Andrus Kasemaa: „Minu kangelased”.
Varrak, 2025. 293 lk.

Andrus Kasemaa käitub jutukogus „Minu kangelased” (harrastus)antropoloogina. Ta kuulab kõikvõimalike inimeste lugusid, noogutab kaasa ja paneb hiljem kõik kirja. Kasemaa pääseb antropoloogilise välitöö jaoks vajalikust sisseelamisest, kogukond on ta juba omaks võtnud. Või teisipidi, ta on aastakümneid sisseelamisega tegelenud. Miks ma teda antropoloogiga võrdlen? Sest meenus üks arenguantropoloogiline uurimus, Aet Annisti „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas” (2011), mis tegeleb samuti Eesti külaelu ja ilma­jäetuse probleemiga. Suurem osa Kasemaa tegelastest, kellega minategelane kaante vahel kokku puutub, on vaesed või puruvaesed, ning enamik neist tunneb, et jäi üheksakümnen­date alguses hammasrataste vahele. Õhus lehvib nostalgiat Nõukogude aja järele. Raamatu põhiteemadeks ongi vaesus, sotsiaalne ebaõiglus, hakkama­saamine kehvades oludes (küllalt tihti kasutatakse kõverteid), sõjahirm… Kuigi see viimane ei ole päris õige määratlus. Pigem tuleks ehk öelda sõjaootus. Muidugi mitte positiivne ootus: vahva, et tuleb sõda, külvab hävingut ja surma! Aga leppinud, lootuse kaotanud ootus. Tuleb-tuleb, ega ta tulemata jää. Meie ei jookse kuhugi, ei jaksagi, ehk saame kuidagi hakkama.

Raamat tõi veel meelde ka Eesti Vabariigi taassünni aegsed reformid, mis omakorda meenutavad Taaniel Tina kommentaari, kui too lasi kaaperdatud laeva meeskonnaliikmed keset ookeani üle parda heita. Juhatas neile lähimad kontinendid kätte ja soovis head teed. Muidugi, vabariik ei kaaperdanud laeva! Olen vabaduse ja vabariigi poolt! Kõigele ega kahjuks ka kõigile ei jõutud mõelda. Või ei proovitudki. Igal juhul heideti hulk inimesi üle parda. Mõnele anti istumise alla tagasi maatükk, millega ta midagi peale hakata ei osanud või mis oli lihtsalt liiga väike enda ja pere toitmiseks viiekümne aastaga muutunud maailmas. Ja nii need inimesed siis ujusid, kes kuidas oskas ja jaksas. Hea hulk neist kaotas kontakti ligimestega. Jäädi ikka ellu ja mälu toimemehhanismide tõttu mõjuvad nende lood nõukanostalgiana. Muidugi võib igatseda aega, mil mingis mõttes oli lihtsam toime tulla, samas unustada tahud, mis selle eksistentsi jubedaks muutsid.

Kasemaa ei anna kuigi tihti selgeid hinnanguid, et see või teine tegelane on rumal või ekslik. Need, kellega jutustaja ise kokku puutub, muutuvad kuidagi toredaks – isegi kui räägivad lollusi. Küll aga pahandab Kasemaa ema sõbrannadega, kes – ikka raamatus – arvavad tõemeeli, et ta, ise täiskasvanud mees, tahtis ema maja maha põletada.

Jah, hinnanguid ta väga andma ei kipu, või kui annab, siis pigem on need pisut liiga reljeefsed, võimalik, et lugeja ärritamiseks. Ja tegelikult lööb Kasemaa nostalgia tagant kogu aeg ninna kolhoosiaja jälk lehk. Küllap on see meelega. Mõndagi lugu vestes laseb autor oma kangelasel pidevalt meelt muuta või teeb seda ise. Seisukohad muutuvad lõigust lõiku, need vahelduvad, laperdades sama kiiresti kui kevadise liblika tiivalöögid. Eks talle meeldib lihtsalt vinti üle keerata, bluffida, topeltbluffida ja nii edasi. Mida peaks vaene lugeja uskuma?

Mõned asjad paistavad siiski olevat üsna ilmsed. Kasemaa elab alati kaasa vaesele, n-ö väikesele inimesele. See tuleb ühtaegu otse hingest ja on ka täiesti programmiline. Samamoodi mõjus ka tema eelmine teos „Ema tuba”, mida näen kummardusena Virginia Woolfi esseele „Oma tuba”. „Ema tuba” on – kasemaalikult kerges, hüplikus stiilis – samuti feministlik manifest ja ühtlasi jõuline seisukohavõtt vaesuse vastu. Kui palju avaramaks võiks muutuda ema maailm, kui ta vaid sellest mülkast välja pääseks! Selleks, et midagi korda saata, vajad kõigepealt oma tuba, ütlevad nii Woolf kui ka Kasemaa. Orwell on sedastanud, et vaesuse tuum seisneb selles, et see hävitab tuleviku. Rutger Bregman ütleb, et vaesus ei ole iseloomu viga ega intellektuaalne vajakajäämine. Vaesust saab ravida lihtsalt rahaga.

