasin vaid veendumuse, et punases toas olidki tondid. Ning kui kuulsin pisut hilisemas elus, et tegu olla XIX sajandi elu realistlikult kujutava romaaniga, valdas mind sügav hämming.

Aga kui sain kolmteist, jõudis „Jane Eyre” uuesti mu lauale. „Appi, see oli nii ilus, nii romantiline,” õhkas klassiõde. Tõsi või? Otsisin raamatu välja – ja lummusin. Punase toa stseen tundus üpris tüütu, samamoodi tantsud printsipiaalse St. Johniga. Aga see armastuslugu! Paraku võtsin romaanist kaasa ka mõned deitimis- ja stiilinipid. Huvitaval kombel läks Jane’i vagadus minust küll täitsa mööda, pigem oli sõnumiks, et kõige olulisem asi siin ilma peal on romantiline vabadus omas 1990. aastate väärtuskastmes.

Ega tegelikult olnud süüdi ainult „Jane Eyre”. Suhteetiketti sai õppida ka teistest ajasturomaanidest. Sest olgem ausad, 1980.–1990. aastad ei olnud noorteromaanide poolest just rikkad. Mis tähendas, et vastassooga käitumise juhend­materjalid võisidki vabalt pärineda XIX sajandist. Samamoodi ahmisin endasse George Sandi „Consuelo”, kus puhas ja püha peategelane jumaldas kunsti ja aina minestas. Üldse oli kõige moodsam noorteraamat, mida lugeda õnnestus, vist „Kadri” oma „Kasuema” järjega – ja isegi need tekstid olid kirjutatud mitukümmend aastat enne mu sündi! Nii et kui üks õnnetu klassivend teises klassis mulle musi anda julges, teadsin tänu Silvia Rannamaale täpselt, mida pean tegema – jooksma dramaatiliselt vetsu põske puhtaks nühkima.

Tänu kõigile romaanidest kaasa nopitud tarkustele arvas ilmselt nii mõnigi mu tolleaegne kavaler, et olen peast hull (tõsi küll, ega neistki kellestki olnud just mister Rochesteri). Ma ei mäleta, kas ma päris minestamist teesklesin, aga ilmselt palju puudu ei jäänud. „Nii tore näha, et sul hästi läheb! Ma vahepeal ikka tõsiselt muretsesin su pärast,” ütles hiljuti üks Kristo, kellega 13-aastaselt häbelikult käest kinni hoidsime. „Liiga palju Jane Eyre’i,” pobisesin mina vastuseks.

Ja siis, 20-aastaselt, jõudis „Jane Eyre” minuni uuesti. Pole midagi teha – võin lugeda sama raamatut liialdamata viisteist korda. Ainuüksi Oskar Lutsu „Kevadet” olen vist lugenud nii korda kolmkümmend. Ning iga kord end laua alla naernud, kui Toots akna taga „tot-tot-tot” teeb ja Imelik ehmatusest rääkimisvõime kaotab. Või kõiki Astrid Lindgreni lasteraamatuid, peale „Mio mu Mio” (see jättis mind miskipärast suhteliselt külmaks). Ühest küljest on lugemine niigi hea eskapism, aga ühe ja sama raamatu ülelugemises on veel midagi eriti turvalist ja mõnusat. Nii hea on teada täpselt, et vaat kolme lehekülje pärast saab naerda. Siis nutta. Ja siis jälle naerda. Ja siis härduda. Mõne teise raamatu, näiteks Bulgakovi „Meistri ja Margarita” puhul leian iga kord uue kihi, mida varem märganudki ei ole. Pole midagi teha, mõne inimese mälu lihtsalt on nõrgem. Üldse kipub sageli juhtuma, et loen tuttavat raamatut ja imestan, sest näeksin seda justkui esimest korda.

