Nagu ülevaadete puhul kombeks ja igati tarvilik, tuleb alustuseks selgitada veidi oma lähenemist. Panna paika oma positsioon, teha selgeks ülevaate struktuur, visandada selle loodetavad tugevused ja võimalikud nõrkused – kõik selleks, et lugeja ja tulevane uurija oskaksid minult saadud infot veidigi kohandatud filtriga lugeda.

Esiteks, kuigi suure ja olulise osa kodumaisest luulemaastikust moodustavad perioodika, valik- ja koondkogud, tõlked ning väikesetiraažilised zine’id, lisaks veel sotsiaalmeedias avaldatu ning lavaluule- ja omaloominguõhtud, keskendun käesolevas ülevaates vaid algupärastele eestikeelsetele trükis ilmunud luule­kogudele. Seetõttu ei leia siit ülevaatest autentset peegeldust 2024. aasta vahetutest meeleoludest, uutest suundadest, alles sündivatest vooludest, kuivõrd tekstide kirjutamine ja raamatu väljaandmisprotsessi algus jäävad tihti varasemasse aega ning tihti juhtub ka nii, et need kõige kargemad-kangemad katsetused oma algupärasest sünnikohast raamatusse ei jõuagi. Teisalt jälle toimub kirjanduslik arutelu enamasti suure hilinemisega – arvustused ilmuvad tihti kuni aasta aega hiljem, müügiedetabelites ja veinilauavestlustes troonivad enamasti eelmise ja üle-eelmise aasta raamatud, mis auhindadega juba pärjatud ja ülevaadetes esile tõstetud. Paradoksaalselt ütleb möödunud meeleolusid peegeldav ja tulevasi jututeemasid ennustav 2024. aasta kirjanduslik saak seega kõige vähem just 2024. aasta enese kohta, aga eks seegi ole tavapärane.

2024. aastast ilmus ESTER-i andmetel 94 algupärast täiskasvanutele mõeldud eestikeelset luulekogu 87 eri autorilt. Kui eeldada, et see arv on saadud mingil enam-vähem võrreldaval moel nendega, mida mõned eelmiste aastate luuleülevaated on söandanud pakkuda, siis paistab, et seekord avaldati luulekogusid veidi vähem. Sellele tõigale annab kinnitust ka Värske Rõhu debüüdiülevaade, kus vaadeldakse noorte autorite esikteoseid – neidki ilmus möödunud aastal varasemaga võrreldes lausa mitu korda vähem.^[1] Seda, kas väiksem arv ka mingit üldist suundumust tähendab või on tegu statistilise veaga, näitavad muidugi alles järgmised aastad.

Mõned numbrid. 87 autorist 41 kannab naise- ning 46 mehenime, debütante on nende seas minu teadmiste järgi 23. Väljaandjate pilt on selgi aastal kurioosselt lai, ei mingit suurte kirjastuste võidukäiku: esikohal troonib Ilmamaa kuue raamatuga, järgneb kirjastus Hea Tegu viie ja EKSA nelja raamatuga, teised kirjastused on luulekogusid avaldanud veelgi vähem. Lisaks pöörasin huvi pärast tähelepanu sellele, kui paljudel kogudel on impressumisse märgitud ka toimetaja – selleks arvuks tuli 36, kusjuures ühel juhul oli tegemist autori endaga. ­Kõigist luulekogudest arvasin nimelist mainimist väärivaks 46 (neist toimetatuid 25, et oleks uurimisküsimusele vastatud) ja umbes 30 neist vaatlen veidi lähemalt. Ülejäänuid, asjaarmastajalikke luulekogusid ei ole ma välja arvanud mitte paha pärast – on ju kõigil raamatutel eluõigus, kindlasti mõni lugejagi –, vaid pigem seetõttu, et selles kategoorias toimuv paistab aastast aastasse üsna sarnane ning tabavaid asjakohaseid kirjeldusi ja kokkuvõtteid on meil ilmunud varemgi. Mõne üldistava sõna lõpus siiski ütlen.

Käsitlemisele tulevate teoste kohta vajab veel märkimist see, et loetud hulga süstematiseerimiseks toetun paratamatult vähem või rohkem ebaõiglastele lihtsustustele, nagu näiteks autori sugu või vanus, mõned luulekogu läbivad teemad või kasutatud võtted, mis aga üksiku raamatu põhjalikul lugemisel kõige tähtsa­mana esile tõusta ei pruugi. Need lihtsustuste tagajärjel tekkinud kategooriad ja seosed on läbinisti tinglikud, aga annavad vähemalt esialgse tugipunkti, mille abil kogu ilmunud raamatute hulka hoomata. Võimalikust küsitavusest hoolimata olgu need siin mustvalgel nimetatud: müügihitid, suurimad sündmused, tugev noore naise hääl, keelemängud ja intertekstuaalsus, elegantsed öökapi­raamatud, värsked tuuled, erisugused äramärkimised. Pealkirjaks tõstetud tsitaadid pärinevad mõnest vastavas alapeatükis vaatluse alla võetud tekstist, mida pean mingil põhjusel representatiivseks.

Kus võimalik, olen mõtteid laenanud ka juba ilmunud arvustustest ja muud laadi käsitlustest, sealhulgas mõnest mu endagi kirjutatud tekstist, milles öeldut ja läbi mõeldut kavatsen julgelt korrata. Lisaks püüan mitte karta hinnanguid, kuigi põhjendusteks ruumi palju pole – ehk aitavad need meelde tuletada, milline on minu positsioon ja maitse ning kui vaieldav on seetõttu ka kõik ülejäänu hinnangute kõrval. Väikese objektiivsuse noodi lisavad ehk tsitaadid, mida enamikust raamatutest tuua püüan, kuigi eks nendegi valik ole millestki juhitud.

*

Alustuseks paar üldist tähelepanekut. Kaldun arvama, et kuidagi eriliselt raputavana 2024. luuleaasta ajalooannaalidesse kirja ei lähe – tõtt-öelda oli mul kuni novembrikuuni hirm, et eriti millestki rääkida polegi, aga aasta lõpp tõi, nagu ikka, ootuspärase raamatusaju. On paar väga tugevat, värsket, tänases päevas tänaste asjadega tegelevat teost, on paar huvitavat uut nähtust, on paar eriti kvali­teetset traditsioonikandjat, kuid suures pildis paistab mulle, et nii mõnelgi aastal on tipud olnud kõrgemad ja kogu maastik nende vahel ennustamatum. Karta aga ei maksa – häid luuletajaid on meil ikka hulgi ja võrratult leidlikke, täpseid, kuhugi sügavale sisse pugevaid värsse sünnib siiski.

