Tol talvel kontrollisin postkasti harva, keskeltläbi paar-kolm korda kuus. Ühel päeval tundsin, et lausa pean sinna vaatama. Võti krigises keerates nagu ikka, kast ise nihkus sel ajal kinnituste küljes pisut vasakule nagu alati. Uks avanes kerge plõksuga ja ainsa asjana nägin kastis väikest sedelit.

„Lõhkusin teie illusiooni. Helistage! Tulen ja teen korda.”

Lugesin teadet veel kord ja uurisin ka paberitüki tagakülge. Sinna oli üsna lohaka käekirjaga märgitud telefoninumber. Algul arvasin, et keegi teeb mu kulul nalja, ning pistsin üles tuppa toodud sedeli kingalusika hoidiku ja seina vahele. Mõne aja pärast võtsin selle jälle kätte ja lugesin uuesti. Midagi selles sõnumis oli, mis mulle rahu ei andnud. Kui mõtlesin paarile möödunud aastale, meenus päris mitu intsidenti, mida võiks pidada illusiooni purunemiseks. Aga et siin kellegi käsi mängus oli, tuli mõnevõrra üllatusena. Kes paberitüki jätnud persoon siis õigupoolest on? Kas ta ikka teadis, millisest illusioonist räägib? Ja kuidas ta sai olla sedavõrd veendunud, et tema selle lõhkus? Veelgi kahtlasem – kust ta teadis, et mu enda jaoks mõni seik üldse illusiooni purunemist tähendas? Sedagi ju avastasin alles täna, et võinuks tähendada. Järelikult on see keegi, kes tunneb mu käekäigu üle muret, kel on südametunnistus. Muidu ei jätaks keegi võõrasse postkasti oma telefoninumbrit säärase ausa ülestunnistusega. Ainult vähesed söandavad endalegi tunnistada, et on midagi lõhkunud, liiatigi siis veel teisele. Igatahes huvitas mind paberi jätnud isik juba vägagi – kuidas see juhtus, et ta oli tekitanud sideme enda ja minu vahele? Kuidas ta just minule üllatuslikku abi pakkus, ja veel asjas, mida paljud sedasorti kirja saajad eriti tõsiselt ei võtaks? Ta pidi teadma, et ma olen teistsugune. Ta hakkas mulle üha rohkem meeldima, olin juba hakanud omaks võtma kütkestava teadmatuse väikeseid aimatavaid virvendusi. Seda, kas üldse helistada, ma ei kaalunudki, murdsin pead vaid, millal. Tahtsin enne niivõrd erilist telefonikõnet viisakas välja näha, hoolimata sellest, et mind telefonis näha pole. Otsisin kapist puhtad riided ning ladistasin kaua duši all. Aimates, et tegemist on empaatilise, otsusekindla ning suhtlemisalti isiksusega, pidasin ülimalt tõenäoliseks, et ta võib küsida, mida täna teinud olen. Kaalusin, kas ta võiks uurida, millist teed olen äsja joonud. „Kibuvitsateed,” ütlesin endale ja kujutlesin, kuidas ta seda sõna kuuleb. Siis turgatas mulle pähe, et palju kõlavam oleks talle vastata, et jõin saialilleteed. Niisiis haarasingi hoopis saialillepurgi järele. Puistasin kollased laastud sõela ning valasin kruusi kuuma vett. Nüüd oli tarvis oodata, et tee veidi jahtuks. Ma ei tahtnud luisata, et olen seda juba maitsnud, tahtsin helistada nii, et mu huultel oleks päriselt kollaste õite lõhn. Olin otsustanud mulle kätte langenud mängu panna ilu ja pühendumuse, isegi kui tavatul viisil kontakteeruja osutukski naljaviskajaks ning teate tagamaades ei peituks ühtki sügavamat tähendust. Tee auras. Läksin tuppa ja kohendasin suure peegli ees välimust – silusin juukseid ja libistasin sõrmedega pluusi vaevu aimatavad voltimisjäljed veelgi siledamaks. Kastsin näpu huulepalsamisse ja määrisin seda aeglase liigutusega suule. Samal ajal läks mõte tundmatule. Huvitav, kas tema on oma paberi jätmisest saati arutlenud, kunas ma võiksin helistada? On ta äkki niisamuti keetnud hommikuti teed, kindlustades ausa jututeema juhuks, kui kuuleb helinat ning küsimust ta tegevuste ja joogieelistuste kohta. Võtsin köögilaualt telefoni ning toksisin numbrid nimetis­sõrmega sisse.

