Oli jälle reede, oli jälle pime ja külm, lõdisema võttev hommik, mina rühkisin üles Riia mäest, et minna kafedra’sse vojennaja podgotovka’t tegema. Nii räägitigi – kafedra, see oli sõjalise õppe kateeder Riia tänaval, kaunis majas numbriga 23. Vojennaja podgotovka jälle tähendas kibedat kontrasti sellega, mida sõna „ülikool” üldiselt sisaldas. Kõik pruukisid russisme. Ehk vaid keelehoolsad sõjakaaslased, saksa filoloog Mati Sirkel ja inglise filoloog Jüri Talvet, üks tulevane tõlkija ja kirjanike liidu esimees, teine luuletaja ja ülikooli väliskirjanduse professor, vältisid venepärast väljenduslaadi, teised lasid volnalt. Ometi ei olnud tegu otselaenudega. Eesti keeles lisandus vojennaja kafedra’le teistsugune tähendusvarjund, lisandus protest – ei taha, ei taha! Ja mis salata, lisandus ka allaandmine – käsk on vanem kui meie, kui vene kroonu tahab, siis peab reedeti Riia mäest üles minema, sadagu taevast või tääke. Juba poolel teel tajusin sisemist poolitumist – ühelt poolt rusutus ja äng, miks sunnitakse mind seesugust totrust kaasa tegema? Teisalt tuksus kuskil alateadvuse sügavuses lõbutunne – vaatame, mis pulli täna saab!

Jõudsin kohale. Meie kafedra asus tsaariajal ehitatud historitsistlikus linna­kooli (gorodskoi) hoones, kust nõukogudeaegne raudteetehnikum oli välja kolitud.

Avasin ukse, nägin kõrval seismas dnevalnõi’d (päevakorrapidaja), tol päeval juhtus selleks ajaloolane Mati Mandel. Tal oli peas TRÜ tekkel, tema pidi kontrollima, et võõraid sisse ei tuleks ning et kõik kursandid (aga just niisuguste imeloomadena olime NSV Liidu relvajõududes kirjas) kannaksid samuti teklit, mis oli kohustuslik spetsvormimüts, n-ö pilotka asemel. Kafedra ja tekkel koos mõjusid nii, nagu oleks kästud ilmuda teadusliku ateismi seminari, rist kaelas. Aga harjusid ära, harjusid kõigega. Minul oli üldiselt tõrge tekli kandmise vastu, ent reedeti panin selle pähe.

Tervitasime Matiga. Tema võttis sõjalist tõsiselt, väga tõsiselt. Nii teooriat kui ka praktikat. Mulle hakkas see vastu, kahtlustasin võimu ees lipitsemist. Kord pahvatas ta välja: seda kõike läheb metsavennana vaja! Looda sa, mõtlesin mina ja jätkasin usinat viilimist. Metsavenda Matist ei tulnud, küll aga väljapaistev ajaloolane ja arheoloog, kes Lihula uurimisega andis uue mõtte Läänemaa keskajale.

Otse mu ees sirgus hoone ristkoridor. Kas siin propagandast puutumata seina­pinda üldse leiduski? Natuke ikka. Plakatitel oli näha punalippude ja ordenite merd. Suurtel piltidel demonstreeriti ohvitserile kulpi löömist, õiget rivisammu, läikivaid säärsaapaid, aga ka Kalašnikovi automaate, tanke, lennukeid, allveelaevu ja muid patriootlikke vigureid, mis kõik üliõpilaste verd vajavad.

Rõivistu paiknes all keldris, seal sagis trobikond poisse, kõik tuttavad, kõik omad, reede oli ju ajaloo-keeleteaduskonna päev. (Tüdrukud õppisid sellel päeval sõjameditsiiniõdedeks ning seda on mu armsad kursuseõed Leelo Tungal, Hille Karm, Anu Saluäär-Kall, Anna Žīgure jt lõbusalt kirjeldanud meie kursuse­raamatus „Eesti keeles ja meeles”.) Kohal olid nii eesti, inglise, saksa ja vene filoloogid kui ka ajaloolased, psühholoogid ja defektoloogid. Kõlas kell, mis kutsus hommikusele loendusele.