Teemadest vajavad kindlasti mainimist 2022. aastal alanud täiemahulise Vene-Ukraina sõjaga kaasnevad meeleolud, mis on jõudnud kõigisse kvaliteedi­kihtidesse, sünnitades väga eriilmelisi ja sealjuures väga tihti ehedalt ja tugevalt mõjuvaid tekste. Leidub otsejoones väljendatud viha, meeleheidet, ängistust, hirmu, aga ka satiiri, musta huumorit, utoopiaid ja düstoopiaid – ning eks ole ka loogiline, et tugevad, võib-olla seni tundmata negatiivsed emotsioonid nõuavad ka uusi, tunnetele vastavaid väljendusvahendeid. Siin-seal vilksatavad veel koroonaaja-tekstid, seda eriti harrastusluules, ning peab nentima, et see teema pole eriti hästi vananenud – praegu, mõned aastad hiljem, ei tundu distantsihoidmise, maskide ja valitsuse piirangutega seotud probleemid mulle küll üldse mitte huvitavad. Aga eks seegi võib muidugi ajas muutuda, omamoodi ajalooliselt kõnekaks või uutmoodi asjakohaseks saada. Lisaks neile, kahtlemata meie kaasaega peegeldavatele teemadele on üldpilt siiski üsna sama mis varem: nooremad autorid kirjutavad eneseotsingutest, äkilistest äratundmistest, armastusest, südamevalust, vanemad autorid mõtisklevad aga aja möödumise, maailma ja asjade üldise käigu üle, sekka mõned noorusaja mälestused ja õpetussõnad.

Üldiste, rohkem just aastate omavahelises võrdluses üles kerkivate suundumuste üle ma palju spekuleerida ei oska, kuid üheainsa neist tooksin välja küll. Nimelt jäi mulle sellest luuleaastast kõrvu kõlama tugev naise hääl, seda nii nooremas kui vanemas generatsioonis. Sellise naise, kes on maailma käekäigu pärast mures, kes ei peida pead liiva alla, kuid ei torma ka otsejoones lahingusse, vaid püüab kõige selle keskel endale vaikselt, rahulikult ja ümbritseva suhtes tähelepanelikult mingit tasakaalupunkti leida. Sellise naise, kes tegeleb süvitsi oma juurtega, oma suhetega, oma keha ja oma kogemusega, aga seda isiklikkust kannab mingi palju suurem eesmärk – tegelikult otsib ta lahendust. Kõige tugevamalt esindavad seda suundumust Maria Kapajeva ja Maarja Pärtna, kellest esimest vaatlen eraldi, teist aga ühes alapeatükis koos Janika Läänemetsa, Piret Põldveri, Kristina Viina ja Heidi Iivariga. Need autorid illustreerivad kõnealust häält ehk kõige paremini, kuid temaatiliselt haakuvate autorite ring sellega ei piirdu – lisada võiks ka näiteks Elo Viidingu, Kärt Hellerma ja Katre Ligi. Nii­sugusest häälest on mul väga hea meel ja ma loodan, et see saab tekkinud kollektiivsusest jõudu juurde.

hommikuks oli selge / trammijuhiks ta enam ei lähe

Esmalt alustaksin aga sellest, mis toimub raamatupoodides. Kui Apollo ja Rahva Raamatu müügiedetabelite esisajas on ainsa luuleraamatuna endiselt Lauri Räpi „Lihtsate asjade tähtsus”, mis jätkab oma peatamatut võidukäiku, siis vähemalt nädala enim müüdud raamatute riiulile ja keskmise lugeja öökapile on jõudnud mõned veel: eelkõige Maarja Unduski ja Villu Kanguri koostatud kogumik „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku: lugulaule / Laur Lomper. Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe: tõdemusi / Tõnu Oja”, mis enne jõule kiiresti läbi müüdi ja ka hiljem veel mitu nädalat edetabeli tipus on püsinud, ning Rahva Raamatu enda kirjastuses ilmunud Tiina Saar-Veelmaa debüütkogu „Kas ma ütlesin moonid”.

Mõlemad raamatud annavad tunnistust ammu tuntud ja igati loomulikust tõsiasjast, et nimi müüb ja teistelt aladelt tuntud inimeste loomingut ollakse ­julgemad kätte võtma (ka „Vareda” edu lugejate seas kestab). Kohmaka täispealkirjaga „Vahi kuue paiku…” koondab näitleja Tõnu Oja ja tema alter ego Laur Lomperi tekste enam kui 30 aastast, mille hulgast leiab nii isiklikumaid luuletusi kui ka laulusõnu, katkendeid libretost, laulusõnade ja luuletuste tõlkeid ning teiste kirjanike näidenditesse tellimusena kirjutatud salmikesi. Vormiliselt peaksin raamatut ühelt poolt avades sattuma ühe autorinime maailma, teiselt poolt teise, aga põhitoonilt on tekstid siiski võrdlemisi sarnased – autor heidab lõbusa, kergelt iroonilise pilgu igapäevamuredele, teeb tihti täitsa toredat nalja, samas ei jää muljet, et tõsiseid teemasid liigselt pisendataks. Tekstide seas on ka eestindatud versioon „Briani elu” filmist tuntud laulust „Always Look on the Bright Side of Life”, see võtab ehk raamatu meeleolud hästi kokku. Lisaks on päris mitu lehekülge Ojast tehtud fotosid ning ka mõningad kaasteeliste kommentaarid Lomperi tegevuse kohta. Luuletekstidele see küll tingimata midagi juurde ei anna, aga kogumiku tervikus on need omal kohal. Mõnes mõttes mõjubki kogu rohkem portreeraamatuna, mis võiks vaatamata luuletekstide arvule ja arvestatavale kvaliteedile luuleriiulilt ka elulugude juurde kolida.

