Assistent tõmbas tolmuimeja lõrinat meenutava hääle saatel proua Kassi viimased luukübemed kokku ja need kadusid kuskile suletud äravoolu. Hambaravi oli muutunud peaaegu igavalt esteetiliseks, vanasti ju paluti patsiendil regulaarselt ise kuskile sülitada, nii et üleüldise rappimise kõrval võis olla muljet avaldav elamus endast pärit vere, tati ja hambatükkide segu imetleda.

„Krigistage,” lükkas doktor Gabriel testpaberi proua Kassi hammaste vahele. Kass krigistas kuulekalt hambaid.

„Natuke veel tagant lihvin, siis ongi kõik.” Tänulik Kass ägises midagi kergendunult, kõik oli läbi saamas.

„Nii, kuidas nüüd on, korras?” Uuesti heakskiitev ägin.

„Tore, siis on praegu kõik. Juua võib kohe, söömisega oodake tunnike. Kui suppi sööte, siis parem mitte ilusate riietega, tuimastus läheb varsti üle.” Proua tänas kähku ja kiirustas eesruumi maksma. Kuigi arve oli sadades, maksis vabadus ka midagi, ja see vähendas tehingu valulikkust.

„See oli regulaarsetest viimane,” nentis assistent. „Nüüd on nimekirja omad.”

Kui Gabriel Feldman siia tööle tuli, oli nende hambaravifirma nimi Naljahammas, kuna mitu arsti spetsialiseerusid just laste hambaravile. Mõne aasta pärast läks üks neist kuskile põhjapolaarjoone taha põdrakarjatajate ja Hiina turistide hambaid lappima ning kuna laste hambaravi polnud enam nii oluline ja lisandus uus osanik, otsustati kabinet laenudega märksa moodsamaks ehitada ja ümber nimetada. Gabriel oli pakkunud, et nad võiksid nüüd olla Kuldhammas, aga seda peeti hirmuäratavaks. Uueks nimeks sai Dental Lux, mis Gabrielile tundus peaaegu sama mage kui üheksakümnendad, mil kõik keldripoed said nime omaniku naise, tütre või koera järgi. Oli asi nimes, asukohas või arstides, kuid firmal läks hästi ja tööd oli palju. Nutulugusid ja inimeste kaameid nägusid hindade ja prognooside kuulmisel oli nii palju, et Gabriel oli tekitanud mitteametliku nimekirja klientidest, keda ta võttis vastu iga kuu viimasel reedel pärast tavapärase töö lõppu. Kuskil seda välja ei reklaamitud, aga sinna lisas ta vahel inimesi, kelle puhul nägi, et muid võimalusi neil pole või olid nad miskipärast talle kuidagi südamesse läinud. Päris tasuta see ei olnud, aga ta võttis ainult materjalide raha ja aeg-ajalt ujus välja mõne eelmise patsiendi tuttava tuttav, kelle eest kosteti. Selliseid mahtus korraga üks-kaks.

„Mitu täna on?” küsis Gabriel assistent Annalt.

„Ainult üks… Keegi Kõrgessaar… Pidavat keerulisem olema,” nentis assistent.

„Palu sisse… Lase sekretär minema ja lase tal välisuks lukku lasta, teised juba lõpetasid.”

Assistent läks koridori ja mõne aja pärast sisenes ruudulise särgiga, umbes hilistes viiekümnendates mees, kes vaikselt tervitas. Ta pani prillid lauale ning toolile kilekoti, milles näisid olevat mingid paberid. Gabriel märkas õudusega, et kilekoti peale oli kirjutatud „Rock Summer”. Jumal küll, loodetavasti see on see hilisem 25 aasta juubeli üritus, mitte ei pärine esimestest aastatest, sest muidu võib seal suus olla selline surnuaed, et ühe visiidiga ei ole siin peale laipade ülespildistamise mitte midagi teha!

„Tervist! Rääkige siis, mis teile muret teeb,” alustas Gabriel.

„Ikka hambad, ega siia, kurat, hemorroididega poleks tulema hakanud,” vastas mees kärisevalt, millest ei saanud aru, kas ta tegi nalja või mitte.

„Vaatame siis üle, avage palun…” Gabriel võttis instrumendi ja peegli. Pilt ei olnud üldse nii hull, kui ta oli kartnud, kivi oli üksjagu, kaniini ja premolaari vahel oli näha toidujääke (tõenäoliselt keeduvorst, võimalik, et Doktori-), all oli üks hammas parandatud kiviaegse amalgaamiga, aga see ei olnud kuidagi pakiline. Üleval tundus teine molaar kahtlane, seal oli kunagi midagi parandatud ja serv oli ebaühtlane. Gabriel koputas pinnad läbi ja patsient tõmbles kergelt.

