Päris võimatu on öelda, kuidas see suur uudis põhjatute soode ja ääretute rabade taha jõudis, no küllap ikka suust suhu, nii nagu ussike linnuema noka vahelt linnupoja näljasesse kurku torgatakse. Aga vastuvaidlematu tõsiasi on see igatahes, et mingi kombel ta jõudis. Ja ühel kenal hommikul kutsus linnakese kõige vanem rätsep oma kuus nooremat ametivenda kokku ja kõneles sedasi:

„Armsad vennad ja saatusekaaslased! Juba palju aastaid oleme me virgalt nõelu välgutanud ja lugematuid kuubesid õmmeldes oma koivad kangeks istunud. Ja meie pole mitte nurisenud, sest rätsepa-amet on ausa mehe amet, millest sünnib ühiskonnale suurt kasu, mida tõestab see, et tervel kihelkonnal on jalas meie õmmeldud püksid.”

„Jah, see on tõsi!” kiitsid teised rätsepad takka ning tõstsid iseendi terviseks kohvikruuse.

„Aga ometi teame meie kui haritud mehed hästi, et peale nõela, niidi ja sõrmkübara leidub ilmas palju muudki tähelepanuväärset,” jätkas kõige vanem rätsep, keda tema suure tarkuse ja ettenägelikkuse tõttu Ninameheks hüüti. „Meie oleme ikka olnud ärksa meelega ja kultuuriliselt edenenud aatemehed, kellele vaimsed asjad suurt huvi pakuvad. Ja nüüd ongi minu kõrvu jõudnud üks ütlemata tore ja südant soojendav uudis. Nimelt on suures Tartu linnas üks väga tark mees Friedebert Tuglas hakanud välja andma kirjandusajakirja Looming! Sellest tõuseb meie kodumaale kindlasti ennenägematut tulu ja meie kehva rahvakillu peale hakkab paistma vaimuvalguse ere päike, mis meid kõiki tarkuse pühade lätete juurde juhatab.”

Selle jutu peale tõusis rätsepate seas suur hõiskamine ja mitmed neist vehkisid mõõdulintidega, loopisid oma mütse õhku ja hüüdsid valjusti hurraa.

„See on tõesti hiilgav uudis,” ütles tähtsuselt teine rätsep, kui kõigi meeled veidi rahunenud olid. „Võib olla kindel, et selle toreda Loomingu lugemine muudab ka seni harimatud rahvakihid palju targemaks, kuna aga need, kes juba praegu targad on, saavad veelgi targemaks, nii et peavad hakkama koguni prille kandma, nagu professoritele kohane.”

„Kui ainult seda uhket ajakirja kõigile soovijatele jätkuks!” lisas kolmas rätsep mureliku suuga. „Sest eks me tea ju kõik, et häid asju ilmas iialgi piisavalt pole, nii nagu näiteks seda saia, mida me läinud nädalal sõime ja millest mina ainult väikese nuki sain, samal ajal kui neljas rätsep õgis lausa mitu tükki.”

„Mis mina sinna parata saan, et mulle sai maitseb!” kaitses ennast süüdlane. „Ja seepärast pole ometi patt, kui mina virk olen ja ennast aegsasti saialaua ligidale litsun! Juba vanarahvas on öelnud, et magavale kassile hiir suhu ei jookse ja et aeglane mees ei saa kunagi saia süüa!”

„Teie ärge purelege praegu tühipalja saia pärast,” riidles nüüd Ninamees kahe ärrituse tõttu näost punaseks tõmbunud nõelapiinajaga. „Häbiasi on kõneleda nii maistest asjadest, kui ometi maailmas on nüüdsest olemas Looming, mille lehekülgedelt on võimalik mõõtmatut vaimuvalgust ammutada. Aga iva on teie jutus siiski olemas ja nimelt – pole kahtlustki, et Loomingu järele suur nõudlus saab tekkima, ja ei või olla sugugi kindel, et seda kallist aaret igale soovijale jagub, sest Looming pole siiski mitte päike, mis paistab iga viljakõrre ja iga porilase peale, kes tema kuldsetele kiirtele ette jäävad. Looming on pigem kalakese sarnane, kes talvel jää all ujub ja kes tuleb enne piduroa valmistamist kinni püüda. Seepärast tuletan ma meelde ühte vanarahva tarkust, mis õpetab, et kel janu, sel jalad. Meie ei või mitte jääda käed rüpes siia soode ja rabade taha istuma ning lootma, et Looming ise meie juurde tuleb, sest ega Looming pole titt, keda kurg noka vahel kannab, ega Vabadussõja kangelane Laidoner, kes mõistab hobuse seljas sõita. Sellepärast arvan mina nii, et meie ise peame Tartusse minema ja targa Tuglase käest enesele ajakirja numbrit paluma, et seda siis pärani silmi lugeda ja temast uusi teadmisi ning läikivaks lihvitud kunstimaitset ammutada, nagu eesti haritlastele kohane.”

„See on õige! Nii me teemegi! Lähme jah Tartusse – üks, kaks, kolm!” hõiskasid rätsepad jälle ja üks neist laulis koguni suurest rõõmust: „Lal-lal-laa!”, ainult kõige noorem neist, keda tema lihtsameelse ja pikaldase iseloomu tõttu veidi pilkavalt Sabameheks hüüti, vangutas pead ja lausus:

„Peame ikka hoogu, vennikesed, ärme torma, sest muidu võib juhtuda samamoodi nagu tookord, kui me rändava mustlase käest võõramaa imevilja apelsiinust ostsime ja pärast terve nädala rängas pasatõves vaevlesime, sest et meie maavillased maod pole sääraste hõrgutistega sugugi mitte harjunud. Kes teab, kas meie olemegi väärilised ka seda Loomingut lugema! Ehk läheb tervis jälle korrast ära? Kui see ikka on nii tarkade meeste poolt kirjutatud kui Tuglas, siis võib juhtuda, et meie ei mõista sellest mööd ega määd. Mina olen kuulnud, et need targad mehed kasutavad oma jutu sees võõraid ja keerulisi sõnu ning võivad mõnikord ütelda isegi nii, et „mateeria hipopotaamus sürakuusa”, millest maarahva seas sirgunud inimene mitte midagi aru ei saa. Mida me siis selle Loominguga peale hakkame, kui see sihukesi hirmsaid sõnu täis on, mis pea ringi käima ajavad ja keele suus paksuks teevad, nagu oleks toomingamarju söönud?”