Tiina Saar-Veelmaa „Kas ma ütlesin moonid” on seevastu täiesti aus ja heas mõttes tavapärane, pilkupüüdva erepunase kaanega debüütluulekogu, mille autor on varem tuntust kogunud karjäärinõustaja ning psühholoogina. Müügi­edule lisab kindlasti hoogu ka kirjastus – eks ole Rahva Raamatu kirjastuse raamatutel otsetee kõigisse kaupluse turunduskanalitesse, mis annab teiste ees arvestatava eelise. Saar-Veelmaa tekstidest peegeldub rõõmus ja eluterve maailma­nägemus ning julgus, isegi häbitus igapäevahetki poetiseerida ja romantiseerida, sütitades sellega ka heatahtlikku lugejat. Samas ei langeta selgesõnalistesse aforismidesse, vaid pigem liigutakse kujundist kujundisse: „armastuse sõel / sadas pahinal läbi / vähe jäi põhjale / ei jagunud ühe inimpõlve / kandmiseks / ei jagunud jumala / tegemiseks” (lk 80). Usun, et Saar-Veelmaast kuuleme luuleväljal veel.

and that’s what I’m doing ja I WAS FIRST

Kuigi raamatupoekettide Top 10-sse see minu teada seni jõudnud pole, on vähemalt skeenesisene tähelend saatnud veel üht kõigepealt kirjandusväliselt tuntust kogunud alustavat kirjanikku, nimelt Gregor Kullat, ja tema Betti Alveri debüüdi­preemia pälvinud „Peenart”. Kuna olin raamatu väljaandmisega lähedalt seotud, võib mu kommentaaridesse suhtuda teatava reservatsiooniga, aga mainimata ma seda jätta ei saa, sest pean Kulla debüüti kindlasti aasta üheks olulisemaks kirjandus­sündmuseks. Juba praegu on „Peenral” Goodreadsis üle 100 hinnangu, arvustusi on ilmunud pea kõigis võimalikes väljaannetes, laenutus­järjekordi pole ma kohanud mitte ainult raamatukogudes, vaid ka isiklike eksemplaride liikumises, ning erisugust kõneainet paistab see olevat pakkunud palju.

„Peenra” luuleks liigitamine on küll tinglik, seda võiks käsitleda nii lühi- kui ka pikema proosana (Tallinna Südalinna raamatukogus püsib Kulla – ilmselt Kris Lemsalu geniaalselt infantiilse kaaneillustratsiooni tõttu – jällegi kindlalt lastekirjanduse riiulil), aga lõpuks pole seal palju vahet, sest žanrilisele määratlemisele hakkab raamat vastu niikuinii. „Peenar” koosneb eri pikkuses laastudest, millest enamik on kirjavahemärgistamata, kuid samas üldjuhul värsiridadeks murdmata. Laaste võib võtta nii eraldiseisvalt kui ka osadena suuremast narratiivist, mis kujutab üht noort kväärist kunstnikku Eesti väikesel kultuuriväljal, maalib pildi tema probleemidest, pseudoprobleemidest, mõtetest ja tunnetest. Ja neid on tõesti igasuguseid, ilma mingi hierarhiata, alates solvangutest tänaval ja lõpetades kõige tähtsusetumate detailide ja ajuvabamate mõttearendustega stiilis „suve lemmiksõna on bassu ma bassu äärde / beaching at bassu tropical ocean pina colada” (lk 124). Raamatu keel on ehe ja mahlane, käsitletavad teemad selgelt tänases päevas ja hääl mulle Gregori põlvkonnakaaslasena niivõrd kodune, naljad niivõrd naljakad (jah, huumor!), et pole sugugi ime, kui „Peenart” on juba mitmel pool võrreldud omaaegse põlvkonnaromaani „Indigoga”. Sõõm värsket õhku on see raamat igal juhul, meeldib siis või ei meeldi, ja selle ilmumine kindlasti oluline teetähis kogu eesti tänapäevase kirjanduse jaoks.

Teine raamat, mida sellest aastast just sündmusena eriliselt esile tõsta, on Maria Kapajeva „Aastapikkune karje”. Nagu „Peenragi” puhul, on tegu väga isiklike ja nii mõneski mõttes sotsiaalmeedia loogikast tulenevate tekstidega – Kapajeva kuupäevastatud luuletused järgivad ühte aastat pärast täiemahulise sõja väljakuulutamist Ukrainas ega üritagi midagi rohkemat kui väljendada seda aega täitnud väljakannatamatut ahastust. Sõnad on lihtsad, faktid on selged ja kõik pausid ja kordused, mida luulevorm lubab, vaid tugevdavad nende mõju: „on vaja istuda maha ja panna kirja / kardan unustada / serjoža isa / julja ema / danja 18-aastane / bogdan 14-aastane / kaksikud timofei ja serjoža 3-aastased / mariupolist” (lk 39). Ka need vähesed poeetilised kujundid, mida raamatust leiab, on äärmiselt täpsed ja kummitavad mind esimesest lugemisest saadik.

Liigitus on sellegi raamatu puhul veidi keeruline, sest „Aastapikkune karje” ilmus korraga eesti, vene ja inglise keeles, kaane värv igas keeles veidi erinev, ning eestikeelne variant on tegelikult Katrin Hallase tõlge, aga just selline korraga ilmumine ise on kahtlemata luulesündmus. Erikeelsed paralleelvariandid võimaldavad näha, kuidas keel vaatepunkti ja seega kogu raamistust muudab – samad sündmused võivad globaalses ja lokaalses vaates täiesti erinevalt mõjuda. Ja mis siis rääkida veel… agressori keelest? Need erinevused tõstab raamat väga teadlikult esile ning seegi on vaieldamatult väärtuslik poeetiline (ja poliitiline) akt.

Vanaema, su luude raskus / on oskus mitte saada sammudeks, / mis hiilivad ettevaatlikult ringi

Kui üksikutest teostest veidi laiemate kategooriate juurde liikuda, siis esmalt pööraksingi tähelepanu juba nimetatud sügavalt isiklikule ning just sedakaudu poliitiliselt laetud naishäälele, mida Kapajevagi esindab. Selle liigituse keskme moodustas minu silmis tähenduslik ühisosa umbes 30.–40. aastates heataseme­liste autorite (kahtlemata mitmekesises!) luules – vaikne isiklikkus, südamevalu maailma kurjuse pärast ja püüd leida võimalikke viise, kuidas sellele vaatamata edasi minna. Selle suuna naishäälena määratlemine tuleneb ühelt poolt muidugi puhtalt autorite soost, aga sellest enam tahan rõhutada just käsitletavaid teemasid ja käsitlusviise, milles näen naiskogemust ühel või teisel moel kesksena.

Janika Läänemetsa „Linnupetja” ja Maarja Pärtna „Ülestõusmise serval” kuuluvad kindlasti selle luuleaasta tippu, kummaski peegeldumas eripärane ­loodus- ja keskkonnatunnetus, mille sees luulemina ettevaatlikult tegutseb, vaatleb, mõtleb. Kui Pärtna on märkimisväärselt head luulet kirjutanud juba üsna pikalt ning oli 2024. aastal ka Tartu linnakirjanik, siis Läänemetsa „Linnupetja” on tema teine luulekogu, mis ainult kinnistab tema positsiooni eesti kirjanduses. Läänemetsa lühirealised luuletused on kerged ja õhulised, veidi hajusad, veidi udused, samas on kõik sõnad hoolikalt kaalutud. „Linnupetja” mütoloogilises ruumis on võim loodusel, inimeste, asjade ja aegade piirid on hajusamad kui tavaliselt, kõik võib kõigega seostuda ja „talvise pärastlõuna tihedast / natuke mõrkjast vaikusest” (lk 47) võib sündida maailmalõpp.

