Andrus Kasemaa: „Ema tuba”.
EKSA, 2022. 150 lk.

Ameerika kultusfilmis „Põhjuseta mässaja” („Rebel without a cause”, 1955), mis sai kuulsaks ja kultuslikuks ilmselt seepärast, et peaosas oli pärast võtteid ja enne esilinastust end Porschega surnuks sõitnud James Dean, on raske või võimatu öelda, milles mäss seisneb. Noorte jaoks on jamad nii nende vanemad kui ka kogu establishment, aga poliitikast ja konstruktiivsest ühiskonnakriitikast on asi kaugel. Lihtsalt kõik on jama, vanemad ei kõlba kuhugi, nagu prints Hamletilgi. Pole siin midagi pikalt juurelda. Samas on semud omavahel ülikenad.

Filmis ongi hell suhtelugu Deani ja noorukese poisi vahel ja nagu ka mitmes vesternis võib siin sordiini all olla homoteema, aga see jääbki sordiini alla. Kange­lasel on tüdrukute seas lööki, aga kuna pakkumine on suur, tunduvad tüdrukud kõik kuidagi mööda, mannetud ja võltsid. Samas ei ole kellelgi vajadust korda saata laiema kõlapinnaga ühiskonnavastaseid, revolutsioonilisi tegusid nagu 68. aastal Prantsusmaal. Ühiskond lihtsalt ei huvita.

Sarnane hoiak oli ka biitkirjanduses umbes samal ajal. Ja oli küllap ENSV-s eesti hipide aegadel ja hiljem punkaritel.

Suure üksiklase Andrus Kasemaa hoiakud on kõige sellega suguluses. Kuigi tema mäss on individualistlik ja eraklik. Kui mitte arvestada kamraadlust Tõnu Õnnepaluga, kes on ehk üks etableerunumaid kirjanikke, samas samuti mässaja omal moel, kuivõrd ta kirjutab sellest, kuidas ta ei taha olla eesti kirjanik. Ehk just seetõttu, et on üks hinnatumaid ja armastatumaid.

Mõnes suures kultuuris taolist kirjaniku­mässu ei kujutagi ette, näiteks kuidas prantsuse kirjanik ei tahaks olla prantsuse kirjanik, vaid hoopis maailmakirjanik? Või on mõni taoline olnud? Venemaal ehk küll. Aga seal on pisut teised lood. Samas ega ei tea ju, et Tõnu otse Eesti riigi vastu oleks, väldiks riiki või rahvuskuuluvust.

Kasemaa aga võib riigi vastu või riigi­kriitiline olla küll. Raamatust on raske leida kedagi, kelle vastu ei olda kriitiline, sellest ei pääse isegi vanemad ega õde. Kuigi jah, kohati on see ambivalentne, retooriline, irooniline. Irooniast ja enese­irooniast ongi Kasemaa absurdi viidud tekst läbi imbunud.

Kaks kolmandikku tekstist moodustab püromaaniline traktaat või poeem ema maja maha põletamisest, et kindlustus laseks emale koleda maja asemele ehitada uue ja ilusa, mida kõik kadestaksid ja mida autor või ta alter ego, kes pole iial tuttavaid ega sõpru ema juurde söandanud külla kutsuda, ei peaks häbenema. Kasemaa enda sõnul ongi domineeriv teema häbi, mis toob mulle meelde Kerttu Rakke romaani „Häbi”, kus immigrandist venelanna ei suuda paneelmaja korterist väljuda ja laseb kõigel saasta alla vajuda. Samuti meenub näiteks Roman Polanski filmi „Vastumeelsus” („Repulsion”, 1965) kangelanna. Teema on vana. Ka Camus’ „Võõras” ei erine palju – surnud emast on võõrandutud, ühiskond ega tema moraal ja kohtumõistmine ei huvita enam.

Kasemaa sõnum on algusest peale ühene ja klaar ning see muudkui kordub ja varieerub nagu rahvalaul või eepos. Eepiliste tegudeni, reaalselt ema maja ja kodu süütamiseni ometi ei jõuta, vaid sumbutakse nukrusse ja resignatsiooni.

Ega ma varemgi Kasemaa retoorilisi mässe, näiteks sõjaootust ja -iha üleliia tõsiselt pole võtnud. Need on kujundlikud. Aga mida nad kujutavad? Et olemine ja keskkond on talumatud, tulgu parem kataklüsm ja häving nagu noore Tuglase mässuootus poeemis „Meri”?

Kasemaa silmis leiavad armu vaid alandatud ja solvatud. (Nagu lesed „Leskede kadunud maailmas”). Ema puhul on esiplaanil haledus ja ta on seepärast kaastunnet väärt. Samas on ema ka talumatu, sest ta elab koledas toas ja majas, tema elu on kole, sest ta orjab lihtsatel töökohtadel ning temast on saanud vana ja kortsuline naine. Koledus on talumatu. Kasemaa on esteet, kes seab ilu moraalist kõrgemale. Ilu ongi moraal. Empaatia, humanism ja ühiskondlikud teemad jäävad kaugele, ei paku pinget, ei lähe korda.

