Mari-Liis Müürsepp: „Strippari pisarad”.
EKSA, 2021. 80 lk.
„Strippari pisarad” on Mari-Liis Müürsepa kolmas luulekogu pärast kogusid „Paradoksid” ja „Blondiine armastav mees”. Autor on ületanud kõige ohtlikuma takistuse, noorte luuletajate ees sageli seisva ohu pärast debüüti enam mitte muutuda, jääda tardunud sfääri nii teemade kui ka teostuse poolest, lühidalt: joosta oma luules edasi nagu orav rattas. Luuletamine võib küll olla elustiil, ent parem siiski, kui see on mobiilne ja vaheldusrikas elustiil. „Strippari pisarad” mõjub värskelt ja perspektiivikalt.
Autor kasutab sageli üht ja sama võtet – liikumist üksikult üldisele. Luuletus algab mõnest isiklikust kogemusest, tavaliselt on tegu millegi üsna rutiinsega, ja jõuab välja üldistuseni, mis on alati lühike ja lõikav. Neid algimpulsse, s.t igapäevaseid nähtusi on nii palju, et piirdun järjekorras esimese kümnega: hambaarstil käik, kaenlaaluste raseerimine, rinnahoidja push-up-efekti hindamine, silmade värvimata jätmine, juuste värvimine, ilma kotita tänaval kõndimine, süljega ümbriku kinni kleepimine, spaas pesemine, Tinderi sirvimine, eksikombel tehtud telefonikõne.
Puänteeritus on iseenesest vaimukas ja efektne element, mille mõju võimendab „Strippari pisarates” seegi, et tekstid on just nii pikad, et lõpp saabub õigel ajal, mitte liiga vara või liiga hilja, kusjuures luuletuste pikkus on üsna varieeruv. Puänte välja mõelda on raske, aga nagu öeldud, Müürsepa jaoks pole see probleem. Näiteks „stay tuned” pakub välja idee teha seebikas luuletajate elust,[1] luuletuses „*värvisin juukseid” viib hennaga juuste värvimine „hennast täis” olemiseni – seda nii füsioloogiliselt kui ka vaimselt, ning luuletuses „hambaarsti juures” heidetakse hambaarstile ette, et see üritab uurida suu asemel hinge. Eriti vaimukaid või säravaid puänte välja tuua on võimatu – selleks peaks loetlema kindlasti rohkem kui poole sisukorrast. Ja mis eriti tore: Müürsepa puänte võib korduvalt üle lugeda, ilma et nad end ammendaksid.
Ent kogus on muudki peale puäntide, värvikaid kujundeid leidub ka enne viimaseid stroofe: „mina seisin toas / suu torti täis / ja süda muret” (lk 46); „kes vastab / su öistele kõnedele ja ütleb et / kõik vale mis teed on õige” (lk 34). Enamasti koosnevadki tekstid kontsentreeritud kirjeldustest, mis viivad ootamatu mõttepöördeni.
Lust on näha, et poeesia – vähemalt näiliselt – võib sündida nii kergelt. Müürsepp seletab asju, mida lugeja võiks isegi teada, kuid pole võtnud vaevaks nende üle juurelda. Nüüd seletatakse talle kõik lihtsalt ja lakooniliselt ära, nagu võiks seda teha giid turistile Tallinna vanalinnas. Luuletustes esinevad konkreetsed situatsioonid võivad olla välja mõeldud või mitte, kuid need on igati usutavad.
„Strippari pisarad” mõjub enesekeskselt – ehkki tagakaane tekst lubab vastupidist. Õnneks on see nii enesekeskne, et seda võibki võtta manifesti, mitte egoismina: „ma olen naine / ja ikka veel pannakse mind uskuma / kaotan seepärast et olen loll / võidan seepärast et olen ilus” (lk 10); „mõnus on käia / ilma kotita // inimesi šokeerida / kuidas nii saab / ise naine / ja käekotti ridiküli / polegi” (lk 21); „meestele meeldib / mu keha / kriitikud ka ei taha / et ilus tüdruk nutab” (lk 72). Tõesti, keha kehaks, aga mingit põhjust nutta Müürsepal küll pole.