„Seda ei pea sina mitte pelgama, kallis veli, et Loomingu lugemine meile üle jõu käib,” ütles seepeale Ninamees. „On muidugi tõsi, et säherdune tark nagu Tuglas oskab kõneleda sõnadega, mis on pooleldi ladina ja pooleldi Kreekamaa surematute jumalate keeles, ning salata ei saa sedagi, et isegi mina, keda on ometi õnnistatud hiilgava mõistusega, jään vahel jänni selliste sõnadega nagu „lusitoopia” või „sedelgangus”, mille tähendust ma aimatagi ei oska. Siiski ei usu ma, et Looming on täis ainult sääraseid, üksnes vaimuhiiglastele paslikke väljendeid, küllap leidub seal lugemist ka ärksatele esimese põlve haritlastele, nagu seda oleme meie. Seepärast julgust! Küll me juba Loomingu loetud saame ja võib juhtuda, et pärast lugemist oskame meiegi rääkida „sedelgangus, sedelgangus” ning teha seda otse tänaval, kõigi nähes ja kuuldes! Küll siis on alles imestamist ja käte kokku löömist!”

„Ja kadestamist!” hoiatas teine rätsep. „Tuleb peale passida, et meie pärast Loomingu lugemist liiga targaks ei saaks, sest see võib meie rumalamates rahvuskaaslastes koledat kiivust äratada, mistõttu meie võime tagakiusamise ja laimu alla sattuda!”

„Tarkust pole kunagi liiga palju!” õpetas Ninamees. „Ja kadedat porinat ei tohi lihtsalt kuulda võtta, mis meil ka õige kergesti õnnestub, sest kui meie suudame kõneleda „sedelgangus, sedelgangus”, siis lendab meie vaim juba nii kõrgel pilvedes, et me väikeste pahatahtlike putukate ja mutukate alpi sisistamist ja sosistamist tähelegi ei pane.”

„Jah, mina arvan ka sedasi,” toetas oma vanemat ametivenda viies rätsep. „Teele, sõbrad! Teele, kaimud! Tartu ja Tuglas ootavad meid! Ammu oleme ju igatsenud lugemiseks midagi toekamat kui lõputud jaburdused Kalja Pärdi ja Nalja Märdi sulest, mida peenetundelistel meestel piinlik kättegi on võtta. Mis aga puutub meie välismaalt pärit moeajakirjadesse, siis need on lõputust lappamisest juba nii võidunud, justkui oleks keegi neile noaga searasva peale määrinud. Loomingut on meile hädasti tarvis, sest et muidu ei suuda meie peagi enam piisavalt vilkalt vaimumõõkadega vehelda ning jääme töntsiks ja tuimaks nagu mõned kingsepad, mis aga ühele rätsepale on kõige suurem häbi nii praeguses kui tulevases elus. Teele, vennad! Ärge peljake! Kui seal Loomingus ongi hirmus keerulisi sõnu, siis pigistame nende lugemise ajal ühe silma kinni!”

„See on hüva nõu!” kiitsid teised rätsepad takka ja hakkasid siis väledalt teele minekuks valmistuma. Otsiti välja piduriided ja viksiti hoolega saapad, klopiti tolmust puhtaks uhked kukesulega kübarad, sest ega siis Tartusse Tuglase juurde minek pole poes soola järel käimine, mida sobib teha igapäevastes rõivastes, oh ei, see on pigem nagu kosjaskäik või matusele minek, kus tuleb välja näha väärikas ja uhke.

Palju muret ja suurt sõnelust tekitas küsimus, milline kott Loomingu jaoks teele kaasa võtta. Sabamees soovitas alul tavalist kartulikotti, aga selle mõtte laitsid vanemad ja targemad mehed kohe maha.

„Kus see häbi ots,” kõneles Ninamees, „kui me ilmume targa Tuglase ette, tühi kartulikott üle õla ja hakkame tema suure hoole ja vaevaga koostatud ajakirja sinna sisse toppima, justkui maamees, kes turult põrsast ostmas käib. Mida võib suurkirjanik meist mõelda? Ei muud, kui et rätsepad on ühed matsid ja metsalised, kes oskavad kallist kirjavara üksnes määrida ja teotada! Meie peame näitama, et oleme Loomingu väärilised!”

„Aga mille sisse me tema siis torkame?” küsis kolmas rätsep. „Ega meie sihukest kallist kraami siis näpu vahel koju ei saa tuua, sest sedasi võib ta ju kurja ilma käes kannatada saada, ehk koguni vargapoiste saagiks langeda.”

„Jah, see on sulatõsi, armas vend,” nõustus Ninamees. „Nüüd on meile hüva nõu kallis. Kas keegi oskab välja mõelda, mille sisse me targa Tuglase ajakirja peita võiksime?”

„Kas ehk seenekorvi?” soovitas kuues rätsep.

„Ei, see pole teps mitte mõistlik plaan, sest seenekorvgi on ju pealt avatud ja sedasi tuulele ja vihmale valla,” vaidles neljas niidikuningas vastu. „Pealegi ei sünni meil, seitsmel haritud mehel, keset vägevat Tartu linna, mis on kuulus üle ilma oma suurkooli ja Kalevipoja uhke ausamba poolest, kõndida ringi, korv käevangus, justkui mingid talueided või karjalapsed, kes marjule ruttavad. Meie peame jätma noobli mulje, sest me ju nooblid mehed olemegi ja selline, nagu on sinu sisemus, peab välja nägema ka sinu välimus, muidu oled sa ju petis.”