Kogusin julguse kokku ja helistasin. Kuulsin kõne ootel kuut kutsungit ning olin juba telefoni käest panemas, kui mulle vastati.

„Teie teenistuses,” öeldi mulle teretamise asemel. Seejärel kostis summutatud itsitamine ja puristamine. Olin hämmingus. „Teie teenistuses” kõlas väga hästi, kujutlesin juba, kuidas nappidest sõnadest areneb sisukas ja köitev vestlus. Aga mühaklik naer ajas mind segadusse.

„Tere. Kuuse 47 postkast. Jätsite paberi?” küsisin tõsiselt.

„Midagi ma ei jätnud,” ühmas vastaja. Seisin köögis kui välgust tabatu. Koos vees hulpivate saialillepudemetega keerles seal nüüd ka üks silmast kukkunud tilk. Nii lihtlabaselt ei saanud selline temp päädida, siin pidi olema midagi, mida ma kohe ei taibanud. Muidugi! Olin helistanud valele numbrile, olin selles kindel juba enne, kui esikust paberi üles otsisin. Astusin kaks võidukat sammu ja haarasin uuesti sedeli. Mu kullipilk tabas otsekohe number kolme kaheti mõistetavat ülaosa – see oli hoopis viis! Ma olin päästetud – mu sisetunde eluõigus koos saialilleteega. Tundsin nii suurt kergendust, et ahmisin äsja parajaks jahtunud tee kiirete sõõmudega alla. Seejärel läksin, sedel käes, tuppa peegli ette, et veenduda, kuidas üle pika aja endale vastu säran. Milline vedamine – õige numbrikombinatsioon näppude vahel, mu tundmatu ootab, mil ta saab kõnet vastu võttes öelda: „Lõpuks ometi!”, muidugi huvitub ta mu tänasest käekäigust, ehk räägin isegi number viie muutumisest kolmeks ja viieks tagasi. Kogu meeldiva ettevalmistuse käigus, mida tundmatuga kõneluseks tegin, hakkas mind kimbutama mure, kas ta ikka maldab mu reageerimist nii kaua oodata. Sestap kavatsesingi lähema poole tunni jooksul endast märku anda. Järsku helises uksekell. Muutusin närviliseks. Peast käis läbi kaks varianti – mis siis, kui tundmatu, hoolimata numbri jätmisest, tuli ette hoiatamata külla? Kuigi olin temaga vestlemisest juba ette põnevil, ei tahtnud ma nii kaasahaaravale loole lihtsat lahendust. Kujutasin ette, kuidas saan lausuda esimesed sõnad telefonis ja kuidas looritatud põnevik end tükk tüki haaval aeglaselt lahti kerib. Uksekellahelin kordus, seekord pisut lühema sortsatusena. Kui tulija peaks trepist alla minema, ei saakski teada, kellega tegemist. Sain hetkelisest tardumusest vabaks ja sööstsin ust avama.

„Vabandage tülitamast, majahaldus peab igalt elanikult saama nõusoleku ta postkasti asendamiseks.” Sõna „postkast” kuuldes tundsin õlgades värinat, kuid kindlasti ei saanud see olla mu tundmatu kirjajätja.

„Miks mu kast ei võiks samaks jääda? Sellel on mu jaoks, kuidas öelda, ajalooline väärtus.”

„Väljavahetamine on juba otsustatud. Peate ainult alla kirjutama,” jätkas mees.

„Milleks siis nõusolekut küsidagi? Te ei saa asju ilma mu loata otsustada. Mis on siis üldse lubamise mõte?”

