Venda Sõelsepp: „Kolõma – kole maa”.
Koostanud ja kommenteerinud Jüri Kaldmaa.
EKSA, 2021. 391 lk.

Venda Sõelsepa nime teadsin juba 1960. aastate lõpust, kui olin hoolas ajakirja „Pioneer” lugeja ning Sõelsepp seal õige tihti lasteluulet avaldas. Hilisemad lugejakontaktid jäid aga – paraku-paraku – õige napiks. Lastekirjandusest olin varsti välja kasvanud ja tema täiskasvanutele mõeldud luulevihikud ilmusid suurte vaheaegadega ning pälvisid avalikkuses tagasihoidlikku tähelepanu. Iseseisvuse taastamise aja­järgul Sõelsepa nimi siin-seal küll vilksatas ning vähemasti „Loomingus” ilmunud laagrinovelle ma lugesin, kuid suure hulga sarnaste kirjatükkide massi hulka hajusid tookord needki. Niisiis jäi Sõelsepp mu silmis kuni oma elu lõpuni – aga kardan, et ma ei ole ainus – nende tagasihoidlike ja suhteliselt vähe avaldanud kirjameeste hulka, kelle nimi ja olemasolu oli küll teada, kuid kelle saavutuste hulgast oleks olnud korrapealt raske midagi konkreetset meenutada. Pärast surma taoliste kirjanike kuulsus ja tuntus enamasti ei suurene, pigem vastupidi.

Ühe erandiga – kui ei tule kusagilt keegi, kes… Ilma selliste „kes’ideta” ei teaks me tänapäeval ilmselt mitte kuigi palju näiteks Jaan Oksast, Marie Heibergist, Ilmi Kollast ja paljudest teistestki. Venda Sõelsepa varjusurmast üles ärataja on Jüri Kaldmaa.

Kaldmaa kirjutab järelsõnas, et tema jõudmine Sõelsepani toimus võrdlemisi juhuslikult – tema isa Harry Kaldmaa oli istunud represseerituna kinni Kolõma laagrites ning soovides sellest isa elu­perioodist rohkem teada saada jõudiski ta teise kolõmalase Venda Sõelsepani. Venda Sõelsepp oli ajavahemikul 1989–2004 kirjutanud oma vangilaagri- ja asumis­ajast üsna palju, kuid kõik see oli laiali omaaegses perioodikas. Sajandivahetuse paiku pani Sõelsepp küll oma toonastest töödest kokku kogumiku, kuid jõudnud järeldusele, et ei leia sellele kirjastajat, jäi valik käsikirja ning Kaldmaa leidis selle Kirjandusmuuseumis Sõelsepa pärijate poolt üle antud materjali hulgast.

Sõelsepa käsikiri saigi nüüd ilmunud Kolõma-raamatu aluseks, kuid Kaldmaa otsustas sellele liita veel teisigi sama teemat puudutavaid kirjutisi, nii varem trüki­valgust näinud kui ka üldse avaldamata materjale. Kaldmaa on ka Sõelsepa algse käsikirja ümber komponeerinud. Ta on kirjutised reastanud kronoloogilises järje­korras ning sättinud nad peatükkidesse vastavalt sellele, kus Sõelsepp vahialusena parajasti viibis. Esimeses osas on juttu vangi­tappidest: arreteerimisest Haapsalus kuni jõudmiseni Kolõma laagrite oblasti keskusesse Magadani. Teine osa räägib esimesest kinnipidamiskohast Marina Raskova nimelises laagris Kolõma ülemjooksul 512 kilomeetri kaugusel Magadanist jne.

Sellisel moel kujuneb Sõelsepa eri aegadel ilmunud üksikkirjutistest midagi, mis meenutab lineaarset mälestusteraamatut, ei ole seda päriselt, ent võimaldab lugejal saada Sõelsepa saatusekäigust ja laagrielust üsna hea ülevaate. Eraldi osutamist väärib, et segamini on meenutuskillud ja omaeluloolised novellid, milles nii mitmeski on peategelase nimi ära vahetatud, sündmused aga (eeldatavasti) autori endaga toimunud. Tänapäeval, kui näeme sageli ilukirjandusliku fiktsiooni ja memuaristika kõikvõimalikul kombel segunemisest, on see üpriski tähelepanuväärne.

Teinekord kipub isegi teoreetilistes kirjutistes otseste mälestuste ja omaelu­loolise ilukirjanduse vaheline piir hägustuma. Nii võiks Sõelsepa kogumik olla mõnele teemasse süveneda soovivale uurijale väärtuslik allikas, kust ammutada representatiivseid tekstinäiteid selle kohta, kuidas mälestuste ja ilukirjanduse kirjutamis­laad teineteisest erineb. Autor ja tema käekiri on mõlemal puhul sama, kuid vahe meenutusliku ja ilukirjandusliku teksti vahel siiski selgelt äratuntav.

Üks asi, mis kohe silma torkab, on see, et ilukirjanduse, eriti novelli puhul keskendutakse enamasti ühele konkreetsele üksikjuhtumile, mis üldisest foonist esile tõuseb. Ekspositsioonis avatakse mõistagi ka tausta, kuid oluline osa loo mahust läheb juhtumi enese kirjeldamisele. Teadagi pole see Sõelsepa omapära, vaid lähtub novelli žanrispetsiifikast. Kui piirduda laagriteemaga, näeme, et samasuguseid erakordseid juhtumeid rõhutavaid novelle on kirjutanud ka teised, võtkem või Jaan Krossi ja Raimond Kaugveri lühiproosa. Tõsi, Sõelsepp kirjeldab mõningates ajalehtedele kirjutatud mälestuslugudes samuti tavapäratuid juhtumeid, kuid neis on – selline mulje mulle vähemasti jäi – igapäevase laagrielu rutiini kujutamisel siiski tunduvalt suurem, isegi määrav osa.

