Seda juttu, et inimesele meeldib läbi elu see muusika, mis teda teismelisena kütkestas, olen ma palju kuulnud. Palju vähem olen kuulnud sama öeldavat raamatute kohta. Vähemalt mina pole tähele pannud. Mõeldes aga sellele, milliseid raamatuid mulle meeldib praegu lugeda ja millised on mind enim mõjutanud, siis pole midagi parata – tuleb ikkagi minna tagasi lapsepõlve.

Esiteks pean muidugi ütlema, et nagu igas klassikalises Eesti kodus, oli meilgi palju raamatuid. Räägin 1970.–1980. aastatest. Ega päris täpselt pole ajajoont vist võimalik paika sättida, aga miskipärast usun, et enne, kui tulid pikema tekstiga raamatud, sai lehitsetud karikatuurialbumeid. Peale ajakirja Pikker kõigi aastakäikude olid meil ka Jean Eiffeli ja Henry Büttneri karikatuurikogumikud. Need jätsid tollal sügava mulje ning arvatavasti suunasid ka noore hinge huumorimeele arengut. Eriti Büttneri absurdikarikatuurid, mis mõjusid tollal samamoodi nagu Gary Larson praegu. Sealt samm edasi oli muidugi minu põlvkonna legendaarne piraatkoomiksiraamat „Piilupart, Miki ja teised”.

Tekstipõhistest raamatutest tuleb aga esimesena meelde Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed”. Varase lapsepõlvega on tavaliselt nii, et teatud hetked ja juhtumised on seal väga tugevalt mällu sööbinud, tihtipeale need, mida vanemad on järgneva elu jooksul korduvalt üle korranud, sugulastele ja sulle endale jutustanud, ja seepärast nad nii hästi meeles ongi. Sa mäletad nende rääkimist, mitte juhtumit ennast. Ja siis on mingid mälupildid – millega kaasnevad tihti ka lõhnad ja muud tajud –, mis sa ise oled mällu talletanud. Üks selline mälestus on mul just „Bullerby lastega”. Nimelt raviti tollal külmetushaigust sinepiplaastriga, mis oli üks ütlemata vastik asi ja kipitas nahal. Ja siis ma istusin pingil, jalad kuuma­veekausis, plaaster seljal või rinnal kipitamas, selle lõhn ümberringi hõljumas ning vanaema lugemas nende kannatuste leevendamiseks Bullerby lugusid. Nii et kui ma seda oranži kaanega raamatut hilisemas elus kohanud olen, siis on sinepiplaaster koos oma lõhna ja kipitusega kohe platsis.

On huvitav, et see on ainus konkreetne mälestus sellest, kuidas raamatut ette loeti. Ometi olen täiesti kindel, et ema ja isa tegid seda pidevalt, kuni ma ise lugema hakkasin. Sama joont hoidsin ka oma tütre puhul ja olen veendunud, et see kõik on läinud asja ette.

Ehkki nendel aastatel sai läbi hekseldatud enamik tollal ilmunud olulisemaid lasteraamatuid – alates Lindgrenist ja lõpetades eesti klassikutega –, siis tagantjärele mälus sobrades võin välja tuua kolm sellist raamatut, mis jätsid eriti sügava mulje. Nendeks on Donald Bisseti „Kõnelused tiigriga”, Hugh Loftingu „Doktor Dolittle” ja Hannu Mäkelä „Härra Huu”.

Kui mõelda, mis neid kolme raamatut ühendab, siis on selleks eelkõige huumor. Ja veel üks huvitav asi – kõigi nende illustratsioonide autoriteks on kirjanikud ise ning kui Dolittle’i omad kõrvale jätta, siis on kahe teise illustratsioonid pigem sirgeldused. Ja kõik nad on mustvalged. Mis omakorda tähendab, et kui raamat on sisult haarav ja tugev, siis pole vaja sinna juurde liigset bling’i. Mis ei tähenda, et ilusate illustratsioonidega raamatud peaksid sisult kuidagi alaväärsed olema. Võtame kas või „Naksitrallid”, kus kõik on kenasti parlanksis.