Loodus on keskne ka Pärtnal, kelle proosaluule on nii sisult kui vormilt väga tihe – tekstides toimub palju ja nendega tahetakse ka palju öelda, sest käsitlust vajavaid valupunkte on palju, olgu selleks ökokatastroof, koduvägivald, vaesus või sõda. Pärtna sõnastab väga täpselt ja valusalt nii mitmeidki tundeid ja teemasid, millest praegu kuidagi mööda vaadata ei saa, olles seejuures alati vahetu ja isiklikult puudutav. „Vahetame lugusid vastuhakust vägivallale, / sõjahirmu varjust leitud ülestõusmisjõust. / Jalgrada, mida mööda kõnnivad paranejad, / kasvab nende sammudest kindlamaks ja laiemaks.” (Lk 8.) Kõige keskmes on aga ikka loodus, täpsemalt ehk see elav võrgustik, millesse inimene mässitud on, teised olendid ja liigid, kellele osutatakse oma jäägitut tähelepanu ja hoolt. Arvan, et Pärtna teos on sellest aastast üks olulisemaid ja teeb kõige rohkem seda, mida just praegu eesti luulelt tahaksin.

Teine märkimist vääriv, kuid hoopis isiklikuma fookusega paar on Piret Põldveri „Tõmme” ja Kristina Viina „Unetamisi”. Põldver võtab oma kolmandas luulekogus ette nii mõnedki Pärtnaga sarnased teemad, kuid seab kindlaks keskpunktiks oma luulemina. „Tõmbes” vaadatakse aknast välja, saadakse sõpradega kokku, igatsetakse, armastatakse, meenutatakse ja mõtiskletakse, fookuses just mõju, mida need asjad kogejale avaldavad. Kõik argised kogemused saavad kokku ühes inimeses, ühes kehas, ning ongi lõpuks alati mingil määral kehalised-aistingulised: „Vihm väänab juustest välja ööd ja hommikud / koos kohvi lõhna ja kohvimasina kõlaga, / väänab välja liivased jalgrajad, / mis määrisid saapaid” (lk 44). Kui kõrvutada eelmiste raamatutega, siis teeb Põldver siin üsnagi sarnast asja, ehkki vahest veidi rafineeritumalt, ja sama lihtne on seda lugeda ka – lugejale tutvustatakse kõike toimuvat üsna lahkelt.

Kristina Viina „Unetamisi” on „Tõmbega” paljuski sarnane. Ka siin kohtame igatsusi, kahtlusi ja meenutusi, ka siin maalitakse usutavalt üht kuhugi elu keskpunkti jõudnud naise portreed, kujutades aega, mil vaikselt hiilib ligi arusaam, et päris palju on juba ära olnud ja tagasi see enam ei tule – ning võib-olla polegi selles midagi halba. Viin mõtiskleb jumalast ja kunstist, vahel maalib sürrealistlikke pilte, vahel hõiskab julgelt riimiski. Ja tabab ilusaid igapäevahetki: „Lämbus. Taevas müriseb ja sirelid sahistavad nektarit. / Et enam midagi hingatagi pole, / ehitavad väiksed poisid toolidest onni / ja poevad tekkide varju magama.” (Lk 23.) Lilli-Krõõt Repnau fototöötlused sobivad luuletustega hästi ja annavad nende lugemiseks omamoodi võtme.

Heidi Iivari kakskeelne luulekogu „Meidän suvun miehet / Meie suguvõsa mehed” haakub Põldveri ja Viinaga ning toob mängu veel ühe olulise fookuse. Nagu pealkiri ütleb, tegeleb Iivari siin oma juurtega, vanemate, vanavanemate ja teiste sugulaste lugudega, rõhuga tugevatel naistel, kes ajast aega oma joodikutest ja vägivallatsejatest abikaasade kõrval ellu on suutnud jääda. Selles valguses vaatleb Iivari ka ennast ja ümbritsevat maailma, püüdes oma suhete puntras seal kohta leida: „õnnitlen iseennast: / ka niimoodi saab elada / aeg kulub ja mina / kulutan sind” (lk 112). Tekstid on kõrvuti soome ja eesti keeles ning samamoodi kui keeled kõrvutuvad ka kultuurid, ajalood, kogemused, pakkudes ühtviisi äratundmist mõlemal pool lahte.

Viimaks võiks tugeva naishääle jaotisse haarata ka Joanna Ellmanni „Ilmunud linna”, mis erinevalt eelvaadelduist paistab ühiskondlikest kommentaaridest ja isiklikkusest kaugele hoidvat ning tegeleb peaasjalikult suurema pildiga, elu, surma, üla- ja allilmaga. Teistega kõrvutades märkab aga ka sarnaseid jooni – tähelepanelikkust keskkonna suhtes nagu Pärtnal, mina hajuvust nagu Läänemetsal ning kujutelma uuest, teistsugusest maailmast, mida kumab eri viisidel kõigist nimetatud raamatutest. Võrreldes Ellmanni eelmiste raamatutega on „Ilmunud linnas” märgatav ka veidi helgem suund, mis autori müstilist maailma ehk natuke kättesaadavamaks vormib.

jätan luuletamise vahele / sõnad on kahe teraga mõõk

Teise suurema kimbuna tahaksin vaadelda keelemängulise-intellektuaalse-intertekstuaalse dominandiga teoseid, valdavalt juba tuntud ja tunnustatud, täies loomejõus autorite küpseid vilju. Aasta algul ilmus Loomingu Raamatukogus Mart Kanguri kuues luulekogu „Pöörduks”, mille mängulise, kuid minimalistliku maailma juhatab pealkiri elegantselt sisse. Nagu Kangurile kombeks, keerleb kõik lõpuks sõna ümber, saab sõna sees kokku – aga „Pöördukses” ei tehta nalja enam lihtsalt nalja pärast, vaid enamasti ikka armastuse pärast. Luuletused avavad lihtsat, siirast ja kuidagi nii meeldivalt haavatavat tundeilma, unustamata küll vaimukusi, aga muutumata küüniliseks. Olgu maitsenäiteks siin toodud üks tervikluuletus: „mu süda on ühelt poolt pehme / ja teiselt poolt kõva / ja sinu poolt / peab ta praegu olema kõva / aga ta on alati / sinu poolt” (lk 41). Lisaks on luulekogus tugev metafüüsiline tasand – võetakse ette nii elu ja olemise, aja möödumise („nagu ei tunnekski mind”, lk 22), hinge, kõiksuse ja tühjuse teemad ning seda kõike ikka kergelt, pretensioonikaks muutumata.

