Brigitta Davidjants: „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte”.
Loomingu Raamatukogu 2025, nr 10–11. 76 lk.
„Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” on jutukogu, mille lood räägivad autori lapsepõlvest 1990. aastate Tallinnas armeenia-eesti segaperes. Raamatul on mitu head omadust, mis teevad selle mõnusalt loetavaks ja ennustavad (või ehk peaks juba ütlema „seletavad”) lugejamenu: see on lühike, lõbus ja pakub äratundmisrõõmu. Kuigi toimub igasuguseid süngeid sündmusi, meenutatakse neid reipa absurdismiga. Nätsuputka tõepoolest plahvatab, see pole metafoor: kiosk lastakse keset ööd õhku, kui katusepakkuja on karistuseks teenusest keeldumise eest otsustanud oma tuttava äri likvideerida. Vähe sellest, inimesi ka sureb, nad lastakse maha, ja mitte ainult üks, vaid mitu. Ikkagi on tulemuseks üldtoonilt lustakas lugemine, autor ise ongi seda nimetanud naljaraamatuks.[1]
Ühtlasi on „Plahvatust nätsuputkas” juba tituleeritud „blogikirjanduseks”, olgugi et igati kiitvas kontekstis.[2] Tegu võiks olla ka mälestustega, kui pidada 1990. aastaid nii kaugeks minevikuks, et neist võib tõepoolest juba memuaare kirjutada. (Nii näib see olevat, hiljutine noortefilm „Fränk” kujutab eksootilise ajaloona koguni nullindaid!) Igatahes on nii blogid kui ka memuaristika loomu poolest heas kontaktis olmega, salvestavad ajastu ja argipäeva detaile. Davidjantsi tekstis leidub palju sellist, mille õiges vanuses ja õige taustaga lugejad ära tunnevad, ja seegi on kahtlemata üks raamatu tõmbenumbreid.
Mina oma jutustajale lähedase sünniaastaga esindangi seda sihtrühma. Tõsi, banaanid ega muusika ei ole minu elus kunagi nii olulised olnud. Küll aga tulevad tuttavad ette naljakalt pisikesed ja ometi nii maitsvad McDonaldsi hamburgerid, täiesti absurdne kõhnusekultus ja needsamad nätsuputkad. Veel enam, nii nagu siinse raamatu peategelane, olen minagi koos pinginaabriga tänavalt sente otsinud, just nimelt nätsu ostmiseks, ja esitanud müüjale täpselt sellesama palve: meil jääb viis senti puudu, kas äkki kuidagi saaks? Natuke üldistavamal tasandil tabas kümnesse märkus, et „aastal 1994 alternatiivikute ja meinstriimlaste teed naljalt ei ristunud” (lk 36). Olen mõelnud täpselt sedasama, nimelt et toona tundusid alternatiivkultuur ja peavool kuidagi rohkem lahus. Ei ole küll päris kindel, kas oligi nii või paistis kuhugi kuulumise peenmehaanika siis lihtsalt iseendale hirmus oluline, samas kui nüüd ei oska silm enam ilusate noorte inimeste juures tuvastada peeneid vahesid, mis võivad neile endile sama tähtsad olla.
Autor mainib intervjuus,[3] et senised üheksakümnendate kujutused tunduvad talle sageli lihtsustavad, stereotüpiseerivad. Võib tekkida küsimus, kas „Plahvatus nätsuputkas” ise siis ei stereotüpiseeri: kas juba pealkirjakujund ei taastooda arusaama üheksakümnendatest kui ühtpidi vaesest ja metsikust, teistpidi vabast ja lõbusast ajast? Minu meelest mõnevõrra taastoodab küll, reipast jutustamislaadist aimub suhtumist „olid ajad, aga ega me selle kätte ei surnud, läbi tulime”. Raha ei ole kellelgi, piir seadusliku ja ebaseadusliku vahel on ähmane, rikkad soomlased kasutavad hea meelega odava tööjõuna pisikeste nobedate näppudega Ida-Euroopa lapsi. Ette ma seda aga ei heida, igasugust traumat eitav no-nonsense kujutuslaad ongi üks raamatu võludest. Pealegi nüansseerivad seda teatavad nihestused.
