Luuletaja neelab eluraamatut

Mis on luule?
Miks ma kirjutan luulet?
Miks ma olen poeet?
Kas poeet valdab võlukunsti
säratada tundeid ja olukordi,
äratada meeleseisundeid neis,
kes loevad või kuulevad luulet?
Luule olemust on raske sõnastada,
sest see tungib kõikjale,
mõjutab kõiki kunste, kogu elu.
Luule on unenäoline ja reaalne,
tundlik ja ülev, kõigile mõistetav
ja kodeeritud, metsik ja elutark, mõtlik
ja hukutav, õrn ja mässuline,
dada, sürreaalne, kadunud, rokenroll, romantiline, biit,
sümbolistlik, tekstuaalne, minimalistlik, taoistlik,
filosoofiline, vaba, neetud,
inimlik, tähtedevaheline, maaväline, zen.
Mis on luule?
Miks ma kirjutan luulet?
Miks ma olen poeet?
Luule haaras mu kinni
ja tegi must enese tööriista.
Luuletaja ei tegutse vabalt,
üksi enese huvides.
Luuletajail on tujud, vaba tahe ja omad sihid,
aga luuletajaina me kanname inimsust,
hoides ja kujundades oma liigi
ühist alateadlikku elu.
Poeetide selgeltnägelikkus köidab küll tähelepanu,
aga iga luuletus on aluskalju,
millesse puurida, mille pinnalt poeeti mõista,
sest poeetika peegeldab poeedi karismat
ja selle üldaspekte.
Miks ma kirjutan luulet?
Mida ma teen kui poeet? Milliseid vahendeid tarvitan
oma tööd esitades? Poeet maalib liikuvaid pilte
minevikust ja olevikust ning unenägusid sellest,
mis võib aimuda tulevikus. Poeet teeb ilmsiks,
kuidas ja kus me inimeste ja ühiskonnana
oleme teinud vea, läinud eksi – tema suunab meid
tagasi tulevikku. Aga poeet teeb veel paljugi muud.
Poeet on see, kes toob ilmsiks, mis saab, võib, peab
juhtuma olevikus ja tulevikus. Poeet hüüab välja
selle, mida sosistab vaikne hääl tema sisemuses.
Poeet pöördub sisse, et näha, siis välja, et väljendada
nägemust, mida näevad need, kes on valmis kuulma.
Poeet on müstik, kes mõistab ja kogeb
kõiges peituvat tähendust –
salapärast, müstilist, tundmatut.
Müstik on see, kes usub ja teab, et tõe
tunneb vaistlikult ära – see välgatus meelest ei sõltu,
meelde ei tõlku. Müstilist saab defineerida
kui salatähendust üle inimmõistuse
ja -mõistmise. Tõlkida saab seda vaid läbi kujundite,
mis saavad sümboleiks. Müstik on võimeline tajuma üle
meelte reaalsuse ka ülemeelelist.
Tänu müstilisele nägemusele, arendanud
nägemise annet, eristamise taju,
jõuab poeet taipamise, valgustuse, joovastuseni.
Valgustunud meel pole eriline, see on loomulik.
Poeedil on sügav vajadus avastada elu saladusi,
müsteeriume. Poeet lahkab lakkamatult
olemissügavusi ja -kõrgusi, kunsti ja elu,
kuni vastused mõistatustele selguvad. Poeet
rändab paikadesse, kus avastada
samasusi, ehk koguni samaaegsusi
näiliselt seostumatute nähtuste vahel. Poeet
jagab neid avastusi luuletustena.
Luuletus on näiliselt seostumatute nähtuste kõrvutamine.
Poeet pole päästja. Poeet on piltide purustaja,
hävitaja ja looja. Poeet heitleb
omaenese deemonitega, hõisates võite – luuletusi,
mis on halastuse, inspiratsiooni, armastuse,
kire, kaastunde, andeksanni ja andmise teod,
mis paotavad ühiskonna endasse sulgunud karpi.
Luuletus pakub rahu, vaikust, tüünust hetkeks või paariks. Aga
peagi on poeet tagasi lahingus.
Ta mõistab, et igal mõttel, mis muudab me reaalsustaju,
laseb näha teiste tõeluste võimalikkust,
on muundav jõud. Poeet teab, et selleks, et
edasi minna, tuleb kõigepealt astuda tagasi.
Poeet leiab eneses julgust lipsata minevikku,
võidelda välja luuletus ja kui õnne, siis põgeneda,
sildu põletades, kui võimalik… Poeet
ei eeldagi tagasi jõudes eest leida rahu ja vaikust.
Pilk minevikku kergitab sageli keerise
olevikus. Poeet ei saa tehtud vigu parandada,
ainult alustada otsast peale. Poeet tunnistab
nurjumist, kuid küsib selle tõelise tähenduse järele.
Poeet vaatab nurjumisega tõtt, embab seda ja nii
liigub surmast ja meeleheitest lootusse ärgata
ülestõusmisse veel selles elus.
Mingit tolku ei ole, kui elust eemaldada kõik luule,
kõik unistused, kogu kohutav kaunis müstika.
Mis on tõde? Poeet liigub edasi sümbolite toel,
muutes neid pidevalt. Poeet on kujumuutja,
meister otsimas jumalikku, kohutavat ilu,
Suure Paugu müstilist ilmutust, milleks on luule.
Luule on elu. Elu on luule.
Poeet neelab eluraamatu alla
ning saab luuleks.