Maja alumist korrust poolitas pikk, sirge ja suhteliselt lai põikkoridor, seal seisime kahes viirus, nii umbkaudu sadakond noorukit, teise, kolmanda ja neljanda kursuse omad koos (tunnid olid eraldi). Kateedri ülem, kõhukas alampolkovnik Voinov (tähendab – Sõjaste) seisis meie ees ning käsutas valvel-vabalt. Siis teatas, et on alanud uus päev, ning hakkas kõndima edasi-tagasi. Ta oli täismundris nagu kõik teisedki ohvitserid, lõkmete järgi jalaväelased.

Nõukogude armees peeti kõige madalama prestiižiga sõdureiks ehitusväelasi, neile järgnesid jalaväelased ja edasi tulid kõrgemalt hinnatud suurtüki-, tanki-, mere- ja õhuväelased. Jalaväeohvitserid pidid saama meistki.

Meie kateedriohvitserid olid teiste elukutseliste sõjaväelastega võrreldes õnne tipul, nad ei pidanud kutsealustele atvaad tegema kuskil kuuendiku planeedi pärapõrgus, polaaröös või kõrbepalavuses, vaid said koos oma perega elada viisakas linnas, kellaaja järgi tööl käia, polnud öiseid alarme ega muid sõjamänge. Ja palk missugune! Alampolkovnik teenis professoripalka (600 rubla kuus), major dotsendi oma (350), kapten arvestati vanemõpetajaks (180). Arstile maksti 90 rubla kuus.

Ohvitseride eesnimesid ei ole meeles, võib-olla pole ma neid eales teadnudki, kuna neid ei kasutatud. Eesnime funktsiooni oli võtnud aukraad. Minagi polnud mingi tühine tsivilist Olev, vaid riigile vajalik kursant Remsujev.

Olin sisse võtnud koha tagumises viirus. Voinov esitas vahel rivile küsimusi. Näiteks: mis päev täna on? Tavaliselt leidus ikka usinaid käetõstjaid, ent tol hommikul sirutas Voinov oma näpu minu poole ja palus vastata. Mul polnud aimugi! Mispeale kostis küsija mõistatuslik: ja-ja-jaa. Tuli välja, et oli leninliku komsomoli aastapäev. Ma olin ise komnoor, ent sellist päeva ma ei teadnud.

Oli biitlite ja pikkade juuste ajastu. Nädal tagasi oli toimunud juuste kontroll, seda tehti kord-kaks kuus. Voinov oli käsutanud esimese viiru kaks sammu ette ning kahe viiru vahelt käis läbi juustekomisjon, paar majorit ja üks kapten. Valvsalt uuriti kursantide kuklaid. Kelle juuksed olid pikemad kui Nõukogude ohvitseridele kohane, need käsutati rivi ette. Seejärel kordus sama teise viiruga. Sobimatu soengu kandjaks osutusin ka mina koos oma bridžipartneri, ajaloolase Enn Kopliga.

Kokku leiti viis-kuus musta lammast, Voinov küsis, kes on varem sõjaväes teeninud, Koppel oli kiire vastama, et tema.

„Kursant kes?” küsis Voinov.

„Kursant Koppel, teenin Nõukogude Liitu!”

Neid, kel oli sõjavägi juba selja taga, ikka leidus. Need poisid olid sündinud 1945. aastal või varem, sõja tõttu oli siis vähe lapsi ning aega teenima võeti ka üliõpilasi. Nemad olid lõpetanud kevadel keskkooli, teinud suvel sisseastumis­eksamid, õppinud sügisel paar kuud ülikoolis ja siis – mundrisse! Pärast kahe- või kolmeaastast teenistust (mereväes koguni viis aastat) tulid nad tagasi ülikooli ning õppisid edasi. Neid, kes olid sündinud 1946. aastal või hiljem (nagu mina), päästis sõjajärgne iibeplahvatus, Moolok sai oma isu täis ka üliõpilasi õgimata. Meie hulgas oli kroonukogemusega poisse õige mitu, juba mainitud Mati Mandel ja Jüri Talvet.

Kummaline juhus oli kursusekaaslane Toivo Kuldsepp, hilisem ENSV välisministri asetäitja ja Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi kantsler, Talveti sõber ja klassivend. Ta oli ohvitserieksami enne armeest demobiliseerumist ära õiendanud ning nüüd oli tal reede – meie masendusepäev – vaba. Mu teine kursusevend Aare Rand, kellest tuli ENSV parim müürsepp, oli mereväes nii pikalt teeninud, et 27-aastasena ülikooli tagasi tulles pääses ta sõjalisest õppest kõrge vanuse tõttu.