Nii ongi mul umbes 20–30 raamatut, mida aeg-ajalt üle sirvin, et oma peale puhkust anda. Näiteks olen loendamatuid kordi lugenud Lazar Lagini „Vanake Hottabõtšit”. Seal leidis tubli koolipoiss Volka Kostõlkin varahommikul sukelduma minnes kummalise anuma, kuhu oli vangi pandud džinn. Tänutäheks vabaduse eest ei lahkunud džinn enam päästjast, Volka aga pidi aitama umbes paar tuhat aastat ajast maha jäänud võluril kohaneda 1930. aastate lõpu Moskvaga. Rumal džinn ei jaganud tehnilistest saavutustest mõhkugi, püüdis aga lahendada iga elumure rahakirste ning ajast ja arust losse sinna-tänna loopides. Õnneks aitasid sõbrad Volka ja Ženja džinnil korralikuks nõukogude kodani­kuks kasvada. Mõistagi oli „Vanake Hottabõtš” mu lapsepõlve absoluutne lemmik ning peategelaste lapsepõlve Moskva oli unistuste mängumaa. Alles vanemaks saades jõudis mulle pärale, millises veidras paralleelreaalsuses toimus raamatu pilvitu tegevus ning milline oli tegelik elu Stalini-aegses Moskvas.

Ega „Vanake Hottabõtš” olnud ainuke lasteraamat, mis kustumatu mulje jättis. Samamoodi sirvin korra aastas läbi Hannu Mäkelä „Härra Huu” või ­Otfried Preussleri „Krabati”. Eriti meeldis mulle Härra Huu – ise arvab, et on kole hirmus, tegelikult aga südamlik, saamatu ja pisut naljakas. Kuidas on võimalik sellise tegelasega mitte samastuda! „Krabat” oli jällegi minu ja Jaana järjekordne tüliallikas. Neelasin selle päevaga, vanem õde ei uskunud, et ma ta nii ruttu läbi lugesin – ja juba me veeresime miskipärast üksteist juustest kiskudes mööda põrandat. Raamat ise lummas oma tumeda atmosfääriga meid mõlemaid – hirmus, sünge ja romantiline, ometi mitte imal või lapselik. Teksti laiem filosoofia, Krabati enda valik hea ja kurja vahel, jõudis mulle siiski kohale alles täiskasvanuna.

Hüva, nüüd jääb vist mulje, et tegelikult olen lootusetult infantiilne ja loen üle ainult lasteraamatuid. Tegelikult see päris nii ei ole ja mu lugemisvarasse satub ka täiskasvanutele mõeldud tekste. Kusjuures – nüüd tahaks rääkida sellest, mida tähendab kasvamine kakskeelses kodus ning kui varjatult mingid väärtused edasi kanduvad. Ma ei saanud pikka aega arugi, et kuigi olen üdini eestikeelne, puuduvad mu kodus nii mõnedki eestlaste kultuurisümbolid. Näiteks polnud ma kuni 36. eluaastani näinud kohalikku filmiklassikat, nagu „Siin me oleme” ja „Mehed ei nuta”. Samamoodi oli minust jäänud lugemata palju kaasaegset eesti kirjandust. Mitte tahtlikult, vaid kuidagi märkamatult ja möödaminnes.

Selle asemel olin venekeelse (olgugi et mitte venelasest või venemeelse) isaga ahminud endasse hoopis vene kirjandust – Sergei Dovlatov, kelle „Kompromissist” tegin keskkooli lõpus uurimistöö, Andrei Gelassimovi „Janu”, mis tõi Tšetšeenia sõja mõttetuse kohale erilise selgusega, Jevgeni Griškovetsi „Kuidas ma koera sõin”, mis tekitas tunde, nagu toimuks see kõik mu endaga, olgugi et ma pole iial olnud Kaug-Idas madrus (viimased raamatud on tõlkinud mu suur autoriteet ja väitekirja juhendaja Jaan Ross). Kadestusväärne oskus tekitada sellist empaatiat!

