Ilja Prozorov: „Тоска зеленая” [„Põrguigavus”].
Avenarius, 2021. 185 lk.

Кöня узы, кöня боры
Вуко сьöрысь ягын.
Сутэр но вань, эмезь но вань.
Губи но вань отын.
Valeri Korepanov, udmurdi luuleharrastaja^[1]

XIX sajandi keskpaiga viljakal ja mitme­külgsel literaadil Aleksandr Družininil on följeton pealkirjaga „Erilist liiki hea­tegevus” („Благотворительность особого рода”, 1860). Seal on juttu sellest, kuidas Ivan Tšernoknižnikovi nimelisele peategelasele (tänapäeva keeles on ta midagi kultuurtreegeri sarnast) soovitab mõjukas daam üht noormeest, kelle nimi on Piskunov,^[2] „keda kirjanduslik seltskond peab toetama, ja toetama heldelt”. Varsti ilmub Piskunov ise Tšernoknižnikovi juurde: „„Kuid kas teie olete siis kirjamees ..?” küsisin ma uuesti. Piskunov tiris taskust aeglaselt välja kaks numbrit ajalehte „Journal de S.-Pétersbourg” .. Ühes leidus compte-rendu mingist heategevuslikust loteriist, teises paruness Grazia Franzovna kostüümiballi värvikas kirjeldus. Endastki mõista olid selles kirjelduses kõik naised haldjate sarnased ja kõik mehed kuulusid kuhugi mingite jumalast valitute järku.” Tšernoknižnikovi hämmingule, kas tõesti saab paar kummalist sõnumikku avaldanud inimene end kirjanikuks pidada, vastab Piskunov: „Jumal hoidku, et ma nii arvaksin .. Kuid teate isegi, katsetamine pole kunagi kurjast, eriti kui krahvinna veel kedagi palub.”^[3]

Viimase paari aasta jooksul on Ilja Prozorovi hakatud aktiivselt eesti keelde tõlkima – kusjuures mitte kes tahes, vaid tipptõlkijad.^[4] Prozorovi on kindla­meelselt hakatud paigutama tuntud eesti­vene literaatidega samasse ritta. Teda nomineeri­takse visalt kõikvõimalikele kohalikele kirjandusauhindadele, tema raamat „Põrguigavus” („Тоска зеленая”) ilutseb tänavu Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse auhinna nominentide hulgas.^[5] Pole ime, et oma „krahvinna” nime lausub Prozorov sellistele juhtumitele kohase õhkamisega – see on Irina Zahharovna Belobrovtseva.^[6] Just tema avaldas hiljuti oma väikeses kirjastuses Avenarius (mis on tuntud kui Andrei Ivanovi teoste välja­andja) Prozorovi roheliste kaantega raamatu. Raamatu pealkiri on nende kaante jaoks lausa nagu loodud – paremat ise­loomustust kui „roheline igavus” on Prozorovi kirjutiste kohta raske välja mõelda.

Prozorovi teoses on üks 60-leheküljeline jutustus „D Train” ja kaheksa novelli – osa neist on ilmunud varem vene keeles, osa lisaks ka eesti tõlkes. Alustan raamatu väljaandmise diletantlikust viisist: siin leidub külluses nii puuduvaid kui ka üleliigseid komasid, õigekirja- ja trükivigu, annotatsiooni tekst kordab miskipärast tagakaaneteksti, kuid tehnilise absurdi apoteoosiks on tiitli pöördel olev bibliokirje, mis lõpeb nii: „Tallinn: Avenarius, 2021. – … lk”. Raske öelda, millest peavad lugejale kõnelema need kolm punkti lehekülgede arvu asemel. Võib-olla noore autori erutusest enne lugejaga kohtumist? Või rumaluse ja segaduse hulgast tekstis? Või siis hoopis arvukaist ootamatuist ja motiveerimata üleminekuist lausete ja süžeede ülesehituses?