Bisseti „Kõnelused tiigriga” jõudis teist korda minu teadvusse Viljandi teatrikoolis õppimise ajal, kui erialaõpetaja Ingomar Vihmar lavastas esimesel kursusel nende muinasjuttude ainel meiega lastelavastuse „Muinasjutuudu”. Ise valisime meile meeldivad lood välja ja täpselt sama mänguliselt ja ootamatute keerdkäikudega tuligi see lavastus välja. Tegemist oli selles mõttes ideaalse lavastusega, et lastel oli lõbus, samuti nende vanematel ja loomulikult ka meil endil. Sealt õppetund, et parim lasteraamat on selline, mida on ka vanematel huvitav ja nauditav lugeda. Just Bisset oli mul eeskujuks, kui kirjutasin lugusid oma seni ainsa muinasjuturaamatu jaoks.

Siis on muidugi sellised raamatud, mis avaldasid muljet vaid üürikeseks ajaks. Aga sel perioodil ikka päris korralikult. Need ilmusid sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Eelkõige just Nahksuka jutud ning Jules Verne’i omad. Mäletan selgelt, kuidas isa õhutas lugema, öeldes: sa pead need kõik ruttu läbi lugema, sest ühel hetkel need enam sind ei huvita! Ja tal oli tuline õigus. Ma arvan, et see oli vanus 10–14, kui ma neid ahmisin, ja loomulikult sai siis metsi­kus looduses, mida mu kodu ümber oli piisavalt, kõik need indiaanivärgid koos vibude ja muu juurde kuuluvaga ka maha mängitud. Ja siis ühel hetkel oli see kõik unustatud.

Hilisteismelise iga sattus laulva revolutsiooni ja pungi aega. Oli õnnelik aeg haruldaste kogemustega. Siis kõnetas kõige rohkem muidugi luule. Alates Trubetskyst, Mercast ja Beierist/Mogučist ning lõpetades Runneli, Ehini ja Laabaniga. Kõige olulisem neist on mulle aga siiani Loomingu Raamatukogus ilmunud Runneli kogu „Laulud eestiaegsetele meestele”. Mäletan hästi, kuidas isa selgitas, mis ühe või teise luuletuse tagamõte on, ja siiamaale on minu jaoks selles žanris tippude tipuks „Räägi mulle…”.

Mittevärsilistest asjadest mõjutas mind aga sel perioodil kindlasti kõige enam Peeter Sauteri „Indigo”. Jah, Sauter on minust veidi rohkem kui kümme aastat vanem, aga midagi neis olukirjeldustes oli sellist, mis läks hilisteismelisele väga korda. Mingil perioodil 1990-ndate keskel kirjutasin ka ise kaustikusse sarnaseid katkeid omaenese elust. Loomulikult ei üritanud ma neid kusagil avaldada, oli rohkem selline omamoodi päevik või nii. Üldse tundub, et kui on ikka oluline raamat mu elus, siis tahaksin kohe ka ise midagi sellist kirjutada.

Väga võimalik, et just Sauteri „Indigo” on süüdi selles, et ma praegu olen suur Urmas Vadi fänn. Mitte ainult „Kuu teine pool”, vaid üldse. Aga nende kahe mainitud raamatu ühine nimetaja on muidugi ka see, et mõlemad autorid on lugudesse sisse põiminud rohkelt laulude nimetusi, justkui saundträkk mängiks kogu aeg taustal. Ja kuna mul on kogu elu üks saundträkk taustal olnud, siis ongi selline ideaalne kooslus.