Teine võimalus Mooloki ohvriks sattuda oli siis, kui sind võeti pärast ülikooli kaheks aastaks teenima nooremleitnandina. Niisugune saatus tabas mu teaduskonnakaaslasi Kaur Alttoad ja David Vseviovi.

Sõjaväeteenistus oli vastik, paar aastat tundus tühja kulutatuna, ent elu see suurt vist ei rikkunud. Kui vaatan poisse, kes käisid sõjaväes olgu enne või pärast ülikooli, siis neist sirgusid ikkagi just need inimesed, kes pidid sirguma. Kaurist sai medievist, Davidist Bütsantsi- ja idasuunalise kallakuga professor, ma ei usu, et nende elu oleks kuidagi teisiti (paremini, halvemini?) läinud, kui nad poleks ohvitserina sõjaväkke sattunud.

Aga tagasi tollesse hommikusse, kui Koppel määrati juustesalga vanemaks. Ta polnud suu peale kukkunud poiss.

„Lubage ette kanda, seltsimees alampolkovnik,” kaebas ta Voinovile, „läheme küll juuksurisse, aga saate aru, üliõpilaste asi…”

„Oh, milles küsimus!” taipas Voinov kohe, võttis ohvitserikuue taskust esimese ettejuhtuva krabiseva ning andis selle Koplile. See juhtus olema 25-­rublane. Meie rõõm oli suur, meile tähendas see võimalusterohket vaba päeva.

Lähim juuksur asus Akadeemia tänavas, paar pikajuukselist otsustas sinna minna, Koppel vahetas Nooruse poes raha lahti, meie aga suundusime Viktor Kingissepa (enne ja nüüd Jakobi) ja 21. juuni (Rüütli) tänava nurgal asuvasse õllesaali (kus tänapäeval oli viimati hotell London). Kuulasin terve päeva Kopli juttu tema kuulsus­rikkast karjäärist Nõukogude armees, sellest, kuidas tal oli pruudiks olnud väeosa komandöri tütar, sellest, kuidas ta polkovnikust komandörile malemängu õpetas ja kuidas tema, reamees, käis kapteni mundris kõrvalväeosa inspekteerimas. Iga kann muutis mehe kuraasikamaks. Juttu korrates oli polkovni­kust saanud kindral ja tulevane äi, munder oli aga juba majori oma. Mis teha, sõjaväeteenistusel ja luuludel on olemuslik seos, sõditakse ju kuulsuse nimel.

Juuksed jäid lõikamata, raha sai otsa, järgmisel reedel oli sees kerge pabin. Aga ei, Voinov ei teinud asja mäletamagi, ka polnud ta nii väiklane, et oleks hakanud meenutama ühte kahekümne viielist.

Kateedris oli iga rühma juurde kinnitatud oma ülemus, midagi klassijuhataja või pioneerijuhi taolist, meid, teise kursuse poisse, juhendas kapten Kalesnikov. Tema oli tõesti südamlik ja viisakas mees, täielik vastand major Ivaništševile, kelle käsutamisel me väliharjutustel puupüsse täristasime. Põletikuliste silmadega Ivaništšev kärkis ja paukus, vene fill Jaak Viller (hiljem Vanemuise direktor) oli kindel, et mehel on sakk sees. Vaikse jutuga Kalesnikov oli varem olnud Tartus Puiestee tänava lennuväeklubi juht, nüüd õppis ta ohvitseriameti kõrvalt ülikoolis mittestatsionaarselt ajalugu. Nii et eriti ajaloopoistel oli temaga juttu õppejõududest ja eksamitest, Kalesnikov uuris, keda tuleb karta ja kus saab spiker­dada. Mina võin küll öelda, et lõpetasin ülikooli tänu Kalesnikovile, sest ta pigistas mu puudumiste ees silma kinni. Ikka kutsus ta, õppejõu kalenderpäevik käes, mind kõrvale ning näitas, et sel ja sel päeval pole ma kohal käinud. Ja sel päeval olen enne lõppu lahkunud. Miks? Siin aitas kohustuslik hädavale. Ei saanud ma ju tõtt öelda – teate, kogu see värk on mulle lihtsalt masendav! Ütlesin siis seda, mida ta minult ootas, et olin haige. Ja ega ma nii väga valetanud, kuuluvad ju masendushoodki tõbede hulka. Ilma mingit tõendit küsimata kirjutas Kalesnikov puudumise põhjuse päevikusse ning asi lahenes, mulle jäi stipendiumgi alles. Varsti ülendati ta majoriks, ta lõpetas ülikooli ning astus kaugõppe aspirantuuri teaduslikku kommunismi tudeerima.