Arusaamatute ja segaste, sageli oma­vahel halvasti ühenduvate keeleliste konstruktsioonide kuhjumine ongi Prozo­rovi stiili (täpsemalt selle täieliku puudumise) peamine tunnusjoon. Tema arusaam ilukirjandusest on tõenäoliselt see, et kunstiline tekst erineb tavalausungist oma keerukuse poolest ning sisaldab eriskummalisusi. Ja kui nii, siis muudkui kirjuta, kirjanik, lase lausumisel kihutada, kuhja sõnu hunnikusse, ja näe, mingi mõte juba moodustubki: „Linn erines sellest, mida Saša oli lapsena piltidelt ja fotodelt näinud. Seda jäädvustada koos kogu talle omase himuruse ja sumbuuri, kunst­likkuse ja samaaegselt kolossaalse elulisuse ­atmosfääriga polnud õnnestunud ühelgi kunstnikul. Seda linna ei saa üle kanda paberile või fotofilmile, on võimatu seda värvidega joonistada või temast filmi teha, püüdes seejuures kinni selle tõelist suursugusust, sest see kukub välja teistsugune, ülemäära väljamõeldud ja kompveklik. Seepärast ei õnnestugi nii paljudel seda alistada. Et muutuda selle osaks, on vaja hävitada endas minevik ja tuua end sellele ohvriks. New Yorki võib ja tuleb armastada, kuid ei ole võimalik talle oma armastust avalikult transleerida.”^[7]

See on ere näide ebaloomulikust paatosest, mis ilmneb kummalises sõnavalikus. Mida ühist on „himurusel”, „sumbuuril”, „kunstlikkusel” ja mingisugusel „kolossaalsel elulisusel”? Ainult see, et need sõnad kõlavad salapäraselt – peaaegu müstiliselt –, kuid New Yorki ei iseloomusta kuidagi. Siin kohtab kirjaoskamatut asesõnade tarvitust: kes seal ikkagi on „ülemäära väljamõeldud ja kompveklik” (s.t ilmselt „lääge”), kas linn või film? Ning seejärel kuulutab Prozorov, et New Yorki pole võimalik alistada, ja annab lugejale asja ees, teist taga nõu, kuidas „muutuda osaks” Hudsoni jõe ääres asuvast linnast: selleks tuleb enda kallal toime panna mingid kummalised operatsioonid, mille tähendusi oletagu parem lugeja ise. Märgin vaid, et fraasis „hävitada endas minevik ja tuua end sellele ohvriks” osutab asesõna „sellele” „minevikule”, mitte New Yorgile. Need aga, kes on suutnud end minevikule ohvriks tuua, ei tohi mingil juhul „oma armastust transleerida” – huvitav, kuidas seda tehakse, kas raadio, televisiooni või veebikaamera teel?

Mis puutub armastusse ja selle translatsiooni, siis ei saa märkimata jätta Prozorovi kirge seksikirjelduste vastu. See kirg on niivõrd tugev, et vahel tundub, et pikantsed stseenid saavad lihtsalt vahendiks, millega tõmmata tähelepanu. Tasub vaid pöörduda mis tahes sellise stseeni juurde, kui saab kohe selgeks, et huvi ­võivad nad pakkuda ehk vaid kõige kehvemale seksikirjeldusele omistatava Bad Sex in Fiction Award’i loojaile. Näiteks suitsetavad jutustuse „D Train” tegelased vesipiipu ning on juba valmis seksima, ja siis: „Suits, mis uitas lae all, jälgis silmanurgast: vinniline noormees, otsekui kogudes endasse rohkem õhku, ligines neiule. Seejärel kuulis suits suudluse häält, hooletut ja valjut. Käiku läksid käed, üksteise ümber põimudes, teineteist kriipides. Põrandale langesid hall sviiter, teksad, mustad sokid, roosad sokid, valge kottonist t-särk. Kõik see segunes üheks suureks kuhjaks. Seejärel nägi suits kõhnu sinikatega jalgu. Kõhnad sinikatega jalad klammerdusid valgete suurte reite külge. Kahest kehast pundar veeres mööda põrandat, oigas ja ulgus, pühkides kõik oma teelt laiali. Kui pundar karjatas ja lõpuks peatus, pääses toas valitsema surmavaikus. Ainult sügav hingamine segas vaikusel toas täielikult kontroll võtta. Suits, ohates, et oli vaadanud täispika filmi asemel lühifilmi, ujus aeglaselt avatud akna poole.”^[8]