„Valus?”

„Mitte valus… aga seal on… probleeme…”

„Ilmselt põletik, vana täidis lekib… Peame lahti tegema ja siis näeme, mis olukord seal on. Valutab kõvasti?”

„Eee… no võib ka nii öelda… Tekitab kannatusi, jah…”

„Selge, siis teeme pealt lahti ja vaatame üle, kas saame täna tehtud või tuleb ajutine plomm ja arutame, mida edasi teeme.”

„Mhmm.” Anna tuli tagasi ja pani instrumendid valmis.

„Avage… Me paneme teile kõigepealt kofferdami, kas teile on enne pandud?”

Mees raputas pead.

„See on nagu kummist kile, mis käib klambritega ümber teie hamba… Natuke imelik tunne on, nagu õhupall on suus, aga see kaitseb organismi selle eest, et välised pisikud avatud hambasse ei pääseks.”

Poole tunni pärast oli hamba väline täidis suuremalt jaolt eemaldatud, aga täidis oli jube kõva ja Gabriel pidi vahepeal puuri vahetama ja jätkas, et jõuda juurekanaliteni. Väljast kostis pisike helin, mis märkis välisukse avamist.

„Kas keegi oli veel tööl?” küsis Gabriel puurimist katkestamata.

„Ei, kõik olid läinud, äkki mõni erakorraline ise tuli, kui uks lahti jäeti…” pakkus Anna. „Kas ma lähen vaatan?”

Vaadata ei olnud vaja, sest uksele kostis koputus ja lävel paistis kaks meest.

„Tere, kas teil on aega?” küsis üks umbes kolmekümnene mees.

„Te peate sekretäri telefonile helistama ja aja broneerima…” alustas Anna, samal ajal kui Gabriel puurimist jätkas.

„Ei-ei, me tahaks lihtsalt rääkida,” teatas teine kerge aktsendiga.

„Rääkida?” turtsatas Gabriel ootamatust küsimusest hämmeldunult. „Rääkida millest?”

„Me sooviksime teiega rääkida jumalast,” teatas esimene mees siiral toonil.

„Jumalast? Tõsiselt?” peatas Gabriel korraks puuri ja vaatas ukse poole. Nojah, selge pilt.

„Ärge liigutage… Avage…” ütles ta nihelema hakanud patsiendile ja alustas uuesti. „Aga milleks mulle teie jumal, ma olen ise peaingel…”

„Me kuulutame Jehoova sõnumit ja tahame selle tuua inimeste ellu.”

„Jajaa… Öelge mulle ühte asja… miks seda maailmalõppu kogu aeg edasi lükatakse, pidi tulema 1914, siis 1915 ja nii edasi ja siis 2000, aga ikka ei ole läbi… Imu…” pöördus Gabriel vaheldumisi külaliste ja õe poole.

„Me väga hea meelega seletame seda teile. Vaadake, kui Jeesus sai 1914 taeva­riigi kuningaks…”

„See oli retooriline küsimus… Mul on siin praegu natuke tegemist ja tegelikult ma väga hästi ei saa rääkida praegu.”

„Jah, aga me võime oodata.”

„Ärge palun oodake.”

„Meil ei ole kiire, lõpetage ära.”

„Ei, te ei saa aru, ma olen juba teise konfessiooni liige… Ma olen kohe mitme konfessiooni liige, kõik nad lubavad näiteks vereülekannet teha ja igasuguseid muid asju. Imu…”

„Me ootame ja võime sellest rääkida.”

„Ei, me ei või sellest rääkida. Vaadake, see on juba natuke ebaviisakas… Kas mina tulen teile koju ja hakkan teid oma klubisse kutsuma? Nii et teeme nii, et me rohkem ei räägi.”

„Kas te teate, et just Gabriel tõi inimestele uudise Jehoova saabumisest? Hoidke silmad lahti, Gabriel,” kummardas aktsendiga mees lahkumise märgiks.

„Tänan-tänan… Ma näen siin iga päev ilmutusi,” pomises Gabriel külaliste lahkudes. „Mine pane uks lukku, ma saan praegu ise…” Ta puuris edasi ja imestas, miks täidis koorus nii aeglaselt, kuni üks suurem tükk irdus lausa killuna. Gabriel pani puuri hoidikule ja lükkas endale mikroskoobi ette, et asja lähemalt uurida. Juurekanali asemel oli täidise all sile metalne pind.

„Misasi…” imestas Gabriel valjult. „Kas te oskate öelda, kas teile on täidise alla pandud amalgaami või mis siin tehtud on?” küsis ta patsiendilt, kes andis käega märku, et tahab midagi öelda, ja Gabriel lasi tal klambri lahti.