„Ilusasti oskad sa rääkida,” kiitis Sabamees. „Ja ausad ning õilsad on sinu põhimõtted, vend! Olen ka mina seda meelt, et korviga ei sünni Loomingu järele minna, sest et kirjandusajakiri pole ometi riisikas. Kas keegi oskab midagi muud välja pakkuda?”

„Kui meie tahame, et marutuul, paduvihm ega issanda äike ajakirja ära lõhkuda ei saaks, siis peab see pakend kindel ja tugev olema,” ütles nüüd kolmas rätsep. „Mis oleks, kui peidaks kalli aarde tühja kilumannergusse? See on plekist tehtud ja seal sees võiks Loominguke ennast turvaliselt tunda.”

„Ei, ei, ei!” protesteeris teine rätsep. „Kilumannergus on ju ometi kole kilu lehk sees! See võib Tuglase lapsele külge hakata. Kuulake minu nõu – võtame meie ammu surnud esiema riidekirstu, millel kaunid värvilised kirjad peal, ja asetame Loomingu sinna, kus ta võib puhata siidpatjade peal, nagu püha pealuu paavstiusuliste kirikus.”

„Jah, nii teemegi!” nõustusid teised rätsepad ja kohe mindigi aita riidekirstu järele. Aga kui palju seda ka sikutati ja kangutati, tõsta ei jaksanud seitse nõelavälgutajat seda mitte juuksekarva võrragi, rääkimata kirstuga Tartusse matkamisest.

„Jätame selle plaani parem katki,” ütles Ninamees viimaks, laubalt suuri higipisaraid pühkides, samal ajal kui teised rätsepad pikali maas lõõtsutasid nagu penid pärast oma saba taga ajamist. „Suur tükk ajab suu lõhki, ütleb vanarahvas, ja mina olen ikka esivanemate tarkust kalliks pidanud. Kus see kilumannerg on, millest sa kõnelesid, armas vend? Ma mõtlen, et kui seda plekist nõu hoolsalt pesta, siis sobib ta Loomingu ajutiseks koduks päris hästi, sest tema sisse ei tungi vesi, teda ei lõhu marutuul ega õgi näljane tuleleek. Sest ka seda peame meie silmas pidama, kui kergesti kahjutuli valla võib pääseda, pärast seda, kui igale popsile ja saunikule on antud õigus hammaste vahel piibunosu hoida, millest hõlpsasti tuliseid sädemeid võib lendu tõusta. Säärane harimata inimese hooletustest tekkinud äpardus oleks aga kuivast puust tehtud kirstule väga kardetav, samas kui plekist kilumannerg tuleleeki sugugi ei karda.”

„Aga kas Looming siis kilumannergusse mahub?” küsis Sabamees. „Mina olen ikka mõelnud, et sedavõrd hinnaline tarkusehunnik peab olema ilmatu pirakas, umbes nagu kirikutorn.”

„Ei, siin sa eksid,” vastas Ninamees. „Hinnalised asjad pole enamasti sugugi need kõige suuremad, pigem võivad nad sootuks tillukesed olla, kui sa näiteks kuldsõrmuse või idamaise kalliskivi peale mõtled. Ja vastupidi – suured asjad on sageli sootuks labased nagu näiteks heinakuhi või vaese saunanaise lehm. Mina olen päris kindel, et Looming ilusasti kilumannergusse ära mahub, justkui lapsuke emaüska. Tarvis on ainult armsa ajakirja tulevane neitsikamber võimalikult puhtaks küürida, nagu enne kalli külalise saabumist ikka majapidamises tehakse.”

Rätsepad hakkasidki selle tööga kohe pihta ja nühkisid mannergut, nii et küüned tagurpidi. Ja nad ei piirdunud kilumannergu pesemisega, vaid viisid plekknõu koguni sauna, kus nad teda mitu tundi kasevihaga vihtlesid. Ja siis kuivatasid nad mannergut hoolega ja vooderdasid seestpoolt siidi ja sametiga, et kilunõu pidulikum välja näeks ja targa Tuglase Looming saaks lesida asemel, mis on tema vääriline, nagu kuninga kass.

Ning kui see kõik tehtud oli, asusidki rätsepad kuulsa Tartu linna poole teele. Kõige ees sammus uhkelt Ninamees, hoides kilumannergut hellalt kahe käega enese ees justkui keisri krooni, ja tema taga tulid hanereas teised rätsepad, leivakotid turjal, kuni Sabameheni välja. Inimesed kogunesid seda isevärki rongkäiku vaatama, mõned naersid ja mõned plaksutasid käsi, aga sellest said kõik aru, et rätsepad ei hulgu tühja, vaid neil on käsil tähtis ettevõtmine.

Sedasi kõndisid seitse nõelakuningat terve päeva ja mitte midagi paha nendega ei juhtunud, kui välja arvata see, et kolmandale rätsepale lendas kihulane silma, neljandat rätsepat hammustas parm ja viiendal rätsepal viis ootamatu tuulehoog peast kukesulega kübara, aga kui ta seda mööda põldu taga ajas, lendas talle pähe põrnikas ja jäi juustesse kinni. See ehmatas vaest meest algul üliväga, sest vanarahvas hoiatab, et kui põrnikas peaks juustesse lendama, siis teeb ta sinna kohe ka pesa ja muneb munad. Aga truude sõprade abiga saadi põrnikas süütu ohvri lokkidest siiski kätte ja retk Loomingu lätetele võis jätkuda.

Vahepeal jõudis kätte ka lõuna ja rätsepad istusid tee äärde pruukosti võtma, sest tühja kõhuga suuri tegusid ei tee. Neil oli kaasas võileibu ja keedetud mune, hapupiima ja natuke juustugi, ning mehed sõid hea isuga, kuni viimaks Ninamees ütles:

„Ärge enesel kõhtu liiga täis sööge, jätke kohvi jaoks ka kuhugi tagumisse soppi ivake ruumi.”

