Toomas Raudam: „Kaarli pildiraamat”.
EKSA, 2021. 272 lk.
Elu mõte on nalja teha ja õuna süüa, ütlevad klassikud. Vahel saavad õunad muidugi otsa, kevadeks, keldrist. Enne kui tulevad uued. Siis on aega igatseda. Kuni neid on jälle nii lõpmata palju, kõik korraga kohal, kuidagi ei jõua igaüht lugupidavalt pihus hoida – ääretu küllus, valgus, vaikus. Siis saab mõnda aega päris rahulikult õuna süüa. Kuni nad jällegi otsa saavad. Ja tuleb jälle oodata. See on üks imeliselt toetav ring. Väga usaldusväärse rütmiga.
Vahel aga saab otsa see osa inimeses, mis jaksab nalja teha. See on pisut kõhedam kui õunte otsasaamine kevadel, võib kahtlustada. Igatseda võib muidugi ka nalja, igatseda nagu õuna, aga kas sellest ka tolku on, ei tea vist keegi öelda.
Vahel juhtub, et kui inimene ei oska enam nalja teha, õpib ta tegema midagi veel paremat. Ons midagi veel paremat üldse, võiks ju küsida. Ei, muidugi ei ole, aga no siiski.
Kui inimene enam nalja teha ei oska, aga ära veel ei sure, peab ta leidma mõne muu viisi, kuidas taluda ilma ja inimeste jõletut jõhkrust, muidu on ju võimatu elada. Mõni hakkab nägema ilmas ja inimestes ilu, ootamatut, põhjendamatut, juhmistavalt kütkestavat. Seesugust, mida ei sünni patta panna, mida ei anna lahti võtta lõuajooneks ja puusajooneks, kõnnakuks ja terekäeks, mis pageb näpu alt nagu meri, kui kurttumma jalgratturit enam ei tule („surmatõbise, kuid elegantse ratturi aeg on igaveseks läbi”, lk 219), aga ometi ei kao kuskile. Teeb elusuuruse nalja.
Tahetakse siin nüüd nali ja ilu äravahetamiseni segi ajada? Kuidas see kedagi kaitsta võiks?
Võib-olla tahetaksegi.
Ilu päästab maailma, teame ammugi. Vaevalt pääseb mõni kohtumisest vürst Mõškiniga selle teadmisega pihta saamata. Siledamalt nahalt muidugi pudeneb seesugune pihtasaamine sõbralikult maha ja koperdab oma teed, aga krobelisema naha vahele võib endale vargsi pesa teha, ja kui juhtub kohtama päris ilma nahata olevust, võib sama soojaga otse verre tuisata. Nii-öelda.
See, millel on jõudu päästa, ei saa ilmselt olla kuldlõikesse mõõdetud täius, taoline kipub pigem hukutama ilma ja inimesi, see nad õieti jõhkraks teebki, ajab üksteist kiusama, tühistama, aeglaselt tapma. Päästab üks teine ilu, seesama, mis naljast õieti ei erine, see, mis vaatab vastu kõigilt „Kaarli pildiraamatu” piltidelt. Toomas Raudami kirjutatud piltidelt ja Andres Hioni fotodelt, mis kirjutatut kommenteerivad. Vanaldased või muidu mittestandardsed inimesed kohmetutes vatijoppides ja kampsikutes, mõnes vaprasti kodustatud nurgakeses või kesk labaselt närust linnaruumi, mis mitte ainult ei arvesta vanainimesega, vaid ei arvesta inimesega üldse, kõledas kõrbes. Ja ometi pole ükski neist piltidest lohutu. Kõik on kirkad. Kuidas on selline asi võimalik?
Raudami lause on võrratult naljakas. Ja seejuures otsekui täiesti vaba kirjutavale inimesele nii omasest põhjatust ebakindlusest, mis pahatihti kipub väljenduma jonnakas lõbususes. Lõbus kirjanik on tihtilugu väga tüütu. „Ka Lennart olevat lihtne olnud. Kuid teisiti – mitmuslikumalt. Mida teevad lihtsad inimesed? Nutavad. Mida teeb president? Nutab. Mida teeb Kaarel? Nutab. Kui ei nutaks, inimene ei oleks.” (Lk 237.) Lõbus kirjanik on harva naljakas ja veel harvem on ta hea seltskond. Raudam ei ole lõbus. „Kaarli pildiraamatus” ei oleks nagu kriipsuvõrragi kibedust, mida peaks muudkui peitu lükkama, ära varjama, üle kirjutama. Tehakse nalja, aga mitte kunagi nõrgema arvel. Nali on siin justkui elusolemises endas, küüru ja kaktusega, aukliku pea ja vanaema-klaveriga. Elusuurune nali, seesama.