Neist silmatorkavaim on see, et nagu minategelane sündmuste käigus avastab, eponüümse nätsuputka lasksid õhku „mu omad zemljak’id” (lk 20). Kõik kuritööd ja surmad seonduvad Eesti armeenia kogukonnaga, kuigi, nagu naerab minajutustaja isa, mingit armeenia maffiat küll olemas ei ole, need ju puha pisiärikad. Isast on nimelt kujunenud kohaliku armeenia kultuuriseltsi mootor ja tema korraldatud pühapäevakooli tulevad kokku nii õppejõud kui ka isehakanud mafioosod: „Nii nad tulid, kõik see kamp: kultuuritöötajad ja insenerid, endised kooperatiivkaupluste juhid ja ministeeriumi ametnikud. Ja kriminaalid, kes samuti end igal pühapäeval hämarasse pedagoogilisse instituuti truult kohale vedasid.” (Lk 23.)
See kõik meenutab teatud määral jutte väliseesti diasporaast, Rootsis, Kanadas ja USA-s asunud eesti majadest. Tõsi, kriminaalidest väliseesti mütoloogia pigem vaikib. Aga nii tuttavlikku mõrkjat heldimust tekitab see visand inimestest, keda võõral maal ühendab üksnes rahvuslik päritolu ja kodumaa, kuhu ei saa naasta (Davidjantsi kirjeldatud ajal Armeenia ja Aserbaidžaani vahelise Mägi-Karabahhi sõja tõttu). Ning märkamatult ongi ka seaduskuulekas eesti lugeja üle lipsanud teisele poole, sinna, kus toimetavad kultuuriseltsi murelapsed, salaviinaärikas Sassun ja putkasid õhku laskev Narek. Koos peategelase õppejõududest ema-isaga peab ta ohkama: mis meie omadest nüüd saab, Pikaro läheb jälle täitsa hulluks, tuleb kiirelt kirjutada ajalehte kommentaar ja teha avaldus, et armeenlased on rahumeelne rahvas (lk 20)!
Olgu kõigi nende äratundmistega, kuidas on, see pisike raamatuke on siiski kõvema käega kujundatud kui lihtsalt hajali päevikumärkmed, ajastumälestused või sissevaade vähemuskogukonna ellu. Pühendumusest kompositsioonile annab märku juba see, et midagi on raatsitud ka välja jätta: eespool viidatud naljaraamatu sõna kasutas autor põhjendades, miks on kogust välja jäänud tema hiljuti Tuglase auhinnaga pärjatud tõsisem novell „Vaikusesse”. Viimane puudutab samuti Armeenia teemat ja oleks lasknud end kuidagi teiste külge haakida küll, on aga hoopis teises tonaalsuses. Võib olla on see juhus, aga paistab hoolika orkestratsioonina, et kohe avaleheküljel tulevad üksteise järel mängu kõik raamatu tähtsamad motiivid: Tallinna vanalinn kui tegevuse toimumise paik, vanemad sugulased ja armeenia juured, lapsed ja lapsepõlv.