Ontoloogia ja sõnamängude tihedas vastastikmõjus tegutseb ka Triin Soometsa üsnagi õhuke vihik „Kerge kogu jõust”. Mitmete tekstide keskmes on mingi paradoks, kuskil olemise, mitteolemise, saatuse, logos’e, aja ja ruumi teemades loodud leidlik vastandite mäng, lisaks mängib Soomets elegantselt rütmi ja riimiga. Kanguri kõrval on Soometsa laad suurema ja üldsõnalisema ambitsiooniga, mõjudes raskemalt, võites endale sellega aga väärtusliku sügavuse: „kaks kassi peavad tähevalgel jahti / nad teineteist ja kõiksust mõistavad / ja saakloom oma südame teeb lahti / et tähed / teaksid / et nad paistavad” (lk 27).

Siiasamasse tahaksin asetada ka ühe debüüdi – Päiv Dengo „Kilpkonn üheks päevaks” on küll mainitud kahest minimalistlikust raamatust palju kirjum-­kirevam, keerlevam, pöörlevam, aga selle tõukejõuks on samuti eksimatult keel. Dengo puistab sõnamänge nagu varrukast, lisaks toetub äratuntavalt palju ka regivärsiloogikale, mistõttu ajuti paistab, et mõtte liikumise ohjad ongi keerleva keele enese käes. Julgelt räägitakse hingest ja elu mõttest, aga samas ka igati argistest asjadest, hommikul ärkamisest ja õhtul magama minemisest, nii et kokku maalitud pilt on siiski esmajoones isiklik. Kohati saab keerutamist ehk palju, kuid tugeva ja omapärase käekirjaga debüüt on see igal juhul.

Võib-olla mõneti ootamatult tahaksin Dengot kõrvutada aasta viimastel päevadel välja tulnud Jürgen Rooste „Libahundilauluga” – ka Rooste kuhjab kujundeid, regivärsiviiteid, sõna-, riimi- ja rütmimänge, raamistades seda kõike varjamatult isikliku ja inimliku kogemusega. Rooste ütleb: „hiljem meelega ja siis juba meeletult / lõhkusin reegleid ja peegleid” (lk 98), Dengo ütleb: „minu meelest on kõik läinud / sest päev on täies hoos aga mind on siia üksi jäetud / ja meel on nii must et isegi päikeselisel päeval pole teda leida” (lk 38), ja mis seal siis ikka vahet, kas kilpkonn päevaks või libahunt ööks? Aga las see jääb. „Libahundi laul” tõukub mõistagi Kitzbergist, nimelt koosneb üks sektsioon „Libahundi” põhjal loodud tekstidest („Tiina monoloog”, „kadeda piiga laul” jne) ja arhailine toon laieneb mujalegi, aga raamatust leiab ka teistsuguseid, tutta­vamatel teemadel tekste, näiteks vihapidamatusest, viineripirukatest ja viinast. Kokku on „Libahundilaul” selline lõbus tervik – tõesti sööma-, looma- ja lööma­laulud, nagu alapealkirjas lubatud, sealhulgas itkud ja needused, lisaks veel ümberpööratud ülesehitus ja 136-st nulli tiksuvad leheküljenumbrid. Tüütuks ei lähe, täitsa põnev on.

Erudeeritud ja viitetihe nagu Roostegi, aga hoopis puhtam, konkreetsem ja kaalutletum on möödunud aastal 50. juubelisünnipäeva tähistanud Elo Viidingu „Ellujäämisrežiim”, mille paigutaksin koos Kulla ja Pärtna raamatutega 2024. aasta tugevaima ühiskonnakriitika esikolmikusse. Viidingule teeb maailma käekäik muret, aga ta ei lasku enamasti proualikku õpetavusse, vaid vaatleb asjade seisu kuskilt lähemalt, empaatiliselt nõrgemate ja küüniliselt süsteemi suhtes. Eriti kriitiline paistab ta olevat kõiksuguste tänapäeva maailma pseudo­indulgentside – biolagunevate kõrte, kaerapiima, kaubastatud veganluse jms – vastu, millel on kujundite valikult küll veidi aegunud maik (umbes nagu sõnal hipster), ent ideed selle taga siiski värsked, just üheselt mõistetava õpetuse puudumise tõttu. „Olime kõndinud millegi pehme peal / Nii pehmed olid me südamed hellad käed / ideoloogiakinnastes kaitstud / kui prügi sorteerisime” (lk 23).

Ja muidugi, kuskil maailmakirjanduse viitevõrgustiku sügavustes on veel ka Jüri Talvet ja tema mahukas luulekogu „See maa peal saladuseks jääma pidi”, mis on ühekorraga äärmiselt tihe ja kättesaamatu ning siis jälle nii kerge ja inimlik – ja seda mitte kättesaamatuse kiuste, vaid just kuidagi tänu sellele. Talvet kirjutab palju oma emast ja isast, kodumälestustest, reisimälestustest, lastest ja armastusest, seda kõike lummavalt rahulikul, targal, läbimõeldud moel. „Sest selles unenäos, nendes meeltes / kõik on õige, kui ütled, kui ütlen: / Ära lase mul kunagi kaduma minna. / Sa ei kaota mind eal.” (Lk 68.) Luuletuste maalitud pildid ei ole kunagi ühesed, jutustatud lugu pole kunagi päris selge, aga miski tuleb ikkagi läbi ja see miski võibki olla see kõige olulisem. Mõned selle kogu tekstid on ühed mu selle aasta suurimad luule-elamused.

Viidingu ja Talveti kõrvale sobib ka Kärt Hellerma „Nimi ja vaim”. Hellerma maailmanägemus on samuti rahumeelne ja intellektuaalne nagu Talvetil, mured ajakohased nagu Viidingul, see, mis kokku tuleb, on aga mõlemast pehmem ja ligipääsetavam: „ootan niidi plahvatamist / lõikeheina võpatust / (tänan sind lõike­hein) / ja puhtust pärast krampe / (läinud läinud läinud) / mille maa neelab / ja haavapuud andestavad” (lk 10). Igavikulised teemad põimuvad igapäevastega piisavalt õrnalt ja ootamatult, et mitte jätta klišeelikku maiku. Soovitan vanemate ja targemate inimeste öökapile, seda kõige paremas mõttes.