„Kartsingi, et teiesuguste vaidlejate otsa satun. Hea küll, hea küll, me võime teie kasti samaks jätta, kuid sellisel juhul tulge korraks alla kaasa, peate selle lahti keerama, et saaksin mõõdud võtta. Me tellime teistele uued endise mõõdu järgi. Aga hoiatan ette, võite oma jäärapäisust kahetsema hakata. Igasugu sodi topitakse praegustest sisse – mida päevinäinum välimus, seda hooletumalt inimesed neisse suhtuvad. Kangutatakse servi irvakile ja loobitakse prahti sisse. Kas te teate aga, milline õilis tunne on postkastipilust midagi väärtuslikku sisse libistada? Tulge aga alla ja avage see korraks, võtan mõõdud.”

Sobrasin esikunagis rippuva mantli taskus ning haarasin võtmed ja nautisin juba ette võimalust tuppa tagasi jõudes oma tundmatule helistada. Postkasti sisemuse mõõtmine näis mulle totter ja naeruväärne, aga tulin soovile vastu, et ainult pärast rahu saada. Mees tormas üle ühe astme samme võttes alla ja jäi mind tuule­kojas ootama. „Tühi mis tühi,” lausus ta mõõtes ning tajusin ta häälest parastavat üleolevust.

„Loodan, et jätate mind nüüd koos mu kastiga rahule,” vastasin, plaanides ka ühe sammuga mitu astet võtta, et tüütu tegelase eest rutem tuppa jõuda.

„Kas siin väikses ilmas saab üldse kedagi rahule jätta? Puu-haaas illusioon!”

Võpatasin. Kuidas ta sai seda sõna kasutada? See polnud kindlasti tema – selline rohmakas suhtlemisstiil pealetükkivalt stampidele kalduva sõnavaraga võis olla omane siiski ainult haldusametnikule. Ju ta ajas sõna sassi, tahtis öelda ehk „ilus on”, mõtlesin. Ma ei saanud lubada endale vähimatki oletust, et too tüüp võiks osutuda mu otsitavaks. Lippasin trepist esikusse ja lasin võtmetel kilinaga toolile kukkuda. Olin segamisest ärritunud, kuid sain aru, et üsna pea suudan uuesti üleva ootusärevuse taastada. Keetsin uue kannutäie vett, uuendasin sõelas saialille õielehti. Hakkasin just kuuma vett valama, kui helises telefon. Ta ei saanud ju minu numbrit teada, mõtlesin ehmatusega. Aga kui teadis ja helistaja ongi tema?

„Jah, kuulen.”

„Päevast! Me pole varem kohtunud, aga olen teist palju head kuulnud.”

Mu süda lõi topelt. Kogusin ennast paar sekundit.

„Kas teie oletegi see, kes pani…” hakkasin pärima, kuid ta katkestas mind.

„Olen Akmar. Ooh, sellest on viisteist aastat. Mäletate, seal Varssavi ekskursioonil, teist ületagumisel toolil, punapäine noormees? Muidugi ei pruugi te mäletada. Ilusal naise muudki meeles hoida. Aga lõpuks õnnestus mul teie number hankida. Oi, ma ei ütle, kust.” Viimase lause ajal tõi ta koos sõnadega kuuldavale uhkivaid hingetõmbeid ja ta hääl valjenes. „Vaatasin teie kukalt terve pika reisi. Kui pead pöörasite, armusin teie profiili. Ma pole seda siiamaani silme eest saanud, kuigi abiellusin eelmisel aastal kolmandat korda.”

Muutusin kärsituks. Just nüüd, mil kibelesin lõpuks tundmatule helistama, hoidis lobisemisega mu väärtuslikku aega kinni keegi Akmar, keda ma ammuse reisi jooksul isegi ei kõnetanud.