Tervikuks seobki raamatu laps olemise vaatlus. Muidugi, mälestused räägivad sageli just lapsepõlvest ning armastavad kirjeldada kadunud ajastuid. Viimastest aastatest meenub näiteks Juta Kivimäe „Suur tuba” (2021), samuti mälestuste žanriga külgnev ilukirjandusteos; et paralleel oleks täielik, saab ka seal rahvusteema linnukese kirja. Aga sellega võrreldes on Davidjantsi raamat eriti selgesti pühendatud laps olemisele kui asjale iseeneses, mitte ainult üheksakümnendatel, vaid ka praegu. Peatükid või lood on liigendatud ja pealkirjastatud teismeea tähtsamate motiivide kaupa: „Mõne kilo võiks ju alla võtta”, „Ära mine vara mehele!”, „Enne tuleb kellekski saada”. Minevik on raamistatud minategelase astumisega emarolli, sellega, kuidas asi paistab teiselt poolt. Kuidas on kodus töötada, kui lastel on parasjagu koolivaheaeg? Muidugi hirmus, mõistab minajutustaja, ja taipab äkki ootamatu selgusega, et tegelikult tema enda ema vist siiski ei lesinud, jalad seinal, sellal kui tüdruk vanaema-vanaisa juures käis – kõik ülejäänud lapsed olid ju kodus. „Ema ei käinud meiega kunagi ühelgi armeenia üritusel kaasas ja seegi kord oli ta samal ajal läinud külla hoopis oma emale. Alles hiljem sain aru, et ilmselt tahtis ta meist vahel puhata.” (Lk 24–25.) Mõned asjad on siiski ka teisiti, Balti keti asemel on nüüd skibidi toilet, tänapäeva teismeline püsib kangekaelselt kodus ega ilmuta mingit soovi öösiti õues kolada. Muide, suguvõsalood sobituvad sellesse kõigesse täiesti orgaaniliselt, oma sugulastega toime tulemine ja neist lõppematute lugude kuulmine on lapsepõlve ja nooruse lahutamatu osa.
Vahepealsest ajast ise laps olemise ja laste kasvatamise vahel ei hüpata vahest päris sõnagi lausumata üle, kirjeldatakse ka näiteks minategelase esimest abiellumist. Aga seegi saab külge lapselikkuse märgi, kuulub samuti kogu täiega lapsepõlve. Seitse aastat hiljem lahutatakse perekonnaseisuametis niimoodi itsitades, et ametnik nördinult kulmu kortsutab. „Päriselt täiskasvanuks saamisest”, näiteks tööst ja praegu toimiva pere loomisest, juttu ei ole. See ei puutu asjasse, raamatu teema on lapsepõlv – mitte ainult vahendina ajastu kujutamiseks, mitte ainult minategelase kujunemise loona, vaid lapsepõlv ise, lapsepõlv kui toores ja seikluslik aeg oma segaste uitamiste, süüdimatu pealehakkamise, suurte tunnete ja suure näljaga.
Teismeea teemal ja sama materjali pealt on Davidjants kirjutanud ka varem, diloogias „(Mitte just) armastuslugu” (2017) ja „Armastuseta” (2019). Nende samuti äratuntavalt omaelulooliste raamatute peategelaseks on algul põhikooliealine, siis keskkooliealine tütarlaps. Kattuvusi „Plahvatuse” ja diloogia vahel on palju: lisaks teismeea ängidele ja värvikalt esile tulevale ajastutaustale koguni ema, kes täpselt samas sõnastuses pahandab: „Jälle sul hakkavad need öised tuurid!” Samal ajal aga sobiks nende teoste võrdlus lausa koolitundi näiteks selle kohta, kui erinevaid tekste võib kirjutada ühe ja sama eluloolise materjali ainetel ning kui vähe ikkagi ütleb ilukirjandusteose kohta teadmine, et see on „autobiograafiliste sugemetega”.