Ja veel! Sinnasamasse öökapile soovitan üht debüüti – Kristiina K. Tikka „Küünlakuutaevast”. Luulet on proosavormis mõtiskluste vahel üsna vähe, küll aga on tekstid sõltumata vormist äärmiselt täpsed ja poeetilised, mistõttu tundub ta luuleülevaates siiski käsitlemist väärivat. Tekstid on enamasti religioosse sisuga, aga lugejale ei esitata teps mitte valmis mõtteid, vaid just teekonda, kahtlusi, mõtisklusi ja see on väga ilus. Raamatu lõpus on pikk viidete loend, kust leiab peale piibli ka Alveri, Õnnepalu, Unamuno ja palju teisi. Üks tekst muide kannab pealkirja „Joel Sanga luuletusi lugedes” – „Tahaks näha ilma, / näha ilma taha… / vaadatagi silma – / palju muud ei taha” (lk 12) – ja midagi sangalikku leidub kogus veel. Üks aasta üllatajaid, kindlasti.

tähistaeva kirgas avarus / mustav sügav saladus

Öökapi-soovitustega jätkates tooksin eraldi välja mõned lihtsad ja sümpaatsed raamatud. Veiko Belialsi „Tiigri aasta” on mõnusa fiili ja täpse keele­tundega raamat, mis järgib, nagu Kapajeva „Aastapikkune karjegi”, aastat 2022. Belials vaatleb maailma kergelt muigvel pilguga ning päris mitmeid tema fraase ja nalju võiks igapäevakasutusse võtta („tumm nagu kala / ütlevad inimesed / kurt nagu inimene / ütlevad kalad”, lk 40). Sõjatemaatika on küll kohal, aga mitte tingimata dominantne. Mitmetes tekstides kasutab Belials kinnisvorme ja vormi­piiranguid, näiteks leiab luulekogu algusest ilusa tanka: „see annab lootust / lumi et ikka valge / vaikuses langeb / lumi et üldse ikka / kõigele vaatamata” (lk 7). Paratekstist selgub, et autor on võtnud endale ülesandeks iga päev midagi kirjutada, mis on muidugi tore, aga raamatu kokkupanekul oleks minu hinnangul võinud filter tihedam olla, sest aastaring midagi olulist juurde ei paista andvat ning ka tugevamatest tekstidest oleks arvestatava mahuga raamat kokku tulnud.

Katre Ligi „Meie olemegi ime” vaatab just sellise pealkirjas sõnastatud pilguga inimeste ja asjade peale ning sellest sünnib hulk eriilmelisi tekste – nii südamlikke aforisme, lihtsaid sõnamänge ja lõbusaid häälutusi kui ka sügavalt vihaseid sõjaajaluuletusi, suuremalt jaolt vabavärsis. Vaadatakse palju ka ajas tagasi, mõeldakse vananemise ja põlvkondade vaheldumise üle, tehakse elu jooksul nähtust lõpuks üldistusi: „mõni vast parandab maailma, kuna / endal on asjad korras // selliseid pole ma näinud / küll aga põgenemist // jättes kõik pinnud / sõrme või silma // ja saamata palkide vastu” (lk 56).

Ligi konkreetsele sõnakasutusele vastukaaluks sobiks ehk kujundirohke Anu Kree, kes ilmus 2023. aastal pärast pikka pausi tagasi kirjandusväljale, avaldades kaks luulekogu. Ja tundub, et ta hoog ei rauge, sest ka 2024. aastal ilmus neid kaks, lisaks veel miniatuurikogumik. „Palangukõnd” ja „Valge metsa närv” annavad tunnistust küpsest, õrnast ja sõnavara, kujundite ning kujutluspiltide poolest rikkalikust autorikäekirjast. Vahel on kujundites raske orienteeruda ja mõte võib kõiksuguste epiteetide sekka ära kaduda, aga siis jälle, kui mõte paistab, on see puhas ja ilus: „üks poolemeetrine laps üleni kasukas / vaatas suurte novembriõhtusilmadega / meie sisenemist väga kaua / seal poes müüdi mune ilma karbita / üksikult ja alasti” („Palangukõnd”, lk 89). Eriti hästi töötavad minu meelest „Palangukõnni” proosaluuletused – sisemine poeetilisus jääb alles, sellal kui vormiga ei pingutata üle.

Kree „Palangukõnd” on minu meelest üks eelmise aasta ilusama kujundusega raamatuid. Kujunduse rolli ei saa üldmuljes kuidagi alahinnata, eriti kui tegu on veel tundmatu autoriga. Ave Palmi koostatud ja kujundatud Lembit Jakobsoni „Kõik teisel pool jõge” jäigi mulle esmalt silma just väärika välimuse (muu hulgas hea paberi!) poolest ning selgus, et sisu on igati vastav – see alles 80. eluaastal välja antud debüütkogu seisab kindlalt sel aastal märkimist väärivate raamatute hulgas. Elu jooksul kirjutatud ja kokku koondatud luuletusi on palju ning nende kvaliteet varieerub, kuid toon on äärmiselt sümpaatne ning tekstidest peegelduv maailmapilt rahulik, tark ja kodune: „valgus pese mind / hommikuti / varvastest juuste otsteni / puhtaks nagu teeb seda jõgi / sängiga milles voolab / viies merre selle / mis paigal ei taha seista / Issand / anna mulle igaks päevaks / see valguse sisse / ja välja minemine / varvastest juuste otsteni” (lk 19).

Teine tore üllatus tundmatult autorilt oli Vello Jaska mulgikeelne luule­raamat „Kodukiilsit mõttekilde”, kus on küll ühelt poolt täitsa tavalised riimilised kodu- ja loodusluuletused ning kujunduski üsna vastav, aga mäng kordustega ning veelgi enam – tühjade ridade ja taanetega annab raamatule omapärase õhulisuse. Jaska ei piirdu üksnes ilusa ja õilsaga, vaid sõnastab julgelt muresid, mis hingel, näiteks maakohtade tühjenemise, aga ka sõja pärast. Eve Säinasti võrukeelne „Lumõkibõna” on samuti ilus ja tundlik, võru keel kõlab raamatus kuidagi eriti helisevalt, Jaskast ja Säinastist veel ühe pika sammu edasi astub aga Evar Saare „Tsirgukiil” – peamiselt keeleteadlasena tegutsev autor näitab oma luuletustes eriti veenvalt, et piirkondliku keele kasutamine ei tähenda üldse, et peab tingimata luuletama traditsioonilises vormis ja traditsioonilistel teemadel. Võib luuletada ka nähtud lavastustest, loetud juttudest, õppeinfosüsteemist, majandusest ja protsendipunktidest. Ja muidugi keelest ja eriti võru keelest enesest, mitmest küljest ja äärmiselt toredalt: „sinä tai minä / sina või mina / sinna wöi minna / sinnäq või minnäq / sinnäq piät minemäq” (lk 128). Saare raamat oli samuti üks mu selle aasta toredamaid leide.