Mida siin öeldagi: ohkav vuajeristist suits jälgib veerevat kahest kehast moodustunud pundart ja jalgu, mis on klammerdunud reite külge. „Klammerduma” tähendab „tugevalt kinni haarama, et kinni hoida”, siinkohal võiks hetkeks mõelda, mida teevad sellisel puhul jalad reitega. Prozorovi sule all on kannatada saanud ka fraseologism „kõike oma teelt minema pühkima”, mis tähendab „kõik takistused kõrvaldama”. Prozorov asendas selles verbi „minema pühkima” („сметать”) verbiga „laiali pühkima” („разметать”) ja seega ilmneb, et „kahest kehast pundar” pildus kõik oma teelt kõrvale! Seejärel „pääseb” vaikus „valitsema” („воцаряется”), kuid seejuures on tal veel miskipärast vaja „kontroll võtta” („брать контроль”) – muuseas, niimoodi vene keeles ei öelda, nagu ei öelda ka „kottonist t-särk”, sest „kotton” pole midagi muud kui puuvill. Kuid kuna Prozorov on juba hoogu sattunud, ei huvita teda tõenäoli­selt sellised pisiasjad. Ühes intervjuus Vabadus­raadios vastas Sergei Dovlatov küsimusele, miks ta nii vähe kirjutab seksist ja Jumalast, sedasi: „Sest just neis valdkondades ilmneb kirjaniku andetus eriti selgesti. Aga mina ei taha riskida.”

Prozorov, kes riskida ei karda, paistab arvavat, et poeetiline keel (kõige laiemas mõttes) lubab kirjanikul olla vaba nii sõnavalikus kui ka seoste loomises, ning et seosed sõnade vahel, mis standardkeeles võivad tunduda kummalised, põhjendamatud või isegi kirjaoskamatud, võivad poeetilises keeles eredate värvidena sätendada. Prozorov aga ei teadvusta, et kunstilises tekstis on lubatud nihestus (näiteks sõnade tähenduste või nende seoste nihe), kui kirjanik endale aru annab, miks ta seda teeb ja kuidas. Kui Hlebnikov kirjutab „Bobeobi lauldusid huuled / Veeomi lauldusid pilgud” („Бобэоби пелись губы / Вээоми пелись взоры”) või „Oo puhkege naerma, naerurid! / Oo hakake naerma, naerurid!” („О, рассмейтесь, смехачи! / О, засмейтесь, смехачи!”), siis ei pane ta erinevaid kummalisi sõnu üksteisega kokku mitte selleks, et lugejas müstilisi tundeid tekitada. Esimeses luuletuses luuakse helide abil portree näost, mida nimetatakse otse luuletuse lõpus: „Nii mingite vastavuste lõuendil / väljaspool ulatuvust elas Nägu” („Так на холсте каких-то соответствий / Вне протяжения жило Лицо”). Selle lühikese teksti kulgemises saame aru, miks „huultest” kaugenedes vähenevad huulhäälikud ja kasvab näiteks sonorantide hulk. Teises luuletuses proovitakse praktikas järele sõnaloome võimalusi: „naer”-tüvega neologisme luuakse otsekui lugeja silme ees. Kui Lev Tolstoi kirjeldab Fili nõupidamist kuueaastase talutüdruku Malaša silmade või inimmaailma hobuse silmade läbi, siis on tema eesmärgiks rikkuda lugeja tajuautomatismi – näidata harjumuspäraseid asju ja arginähtusi ebaharilikust vaatepunktist. Kui Gogol, Leskov, Remizov, Zoštšenko või Platonov valivad oma jutustamisele intonatsiooni poolest spetsiifilise maneeri, mis jäljendab kas folkloori, lokaalset või ametialast argood, argist kõnekeelsust või nõukogulikku „uuskeelt”, siis allutavad nad oma teksti suuremale stilistilisele ülesandele, mille nimel ongi keeleelementide suhted ümber seadistatud. Nihestus poeetilises keeles on alati motiveeritud, reflekteeritud ja süsteemne.

Prozorov aga loob oma tekste, nagu Gogolil Nozdrjovi kokk süüa tegi: „[oli] pannud patta, mis esimesena kätte juhtus: kui tal lähedal oli pipar – puistas pipart, kui sattus ette kapsas – pani kapsast, valas piima, viskas sisse sinki, herneid, ühe­sõnaga, las käia, peaasi, et on soe, ja küllap mingi maik ikka välja tuleb.”^[9] Sellest, et mitte kõik sõnad ei seostu üksteisega, pole Prozorovil ilmselt aimugi. Mis siin sõnadest rääkida! Kirjanik ei paista sellestki aru saavat, kuidas funktsioneerivad keeles asesõnad: „D Train nõksatas järsku paigast. Saša jätkas vaikset nuuksumist, surudes nägu tema sviitrisse”.^[10] Milline sviiter küll tuleks kududa, et see oleks võimalik rongile selga panna?!