„Kas meie siis kusagil kohvi hakkame jooma?” imestas teine rätsep.

„Kuidas sa ometi nii rumalasti võid küsida,” noomis Ninamees oma kaaslast. „Eks see ole ju üldteada asi, et tark Tuglas oma Loomingut just nimelt kohvikus toimetab, täpsemalt Werneri kohvikus – ja see paik on kuulus kõigi rahvaste seas kui kristliku maailma säravaim teemant. Oleks suur häbi ja matsitemp, kui meie sinna kohvikusse sisse astuks ja suutäitki kohvi ei jooks. Mida Tuglas võib mõelda? Õhtumaal kuuluvad kultuur ja kohv kokku nagu nõel ja niit ning alp ja pime on see, kes teisiti arvab.”

„Aga… aga…” kogelesid nüüd teised rätsepad. „Kas see kohv säärases peenes paigas ja kristliku maailma kalliskivis ikka hinna poolest meile jõukohane on? Koduses Ussi ja Pussi kõrtsis jaksame meie emand Kintsu käest küll kohvi osta, aga suures ja vägevas Tartu linnas on juba ainult üks väike tassikegi kindla peale nõnda kallis, et juba praegu tulevad rahakotile pisarad silma. Mis siis veel rääkida, kui osta tuleb seitse tassitäit!”

„Kallid vennad, mina üldse kohvi ei joo!” hüüdis seepeale haledalt Sabamees. „Minul on niisugune kole haigus juba lapsest saati, et kohvi joomine mu kohe kärna ajab! Mina teadsin, et meie Euroopa kultuuri ja vaimuvalgust otsima läheme, oleks ma aga seda aimanud, et meil seisab ees kohvijoomine, oleks ma ennast parema meelega lakka üles poonud!”

„Tasa, tasa!” rahustas Ninamees ärevusse sattunud ametivendi. „Teie jutus on tõetera sees, kuulsa Werneri kohv võib tõesti maksta kulla hinda, nii et meie kõik seda kindlasti enesele lubada ei või. Seepärast teeme nii – mina üksi lähen kohvikusse sisse ja mina üksi joon ka kohvi. Nii palju meie ometi kamba peale kokku kraapida suudame! Ega me pole ju mingid näljarotid ega vesikringlid, kuubede ja vestide õmblemisega on natuke seda va kõlisevat ikka taskupõhja kogunenud ka.”

„Ja mina ei pea kohvi jooma?” uuris igaks juhuks Sabamees.

„Ei, seda ei pea sina mitte, kallis hing! Küll aga võid sina ja võivad ka kõik teised nina vastu Werneri vaateakent litsuda, et oma silmaga näha, kuidas mina targa Tuglasega juttu ajan ning Werneri kohvi joon,” kõneles Ninamees ja see plaan meeldis kõigile, sest nemad oma sügavas südamesopis pelgasid juba ammu kohtumist targa Tuglasega, kes võis ju hakata neid pommitama nii keeruliste sõnadega, et poe või laua alla suures kimbatuses ja häbis. Aga kui Ninamees on nõus tule enese peale võtma, siis on kõik hästi, aknast vahtida pole sugugi hirmus, sest läbi klaasi ei ole Tuglase tontlikku tarkust kuulda.

Keha kinnitatud, matkati jälle edasi, ikka põldude vahelt metsade vahele ja sealt jälle põldude vahele tagasi. Sedasi veeres päevake juba õhtusse, aga Tartu linna ei paistnud kusagilt, mistõttu rätsepaid hakkas painama mure, ega nad ometi ööseks lageda taeva alla ei pea jääma. See poleks neile sugugi meeldinud, kuna iga tark mees teab, et pimedal ajal on liikvel vanapagan ja rahutud kooljad võivad kesköötunnil oma kondise käe hauakääpast välja ajada ning pahaaimamatul teekäijal sääremarjast kinni võtta.

Seepärast muutus rätsepate samm üha aeglasemaks ja viimaks jäid nad sootuks seisma.

„Kangesti kõhe on,” ütles kolmas nõelakuningas ja võdistas õlgu. „Kas see Tartu siis tõesti nii kaugel on, või oleme meie kogemata õigest teeristist mööda kõndinud ja valet rada läinud?”

„Ei, meie oleme ikka õigesti astunud,” lausus Ninamees. „Sest mina olen kõndinud kogu aeg otsejoones sinnapoole, kuhu mu jalad viivad, ja teie olete truult minu kannul sammunud, seega pole kartagi, et meie võiksime eksida. Tee Tartusse on lihtsalt väga pikk, aga selle peame meie leplikult välja kannatama, sest seda armsam saab meie jaoks see hetk, mil me viimaks eesmärgini jõuame. Ja kujutage ette, kui tore on meil pärast võidukalt kodu poole kõmpida, armas Loominguke kilumannergus loksumas! Seega pea püsti, velled, ja julgelt edasi!”

Aga see mehine kõne ei suutnud teisi rätsepaid siiski kuigi palju lohutada, sest öö nende ümber aina tihenes ja kummalisi hääli kostis igalt poolt ning hirm halvas jalad, nii et need ainult väriseda suutsid, aga mitte kõndida. Õnneks juhtus just sel hetkel neljas rätsep selja taha vaatama – et näha, ega seal mõni sarviline ei varitse – ja märkas tulekuma metsa tagant paistmas.

„Kaege, kaege, sõbrad!” hüüdis ta. „Kui see seal mitte vaimuvalgus pole, siis ei ole mina mitte rätsep, vaid pime mutt! Ja kust mujalt peaks nii vägev vaimuvalgus tõusma, kui mitte Tartu linnast, kus tark Tuglas seda kaugele hiilgab, otsekui tulilind vanas muinasloos. Unustage nüüd väsimus ja jookseme selle uhke kuma poole, Looming pole enam kaugel!”

Need sõnad ja metsa tagant tõusva vaimuvalguse nägemine andsid rätsepatele palju jõudu juurde ning hõisates ja huilates pistsid nad tulekuma poole punuma. Tee ei olnud pikk, õige varsti jõudsid nad sinna, kust punast valgust paistis, ja sattusid hirmsa tulekahju tunnistajaks.