„Mhis te näete?” küsis mees, kumm suus.

„Seal oleks nagu all metalltäidis, mis ei ole loogiline, keegi ei tee sellist asja…”

„Nojah. Nojah. Nojah… Hhea küll… Teate, te peate mind hhulluks,” võttis mees laualt prillid ja vaatas Gabrielile pingsalt otsa.

„Nii…”

„See on see kuradi saatja.”

„Saatja?”

„Jah, nad saadavad mulle igasuguseid jubedaid mõtteid pähe.”

„Kes nemad??”

„Kust mina tean… Kapo või Kripo või Teabeamet… Ma ise arvan, et Kapo.”

„Miks te… Kaua te nii juba arvate?”

„Noo aastaid juba… Siis, kui ma Tõnismäel käisin ravil, varsti pärast seda hakkas… Mingi viis aastat juba. See on ju seal kohe üle tee Kapost.”

„Kuulge… see ei ole ju normaalne jutt.”

„Ma ju ütlesin, et hhakkate hhulluks pidama, ma ütlesin!” oli mees võidurõõmus. „Aga katsuge ise elada niimoodi, raadio peas!”

„Teate mis… teeme nii… Ma puurin palatinaalselt, teiselt poolt, siis ma saan selle ilmselt kätte ja siis arutame, kas nii sobib?”

„Muidugi sobib, kui ainult kätte saate,” oli mees nõus.

Gabriel vahetas Annaga pilgu, pani uuesti klambri kinni ja hakkas teiselt poolt puurima. Ta üritas metalse kihi alla pääseda, kuid see näis olevat üllatavalt paks ning tundus reljeefne. Gabriel pani puuri kõrvale ja lükkas uuesti mikroskoobi ette. Ta ei uskunud oma silmi.

Metalsel kihil olid imeväikesed numbrid 6121455 ja selle all 406. Mida kuradit? Milline hambaravikabinet sellist tsirkust teeb?

Numbri kõrval oli veel midagi kehvasti loetavat, Gabriel võttis väiksema ekskavaatori ja nühkis kergelt pinda. Numbri kõrval ei olnud teised numbrid, vaid pildike, mis tema arust kujutas – jah, tõesti, nii see oli – telefonitoru. Ta tõstis silmad mikroskoobilt ja vaatas korraks otsa Annale, kes ei osanud kuidagi reageerida, ning seejärel patsiendile, kelle arusaamatu ägin näis väljendavat kujuteldavat küsimärki.

Gabriel vaatas uuesti mikroskoopi ning kirjutas numbrid paberile.

„Ma tulen kohe tagasi,” ütles ta vabandavalt ja läks sekretäri laua juurde helistama. Ta valis pikema numbri ja jäi kuulama, kuidas number kutsub. Tänavalt paistis kaks tuttavat kuju, kes trammipeatuses inimesi kõnetasid ja mingeid pabereid jagasid.

„Kaitsepolitsei,” vastati telefonis.

„Kaitsepolitsei?” küsis Gabriel nähtamatule vestluskaaslasele silmi punnitades.

„Kaitsepolitsei kuuleb. Kellega soovite rääkida?” küsis mehehääl.

„Teate, see kõlab kuidagi hirmus jaburalt, aga… mul on siin üks mees, kes räägib, et talle saadetakse hammastesse raadiolaineid või midagi…” alustas Gabriel kobavalt.

„He-he-hee… aga kas rohelisi mehikesi täna ei ole näha olnud?”

„Ei ole, aga…”

„Siis võib-olla tuleks pigem Paldiski maantee telefonil proovida helistada? Teate, see on meil ikkagi ametlik telefon…”

„Oodake… Minu nimi on Gabriel Feldman ja ma olen hambaarst. See telefoni­number on kirjas minu patsiendi suust leitud metallitükil.” Toru teises otsas jäi vaikseks.

„Palun oodake,” ütles mehehääl asjalikult, kostis piiks ja ootemuusikaks hakkas kõlama „The Times They Are a-Changin’”.

„Tere! Palun öelge number,” vastas vanem naisehääl.

„Mis? Ee… 6121455,” vaatas Gabriel paberilt maha.

„See on meie valvelaua number, seda ma tean, palun alumine number,” seletas hääl kannatlikult.

„406.”

„Aitäh… 406… Kõrgessaar?”

„Jah, Kõrgessaar,” kinnitas Gabriel ja tundis külmavärinat üle selja ronimas.

„Väga hea. Feldman, oodake meid ära, seitse minutit. Pärnu maanteel ikka, jah?”

„Jah… Hästi…” Gabriel pani telefonitoru hargile, jäi korraks mõttesse ja läks tagasi kabinetti, kus Anna vaatas teda nõutult ja patsient rahulolevalt.