Olen pidama jäänud jutustuse „D Train” juurde, seepärast toon nüüd näiteid ka teistest raamatus sisalduvatest juttudest, valides välja mõned iseloomulikud lapsused ja hoiatades, et kogu raamatus on nende nimi leegion:

„Milline loll tahaks elutseda koos saatuse nurisünnitisega” („Какая дура захочет прозябать с выкидышем судьбы”, lk 68). Elutseda koos „nurisünni­tisega” ei saa, sest isegi vireleda on võimalik koos elusolendiga, aga nurisünnitis on inimese või looma loode, mis on enneaegselt sündinud ega ole eluks võimeline (s.t on surnud!). Aga Prozorov tahab ju öelda kõigest seda, et mitte iga naine pole nõus elama hädavaresega.

„Vanemad lobisesid igasugusest jamast ja kinkisid ümberkaudsetele laiali tasuta naeratusi” („Родители болтали о всякой ерунде и раздаривали окружающим бесплатные улыбки”, lk 115). Kas tõesti on olemas tasulisi naeratusi? Kuid mis peaasi – „laiali kinkima” tähendab kingi­tustena (s.t tasuta!) laiali jagama. Siin on Prozorovi järjekordse pleonasmiga vürtsi­tatud mõte veel lihtsam: inimesed naeratasid jalutuskäigu ajal muretult.

„Minu sisemus haletseb hobuseid ja rebestab mind seestpoolt” („Нутро мое жалеет лошадей и разрывает меня изнутри”, lk 133). Sõnal „sisemus” („нутро”) on tähendus „sisetunne” säilinud vaid fraseoloogilistes väljendites nagu „нутром чуять” („vaistuga tundma”) või „быть по нутру” („meele järgi olema”). Mujal tähendab sõna „нутро” vene keeles vaid „sisikonda” ja ei midagi muud. Kujutagem nüüd ette, kuidas tegelase sisikond rebestab teda seestpoolt! Ja seejuures tahab Prozorov meile öelda üksnes seda, et tema tegelane tunneb oma südames vaestele hobustele kaasa.

„Sajandat korda oli ta ilmselt kõik ära rikkunud; sajandat korda oli ise kaikaid jalgratta kodaratesse surunud” („В сотый раз он, наверное, все испортил; в сотый раз сам засунул палки в колеса велосипеду”, lk 146). Siin on eelmisele näitele vastupidine olukord: fraseologism „kaikaid kodaratesse loopima” („ставить / вставлять палки в колеса”) tähendab takistusi looma, meelega kedagi segama. Kirjeldades vene noormehe ebaõnnestunud katseid eesti neiule külge lüüa, tahab Prozorov öelda, kuidas noormehel ei vedanud – sest keegi talle ju takistusi ei loonud. Et see kõlaks pretensioonikamalt, püüab kirjanik muuta seotud sõnaühendi vabaks sõnaühendiks, kuid oskamatuse tõttu muudab selle absurdseks: mitte millegagi motiveeritud kodarates tolknevate kaigas­tega jalgratas – see on muidugi parim kujund järjekordse maitsetult kirjutatud seksistseeni lõpetamiseks.

„[I]nimesed on loomad, keda emake loodus on üles kasvatanud samade seaduste järgi nagu lõvisid, kotkaid ja põldpüüsid, ja tahes-tahtmata tuleb vajuda himurusse ja patt on vältimatu” („люди – животные, выращенные и воспитанные матушкой-природой по тем же законам, что львы, орлы и куропатки, и хочешь не хочешь, а скатываться в похоть придется, и грех неизбежен”, lk 167). Tahes-tahtmata on „himurus” ja „patt” inimkultuuri mõisted ning ükski loom ei tea midagi nendest „pahedest”. Võimalik, et kedagi kasvatatakse üles nagu põldpüüsid, kuid tahaks uskuda, et selliseid juhtumeid on vähe. Kuid mis peamine, siingi on kummalistesse sõnadesse rõivastatud täiesti lihtne tees: inimesel nagu loomadelgi on seksuaalsed vajadused, mille eest pole pääsu. See on muidugi niigi selge. Kuid on täiesti arusaamatu, kuidas „himurusse vajuvad kotkad” (kas keegi suudab seda endale ette kujutada?!) aitavad sellist banaalset mõtet selgemaks teha.