Ometi on see hoiak pisut epateeriv ja poseeriv, nihilismi taga on ikkagi aimata õrnust ja empaatiavajadust. Võimalik, et koledusekriitika on omal moel hoopis ilu-, headuse- ja õrnuseigatsus. Sest kui Kasemaa tegelane oma poiss-sõpra iial ema koledasse majja viia ei suuda, siis leiab ta lunastuse siiski helluses ja sõbra kaisus magades. Sõber on asendanud koleda ema koledas kodus.

Nii sõnades tundub raamat hirmus, aga tegelikult see ei ole nii. Tekst ja teksti­tagune on vaid retoorika, kirjandus, milles on küll terake tõtt ning mis valgustab kogu Kasemaa elulugu ja kirjanduslikke hoiakuid, aga ometi ei püri Kasemaa kohtu­mõistjaks. Ei, seda ta ei tee.

Just sellisel moel armastabki Kasemaa nii oma ema kui ka tema koledat kodu, kus ta on üles kasvanud. (Nüüd lähevad mul segi Kasemaa ise ja tema kirjanduslik alter ego, aga see tundub loomulik segiajamine, sest eks nood olegi kaksikud.)

Tekib selline tunne, et Kasemaa ei julge enam olla hea, hell ja lihtne. Samuti nagu kunagi tegi oma valiku Sven Sildnik, kes pani kivi enda nime ette ja sisse, et „hambad sisse lüüa”. Niisamuti vajab Kasemaa julmust ja nihilismi, et välja elada valu ja headust. Paradoksaalne, aga paratamatu. Sest alternatiive tänases ühiskonnas pole. Pole establishment’is sahtlit, kuhu tahaks sobituda. Jääb vaid mäss või sõda kõigi ja kõige vastu, mis muidugi kipub samas väsitama. Sest ühiskond ei pruugi seda sõda ja mässu eriti tähelegi panna. Nii istud ja võitledki isolaatoris oma kirjutus­laua taga. Mis pole ju maailmas midagi uut. Isaac Bashevis Singer võitles kirjutus­masina abil saatanaga, Woody Guthrie kitarri abil fašismiga (vähemalt ütles nii kiri kitarril) ja tundlik-hingeline Kasemaa võitleb kirjasõna abil maailma (või ehk siiski lähiümbruse ja Eesti ühiskonna, poliitika) koledusega.

Olen valmis uskuma Kasemaa võitu ja et nii saabki Eesti millalgi ilusaks nagu mõnes Koidula (sakslaste pealt maha vehitud) luuletuses. Kasemaa on võtnud lillesideme, seda pisut pipardanud ja köitnud armsa Eestimaa ühte. Koos ema ja tema kurva toaga.

Kirjandusõpetajad võiksid võtta Kasemaa eeskujuks ja pakkuda välja kirjandi­teema: kuidas ma oma ema koleda maja põlema panin ja päästsin Eestimaa. Võiks koolilastele peale minna, intrigeerida. Kasemaa raamat võib osutuda stardi­pakuks, inspiratsiooniks noortele püromaaniahuvilistele. Ehk juba varsti süttivad üle kogu Eesti niimoodi leekidesse ­kümned lapsepõlvekodud. Puhastus­tulest saab uue ilusa elu algus. Hea uus ilm.

Muide, raamatu punane silma kargav kaanepilt, mis näitab traatvõrgutagust tuletõrjekappi vajaliku tulekustutus­varustusega, on ilus ja ehk lohutab neid, kes samuti maailma koleduse käes vaevlevad. Ma ei tea, kas Kasemaa nihilistlik ilujanu terve maailma päästab, aga miks mitte. Maailma ja inimkonda tuleb ikka aeg-ajalt lunastada ning Jeesused ilmuvad uuesti ja uuesti tagasi. Küllap on nii vaja. Jumalal on sellega plaan, mida me ei pruugi alati läbi näha.

Kuna pihtisin, et olin raamatus pisut pettunud, sest nihilism muutus korduvaks, ühetaoliseks ja väsitavaks ning mängulisus pudenes mu jaoks laiali, siis ütlen ka, et jään taga igatsema hella ja sooja Kasemaad, keda ja mida usun end mäletavat. Oh, kirjandusloos on olnud palju neid (Dostojevski, markii de Sade, Jaan Oks), kel nihilismikiusatus kippus raamatu­lehele, aga varjatult igatseti headust, ilu ja õrnust, mõeldi lapse pisaratest ning valusaid ridu kirjutades ohati tundeliselt.

Ärge laske end eksitada Andrus Kasemaa näilisest julmusest. Mees on hell ja õrn Hiiumaa metsloom. Ja nagu August Gailit, kes oli samuti varjatult esteet ja moralist, põletab Kasemaa maju üksnes raamatutes.