Ta oli ainuke ohvitser, kellega ma kohtusin pärast ülikooligi. Ja koguni veel kaks korda.

Kui ma mõni aasta hiljem Moskvas filmikoolis õppisin, nägin teda ühes väga boheemlikus püstijala keldriõllekas Tišinski turu lähedal. Ta oli tsiviilriides, nippis krabisid ja rüüpas kruusist. Ma ei uskunud oma silmi. Ta tundis mu ära, lausa rõõmustas kohtumise üle. Meie vahel läks pikemaks jutuks. Selgus, et ta oli äärmiselt elitaarse kooli, Baumani-nimelise Moskva Riikliku Tehnika­ülikooli sõjalise kateedri ideoloogiaosakonna juhataja. Juba alampolkovnik. Söandasin küsida: kummad paremini sõjalisse suhtuvad, ka meie või baumanlased? Vastus oli üllatav: teie!

„Nende baumanlaste isad-vanaisad on kõik keskkomiteelased ja kõrged KGB-lased, nemad ei käi üldse sõjalises. Välja visata ka ei saa, kohe oleks ülikoolil kuri kaelas,” rääkis Kalesnikov.

Meie teine kohtumine oli tüki aja pärast Tallinnas Vaksali tänava õllesaalis. Praegu on tänava nimeks Nunne ning seal paikneb hotell Imperial. Kalesnikov palus mind enda lauda ning taas puhkes meie vahel südamlik vestlus. Kalesni­kov oli siis ENSV Tsiviilkaitse Staabi komandöri asetäitja. „Hoolitsen selle eest, et sõda ei tuleks. Ja kui tuleb, et siis oleksid kahjud võimalikult väikesed,” ütles ta oma töö kohta. Ja seda sajaprotsendilise tõsidusega. Ta oli kena, lihtne inimene. Kas juba polkovnik, tundsin ma huvi. „Erru läksin kindralmajorina,” vastas meie ülikooliaegne „klassijuhataja”. Usun, et see vastas tõele, polnud ta ju mingi enesekiitja nagu meie juuksurisalga vanem Koppel, kellest tuli hiljem mitme väikekooli tubli direktor. Kui ühest koolist villand sai, hakkas juhatama järgmist.

Mõnel hommikul Voinovit ei olnud, siis viis rivistuse läbi alampolkovnik Malikov, kateedri õppeosakonna ülem, hoopis teist masti mees. Ta polnud küll selline tulihark nagu Ivaništšev, aga siiski oli parem mitte sattuda tema silma alla. Minult küsis ta kord, miks on mu tekli nokas pragu. Malikovi terashallist pilgust lugesin välja, et selle praoga riivan ma kuidagi Nõukogude armeed. Ja kus oli siis Voinov? Loengu vaheajal usaldas meile Kalesnikov: kateedri juhataja on jälle operatsioonil, teda piinab õudne podagra. Vana ratsaväelaste haigus on jalaväelasele külge karanud. „Õpime kõik korralikult, siis on Voinovil parem,” soovitas meile Kalesnikov.

Pärast hommikuloendust kogunesime kateedrimaja suurimasse auditooriumisse, nn lenkomnata’sse (Lenini tuppa), seal toimus poliitõppus, päeva sisse juhatav palvus.