„Kaarel on õppinud klaverit enda järel tirima, nii et keegi seda tähele ei pane. Ta ei saa teisiti, kui peab igale poole, kuhu ta läheb, klaveri endaga kaasa võtma. Klaveril on all hästi õlitatud väikesed kollased rattad, mis ei muuda üle kivide sõitu mitte küll kergeks, kuid teevad selle igal juhul võimalikuks. Teed klaver ei katkesta. Peale kivide, jämeda kruusa ja lihtsalt liiva tuleb ette ka kände. Kännud on inimesed. Nad tõstavad klaverikaane üles, löövad mõnd juhuslikku klahvi ja ütlevad: „Kuule, Kaarel, klaver on ju häälest ära, mis tast tühjast vead!” Taoliste eest peab Kaarel hoiduma. Klaver võib olla ja on raske, raske nagu teerull, aga hääles peab ta olema.” (Lk 131.)
„Kaarli pildiraamat” on õieti minu esimene Raudam, aga ometi on juba viiendast leheküljest tunne, nagu oleksin jalutama sattunud väga vana sõbraga, keda segastel asjaoludel pole palju aastaid näinud ja kes on kummatigi täiesti oma. „Aja jooksul oli temast saanud linna kõige lahkem, raskusteta inimhinge uksi lahti murdev miilits.” (Lk 123.) Tähendab, pole inimest palju aastaid näinud, esimesed sammud on õige kõhklevad, esimesi lauseid loen mitu korda, küsin üle, kas ikka sain õigesti aru, kuidas saab olla, et kõik lennult nii selge on, aga juba õige varsti lepin, et nojah, mis need aastad, kui inimene on mõnes sügavamas kihis päris oma, siis kuhu see ikka kaob. Kui huumorimeel on kellegagi üsna ühesuguseks küpsenud, siis pääseb väga väheste liigutustega hoobilt sinna, kus ongi tore ja kerge, isegi väga valusa aja kiuste. Ja eriti kergesti pääsebki sinna toredasse ehk nimelt nende väga vanade sõpradega, keda pole ammu näinud, hulga kergemini kui nendega, kes neil päevil elus igati kohal, kes tõesti lähedased. Võib-olla sellepärast, et kellegagi, keda nagunii ammu näinud ei ole, ei ole eriti midagi kaotada. Et kui selgub, et me ei haaku enam üldse, mis seal ikka, mis sellest ikka sõltub. „Kinost tulles – jooksis parajasti üks Jugoslaavia partisanifilm, mille nime ja sisu ta kohe unustas – avastas Kaarel raekella all eile täpselt samas kohas ja samal kellaajal pähe karanud pildi. Pilt polnud kestnud kauem kui sekundi ja oli sõnatu, kuid lebas nüüd täies suuruses tänaval. Kaarel kummardas ja korjas pildi üles.” (Lk 74.) Lodi on äsja tõrvatud, lõhnab jumalikult. Sõber küsib kahtlustavalt, et ei tea, kas tõesti täna, torkab sõrme vastu. Sõrmeotsa jääb oivaline tume plekk. Päike on alles kevadine, ei tee veel kriipsuvõrdki liiga, ainult hellitab, tõrv lõhnab, oleme nagu täiesti väljaspool aega, täiesti määratlemata vanuses, üksteist või kakskümmend seitse või kolmkümmend kuus või seitsekümmend neli, kes oskaks öelda. „Kelder oli vana, küüruga, mida suvel katsid nõgesepuhmad ja vaarikad.” (Lk 108.)
Aga kuidas saab huumorimeel olla üsna ühesuguseks küpsenud raamatuga, mida inimene varem lugenud ei ole, autoriga, keda varem lugenud ei ole? Ehk me oleme siis lugenud samu raamatuid, mina ja see raamat. See raamat on lugenud neidsamu raamatuid, mida minagi, küllap nii. Ja aeg-ajalt annab sellest nii väga selgesti märku, et hoobilt olemegi vanad sõbrad.