Ma ei peatuks novellile loomupäraselt huvi pakkuvatel harukordsetel episoodidel nii pikalt, kui mulle ei tunduks, et neis sageli fookusesse võetud erand­juhtumite põhjal hakkab laiemas üldsuses, eriti nende hulgas, kel ei saagi toonaste aegadega mingeid isiklikke suhteid olla, tekkima arusaam, et Nõukogude vangilaagritest sai võrdlemisi kergesti elu säilitades läbi tulla, kui sul vaid nuppu oli. Seesugune suhtumine on jõudnud juba mitmesse kerge­kaalulisemasse ajaloolisse romaanigi, mida mul on olnud juhus viimastel aastatel lugeda. Nende tegelastele on vangilaagri-aastad mütsiga lüüa, mis on minu meelest kergemeelsevõitu suhtumine.

Mõneti üllatuslikult leidsin Sõelsepaltki ühe taolise kirjakoha, ehkki tema rõhutab just vastupidise vaatepunkti vajalikkust. Tegemist on algselt ajakirjas „Akadeemia” ilmunud arvustusega, mille Sõelsepp avaldas 1991. aastal, pärast seda, kui äsja oli eestikeelses tõlkes välja tulnud Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi” viimane köide: „Solženitsõn näeb ja näitab, üheainsa kindla eesmärgiga, ainult asja tuuma. Ka kõige süngemas Kolõma laagri­öös olid omad heledamad momendid. Sest vastasel juhul ei oleks ükski suutnud sealt elavana välja tulla.” (Lk 345–346.) Küsimus on muidugi Solženitsõni teksti spetsiifikas, mida Sõelsepp, nagu arvustus ka näitab, üldjoontes väga hästi mõistab. Sääraseid tõsiseid ülevaateteoseid peabki kergematest juhtumitest rääkiv ilukirjan­dus tasakaalustama. Aga kindlasti ka vastu­pidi; mõlemal on oma osa.

Öeldu illustreerimiseks sobib vahest kõige paremini kunagi „Lääne Elus” järje­jutuna ilmunud novell „Number M2-384 puhkepäev”. Selle alguses kirjeldatakse laagris kujunenud olukorda, kus kahe sadistliku laagrivalvuri suva järgi venitatakse igahommikust ja -õhtust rivistust nii, et kõigil vahialustel kästakse ühekaupa ette vuristada oma nimi, karistuse paragrahv ja isikliku toimiku number, mille järel siis valvurid, esiteks vahialuse nime moonutades ja sellest rõvedaid teisendeid moodustades – eriti hea on seda teha mittevene nimedega – enda meelest nalja viskavad, ning seejärel igaühe isiku­kaardi ühest kastikesest teise tõstavad. Kogu mõnitav tseremoonia võtab vangide puhkeajast ära tunni või enam. Nõnda on see kõnealuste valvurite valvekordade ajal käinud juba pikemat aega. Novelli tegevus toimub päeval, kui loo peategelasel Heino Tühermäel on vaba päev ja ta püüab seda veeta nii, et tema liikumisi ei märgataks ja teda mõnele „vabatahtlikule” tööle ei sunnitaks. Esiotsa läheb õnneks, kuid päeva keskel satub ta hajameelsuse tõttu vastakuti ühega noist kahest sadistlikust vahist. Kohe algab pikk ilkumine ning Heino sunnitakse valvurite vahiputka põrandat pesema. Kuid selle järel tuleb pööre: valvur otsustab Heinot vaba päeva puhul kostitada hoopis kosutava boršiga ning hakkab uurima, miks tal, tšuhnaal, nii kummaline nimi on. Heino tõlgib nii enda kui ka paari teise eestlase nimed vene keelde ja põhjustab valvurile palju nalja. Peagi lastakse tal minna… Novell iseenesest on suurepärane ja näitab väga tabavalt inimese eripalgelisust. Ent kui ainult säära­seid jutte lugeda, võib võhikul kergesti mulje jääda, et seesuguseid situatsioone tuli vangide elus ette alatihti. Igahommikune-õhtune nimedega mõnitamine ja väärtusliku puhkeaja sihilik raiskamine ununevad sootuks. Just sellepärast ei ole mõistlik ignoreerida „Gulagi arhipelaagi” (ka Anne Applebaumi „Gulagi” jt) sarnaseid kuivi ja karme üldistusi.

Mis puutub aga raamatusse „Kolõma – kole maa” endasse, siis selles on kõrvuti nii ühte kui teist, kuna novellide vahele mahub ka dokumenteerivaid ülevaateid äärmuseni kurnavatest ja lohututest laagri­oludest, kus igasugune perspektiiv kipub kaduma. Just siin tuleb välja Kaldmaa koostamisprintsiibi eelis.

Jääb veel mainida kogumiku koostaja äärmiselt tõhusat tööd tekstide kommenteerimisel, milleks ta on muu hulgas läbi lugenud kogu materjali, mis Eestist pärit laagriasukad on hiljem Kolõma kohta kirjutanud. Ikka selleks, et Sõelsepa tekstides esinevat teistega võrrelda ja kokkuvõttes võimalikult objektiivset pilti anda. Tulemuseks on teos, tänu millele võib öelda, et nüüd on Venda Sõelsepp kindlalt meie kirjandus­lukku ja teadvusesse jäädvustatud.