Kõige rohkem ahmisingi kirjandust vist 1990-ndatel ja uue aastatuhande alguses. Taustal muidugi taasiseseisvumisega seotud kõikvõimalike piiride avanemine. Jällegi tänu isale jõudsid minuni rohked kriminullid, mida siis ilmus tohutul hulgal, paljud arvatavasti piraatlikul moel. Ja raamatuid osteti Viljandi turult, kus üks vuntsidega mees müüs neid oma auto kapotilt. Igal laupäeval sai siis turult läbi käidud ja vähemalt 2–3 raamatut nädalas ikka ostetud. Ja järgmiseks nädalaks ka läbi loetud. Trükke oli igasuguseid, aga kõige ahvatlevamad olid Katariina ja teiste selliste kirjastuste uudses väikeses taskuformaadis krimkad. Just siis kujunesid välja mu lemmikkirjanikud, kelle krimkasid võin mõne aasta tagant jälle uuesti ja uuesti lugeda. Raymond Chandler, Ross MacDonald, Richard S. Prather ja muidugi ületamatu Erle Stanley Gardner. Tema suudab juba esimeses peatükis üles ehitada sellise müsteeriumi, et sa lihtsalt pead edasi lugema.

Kõigi nende autorite puhul pole üldse probleemiks, kui neid üle lugedes ühel hetkel meenub, kes oli mõrvar ja milles juhtumi konks seisnes. Ma loen neid just ajastu, atmosfääri ja tegelaste omavaheliste suhete pärast. Selle pärast, millisesse maailma kirjanik mind suudab viia. Mul on neid lugedes ja ka veel pärast lugemist hea olla ja ma olen valmis taas reaalses maailmas ellu jääma. Või vähemalt nii kaua vastu pidama, kuni uuesti lugema saan hakata. Minu jaoks on see kirjaniku väga suur oskus. Ja ma tahan kirjutades ise sama pakkuda. Tõsi, see on meelelahutuskirjandus. Aga uskuge mind, head ja kvaliteetset meelelahutust pole sugugi kerge teha.

Ma tean, et palju kriminullifänne (nii raamatute kui ka seriaalide puhul) ootavad just seda, et lugu oleks võimalikult tõepärane ja räägiks neile tuttavast reaalsest elust. Minu maitse on just vastupidine.

Umbes samal ajal, kui ahmisin kriminulle, jagus aega ka teistsugusele lektüü­rile. Teatrikoolis õppides sattus poolkohustuslikus korras ette ka mitme­sugust n-ö päris- ja väärtkirjandust. Aga kuigi selles ajahetkes kõnetas neist nii mõnigi – kas või „Dorian Gray portree” või „Meister ja Margarita”, siis mingit sügavat jälge minu edasisse ellu nad paraku ei jätnud. Hoopis rohkem avaldasid mõju mitmed klassikute järgi tehtud suurepärased Ugala lavastused. Tennessee ­Williams, Eugene O’Neill, Anton Tšehhov, John Steinbeck… Ma ei oska isegi tagantjärele öelda, millega need lavastused mind nii väga võlusid. Olid need teemad ja loo keerdkäigud või ikkagi näitlejate mäng ja lavastajate oskus. Arvatavasti kõik koos. Mõnda lugesin ka hiljem üle, aga kuna silme ees jooksid Ugala näitlejate loodud karakterid, siis ei suutnud enam ühte teisest lahutada.

Siin mainitud raamatute üks ühisnimetaja on see, et nad ei räägi meile midagi tänapäevast. Enamiku tegevus on aastakümneid enne minu sünniaega. Muidugi, tõeliste klassikute lood on ajatud, neid saab edukalt ka tänapäeva üle kanda, sest inimene pole ju loomu poolest muutunud, aga sellised adaptatsioonid jällegi peletavad mind. Sest kaasaeg oma mitmete päris- ja sadade pseudoprobleemidega on mu ümber niigi pidevalt ja ma ei taha nendega rohkem maadelda, kui elu sunnib, millalgi peab ju puhkama. Tegelikult ei taha ma üldse kannatustest lugeda, ka neist, mis olid minevikus. Mis tähendab omakorda, et mul õnnestub vältida enamikku auhinnatud ja tunnustatud raamatuid. Võtke heaks või pange pahaks.