Müürsepp seisab kahe jalaga oma ajas. Just seisab, mitte ei torma, kepsle ega lonka. Talitades Assisi Franciscuse väärt nõuande järgi: olgu sul jõudu muuta neid asju, mida sa oled võimeline muutma, kannatlikkust taluda neid asju, mida sa ei ole võimeline muutma, ning tarkust nende vahel alati vahet teha. Müürsepal seda tarkust jagub, ta eelistab kannatlikkust peaga vastu müüri jooksmisele ega mässi end seetõttu üle jõu käivatesse probleemidesse, nagu näiteks kliimasoojenemine, Ukraina-Venemaa konflikt, pagulased, Martin Helme, alkoholism, narkomaania jne. Müürsepa kogu sobib iseloomustama määratlus „uusasjalikkus”, mida võib kasutada ka Berit Kaschani ja Piret Põldveri viimaste kogude ning läbivalt Veronika Kivisilla ja Sveta Grigorjeva loomingu kohta. See on irooniline (sh eneseirooniline) ja sotsiaalne naisluule ilma märkimisväärse härduse, kirgastumise, hingevalu ja rumaluseta. Viimase omaduse puudumisest üldises kontekstis on isegi kahju. Eesti naisluule paremik võiks olla tunduvalt ebaintelligentsem ja hüsteerilisem.
Müürsepp mitte ei jälgi elu kõrvalt ega jäädvusta seda nagu „reporter värsikaameraga”. Ta võtab sellest aktiivselt osa, kuigi mitte liiga kirglikult. Elu, sealhulgas tema enda elu mõttetus ja mõttekus on Müürsepa jaoks peaaegu üks ja seesama. Enamasti leidub probleemile ikka mõni lahendus, kuid ükski neist pole lõplik. Kui jätta silmad värvimata, juhtub palju halba, näiteks ei lase autojuhid sind ka rohelise tulega üle tee, kuid see ei takista ju järgmisel päeval meigiga viga parandamast. Armastatu libiseb käest nagu nöör väikese sõrme ümbert – järgmine tuleb mässida ümber keskmise sõrme. Uues korteris tekib hirm gaasiplahvatuse ees, mis aga asendub rahuga, sest vahest tegutseb seal üksnes poltergeist.
Taoliste lahenduste leidmine ei tähenda aga kapseldumist ohutusse tsooni. Pingeseisund on raamatus läbivalt tuntav, nii minategelase tasandil kui ka ühiskondlikus plaanis. Kogu on vahetu ja siiras. Just siiras, mitte naiivne, s.t autor kirjeldab inimesi, nähtusi ja olukordi nende keerukuses, kuid väga vahetult – see on mõjuv. Ehkki tegu on mudeli ja mänguga, tekib siiski tunne, nagu võrdleks reljeefkaarti hariliku maakaardiga.
Müürsepp jõuab sageli ka üldistusteni, mis on sama iroonilised kui autori minapilt, ehkki sama vahetult ja siiralt nad ei mõju. Kogu pealkiri on selles mõttes täppi läinud, et nimiluuletuses esinevad mõjuvalt nii isiklik kui ka sotsiaalne tasand ning need on läbi põimunud tihedamalt ja harmoonilisemalt kui vist üheski teises luuletuses. Hüljatud ja amfetamiini luniv striptiisitar on pilk ühiskonna kõverpeeglisse: „strippar aina nuttis / ja tegi meile striptiisi / kusjuures täiesti tasuta / sest mida / sa muud ikka teed / kui mees on siga / ja amfetamiini pole” (lk 52). Kuid avaldub ka autori isiklik suhe: „aga see ei muutnud / ikkagi fakti / et selle kõige juures oli tal // lihtsalt / fenomenaalne / tagumik” (lk 53). Üks sfäär, kus isiklik ja ühiskondlik lausa sasipuntrana põimuvad, on meedia, sealhulgas sotsiaalmeedia. Impulsid avalikust sfäärist muunduvad sujuvalt isiklikeks emotsioonideks, viimased omakorda tekstideks, nii näiteks „*sirvisin eile”, „*internetifoorumid” või „stay tuned”.
Laialivalguvaid, ebakonkreetseid ja väheütlevaid luuletusi on vaid mõni üksik, näiteks „naine”, „ajastu” ja „vastutus”. Pole parata: kui oled juba sihipärastele, kuid alati ootamatutele puäntidele orienteeritud, hakkab nende puudumine häirima.
Üldise tendentsina torkab kokkuvõttes silma õnnetute armastuste (resp. kiindumuste) paljusus. Mitte et need oleksid liiga õnnetud, aga neid on nii palju („brutusele”, „ilma meheta”, „kuidas jahtuvad südamed” jne): „see käib alati / samamoodi / erinevad ainult / detailid // armun mõnda tüüpi / kes alguses / tundub asjalik” (lk 76). Tundub, et ühele kuni kolmele omanäolisemale ja intensiivsemale suhtele keskendumine oleks mõjunud sügavamalt.
[1] See idee on minimaalses vormis ka realiseeritud. „Kättemaksukontori” kaksikosa „Poeedi surm” (2015) käsitles mõrvalainet Pärnu luuletajate seas, üks neist tapetakse lausa poetry slam’i käigus.
Lisa kommentaar