See oli üks ilus ja uhke talumaja, mis oli tuleroaks langemas. Punane kukk lehvitas tare katusel laialt oma tiibu ja palgid põlesid säärase mühinaga, et päästa polnud enam midagi. Küll aga oli veel võimalik teha nii, et tuli kõrvalhooneid, aita ja lauta, purema ei kargaks. Selleks kasteti neid usinalt veega ja tassiti samal ajal igaks juhuks aidast välja kõike väärtuslikku, et kui Laurits peaks siiski räästasse kargama, oleks kahju väiksem. Seepärast tervitati seitset rätsepat, kes hingeldades õue peale jooksid, suure heameelega, lootes neist tarvilikke abikäsi.

„Tulge ruttu, head inimesed, aega on vähe!” hüüdsid mitu suud ühekorraga. „Päästame, mis päästa annab!”

„Meie ei tulnud siia tuld tõrjuma,” vastas Ninamees pahaselt. „Meie oleme hoopis vaimuvalguse otsinguil ja soovime teada, kuskohas elab tark Tuglas ja kas meie saaksime tema käest ühe tuliuue Loomingu osta.”

„Ei ole siin mingit tuglast ega mingit tuliuut loomingut!” karjuti talle vastuseks. „On ainult kole kahjutuli! Tulge kohe appi, kui te ristiinimesed olete!”

„Ristiinimesed oleme meie kindla peale,” kostis Ninamees. „Sest ega siis pagan ei tunneks nii pöörast huvi Euroopa kultuuri ja uuema eesti kirjanduse vastu nagu meie. Oleme pika tee maha käinud ja lootsime seda kaunist tulekuma nähes, et need on vaimumõõgad ja teadmistetunglad, mis sedasi leegitsevad suures Tartu linnas, aga tuleb välja, et meie eksisime, siin põleb lihtsalt üks tavaline maja. Sellega pole meil mingit asja, nii et kena õhtut, külarahvas!”

„Häbi peaks olema teil!” hüüdsid tulekustutajad. „Ligimest ei jäeta ometi sedasi hätta! Teil on tore kilumannerg kaasas, pange see vett täis ja visake lauda seinapalkide peale, enne kui punane kukk jaol!”

„Hullud peast!” tegi nüüd ka Sabamees suu lahti. „See mannerg on mõeldud värskele Loomingule pesakastiks ja tõllaks ühekorraga, meie ei saa seda märjaks teha mingisuguse sealauda seinapalkide pärast! Loomingus seisavad sees uhked ja arusaamatud sõnad, nagu „sedelgangus, sedelgangus”, mõelge parem nende peale ja katsuge järele öelda, harimatud mühakad!”

Selle solvava jutu peale sai külarahvas nii vihaseks, et leekide tõrjumise sinnapaika jättis, vemblad kätte haaras ning rätsepaid nüpeldama asus. Need tegid, et minema said, põgenesid kabuhirmus metsa ja katsusid ennast tigedate jälitajate eest peita nii hästi kui said. Kuna oli juba väga pime, siis läkski see neil korda, vemblamehed kaotasid põgenike jäljed ja läksid valjusti torisedes ning rätsepate alatust kirudes tagasi sinna, kus tuli ikka veel oma kurja laastamistööd tegi. Seal nägid nad oma ehmatuseks, et samal ajal kui nemad metsas rätsepaid jahtisid, olidki kuumad sädemed aida katusele lennanud, sealt rammusat toitu leidnud ja sellegi hoone maha põletanud, nii et vaestel hädalistel ei jäänud üle muud, kui nutta ja oma kurva saatuse üle kaevelda.

Rätsepad peitsid end samal ajal pimedas laanes, pugedes peadpidi põõsastesse ja kaevates end niiskesse samblasse. Kellelgi polnud aimu, kas ka tema kaaslased ootamatu ning julma rünnaku käest on pääsenud või on üksipäinis tema see õnnesärgis sündinud pühapäevalaps, sest öises metsas ei seletanud silm isegi omaenese kätt, mis siis veel seltsimeestest rääkida. Hõigata või hüüda ei julgenud nad aga sugugi, sest kartsid, et hääle peale võivad tigedad külainimesed nad üles leida ja peksmist jätkata. Nii lebasid rätsepad hiirvaikselt ja lõdisesid öise jaheduse käes, süda rinnus hirmust hüppamas nagu heinaritsikas.

Kõige räbalamalt läks Ninamehel, kes suure ähmiga tihedasti teineteise kõrval kasvavate noorte kuuskede vahele tormas ja nende torkivatesse okstesse ja nõelteravatesse okastesse kinni jäi, nii et ta üksnes vaevu oma käsi ja jalgu liigutada sai, ilma et see talle põrguvalu oleks sünnitanud. Pimeduses aru saamata, kus ta viibib ja kes teda õieti kinni hoiavad, viirastusid talle kõikjal pikad küüned ja irevil hambad ning talle tundus, et vööst altpoolt teda juba lausa süüakse, seda enam, et ta selgesti tundis kuuma verejuga mööda oma kõhnu koibi voolavat. Seepärast laskis ta kuuldavalt valju hädakisa ja püüdis seejärel oma nähtamatult vaenlaselt armu paluda.