Ja natuke lugesin ka armeenia kirjandust, nii palju, kui seda kätte sattus. Esimeses klassis unustati meid kogu rühmaga Gustav Adolfi Gümnaasiumisse luku taha. Samal ajal kui keegi pakkus välja akna kaudu põgenemise, püüdsin mina kutsuda appi nooremat Mheri „Sassuuni sõgedatest” – sest kui armeenia rahval olla tõsiselt häda käes, pidavat Mher ju appi tulema. Selle peale ma muidugi kuueaastasena ei mõelnud, kuhu jäi noorem Mher paar aastat varem Leninakani maavärina ja Sumgaidi veresauna ajal…

„Sassuuni sõgedatega” ma muidugi ei piirdunud. Hiljem avastasin armeenia feministliku kirjanduse. Paar aastat tagasi lugesin näiteks Shushan Avagyani romaani „Girq-anvernagir” („Raamat, pealkirjata”), mis vaatleb kahe kaasaegse armeenia naise kaevumist saja aasta taguste esimese laine armeenia feministide maailma. Sünnib kujuteldav kohtumine kahe XX sajandi alguse feministliku kirjaniku, Shushanik Kurghiniani ja Zabel Yesayani vahel, kes olid vahepeal nii Nõukogude režiimi kui ka armeenia kirjandus- ja ajalookaanonite patriarhaalsuse tõttu unustusse langenud, ent on nüüd oma koha tagasi võitnud. Raamatus ristub neli häält, teksti seosed on vahepeal raskesti tabatavad, autofiktsioon ja biograafilisus läbisegi fantaasiaga, ometi mässisid sõnad mind lootusetult endasse. Ja tegelikult ei suudagi ma praeguseni mõista, kas raamat kõnetab mind inimlikult, armeenlasena, armeenia feministina või Eestis elava poolarmeenia queer feministina – sest paraku olen mõistnud, et kui argielus olen pigem eestlane, siis kirjutades toimub sageli tahtmatu ja plaanimatu transformatsioon eestiarmeenlaseks.

Ent naaskem „Jane Eyre’i” juurde. Kolmanda lugemise hetkeks millalgi 20-ndate eluaastate algul oli mul endal olnud õige mitu kahtlase väärtusega peikat, mõnigi neist üksjagu minust vanem – nagu ka mister Rochester Jane’ist. Ja mõnigi neist meestest peitis samuti kusagil mõnda naist (kas just pööningul, ent siiski). Hullud olid nad meeste sõnul eranditult kõik. Hiljem muidugi selgus, et ka mind peideti ja minagi olin hull. Aga sel hetkel ma seda geniaalset suhtestrateegiat läbi ei hammustanud. Nii ma lugesingi, ohhetasin ja tundsin kaasa Jane’ile, kes isegi ei aimanud, mis temaga sama katuse all toimub. No kuidas ta ei mõista, et mees on eriline mölakas!

Aga läks veel paar aastat ning umbes siis, kui olin 26, hakkasime sõbrannadega tegema feministlikku lugemisringi. See oli väga tore, eriti väikese lapse kõrvalt, sest oma elu jagus nii ehk naa napilt. Sinna sain ma kurnava beebirutiini eest põgeneda, isegi kui laps kõhukotis kaasa tuli. Algul tegutsesime nüüdseks suletud Märzi projektiruumis vanalinnas. Kogunes meid sinna üsna palju. Eriti on meeles üks kord – õues oli rõske november, kütet ei olnud ja saalis oli jälgilt külm, keegi kudus, samal ajal käis äge arutlus, mina imetasin poega ning mööda põrandat sibas paks rott.

Mõne aasta pärast, siis juba Eesti LGBT Ühingu ruumides, sigines meie kampa mingi tüüp. Mida ta tahtis, seda me täpselt aru ei saanud. Pealegi oli meil vist endilgi võrdsetest tingimustest ja võrdsetest võimalustest natuke segane arusaam, mistõttu ei julgenud me talle vist ka otse öelda – kuule, see on naiste ruum. Asi läkski lappama, sest ühel hetkel otsustas poiss, et ta tahaks meist teha oma antropoloogilise välitöö. Meie saime muidugi kurjaks ja mingit tööd ei tulnud.