Näidete nimekirja võiks jätkata. Kuid lõpetuseks on minu jaoks tähtsam vastata küsimusele: mis on Ilja Prozorovi loomingus nii nörritavat? Kas vähe on maailmas grafomaane, kes loovad kirjaoskamatuid ja andetuid tekste – kõigile ei jätku arvustajaid. Nörritavad pole Prozorovi soperdised iseenesest, vaid see, et neid võetakse – kirjandusvälistel põhjustel^[11] – professionaalsetena ja sel moel devalveeritakse tõsist kirjandust. Väga paljud inimesed laulavad valjusti duši all või mängivad hoovis jalgpalli. Kuid keegi neist ei saa professionaalseks lauljaks või sportlaseks, kui ta pole tõestanud oma professionaalset veenvust. Nii peab olema ka kirjanduses. Kui Prozorovi teosed kuuluksid niinimetatud naivistliku kirjasõna liiki, tekitaksid nad heldimust – nagu seda teevad motos esitatud udmurdi kirjandusharrastaja värsid, mis on pühendatud metsaandidele. Kuid tõsise pretensiooniga loodud segu tehtud ilutsemisest, võltspaatosest ja kohmakast sõnalisest väljendusest kutsub esile vaid ühe küsimuse. Kas poleks aeg diletantismiga lõpp teha?

Vene keelest AARE PILV

---

^[1] „Kui palju maasikaid, kui palju muulukaid / veski taga metsas. / Sõstraidki on, vaarikaidki on, / seenigi on seal.”

^[2] Nimed on tähenduslikud: tšernoknižnik (otsetõlkes „mustaraamatumees”) tähendab raamatute abil nõidujat, maagi, piskun aga piuksujat, kiunujat, virisejat. Tlk.

^[3] A. Дружинин, Собрание сочинений 8. Peterburi, 1867, lk 540.

^[4]  Käesolev arvustus ei tegele eestikeelsete tõlgete analüüsiga. Kuigi omaette huvitav on teema, milline on Prozorovi tõlkijate panus tema tekstide avaldamiskõlbulikuks muutmises.

^[5] Küsimusi ja arusaamatust tekitab seegi tõsiasi, et Kultuurkapital on vene keeles kirjutavate autorite auhinna puhul eiranud žüriiliikmete rotatsiooni põhimõtet: Aurika Meimre osaleb žürii töös teist aastat järjest.

^[6] „Gogol”, Klassikaraadio 5. XII 2020.

^[7] Siin ja edaspidi tsiteerin algallika õigekirja ja punktuatsiooni säilitades ning osutades sulgudes leheküljenumbrile. Käesolevas arvustuses sisalduvate tsitaatide tõlked eesti keelde on tehtud võimalikult originaalilähedastena. Originaalis: „Город отличался от того, что Саша видела в детстве на картинках и фотографиях. Запечатлеть его со всей присущей ему атмосферой сладострастия и сумбура, искусственности и, одновременно, колоссальной жизненности не удалось ни одному художнику. Этот город нельзя перенести на бумагу или фотопленку, невозможно нарисовать его красками или снять про него фильм, уловив при этом всё его подлинное величие, потому что он получается другим, чересчур выдуманным и конфетным. Поэтому многим так и не удается его покорить. Чтобы стать его частью, надо уничтожить в себе прошлое и принести себя ему в жертву. Нью-Йорк можно и нужно любить, но нельзя ему открыто транслировать свою любовь.” (Lk 39.)

^[8] „Дым, гуляющий под потолком, краем глаза наблюдал: прыщавый парень, будто набрав в себя побольше воздуха, приблизился к девушке. Потом дым услышал звук поцелуя, небрежный и громкий. В ход пошли руки, переплетаясь, царапая друг друга. На пол упали серый свитер, джинсы, черные носки, розовые носки, белая футболка из коттона. Все это перемешалось в одну большую кучу. Потом дым увидел худые ноги в синяках. Худые ноги в синяках цеплялись за белые крупные ляжки. Клубок из двух тел катался по полу, стонал и ревел, разметая всё на своем пути. Когда клубок вскрикнул и, наконец-то, остановился, в комнате воцарилась мертвая тишина. Только глубокое дыхание мешало тишине полностью взять контроль в комнате. Дым, вздохнув, что посмотрел короткометражное кино вместо полного метра, медленно поплыл в сторону открытого окна.” (Lk 36.)

^[9] N. Gogol, Surnud hinged. Tõlkinud H. Sepa­maa. Tallinn, 2022, lk 102–103.

^[10] „Ди-трейн вдруг тронулся. Саша продолжала тихо всхлипывать, вжавшись лицом в его свитер.” (Lk 66.)

^[11] Nende põhjuste analüüs ei kuulu käesoleva arvustuse ülesannete hulka, see on omaette teksti teema. Teadmishimulisele lugejale olgu selgitavaks vihjeks kaks esimest lõiku.