„Mina olen lihtne mees,” kõneles ta, „tavaline rätsep, kes kunagi kellelegi kurja pole teinud. Mina olen koos oma ametivendadega hetkel teel kuulsasse Tartu linna, et saada seal kokku targa Tuglasega, kelle nimi ju kui mitte maailmakuulus, siis Eestimaal ometi kõikjal au sees on, sealhulgas kindlasti ka siinsamas metsas. Seepärast palun ma teil, tundmatu teravahambuline olevus, mind säästa ja oma lõugade vahelt vabaks lasta, sest ei kõlba ometi pureda ja järada meest, kes õige pea Tuglase enesega kohtuda kavatseb, et saada meie kirjameeste kuninga käest verivärske Looming, mis on paksult täis haritud inimestele mõnu valmistavaid uudisjutte ja kõige euroopalikumat luulet. Kui teie kõrgeaususel peaks huvi olema, siis võin ma Tuglaselt teilegi ühe eksemplari paluda, sest mina olen täiesti veendunud, et ehkki teie elate sügavas metsas ja teie küüned on küünrapikkused, olete te peenetundeline isand, kes kõrgest kultuurist lugu oskab pidada. Seepärast anun mina teid veel üks kord, lõdvendage pisut oma haaret, eriti sealt minu kintsude juurest, samuti vasaku kaenla alt, ja kui ma oma palvetega tüütuks ei muutu, siis ka kannikate vahelt – andke andeks, olen vastava kehaosa prantsuskeelse nimetuse ähmiga unustanud ja kõnelen seetõttu maarahva kombel. Kui ma teile läbematu tundun, siis on see ainult sellepärast, et mina võimalikult ruttu tahan targa Tuglase juurde jõuda, sest nii auväärset inimest nagu Loomingu toimetaja ei sobi ometi oodata lasta. Seega – kas te nüüd ehk päästaks mu valla ega näriks mind rohkem, sest mul on kole valus ja pealegi ma ei või Tuglase juurde minna pooleldi ära sööduna, kuna Werneri kohvikusse lubatakse sisse vaid neid, kes ise söövad ja kohvi joovad, aga mitte neid, keda teised söövad ja rüüpavad.”

Nii vestles Ninamees võimalikult viisakaks ning taktitundeliseks jäädes kuuskedega terve öö ja teised rätsepad, kes kõikjal ümberringi kägaras sambla peal lebasid, kuulsid tema häält ja ehkki nad kõigist sõnadest aru ei saanud, jäi neile ometi kõrvu, et tihti mainitakse Tuglast ning jutt käib ka Werneri kohvikust ja Loomingust. Ning sellest tekkis neil kindel veendumus, et nende sõber Ninamees ongi juba Tartu linna välja jõudnud ja kõneleb nüüd pikalt-laialt Tuglasega, nagu see haritud inimestel kombeks. See rõõmustas neid väga, sest tähendas ju, et ka nemad ise vähemalt Tartu linna serva välja on jõudnud, kui nad oma kõrvaga saavad kuulda seda, mida Werneris räägitakse. Peagi läheb valgeks ja siis näevad nad kindla peale Kalevipoja kaunist kuju ja ülikooli peahoonet, mille vägevuse üle terve eesti rahvas õigustatult uhke on.

Ninamehe kõne aga aina kostis ja kostis ning kui algul räägiti tõepoolest palju Tuglasest ja Loomingust, siis mida hommikupoole, seda jampslikumaks vaese kuuskede vahele kiilutud nõelapiinaja jutt muutus, kuni viimaks ajas ta suust välja midagi säärast, mille kõrval puder ja kapsad doktori väitekirjana paistavad. Ei olnud sellel loral enam eesti keele kõlagi, pigem tuletas hirmsas valus piinleva rätsepa kõne meelde kassi näugumist, soku mökitamist ja hobuse hirnumist ühekorraga, aga teised rätsepad ei leidnud selles midagi imestamisväärset, vaid mõtlesid lugupidavalt, et nende sõber ja vend on hakanud targa Tuglasega ladina keeli rääkima, kui see just lausa muistne kreeka keel ei ole. Ja nad olid väga rõõmsad, et neil säärane tark seltsimees on, kes rätsepate soole tulevikus, kui ta veel Loomingu ka läbi on lugenud, palju au ja kuulsust toob.

Nii möödusid tunnid ja viimaks jõudis kätte aeg, mil päike oma nina silmapiiri tagant välja pistis ja esimeste kuldsete kiirtega meie palju kannatanud sünnimaad valgustas, nii et nüüd jätkus päevavalgust igale soovijale ning sünkmust mets muutus armsalt roheliseks ja kõik linnud hakkasid laulma. Rätsepad julgesid end jälle jalule ajada, nad kloppisid oma rõivastelt rohututte ja heinakõrsi ning nägid siis, et öisest jutuvadast kurnatud Ninamees seisab magusasse unne suikununa keset noori kuuski, aga päris tema lähedal istub pirakas pruunis kasukas isand ja sügab käpaga oma kõhtu.

Rätsepad kui peenemat sorti mehed, kelle elus siiamaani kõik pressraua ning nõelapadja ümber oli keerelnud ja kes lehmagi ainult kaugelt kaeda olid saanud, ei võinud hingestki aimata, et on kogemata kombel laanevalitseja karuoti enesega kokku sattunud. Nende õnneks oli mesikäpp heas tujus, sest tema kõht oli täis, kuna päntajalg oli veetnud terve öö lähedal asuval kaerapõllul magusat vilja koonu vahele kühveldades. Seetõttu ei kippunud ta ka nõelameistritele kallale, vaid silmitses neid pigem lahke ja uudishimuliku pilguga, sest selliseid untsantsakaid polnud tema silme ette varem sattunud.

Rätsepad aga, olles kindlad, et nende sõber ja teekaaslane Ninamees on öö otsa Tuglasega puid ja maid jaganud, ei kahelnud hetkekski, et karu ongi seesama üle ilma kuulus Loomingu toimetaja. Tõsi ta on, et ümbrus just Tartu linna ja Werneri kohviku moodi välja ei näinud, aga rätsepad olid kuulnud, et keset Taaralinna ka haljas Toomemägi asub, kus suurkooli tudengid käivad oma loengute vaheajal jumal Bacchust teenimas, nii et miks ei võinudki nad olla kogemata kombel just sinna õndsasse paika sattunud? Igatahes tegid nad metsaotile sügava kummarduse ja teine rätsep lausus hardalt:

„Ole tervitatud, oo tark Tuglas! Meie oleme lihtsad rätsepad, kes soode ja rabade tagant on asunud teele, et sinuga palgest palgesse kohtuda ja saada selle au osaliseks, et sa meile värske Loomingu müüd, nii et meiegi saaksime natuke euroopalist kultuuri nuusutada ja pääseksime igaveseks Kalja Pärtide ja Nalja Märtide labasest lobast. Sina oled vist meie ametivenna Ninamehega kõik tarvilikud jutud juba öö jooksul ära rääkinud, nii et ega meil suurt midagi lisada pole, kui ehk vaid seda, et meie tänast päeva igavesti meenutama jääme kui kõige hiilgavamat oma elus.”