„Ma tean, et te olete pisut üllatunud, ma loodan, et saan rõhutada sõna „pii-suut”. Andke andeks, kuid mulle meeldib ette kujutada, et osa teie tabalukkudega turvatud salasisemusest lausa anus, et võtaksin teiega üle aastate ühendust. Jaaah, kindlasti saate just nüüd mind kuulata, just tänasel mittemidagiütleval päeval. Ma ei hakka isegi küsima, ega te hommikut teega ei alustanud, ma ei haakkk-aaa… Sest teate – mulle pole teie teearmastus üldse oluline. Teesse võib kiinduda igaüks, ma ütlen teile. Tähtis on aga see, et me tookord ei vahetanud ühtki sõna, kuid ometigi elasite kõik need aastad, kuud, pisihetked selle telefonikõne nimel. Ja te ei pea oma allasurutud võbelusega enam üksi olema, ma ütlen teile – ei peaaa.”

Hoidsin telefoni kõrva juures ja avasin loendamatul arvul kordi suu, üritades hakata tüütule vadinale vahele rääkima. Hädavariandina kaalusin kõne lõpetamist, aga kartsin, et selle peale võib ta üritada uuesti helistada, ning kuulasin edasi.

„Veel natuke kannatust, ma ei hoia teid kaua kinni.” Hingasin kergendatult.

„Võtke endale paar nädalat mõtlemisaega, ma pole sugugi pealetükkiv,” pakkus ta järsku. „Aga kui tunnete vähimatki soovi muuta soovkujutelmad tõeluseks, helistage mulle tagasi. Jaaaah, võite mu peale loota, võite kõige pimedamatel norutundidel saata oma hämarad piinad silmapiiri taha, eiii, hoopis padrikusse ekslema, ma ütlen teile… Ärge raisake oma kujutlusvõimet seal, kus seda ei hinnata. Ärge andke seda lõhkujate meelevalda!”

Ta lõpetas kõne ning sisendasin endale, et Akmar ongi keegi hallide aegade bussiekskursioonil kohatud ilmtavaline kaasreisija. „Ah, kujutelmadest saab igaüks jutte kokku heietada,” veensin end ning läksin kööki. Kollased teekruusis liuglevad liistakud olid segases juhtumiste virvarris mu ainsad nõuandjad. Kui läheneda asjade käigule triviaalse loogikaga, võisid mõlemad mehed, kellega täna tuli tegemist teha, olla salapärase ja ahvatleva tundmatu lihtsustatud kehastused, mõtlesin. Ehmatavalt lihtsad lahendused, mis purustaks haamrilöögiga mu ennastsalgava ettevalmistustöö mõistatuse tuumani jõudmiseks.

Postkasti väljavahetamisest pääsesin, nüüd tahtsin pääseda ka endale armsaks saanud uskumuse purunemisest.

Trummeldasin parema käega telefonil ja põrnitsesin pooleldi tühjaks joodud teetassi. Hakkasin higiseid sõrmejälgi täis ekraanil numbreid valima. Kõne võeti kohe pärast esimest kutsungit vastu.

„Ma soovin teada, kas teie olete siis lõpuks see isik, kes mu postkasti…” leidsin endas söakuse, et hommikust peale painav küsimus enesekindlalt ette vuristada.

„Minan’d muidugi. Mõtlesin tükimat aega, kuhu te oma helistamisega jäite. Kas tahate värviga või värvita eemaldust?”

„Kuulge, nagu ma aru saan, räägime juba lõhutud illusioonist.”

„No andke andeks, see juhtus kogemata. Ma pole nii kohmakas olnud aastaid. Viimati juhtus see üheksandal aprillil viisteist aastat tagasi. Ja nüüd siis teiega. Kirusin end algul maapõhja, kui kriginat kuulsin. Aga ärge kartke – mida lõhun, seda parandan. Kas lubate mul siis selle eemaldada?”

„Eemaldada lõhutud illusiooni? Pidite ju korda tegema.”

„Aaahahaa, nüüd saan aru! Oleksin pidanud selgitama. Te pole vist vahepeal oma autot kasutanud. Sinna lumisele tagaklaasile oli tol hommikul „illusioon” kirjutatud, kui talle otsa tagurdasin. Kas soovite, et mõlgi eemaldan või jätame illusioonikese heaga rahule?”