Selles ruumis polnud seintel kindlasti enam propagandavaba pinda. Otse ees, tahvli kohal troonis suurel ühisplakatil partei poliitbüroo, külgseinal käis jutt Nõukogude rahva ajaloolisest kangelasteost, Suurest Isamaasõjast. Meile seati eeskujuks Aleksandr Matrossovit, kes olevat viskunud oma kehaga sakslaste dzotiava ette. Meie teadsime vingemaidki lugusid. Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumistes” kirjutab Švejki sõber Marek kuulsusrikka 91. rügemendi sangarlikku ajalugu ettepoole, kirjeldab seda, mis on tulemas. Surematu Matrossov hukkus, ent Mareki kangelased võitlevad vapralt edasi ka pärast langemist, siis, kui nad on oma kätest, jalgadest ja peastki ilma jäänud. Iseenesest mõista ei soodusta kehaosade kaotsiminek sõdimist, ent raskused ongi selleks, et rind ordenitega särama lüüa. Esimese maailmasõja ja ammu kadunud Austria-­Ungari kirjeldus „Švejkis” peegeldas täpipealt olusid TRÜ sõjalises kateedris aastatel 1968–1971, mil mul oli au selles tölpluses osaleda. Ka Hašek oli ajalugu ette kirjutanud.

Poliittunnis seisis õppejõulaua taga kummargil alampolkovnik Lvov, halli­päine džentelmenlik vibalik, kindlasti vene naiste lemmik. Ta veeris meile ette paar-kolm päeva vana „Pravda” juhtkirja. Kuulsime taas, kuidas meie riik on peasekretär Leonid Iljitš Brežnevi juhtimisel jõudnud arenenud sotsialismi etappi. „Teinekord öeldakse ka reaalne sotsialism, mis on samuti õige,” selgitas Lvov pilku ajalehelt tõstes meile oma sõnadega, et me paremini aru saaksime. Meie olime juba terve aasta õppinud NLKP ajalugu ja pool aastat dialektilist materialismi. Ja selle juhtkirja kohta olime juba kuulnud BBC saatejuhi Anatoli Maksimovitš Goldbergi, meie suurima poliitikaautoriteedi kommentaari. Gold­berg oli järeldanud, et kommunism on päevakorralt maas, kuna seda ei meenutata ainsagi sõnaga. Ja Nikita Hruštšovile ei andestata tema lühinägelikkust. Oleks pidanud kommunismi kuulutama ilma konkreetse tähtajata, aga mitte teatama, et see saabub 1980. aastal. Mäletan, et me olime just seda Goldbergi saadet arutanud ajaloolase Jaan Tammega, kellest hiljem sai meie muinsus­kaitseliikumise eestvedaja, ning kes paar rida minust eemal nüüd samuti siin lenkomnata’s istus.

Lvovi jutt oli uinutav, nii mõnigi poiss tõstis käed lauale, panid pea kätele ning jätkas katkenud und. See polnud viisakas, kuid mitte ka päris keelatud. Norskamine oli aga taktitundetu tegevus, kui see kellelgi juhtus, siis puhkesime kõik laginal naerma. Ka Lvov. Naaber raputas seepeale mühakliku kursandi üles – ruttu, ruttu varjendisse, sõda lahti!

Lvov pani tüütu ajalehe käest ning hakkas pajatama oma mälestusi. Sellest, kuidas ta teenis Egiptuses ja Argentinas. Tsiviilrõivais! „Teie, lapsed (jah, hellitussõna rebjata), saate ju aru, et ma ei tohi rääkida, mida ma seal tegin. Sõjasaladus,” lausus Lvov. Saime aru, kuid ikkagi tahtsime kuulda. Ja kuulsimegi – Lvov ei lugenud seal ette „Pravda” juhtkirju, vaid õpetas kasutama Nõukogude sõjatehnikat.

Pärast poliitõppust algasid tunnid, nüüd olime kursuste kaupa eraldi, teise, kolmanda ja neljanda kursuse poisid hajusid maja mööda laiali.