Karu mõmises selle peale ja noogutas pead, mida rätsepad tõlgendasid kui head märki, ehkki nad küll mõminast endast silpigi ei mõistnud.

„Meie ei ole kahjuks nii haritud kui meie vanem kaaslane,” ütles kolmas rätsep vabandavalt käsi laiutades. „Meie ladina keel on üsna roostes, kuna meie seda kunagi õppinud ei ole, sest et peame palehigis päevad otsa nõela välgutama ja niiti pooleks hammustama, et enesele leiba ja leivakõrvast teenida. Nii ei ole meie võimelised kõike mõistma, mida sina, tark mees, meile öelda tahad. Aga sellest hoolimata kuulame sinu kõnet hea meelega ja katsume sellest ka õppust võtta ja edaspidi sinu juhatuse järgi elada.”

„Sedelgangus, sedelgangus,” lisas Sabamees, mille peale karu jällegi mörises, mis Sabamehele laia ja uhke naeratuse näole tõi, sest et ta enese meelest oli Tuglasega edukalt mõtteid vahetanud ja väikest viisi dispuutigi pidanud, nagu kaks filosoofi kunagi.

Samal ajal ärkas unest ka Ninamees ja avastas oma suureks rõõmuks, et ei viibigi tundmatu koletise lõugade vahel, vaid hoopis kuusetihnikus ja see märg asi, mis mööda tema ära torgitud sääri voolab, pole mitte veri, vaid üks teine jumala loodud vedelik. Lisaks märkas ta kohe ka oma sõpru, kes aupaklikult karuga kõnelesid, ja kuna teised rätsepad pruuni kasukaga elajat lugupidavalt Tuglaseks nimetasid, siis ei kahelnud ka Ninamees, et tema kaaslased on juhuslikult eesti kirjanduse paavstiga kokku juhtunud. Ka tema ei pannud sugugi imeks, et tark Tuglas mitte Werneris kohvitassi taga ei istu, vaid keset kanarbikku pikutab, sest teadis, et Tuglas on ka teada-tuntud rännumees, kes on käinud isegi Itaalias Vesuuvi tuldpurskavas kraatris ja sealt hõõguva kivitüki seljas Kuu peale lennanud, kust ta hiljem omaenese juukseid pidi jälle alla Tartusse ronis. Ninamees kahlas kuuskede keskelt välja ja tõttas teiste juurde, mispeale karu oma koonu uue tulija poole pööras ja urises.

„Küll on hea, et sa üles ärkasid,” lausus neljas rätsep. „Meie oleme Tuglase-isandaga küll juba pikad jutud maha rääkinud ja nii palju tarkust kuulnud, et meie võiksime nüüd iga kell koolmeistritena tööd leida, aga kahjuks ei saa meie ühestki Loomingu-taadi sõnast aru, kuna tema suvatseb meiega ladina keeles rääkida. Ole hea mees, võta jutujärg üle, sina saad vaimuinimestega suhtlemisega hõlpsamalt hakkama.”

Karu mõmises jälle ja Ninamees, kes ei söandanud oma sõpradele tunnistada, et temagi nendest häälitsustest mõhkugi ei taipa, noogutas tõsiselt ja lausus:

„Auväärne Tuglas, suur rõõm ja au on sinuga juttu puhuda ning kõigele, mida sa ütled, kirjutan mina kahe käega alla! Aga meie ei taha sind kaua tülitada, sest kujutame hästi ette, millist hoolt ja vaeva nõuab Loomingu toimetamine, et see ikka piisavalt kõrgel tasemel oleks ja meie noorele haritlaskonnale häbi ei teeks. Sellepärast ei pea sina mitte meie peale oma kallist aega raiskama – anna meile vaid värske Looming, et me saaksime seda võimalikult kiiresti lugema hakata, tõrjuda rumalust ja kümmelda tarkuses.”

„Pane siia kilumannergu sisse!” sõnas Sabamees, aga enne kui karu selle peale midagi lausuda jõudis, tulid puude vahelt lagedale tema pojad, kolm väikest päntajalga, sest et rätsepate vestluskaaslane mitte karuisand, vaid hoopis emakaru oli. Pojad tegid nõelakrahve märgates imestunud häält ja emakaru mörises neile rahustavalt vastu, andes sedasi märku, et seitse mehikest karudele sugugi kardetavad pole ja pojad võivad tulla rahumeeli veidraid külalisi nuuskima.

„Kes need veel on?” küsis kuues rätsep. „Nad on väga Tuglase moodi, ainult pisemad. Ja kasukad on neil ka justkui ühest ja samast nõelasilmast tulnud, küllap on neil kõigil üks ja seesama õmbleja.”

„Need on kahtlemata kuulsad nooreestlased,” ütles Ninamees. „Eks te kuulnud ju, mida nad laususid!”

„Kuulsime küll, aga ei mõistnud tuhkagi,” vastas viies rätsep. „Kas see on jälle ladina keel või sedapuhku hoopis prantsuse?”

„Ei see ega teine,” kostis Ninamees tähtsalt kulmu kortsutades. „Kuidas te ometi nii totrad olete, et Johannes Aaviku ilmakuulsat keeleuuendust ära ei tunne! Selle eesmärgiks ongi ju anda eesti keelele nõnda kaunis kõla, et see ka haritud võõramaalasele meeldiv kuulata oleks ja ojakese vulina, aga mitte varese kraaksumise sarnane ei tunduks, nagu seda tihtipeale on meie praegune, pimedast orjaajast pärit abitu kõnepruuk. Tõepoolest, mina hakkan juba muretsema, kas mitte Loomingu lugemine teile üle jõu ei käi, kui te isegi nii lihtsaid asju ära ei taba!”