Erinevusi on fookusse võetud valdkondades. Nagu pealkirjadestki näha, on „(Mitte just) armastusloo” ja „Armastuseta” põhiteemaks romantilised suhted, „Plahvatuses” asendavad seda kihti suguvõsalood ja romantikat ei puudutata üldse. Kõige suurem erinevus on aga jutustamise viisis. Diloogia on kirjutatud lihtsavõitu laadis, mis mõjus ennekõike noortekirjanduse tunnusena. Samas suunas juhatas muu hulgas kaanetekst, mis lubas, et möödunud aastakümnetest kõnelev lugu võiks olla huvitav ka tänastele viieteistaastastele. Arvustajate hinnangul oli lakooniline jutustamisstiil puudus: see mõjus monotoonselt,[4] trivialiseeris kujutatut ega andnud sõnumit piisavalt selgesti edasi,[5] ei lasknud ka tegelasi piisavalt mitmekülgse ja sügavana välja joonistada.[6] Teistpidi võiks niisugust rõhutatult neutraalset nullstiili näha ju ka teadliku valikuna „näidata ja mitte seletada” – anda ette punktiir, mille järgi lugeja ise mitmemõõtmelise maailma kokku paneb. Võib-olla oli nii üksmeelse hukkamõistu üks põhjusi just häälestumine noorteromaani registrile, mille valguses lihtsus mõjus lihtsustamisena.
Olgu sellega kuidas on,[7] nüüd on sama materjaliga ümber käidud hoopis teisiti. Kolmanda isiku asemel kirjutatakse esimeses isikus, jahedast neutraalsusest on loobutud, autobiograafilisus on justkui ausamalt esil (kuigi osaliselt on tegelastele ikka pandud kirjanduslikud varjunimed). See toob kaasa tunduvalt vabama ja lõbusama tulemuse. Nüüd, kus jutustaja enam ei varja, et räägib mitmekümne aasta tagusest iseendast, võib ta kirjeldatusse suhtuda märksa iroonilisemalt. Kolmandas isikus viieteistaastast Rebekat pidi vist ikka kuidagi nagu hoidma, võib-olla ka võimalikule viieteistaastasele lugejaskonnale mõeldes. Tema puhul hoidus autor piinliku hoolega sapistest märkustest. Seevastu iseenda kohta võib vabalt lajatada: „Kogu mu elu tiirleb kassettide ja raamatute ning ilmselgelt ka allavõtmise ümber.” (Lk 12.) Kuidas viimast saavutada – miks mitte viinerivõileibade ja maisihelveste dieediga!
Diloogia nappide lausete vahel luurasid minu jaoks lugejana ikkagi igasugused sünged võimalused. Nüüd on aga ette teada enam-vähem õnnelik lõpp. Dieedimõtted ununevad, kui silme ees terendab rikka sõbranna toitu täis külmkapp, ja „kauges tulevikus selgub, et ma siiski ei olegi nii loll” (lk 12). Kunagi tehtu, mõeldu, öeldu ei ole painete allikas, vaid paistab jutustajale valmistavat ennekõike suurt lusti. Laps on säilenõtke eluvorm, kuulutab raamat. Elusalt läbi tulla pole võimalik mitte ainult üheksakümnendatest, vaid ka laps olemisest (ja nagu aimamisi selgub, võib-olla koguni ema olemisest). Sellist kuulutust ongi tore ja julgustav lugeda.
[1] N-E. Nestor, B. Davidjants, On oluline, et ühiskonnas ei kõlaks ainult peavoolu hääl. ERR, 20. IV 2025.
[2] trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com, 24. IV 2025.
[3] N-E. Nestor, B. Davidjants, On oluline, et ühiskonnas ei kõlaks ainult peavoolu hääl.
[4] A. Teede, Palun paremaid noorteromaane! Vikerkaar 2018, nr 6, lk 99.
[5] S. Kartau, (Mitte just) armastuskiri ehk I Want to Believe. Värske Rõhk 2018, nr 54, lk 122–125.
[6] L. Porovart, Naised, seks ja kahtlused tüdrukute elus. Värske Rõhk 2019, nr 60, lk 104–108.
[7] Mõningaid etteheiteid esimesele romaanile on pareerinud ja teksti mitmemõttelisust kaitsnud Piret Karro, vt: Hüsteeriline tsensuur ja teisi feministide töövõtteid. Vikerkaar 2018, nr 9, lk 90–91.
Kuidas ma ära eksisin / Plahvatus nätsuputkas / Pühapäevakoolis / Matused
Lisa kommentaar