Märkimist väärivaid tuntud autoreid on muidugi samuti – Indrek Hirv avaldas luulekogu pealkirjaga „Salamälu”, mis koosneb eriteemalistest kuue­luuletuselistest tsüklitest ega lase Hirve austajatel tõenäoliselt pettuda. Hirv ei õpeta elama ega mängi vist ka ühtki mängu, vaid vaatab omaenda ette, aga võlub sellestki päris palju välja. Hando Runnel ilmutas väidetavalt suuremalt jaolt seni avaldamata materjalidega kogumiku „Oi külad, oi kõrtsid”, kuhu on koondatud eriilmelisi tekste autori kogu tegutsemisajast, vanemad tekstid astumas Runneli viimaste aastate lühikeste ja lakoonilises stiilis luuletustega omamoodi kureeritud dialoogi. Sedasorti ülevaatena on Runneli enda joonistustega illustreeritud raamat igati tervitatav ning rännak tekstide ja aegade vahel päris põnev. Tundub, et selgi raamatul läheb poodides hästi.

Jüri Leesmenti kogu „Need kel pole ükstapuha” on samuti tore raamat, mitmed tekstid autori kuulsusele vastavalt laululikud – tihti saab üks kujund või mõte refrääniks, mille ümber ülejäänu keerlema pannakse, riim on puhas, rütm on selge: „kuusteist korrust kokku aetud / elanikud kokku veetud / tööle mille tähendus on / siiamaani segane” (lk 18). On aga ka isiklikumaid, nukramaid, vabavärsis tekste, mõned haikudki. Lastekirjandusest tuntud Heiki Vilep avaldas täiskasvanutele mõeldud kogu „Ajaväljad” – raamatu kujunduses kasutatud anime-stiilis figuurid jätavad küll veidi vale mulje –, milles vaatleb aega, elu, armastust, surma, seda kõike hästi lihtsates lasteluulelikes salmikestes. Linnar Priimägi ja kunstnik Argo Soodla „Ilmutused” peaks järelsõna põhjal koondama ilmutusi kui midagi mitmetähenduslikku, segast ja lahendamatut, kuid jääb pigem toredate, miskipärast haiku­vormis esitatud tarkuseterade tasandile. Endale vormiliste piirangute seadmise meistri Veiko Märka „Ai see opaka poeesia” sisaldab aga eranditult palindroom-värsi­ridadest koosnevaid tekste, millest mitmed on päris leidlikud, kuid eksperimendist suuremat luulekvaliteeti arusaadavatel põhjustel enamasti siiski ei kanna.

Ja et oleks öeldud: kõige paremad haikud kuuluvad hoopis Urmas Allikule, kelle „Lumesadu jõel” koondab nii nelja jaapani luuletaja tõlkeid kui ka autori enda tekste: „kuuled sa kuidas / rohi sahiseb tuules / iga üksik kõrs” (lk 15).

tule nüüd minu pähe / tere tulemast lõksu!

Veel! Nagu algul öeldud, oli noori debüüte nii luules kui ka proosas sel aastal varasemast märgatavalt vähem ning kahest olen juba kõnelenud, ent värskuse tahaks eraldi kategooriana välja tuua siiski. Kolm aastat tagasi debüteerinud Brita Juske teine luulekogu „Kel (s)ilmad on pilves selgimistega” on küll veel äratuntavalt otsiv ja katsetav, aga sellele vaatamata oli see mulle üks aasta paremaid üllatusi ja lõbusamaid lugemisi, mida tahaks kohe kellelegi sünnipäevaks kinkida. Juske tekstid on ühelt poolt nooruslikult siirad, täites sellega näiteks sotsiaalmeedialuules nõutavaid samastumiskriteeriume, aga samal ajal alati natuke riukalikud – mõni tekst keerdub kuidagi juhuslikult kuhugi sõnamängu, teine jälle ütleks nagu midagi tõsist, olles salamisi teadlik selle tõsiduse väikesest kaalust. Raamatus on olulisel kohal autori joonistused, mis pelgalt ei illustreeri, vaid kehtestavad end täiesti iseseisvalt, sealhulgas näiteks üks sümpaatne purk, mille sildile on kirjutatud „MOOS (magusaim) (juhtunust & selle viljadest)” (lk 29).

Juskega sarnast siirust, ent ilma selliste vimkadeta, kannab Sigrid Salundo seni vaid Instagramis ilmunud luulet koondav debüütkogu „Tramm”. Kuigi Salundo tekstid opereerivad enamasti juba laialdaselt kasutatud võtete ja mõeldud mõtetega, eristub raamat oma esteetikalt ometi tavapäraste amatöör­kogude seast. Tekstid on otsekohesed, kiiresti haaratavad ja autori argipäeva pole igaviku­liste tühikujundite taha peidetud – lugeja saab kaasa elada ühele täiesti reaalsele elule, piiluda kellegi tõelistesse mõtetesse ja tunnetesse. Mulle tundub aga, et ekraanil töötab see žanr siiski paremini. Füüsilise „Trammi” eeliseks jääb viljakas dissonants argipäevahalli pealkirja ja sensuaalselt roosa raamatukaane vahel.

Debütantidest tahaksin ära mainida ka Ivan Janovitš Kleštšini, kelle eesti- ja vene-, aga veidi ka itaaliakeelne luulekogu „Poetess/Поэтесса” mõjus niivõrd kaootiliselt, et sellele kasvas minu silmis külge mingi performatiivne kvaliteet – jäi seega meelde. Kalle Kameniku palju hilisemas eas välja antud debüüt „Travesteerit olemine” on julgelt eksperimentaalne, kuid üldmuljelt Kleštšinist hoomatavam – Kamenik mängib julgelt igasugu unarsõnade ja vanade vormidega, leiutades lühikesi mitmusi ja viisiütlevaid käändevorme, tõstab kujundeid üht- ja teistpidi, otsekui vaataks, mis neist täpselt välja tuleb, ja seda mängu on päris huvitav jälgida. Kummalisel kombel eristus pigem meeldivalt ka ;paranoia kirjastuse välja antud Kenno Simmo „Insanity plea”, kus vähemalt poole raamatu sisust moodustavad illustratsioonid ja muu mittetekstiline informatsioon ning vähemalt pooled tekstid on inglise keeles, aga vähemalt paar asja näevad eestikeelsete luuletuste moodi välja ja paar on kohe kindlasti riimis. Ja ma ei tea, kuidas seda seletada, aga need tekstid on kuidagi piisavalt halvad, et mõjuda piisavalt hästi, noh, umbes et: „oli talvine aeg / kooli aeg / koolieas / alg­klassis / tegin kõikke et silma jääda blondiinile / ma kahetsen seda aega sest olin debiilne”.