Selle valju noomituse peale, mille peale mõni umbsema mõistusega mees oleks nina norgu lasknud, ajasid õpihimulised rätsepad, vastuoksa, kõrvad kikki ja katsusid aru saada, mida nooreestlased omavahel ning Tuglasega räägivad. Juba hakkaski neile tunduma, et nad mõistmisele päris lähedal on, juba näis neile, et emakaru mörin ja poegade vääksumine neile kohe-kohe suuri ja igavesi tõdesid õpetab, kui karudel viimaks rätsepate seltskonnast villand sai ja kõht jälle pilli lööma hakkas. Emakaru heitis küll seitsmele niidivenitajalegi hindava pilgu, aga pidas seda suutäit siiski liialt lahjaks ja kondiseks, nii et ta pojad sappa võttis ja hoopis mesitarusid rüüstama kõndis.

„Oota, oota!” hüüdis Sabamees. „Kuhu sa lähed, vanamees! Meie pole ju veel sinu käest Loomingut saanud osta ja kilumannerg on alles puhta tühi!” Aga karu ei hoolinud tema etteheidetest, möirgas ainult korra hüvastijätuks ja juba ta võsa vahele kadunud oligi, koos oma paterdavate poegadega.

„Nüüd oleme meie küll lõhkise küna ees,” ütles teine rätsep murelikult. „Tark Tuglas ei müünudki meile Loomingut. Mida me, vaesed mehed, nüüd küll peale hakkame! Kogu meie vapper rännak on nurja läinud! Oh me õnnetud!”

„Ei ole tarvis halada,” lausus Ninamees. „Eks Tuglasel ole omad käigud, sest eks eesti kirjanikud vaja karjatamist ning Loomingu käsikirjad pidevat lihvimist, kuni nad on sama ilusad ja klaarid kui vasikasilmad. Seepärast häbi sellele, kes tarka meest peatada püüab, samal ajal kui teda ehk kusagil ootab Gustav Suits! Nurjunud pole aga meie teekond mitte, sest ehkki meie küll Loomingut saagiks ei saanud, oli meil ometi au targa Tuglasega pikalt juttu ajada ning on päris kindel, et säärane mõttevahetus elava klassikuga mõjub arendavamalt kui tosina ajakirja lugemine. Peale selle viis õnnelik saatus meid kokku ka nooreestlastega, kes meisse samuti väga sõbralikult suhtusid, tundes meis kindla peale ära mehed, kes tarkust kullakoormast ülemaks tunnistavad. Tõesti-tõesti, ainult õige pisut jäi puudu, et meid siinsamas metsas kirjanikkude liitu vastu oleks võetud! Seepärast võime end igas mõttes võidumeesteks pidada, kes nüüdsest ärateenitult Eestimaa vaimurahva parimate poegade hulgas seisavad.”

„Aga kilumannerg on ometi tühi,” kordas Sabamees oma kurtmist. „Meie satume ju ilmarahva naeruks, kui tühja mannerguga koju tagasi läheme.”

„Seda, et mannerg on tühi, ei pea ju keegi teada saama,” õpetas Ninamees. „Ainult harimata inimene arvab, et teadmised nisujahu või kuivatatud herneste sarnased on, millega pütte ja padasid tuleb täita. Tõsi ta on, et Loomingut meil mannergus pole, aga ta on meil pealuu sees ja sügaval südames. Sellepärast võime meie lihtrahvale väga hästi ka öelda, et Looming seal mannergus on, ja see pole mitte vale, vaid üksnes asjade seletamine säärasel viisil, et ka tumedad inimloomad midagi mõikaksid. Kas saate minu keerulisest mõttekäigust aru?”

Teised rätsepad ei tahtnud tunnistada, et nad mõhkugi aru ei saa, aga olid sellega väga nõus, et lolli lihtrahva ninapidi vedamine mingi patt ei ole. Nii jõudsidki nad tagasi koju rõõmsa uudisega, et neil on targa Tuglase käest ostetud Looming kilumannergus, mida nad siis kõrgel pea kohal hoides läbi kõikide uulitsate kandsid justkui loorberipärga ja viimaks oma tarre aukohale, grammofoni ja kummipuu vahele paigutasid.

Sellest ajast saati peeti seitset rätsepat kodukandis suure au sees. Keegi ei kippunud kilumannergu sisse kaema, sest inimesed arvasid, et Loomingu lugemine neile nagunii üle jõu käib, eriti veel kui seal sihukesed sõnad sees seisavad nagu „sedelgangus”, mida Sabamees kõikjal korrutada armastas. Lihtrahvas leppis meelsasti Kalja Pärdi ja Nalja Märdi lõputute toimetamistega ja luges sellele lisaks veel ka põnevat uudisjuttu röövel Rinaldo Rinaldiinist. Samas oli kõigil hea meel, et nende külas seitse nii tarka meest elab, kelle jaoks Loomingu lugemine käkitegu on, kes on näinud oma ihusilmaga tarka Tuglast ja kellega kuulsad nooreestlased on sama lähedased nagu ühe käe sõrmed. Vallavalitsusse rätsepaid küll ei valitud ja ühtegi äriühingusse ei kutsutud, sest arvati, et ega nii haritud mehed igavast argielust ega labasest mammonast lugu pea, aga kui mõni kohalik vanamoor sai saja-aastaseks ja selle piduliku sündmuse tähistamiseks uhke koosolek korraldati, siis pandi rätsepad kui muusade poolt suudeldud alati esimesse ritta istuma, mis oli neile suur, aga igati välja teenitud au. Ja kilumannerg toodi ka sellistel puhkudel kohale, seati piimapuki otsa ning ehiti meelespealilledega.