Välgust, müstikast, paradoksidest

Noor ajakirjanik küsis:
„Kas olete usklik ja kui, siis mis usku?”
Vaatasin talle sügavalt silma ja vastasin:
„Püüan leida tõtt, mis avaldub
välgus, müstikas, paradoksides.
Püüan tasavägiseks vaagida endas
armastust, võimu ja tarkust.
Püüan emmata iga viimset kui hetke
ja lasta lahti sealsamas.
See on minu põline religioon.”


Rändaja palve

Hirm on meeletapp. Hirm on väike surm, mis toob kaasa täieliku tühistuse. Mina seisan oma hirmuga silmitsi. Ma lasen tal rulluda üle enda ja enesest läbi. Ja kui ta on minust möödunud, pöördun, et näha ta teed. Seal, kust hirm on läinud, ei ole enam midagi. Jään ainult mina.
Frank Herbert, „Düün”
 
Rännates mööda maailma, otsin ja leian rahusaid omaetteoleku paiku, väljadel, metsades, rohtunud radadel, iidsetes surnuaedades, tühjades katedraalides. Seal, usus ja veendumuses, lausun ma oma palve:
 
Päästa mind ära hirmust
Meenuta mulle ikka ja jälle
et hirmu alati ületab
armastus
Päästa mind ära võimust
sest võim ilma armastuse ja tarkuseta
hävitab paratamatult igaühe
oma teel, nagu sellegi
kelle päralt on võim ilma armastuse ja tarkuseta
Päästa mind ära põlgusest
kõrkuse, väljavalituse ja privileegide vastu
üleoleku illusiooni vastu
sest keegi, mitte keegi ei ole üheski mõttes
parem kui keegi teine
Päästa mind ära ahnuse vägivallast
Anna mulle ihku elada lihtsalt
ja jagada maa ande kõikide teistega
Päästa mind ära vaikimisest
mis võimaldab ikka ja jälle ilmuda
sõjal ja vägivallal
Anna mulle vajalik tasakaal
armastuse väe ja tarkuse vahel
mis teeks must vägivallatu rahusõdalase
Anna mulle võime toimida vastutustundlikult
omaenese elu kõikide osade vahel
olla hea naaber
ja elada kooskõlas loodusega
Tänan Sind elukülluse eest
looduse ilu eest
pere ja sõprade armastuse eest


Oleme lilled, ürglollusest puhkemas õide

Kuigi meile jäänud päevad
kesk kõikset hiilgust on kahanemas,
liuglevad endiselt meie eatud vaimud,
nii et avame oma südamed imeavarusele,
lastes iga päev laulul ja luulel tantsida läbi enda.
Oleme põgusa eaga päikesekummardajad.
Oleme õrnroosad kahvatud õied
van Goghi mandlipuul.
Oleme loojanguvalgus jõejalaka võras.
Oleme lilled, ürglollusest puhkemas õide.
Uhked rüüd üle luude.
Oleme kotitäis tantsivaid konte. 
Oleme armunud luud.
Seikleme kodunt kaugeile maile ja tagasi taas.
Aeg on silmapilk.
Kallistame ja kaugeneme.
Armunud luudena peatume põgusalt templeis.
Elame imeilmades.
Suudleme tuulde ööd.


Sosistus

Kui mu ämbri põhi lööb alt ära
ja Emake Maa sellest veest
rüüpab rõõmuga viimse sõõmu
ja kuu vari tantsib ööbiku lauluga
Kui olen surnud ja lahkunud
ei mingit mälestuskivi
ega hauda ma soovi
Mu luuletused mu elu su armastus inglilaul
ärge jätke hüvasti palun
te jääte alati minuga
ükskõik kuhu lähete olen teiega koos
miski ei kao kunagi miskit ei unustata
Kui suren
liuglen koos tuulega
hõljun läbi pilvede
kaugel kaugel üleval
Nii et hilisõhtul
kui vaatad taevasse
ja tunned õrna suudluste sadu
Linnuteelt
tea et olen alati
sinu jaoks olemas
ainus mis sul tuleb teha
on sosistada mu nime

Inglise keelest DORIS KAREVA
 

Ron Whitehead on biitnike põlvkonna legend, keda Lawrence Ferlinghetti on nimetanud Kentucky Bodhisattvaks – püsti pöörane visionäär, samas inimlikult osavõtlik ja väärikas. Siiani pulbitsevalt aktiivne, on ta avaldanud üle 40 raamatu ja üle 40 heliplaadi, pälvinud rohkeid tunnustusi üle maailma ja tiitli U. S. National Lifetime Beat Poet Laureate. Eestis on Ron Whitehead esinenud kuuel korral, kolmel neist korraldades Prima Vista festivali raames 24 tundi kestvat luule- ja muusikamaratoni „Insomniacathon”. Esimest käesolevas valikus ilmuvaist luuletustest on autoriga kooskõlastatult tõlkes mõnevõrra muudetud.

D. K.