„Jah, see või too lõik on sealt või mõnest teisest kohast võetud, kuid see on mul aidanud oma lugu lõpuni jutustada. See ei ole niisama maailma kokkukleepimine või vastutustundetu ükstaspuha mille liitmine millegi otsa, vaid on tunnistus sellest, et inimesed aitavad üksteist.” Nii seletab Toomas Raudam ise intervjuus Sven Vabarile üheksateist aastat tagasi siinsamas[1] ja seda tunnistust on väga kerge uskuda. On see ju üldse ainus põhjus raamatut lugeda või seda kirjutada – sedasi oleme korraks teise inimesega ühes ajas ja ruumis koos ja saame üksteist kuidagi aidata. Ja muidugi, mida kihilisemalt meil ühist pinda on, seda kihilisemalt üksteist aidata saame. Ja ühine pind ehitub kõigest, mida me koos lugenud oleme.
„Kaarli pildiraamat” on hakatuseks lugenud Diane Arbuse fotosid ja jutustab neid ümber, eelmänguna, sisukorras viitamata palas „Üheksa pilti”. Õieti jutustab ta neidsamu pilte ümber väga mitu korda, teisteski palades, ajab muude piltidega segi, varieerib, kaugeneb, mängib erinevate helistikega. Pildiraamatus on kolmkümmend üks fragmenti Kaarli elust, igaüks otsekui oma pildikujulisest esimesest lausest välja kasvatatud, nagu parajasti hoogu on, kahest reast neljateistkümne leheküljeni. Piltidel elavad inimesed on väga Kaarli ja lugeja moodi. Igaühel neist on mõni küür või kuues varvas, jalad puudu või liiga pikad, pilk liiga tõsine, nahk liiga õhuke, hääl liiga hele. Teine-olemine on Arbuse ajal, 1960-ndatel (kõige tolle aastakümnega seostuva vabadusejutu kiuste) veel vägagi stigma, peitu lükatud, juba pildiletulek ise on punk õigupoolest. Ja seesuguste piltide tegemine. On mõneti ikka veel. Ei ole ju nii, nagu oleks kirjandus ajast aega ja ikka alati tegelenud nõrgema toetamisega, nõrkuste väljajoonistamisega, mittesobituva olemise legitimeerimisega. Inimsuhete argisest jõhkrusest on alati kirjutatud, jah, aga pigem ikka mõne taolise perspektiivist, kes on juba üle, saab juba hakkama, kellel on juba hääl. Olgugi et tihtilugu kirjeldatakse inimese kannatusi sobimatusel ühiskondliku masinavärgi ebainimlike ootustega, vabaks ei pääseta neist ootustest ometi peaaegu kunagi. „Kust võtta vett, kui oled Kaarel, kui oled kõrb?” (Lk 254.) On ehk võimalik kirjutada ootustele mittevastamise ala kuidagi avaramaks, aga ootustest päriselt mööda minna me hästi ei saa, selle traditsiooni sees, kirjakultuuris. Kuigi nii väga tahaks.
Tahaks lugeda, kuidas on olla nõrk, kõver ja vaba.
„Kaarli pildiraamat” aeg-ajalt justkui oskaks nõnda kirjutada. Oleks nagu täitsa vaba teatavast lahedusvõistlusest, mis kunstitegu alati kummitab. Ikka tahetakse olla tugev ja ilus ja kambas ja seejuures kuidagi lahedalt, nagu nii muuseas, aga tingimata. „Kaarli pildiraamat” vähemalt aeg-ajalt nagu ei tahakski. Ongi küürakas ja kääbus ja harjunud raskepäraseks pidamisega, olgugi et kirjutab nii kergelt, nii kergelt, kõnnib peaaegu õhus, mitte ülemäära kõrgel, nii pool sentimeetrit ehk, aga pidevalt, kõhklematult, jalad ei puuduta põrandat, läheb välja, õue, külla, teise tuppa, paneb kirja selle, mis ta nägi enne uinumist. Võib-olla niiviisi inimene pääsebki.
[1] S. Vabar, Lugude vahel on lõhe – see on surm. „Looming” 2003, nr 5, lk 760.
Lisa kommentaar