Kasemaa kirjutamisviis mõjub väga vabana, see on peaaegu automaatkirjutus, autor sätib jutukese kondikava paika, kopsab paari märksõnaga vastu oma kirjutamis­mootori heliharki, kuulatab viivukese ning langetab siis käed klaviatuurile ega tõsta neid enne, kui tekst valmis. Ega ma muidugi tea, võib-olla on selle sundimatu pinnakihi all meeletus koguses murdunud atrasid, lõhutud kõplaid ja kirvevarsi, millega Kasemaa kirjanduspõldu raadab.

Sedasorti maailma kirjeldavad teosed kipuvad mõjuma raskepäraselt, poriselt. Laed on madalad, taevas vajub raskelt turjale ja inimese unistused ei ulatu kaugemale soovist kellegi tagant midagi pihta panna ja veel üks päev kuidagi õhtusse veeretada. Kasemaa tegelased elavad just niisuguses rusuvas maailmas, aga nad on ikkagi armsad ja naljakad. Minu inimesed, nagu ütles Chalice ühes presidendi kõneks tituleeritud räpipalas, aga selles laulus oli ikkagi pigem juttu neist, kes väikese üleskutse peale tulevad kokku ja kõik korda teevad. Muu hulgas annavad kinga ebakompetentsetele ja lorudele. Kui Chalice oma inimesi hüüab, siis Kasemaa peaks oma inimesed sellele kogunemisele käsikäruga kohale vedama, seal maha kallutama ja pärast sama targalt tagasi viima. Mõnel hakkajamal oleks ehk taskud pisut rohkem punnis. Ja Kasemaal jätkuks kindlasti hoolivust, et viia oma N. asulasse ka need tolgused, kelle Chalice’i tublid koos vallandasid. Küllap nad leiaksid seal mõne majakese, kus konutada, ja mõne nüristava töö, mis aitab hinge sees hoida. Igaks juhuks: Chalice’i lugu on hea, mulle ka meeldib. Lihtsalt Kasemaal jätkub tähelepanu ka n-ö tootmisjääkide jaoks. Ja ta ütleb nende kohta „minu kangelased”.

Raamatu sõnum on peidus hooletult visatud ja vastukäivate mõtete vahel. Väga värskendav on lugeda autorit, kes ei võta ennast ülearu tõsiselt. Aga eks samas kindlasti võtab ka. Salamisi loodab temagi, et jõuame ta keerutuste kaudu rägastikust teele välja. Tõsi, küllap see teegi on pigem looklev metsarajake kui magistraal.

Kasemaa jutustamismaneer mõjub äärmiselt kaasahaaravalt. Ehk lausa kaasavalt. Pea kõik ta ülestähendused võivad panna lugejas helisema isiklikke lugusid. Tekib lausa tahtmine ise pajatama hakata – ehk koguni Kasemaa maneeri üle võttes ja kohandades. Nii võib „Minu kangelasi” lugedes oma peas väikese peo pidada. Loed mõne Kasemaa jutukese ja vastad siis mõttes eriskummalise ja ülimalt argise pajatusega. Viskad kujutlustes pitsi viinuskit ja hammustad hapukurki peale. Kogu see protsess ei pruugikski tegelikult kunagi lõppeda, lugusid kasvab teisest otsast järjest juurde. Kasemaa aitab lätted voolama.

Samas võib mõnigi tekst lugeja etteantud vaost välja paisata. Heas mõttes. Näiteks „Ühe lauda elulugu” astus minu peas imepärasel moel dialoogi Borgese surematute linnaga. Kui Borgese surematud ehitasid enne letargiasse vajumist kaootilise linna täis treppe, mis kuhugi ei vii, rõdusid, millele ei pääse, jne, siis – nagu surematute linngi – on Kasemaa kirjeldatud laut omamoodi pühamu eksistentsiaalsele ängile. Täiesti teistmoodi pühamu, mõnes mõttes vastandlik ehitis, aga teisalt kantud samast tundest.

Kui natuke pingutada, siis võiks „Minu kangelasi” pidada ka romaaniks. Mosaiikromaanid, miniatuurromaanid ja muu taoline on tänapäeval ju tavaline asi! Näiteks minajutustaja vanemad, kes võivad alguses mõjuda skemaatilistena, teevad läbi arengu, isegi kui lõpetavad umbteel. Nagu ka nende suhe Kasemaaga. Kummalisest, arusaamatust või lausa ebameeldivatest tegelastest saavad luust ja nahast, eluloo ja hingehaavadega inimesed. Samamoodi tekib tunne, et oled raamatu lõpuks saanud ülevaate kogu küla veidrikest – nemad on raamatus nagu koor kreeka tragöödias.

Igatahes räägivad Annist ja Kasemaa suuresti samast asjast: üheksakümnendate alguses õigust jalule seades tõmmati väga paljudel inimestel vaip jalge alt, raputati nad välja sotsiaalse sidususe suurrätist. Neist ja nende kannatustest rääkides ei õigusta kumbki autor – ei teadlane ega kirjanik – nõukogulikke jõledusi, küll aga elavad nad mõlemad jalgealuse kaotanuile kaasa ja näitavad, et küllap oleks saanud ka paremini.