Aga kord tõi noormees kaasa raamatu – Jean Rhysi „Suur meri Sargasso”. Ise ma kahjuks tookord puudusin, lapsed on ju teadupärast tihti haiged ja küllap me kõrvapõletikuga kodus istusime. „Tead, see oli ainus kord, kus ta elama läks,” ütles üks meie naistest, kui hiljem muljeid küsisin. Ja mina läksin otsisin raamatu üles. Võtsin selle kätte, lugesin – ja korraga ei olnudki see enam vaene ahistatud Jane Eyre, kellega samastusin, vaid hoopis Antoinette – naine, kellelt rööviti nimi ja kodu, kes kuulutati hulluks ning pandi siis pööningule kinni. Üldse tundusid pärast seda enamik sõbrannasid mulle pigem hullud naised pööningul kui kombekad Jane’id. Sellist sügavat ängi ja äratundmist polnud ma kogenud vist sellest alates, kui mõned aastad varem olin lugenud Doris Lessingu „Kuldset märkmeraamatut”.

Muide, seda kirjatükki alustades mõtlesin, et sirvin „Jane Eyre’i” jälle üle, ning muidugi läks nii, et lugesin teose taas otsast lõpuni läbi. Enne seda lugesin romaani viimati koroonakevadel, viis aastat tagasi. Ja avastasin jälle midagi uut! Nii et mõnel juhul võib halva mälu eest ka tänulik olla. Näiteks üks asi, mida märkasin alles siis, oli „Jane Eyre’i” ülim prantsusevaenulikkus. Ise olin prantsuse keele klassi laps! Pisike Adèle ainult vadistab ning koketeerib, tema hoidja on sisutühi ja tuim… Lõpuks aitabki inglise kasvatus tütarlapse prantsusliku kergemeelsuse välja juurida.

Seesama „Jane Eyre’i” eksemplar on mu alailma sassis ja süsteemitus raamatu­riiulis tänaseni alles. Nagu ka „Kevade”, „Vanake Hottabõtš”, „Meister ja Margarita”, „Kuldne märkmeraamat”, „Consuelo” mõlemad köited ning enamik Lindgreni raamatuid. Neid vaadates on muidugi ka silmaga näha, et neid on loetud. Lihtsalt õudne! Pooled raamatud jõudsime õdedega ära sodida, tegelasi servale joonistada, eriti aktiivselt harrastasin seda ise – õudseid minikehade ja hiigelpeadega naisi. Mis teha, kõigile lihtsalt ei ole antud perspektiivitunnet. Mõnes kohas on leht kogemata pooleks rebitud… Ja lehekülgede nurgad on ära kistud. Sest paberil oli hea maitse. Tõesõna, rebisin raamatutelt lehenurgad küljest, pistsin lugemise ajal suhu ja nätsutasin, kuni paber lootusetult ära ligunes. Alla vist ei neelanud, kahtlustan, et sülitasin barbarina kuhugi toa nurka. Ega see lugemist seganud, kui raamat kole välja nägi. Siiamaani ei sega.

Mõtlesin, et nii on kõigil, aga võta näpust! Nüüd on ajad muutunud. Minu lapsed koltunud raamatut lugeda ei suuda, nende jaoks ei ole raamatud ühe­mõttelise funktsiooniga tarbeesemed. Nii olen neile raamatukogust korduvalt laenanud vanemate raamatute uusi väljaandeid. Aga kord sattusin nägema, kuidas tütar loeb raamatut – ja raamatul (uuel, muuseas) on nurk läinud! Tüdruk ise aga mälub midagi hoolega.

Samamoodi meeldis mulle kangesti lugemise ajal süüa – päris toitu, mitte paberit. Lugemata söök on tänaseni raisus söök. Õnnetuseks olen sünnist saati olnud paras kobakäpp („Sul on mehe käed!” halises vanaema, kui mind tulutult kuduma püüdis õpetada). Nii vaatangi nüüd neid vanu raamatuid heldimusega – kogu menüü on näha! Siin on moosisai, mida „Kevadet” lugedes sõin, Otfried Preussleri „Krabati” vahelt pudeneb jällegi pisut suhkrupuru – vist läks kaubaks suhkruleib. Noh, ja kohvipritsmed „Jane Eyre’i” vahel pärinevad vist üleeilsest, kui raamatut üle lugesin.