Tänapäeva maailma probleemidest viitsin ma lugeda vaid siis, kui need on esitatud läbi satiiriprisma ja peegeldavad ka minu vaateid. Suurepäraseks näiteks on Nina Lykke „Ega me siin lõbu pärast ole”.

Tegelikult olengi aasta-aastalt järjest rohkem veendunud, et üks hullemaid asju on lugeda mõnda raamatut vastu tahtmist. Sellepärast, et peab lugema. Ükskõik, kas tegemist on n-ö kohustusliku kirjandusega, mida haritud inimene peab olema lugenud, või siis on sunnitud mingil muul põhjusel. Näiteks töö tõttu raamatu­kogus, kus oleks vaja end kurssi viia kirjandusklubis käsitletava autori või teosega. Olen selgelt vanuses, kus päev kaob käest justkui kuum vesi kerisele ja iga vastu­meelse tegevusega viidetud minut tundub jubeda raiskamisena. Ei ole meeldiv tunne, kui pead lugedes iga kolme lehekülje järel vaatama, mitu lehekülge on veel jäänud järgmise peatüki või raamatu lõpuni… Mitte kedagi ei tohiks sundida lugema raamatut, mis talle ei meeldi. Olen vähemalt kaks korda proovinud lugeda „Švejki” (mida mu isa ja vist enamik tema põlvkonna­kaaslasi taevani kiitsid ning kust pärinevaid tsitaate kuulen endiselt aeg-ajalt seltskonnas lendlemas), aga pole kuigi kaugele jõudnud. Tegelikult armastavad seda raama­tut vist kõik kirjandussõpradest mehed, kes on käinud Nõukogude okupatsiooni­armees. Mina ei ole olnud üheski sõjaväes ja seega see lihtsalt ei kõneta. Olgugi tegemist hea huumori ja tabava pilaga.

Omaette teema on muidugi ka see, kus lugeda. Kui väga paljud minuealised ja eelkõige minust vanemad mäletavad, et lugesid lapsena salaja ja taskulambiga teki all, siis mul selliseid mälestusi pole. Tõesti ei meenu, et oleks pidanud öist lugemist kuidagi varjama. Küll mäletan, kuidas ülikooli ajal sai neidsamu taskukrimkasid loetud nii, et kahe-kolme paiku öösel kustusin lihtsalt ära ja siis mõni tund hiljem ärkasin üles, ila padja peal, raamat põrandale kukkunud ja öölamp põlemas.

Praegu on raamatute lugemiseks kolm peamist moodust. Üks on hommikukohvi kõrvale kas aias või külmemal ajal verandal. See tähendab, et korraga võib lugeda 20–30 minutit. Nii saab raamatu läbi umbes nädalaga. Teine koht, kus mulle meeldib lugeda, on saunas käies. Mu klassikaline iganädalane saunaskäik vältab umbes kolm tundi, mille vaieldamatult parim osa on leilivõtmise vahepeal eesruumis raamatu lugemine. Kui sõbrad sauna tulevad, siis ma pean sellele lisaks tegema veel õige sauna, kus olen raamatuga omaette.

Ja kolmas raamatu lugemise koht on rong. Viljandi–Tallinna peaaegu kahetunnine ots sobib suurepäraselt selleks, et võtta ette mõni mahukam raamat, mille huvitavuses sa pole ülearu kindel. Nuputelefoni põhimõttekindla omanikuna pole mul võimalik igavuse peletamiseks internetis surfama hakata, seega saab raamat ikkagi läbi töötatud. Isegi, kui ta ei meeldi. Enamasti on aga päris hästi läinud. Nii et tegelikult ma ikkagi annan aeg-ajalt võimaluse ka sellistele raamatutele, millesse ma esimese pealevaatamise puhul ei usu.