Kui kaugemalt vaatad seda ilma, siis näed, / et juhtuda saavad asjad vaid meie käes^[2]

Äramärkimist tahavad veel mõne iseloomuliku omaduse poolest esile tõusnud raamatud. Ahti Kallikormi „varase ärkaja hiline debüüt” (tagakaanelt) „Südatalve liblikas” jäi silma erilise laulva, liugleva rütmi poolest – alatasa tekkis tunne, et kuskil peab olema olnud riim, mida siis lähemal vaatlusel tihti polnud (aga mõnikord oli!). Rütmitundlik on ka Maris Tammsalu „Ühe armastuse lugu”, mille klassikalist sisu hoiab koos hoolikas ja täpne vorm – tekste on väga mitmesuguste riimiskeemidega ja nii mõnedki riimid mõjuvad värskelt, sõnavara on rikas ja mõte puhas. Inga Lunge „Lihtsalt ole” on oma lihtsuses samuti sümpaatne, mõned leiud eriti head. Arusaadava põhiideega luuletusi on miskipärast valitud sisse juhatama proosavormis seletused, mida luuletused sisuliselt ei vaja, aga teistpidi vaadates laiendavad luuletused neid mõtisklusi jälle üsna kenasti. Toivo Pilli kogus „Seosed ja sädemed” on mõned väga ilusad ja täpsed sõnastused, Silver Vahtre „Krokiid” loob mõnes tekstis huvitavaid visuaale, Arpo Vatseli noorpõlveluuletuste kogu „Kord puudutab maad, siis pilvi mu lend” tekitab oma veidi aegunud nooruslikkuses huvitavat pseudonostalgiat. Aili Vabo „Maheluule maastikud” saab minult aga stiilipuhtaima loodusluule auhinna ning Margit Petersoni „Et su silmades õitseksid ülased” üllatas jõulise ja omanäolise stiiliga, mis oli teravas kontrastis mu eelarvamusega, kuivõrd Peterson on produktiivsuselt üsna eesti luule esirinnas.

Mida siis ülejäänu kohta veel öelda? Jätkuvalt troonib riimluule. Mõnda ära­tuntavasse värsimõõtu langemine paistab tihti olevat küll autori eesmärk – mõnikord ka mitte, täitsa põnev! –, kuid õnnestub see puhtal kujul ikka vaid mõnes üksikus tekstis. Märksõnadeks on elu ja armastus, seda enamasti sünonüümideta, luulekogu üldine toon aga jaguneb peaasjalikult kaheks – lugejale jagatakse kas õpetlikke elutarkusi või jäetakse ta mängust välja ning väljendatakse rangelt isiklikke tundeid, tihti pöördudes suurtähestatud Sina poole. Lugeja ei tarvitse aga päriselt tähelepanuta jääda ka siis, kuna tihti väljendatakse näiteks lootust, nagu ühe raamatu tagakaanel, et lugeja saab „sellest raamatust toetust oma erinevate eluetappide ületamisel ja tunde, et te pole üksinda”.

Neid luulekogusid lugedes hakkasin tasahaaval mõistma, et vahe enamiku harrastusluulekogude ja minu meelest käsitlemist väärivate raamatute vahel ei seisne mitte selles, et nad oleksid sama ülesannet erinevalt lahendanud, vaid selles, et ülesanne ise on täiesti erinevalt püstitatud. Olen üsna kindel, et minu arusaam sellest, mis on luule, on vähemalt poolte vaadeldaval aastal avaldatud autorite omast kardinaalselt erinev, ning et üdini klišeelikke malle, kujundeid ja teemasid kasutatakse nii piinlikult palju vaid seetõttu, et ühe arusaama järgi just see moodustabki luule. Ja kes kirjutab kõige rohkem „luule moodi” luulet, kirjutabki seda ju kõige paremini! Selles mõttes on luule puhas käsitöö, kindlast mallist lähtuvate kvaliteedinormide ja reeglitega, ning kõik sõltub sellest, kui hästi see mall lugeja ideaaliga ühtib.

Huvitav küsimus on aga see, kui kitsalt ja täpselt näib see „luule moodi” mall olevat harrastusluules paika pandud. Kui tahta selle vastu kuidagi võidelda – mida ebamäärane kohusetunne (mille ees küll?) nagu nõuaks – ja piire avardada, siis ma kujutan ette, et kui leida näiteks juba algklassides emakeele­tunnis mooduseid, kuidas tutvustada teiste seas ka mittemeetrilist, võib-olla veidi hullu­meelset, imelikult raputavat, sügaval ajusagarates sonkivat luulet, võiks see pilt veidi mitmekesistuda. Või kui lugeda midagi sellist ise jõulukuuse ääres, tavapäraste „Sära, küünla” ja „Jõuluvana punanina” asemel, nii et igas vanuses peokaaslased kuulevad tahes või tahtmata? Seejuures ei peaks need tekstid olema sugugi keerulised, nagu luulehirmus kartma kiputakse, igasuguseid ägedaid luuletusi on ju olemas. Ja neid on kirjutatud möödunudki aastal. Luuletusi, kus keel saab end täiel määral kehtestada ja teha tavakeelest rohkem, mitte vähem, kus meisterlik käsitöö võib anda uskumatu kunstielamuse. Ja muidugi tasub ikka veel kõigile meelde tuletada, et see, mis neile laulu- ja räpiteksti­des meeldib, on ka luule. Et luule ei pane piiride laiendamist tegelikult pahaks.

---

^[1] L. Lajal, Pole arvustust – pole väärtust? Debüütteosed 2024. Värske Rõhk 2025, nr 94, lk 64–70.

^[2] Alapealkirjades kasutatud tsitaatide viited järjekorras:
T. Saar-Veelmaa, Kas ma ütlesin moonid. Rahva Raamat, 2024, lk 49.
G. Kulla, Peenar. SA Kultuurileht, 2024, lk 23.
M. Pärtna, Ülestõusmise serval. Tedretäht, 2024, lk 41.
M. Kangur, Pöörduks. Loomingu Raamatukogu 2024, nr 5, lk 71.
L. Jakobson, Kõik teisel pool jõge. Trükiviis, 2024, lk 37.
B. Juske, Kel (s)ilmad on pilves selgimistega. Juske lugu OÜ, 2024, lk 36.
I. Lunge, Lihtsalt ole. Tammerraamat, 2024, lk 9.