„Nii… eee… kas te oskate mulle täpsemalt kirjeldada neid… hääli, mis te kuulete?”

„No ma ütlesin, nagu raadio,” žestikuleeris vanamees, endal kofferdam ikka suus.

„Aga… aga… kas need hääled siis ütlevad teile midagi või… käsivad midagi teha?” vaatas Gabriel aeglaselt roomavaid kellaosuteid.

„Ei käsi, ma ütlen ju – raadio!” hakkas patsient ärrituma.

„Mismoodi siis?”

„No raadio! Räägivad läbisegi! Uudised! Vestlussaated!”

„Vestlussaated?”

„Jaa, ma ju räägin, kogu aeg raadio vestlussaated… Ainult öösel on vait!”

„Nagu… päris raadio?”

„Jaa, kogu aeg, isegi kordused!”

Gabriel vahetas Annaga pilke ega teadnud, mida teha.

„Aga muidu, on teil viimasel ajal olnud pingeline eluperiood või kuidas läheb? Käite tööl?” üritas Gabriel juttu mujale juhtida.

„Mis ta läheb, noor pensionär! Koolis käin valvuriks ka kolmel…” hakkas patsient midagi seletama, kui kostis nõudlik koputus uksele. Gabriel andis Annale käega märku kohale jääda ja läks avama. Ukse taga seisis lühikeste pükste ja dressipluusiga mees.

„Jah?” küsis Gabriel umbusklikult.

„Teie helistasite nr 406, Kõrgessaare pärast?” küsis mees, kes higistas ja hingeldas kergelt, nagu oleks jooksnud.

„Vabandust, kas teil mingit töötõendit või dokumenti ei ole?” päris Gabriel.

Mees võttis taskust Kaitsepolitsei embleemiga töötõendi ja ütles vabandavalt: „Pukspuu, vanemassistent. Ma hakkasin just koju minema, reedel otse suvilasse minek, panin juba teised riided…”

„Hea küll… Mis siis nüüd teha tuleb?”

„No aga mille üle ta kaebab, kas on mingi suurem parodontoos tekkinud?”

„Parodontoos? Ei ole, ma otsisin juurepõletikku, aga lihtsalt punetab…” seletas Gabriel.

„Aaa… no see võib olla küll, aga siis pole ju pakiline…” lõi mees käega.

„Mis mõttes ei ole pakiline?? Ta kurdab, et tal on hääled peas kogu aeg!”

„Noh, kuulge… te ei tea, mis jama ta igale poole kirjutab, kirjad ja kommentaarid… Peab natuke kuulama uudiseid, et oleks kursis, mis tegelikult maa­ilmas toimub… Siis saab aru.”

„Nalja teete või, mis eksperiment see on? Kui kaua niimoodi inimest piinatakse?”

„Patarei on umbes seitse kuni kümme aastat, siis peaks ehk midagi olema külge jäänud, muidu tuleb vastuvõtja ära vahetada…”

„Kes sellist asja lubab? Miks neid ära ei võeta?”

„See on sanktsioneeritud, ärge muretsege, keegi peab ju filtreerima… Eemaldamine on paraku üsna komplitseeritud, parem juba jätta kohale,” seletas vanemassistent.

„Kelle poolt sanktsioneeritud?” küsis Gabriel, aga samal ajal tuli õde uksele teda kutsuma. „Patsient väga soovib teile midagi öelda,” seletas ta Gabrielile ning vanemassistent viipas lubavalt.

Gabriel astus kabinetti, kus patsient oli end toolil istukile ajanud.

„Nad tulid, jah?”

„Ei, ma kohe tulen teie juurde tagasi,” põikles Gabriel aruandmisest.

„Ma tean, nad tulid! Ma palun, mul on ainult üks soov!” Patsient võttis Gabrieli käest tugevasti kinni.

Gabriel naasis minuti pärast vanemassistendi juurde, kes nokkis midagi telefonis.

„Patsient Kõrgessaar palus edasi anda ühe soovi,” poetas Gabriel.

„Nimelt?”

„Patsient palus öelda, et ta ei suuda enam kuulata neid nädalavahetuse vestlus­saateid vanadest uudistest. Ta küsib, kas ei saaks vahepeal lubada muusikat?”

Vanemassistent kergitas kulmu, jäi hetkeks mõttesse ja ütles siis: „Njaa, võib-olla viis aastat on seda tõesti liiast… Mul on parem lahendus.”

Edaspidi kuulis Viktor Kõrgessaar ainult täistunniuudiseid ning muul ajal vikerviise. Doktor Gabriel palus vastuvõtul edaspidi hoolikamalt kontrollida, kas lahkudes lastakse uks lukku.