Maret Käbin 15. IX 1929—16. XII 2014

 

 

 

Maret Käbin on pärit Valgamaalt Pukast, lõpetas 1947 Tallinna 10. keskkooli ja 1952 Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna loogika-psühholoogia osakonna. 1959—1963 töötas ta korrektorina „Loomingu Raamatukogus”, seejärel asus tööle kirjastusse „Eesti Raamat”, kus oli eesti kirjanduse ja hiljem tõlkekirjanduse toimetuse toimetaja. Aastast 1982 oli Maret Käbin vabakutseline tõlkija ja toimetaja, aastast 1983 Eesti Kirjanike Liidu liige.

Maret Käbini esimene tõlge oli Muhtar Äuezovi „Abai tee” (1960), tema tõlgitud on muuhulgas Veera Panova „Sentimentaalne romaan” (1961), Aleksandr Grini „Sädelev maailm” (1972) ja „Kuldkett. Tee eikuhugi” (1973), Vsevolod Ivanovi „Niidermaad”, Veniamin Kaverini „Peegli ees” (1976) ja mitmed Ivan Bunini teosed, nagu „Suure paastu esmaspäev” (1981) ja „Arsenjevi elu”  (1991, 2007), mille eest ta sai Kirjanike Liidu tõlkeauhinna 1992. aastal, ning „Hämarad alleed” (1993). Tõlkealases diskussioonis oli märgilise tähtsusega tema vene keele mõjusid analüüsiv artikkel „Idarindel muutuseta” („Looming” 1979, nr. 9 ja nr. 10).

Maret Käbini panust eesti tõlkekultuuri, seda nii täpse ja tundliku tõlkijana kui ka pühendunud, delikaatse ja põhjaliku toimetajana, kelle käe all on saanud koolitust rida silmapaistvaid tõlkijaid, on võimatu üle hinnata.

 

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Kirjanik loeb. Gert Kiiler

Seda juttu, et inimesele meeldib läbi elu see muusika, mis teda teismelisena kütkestas, olen ma palju kuulnud. Palju vähem olen kuulnud sama öeldavat raamatute kohta. Vähemalt mina pole tähele pannud.…

Arvoga läbi unemaastike

„Sa tunned Arvo Valtonit, palun tee mind temaga tuttavaks,” lunis noor poetess ajakirja Noorus kuulsas Kabli laagris. „Me oleme põgusalt kohtunud, ega ta vist mind ei mäleta,” jätkas ta.
Olime hommikusel…

Kirjanik loeb. Margit Lõhmus

Viimasel ajal mõtlen tihti autori peale, peaks vb Barthes’i „Autori surma” uuesti läbi vaatama, aga ma ei tea, kas viitsin, kas tahan, niisama teadmatuses, väikses ruumis mõtteid mõlgutada ka tore.…
Looming