Tol päeval, millega alustasin, oli esimene tund topograafia, mida andis major Taranov, niisugune turjakas sell, võis arvata, et järgumaadleja. Meie olime kursusevenna Ivo Linnaga teinud terve nädala nn fantaasiakaarti, Iff oli sellega seoses teeninud oma sõjahaavadki. Meie ees oli meeter korda meeter paber, me olime selle täis maalinud topograafilisi tingmärke, joon-, punkt- ja pindsümboleid, meisterdanud kaardi linnade, jõgede, mägede ja meredega. Midagi keerukat selles töös ei olnud, kuid kulutas tohutult aega. Tegutsesime Ifi toas Leningradi maantee vanas, viiekorruselises intris. Tookord ei pruugitud sõna ühikas, öeldi inter. Samuti hakkas sõna tudeng alles käibele tulema. Nokitsesime. Vaja läks pliiatseid, tušše, joonlaudu, malle ja mida veel. Laual mängis transistorraadio, kuulasime eestikeelset reportaaži Stockholmist, jäähoki maailmameistrivõistlustelt. Kohtusid Tšehhoslovakkia ja Nõukogude Liit. Oli 1969. aasta kevad. Pool aastat tagasi oli Nõukogude Liit tankidega lämmatanud tšehhide iseseisvuspüüde. Süda hõiskas, kui tšehhid ründasid. „Nüüd meie mehed annavad omavahel söötu. Nüüd on meie meeste pealelöök.” Meie kaartidele tekkisid mäestik Tissid, linn Vanaperse, käänuline jõgi Piss-Piss, meri Munnoje. Ja veel üht-teist sellest ooperist. (Palun vabandust, kuid püüan olla autentne.) Niisugune oli kafedra traditsioon, millest tuli kinni pidada. Siis sai õlu otsa, oli Ifi kord juurde tuua. Mina läksin alla intri saali, seal vaadati sedasama hokimängu. Kummipuu kõrval asus mustvalge pildikast, esimeses toolireas istusid varakult platsi sisse võtnud venelased, järgmistes ridades eestlased, taga seisid hilinenud ja istekohast ilma jäänud hokihuvilised, eestlased ja venelased. Kui tšehhid ründasid, rõkkasid eestlased, kui seda tegi Nõukogude meeskond, siis venelased. Järsku oli hetk vaikust. Uksele ilmus Iff ning küsis valjusti üle saali: „Kelle käes on 537. toa võti?”

See oli Ifi tuba, kus me oma kaarti tegime, võti oli vahepeal kaotsi läinud.

Üks tagaseina juures seisev venelane karjatas: „Ah nii, sa oled tšehhide poolt!” ning virutas Ifile paremsirge otse näkku.

Ju teadis ta eesti keeles ainult numbreid ning arvas, et Iff hüüab tšehhidele edu. Mida muud üks eestlane oskab teha? Teine venelane, kes oskas eesti keelt, seletas lööjale vene keeles, et Iff küsis ainult toavõtit. „Või sina oled ka tšehhide poolt!” karjatas lööja vene keeles ning virutas kaasmaalasele sama valusalt. Tekkis päris võimas rüselus, kõlasid eesti- ja venekeelsed võitlushüüded, kummipuu kukkus uppi, langes otse televiisori peale ning pill vaikis. See lõpetas ka klobimise. Pärast tuli prodekaan Linda Eringsonile toimunu asjus seletuskiri kirjutada. Meid päästis too teine venelane, kes kirjutas ausalt, kuidas intsident algas.

Topograafiatunni alguses vaatasin ma Ifi silmaalust, paistetus oli taandunud. Viisime oma tööd Taranovi lauale analüüsimiseks, nagu kõik teisedki tegid. Major kiitis meie tublidust, leidis meil kõigil ainult ühe vea: „Kursandid! Meil on fantaasiakaart. Fantaasia! Aga teil kõigil on meri Munnoje. Fantaasiat on teil liiga vähe. Mere nimeks võib olla Tšornoje, Krasnoje, Beloje, Glubokoje, palju nimesid võib olla. Ei pea olema kõigil ühtemoodi Munnoje.”

Missugust ohvitseritarkust me veel saime?

Tagaõues, seal, kust üle IV keskkooli staadioni on näha ülikooli loodus- ja zooloogiamuuseum, tegime rividrilli, mul ei õnnestunudki selgeks saada, kas esimene samm tuleb teha parema või vasaku jalaga. Tsiviilkaitses õppisime gaasimaski pähe tõmbama ning kaitseriietust selga panema, meile tuubiti selgeks NATO ja Nõukogude Liidu relvad, samuti aukraadid. Kuulsime, et sõja­statistika järgi saab leitnant surma kolmandal, kapten kaheksateistkümnen­dal lahingupäeval, major võib aga hoopis terve nahaga pääseda. Eksamitel ei olnud raske. Ütlesid väga viletsas vene keeles, et pilet on sul selge nagu seebivesi, ainult keelega on raskusi, ja said nelja kätte. Sellepärast, et Nõukogude ohvitser ei õppinud kunagi kehvemini kui nelja peale.

Päris meeleolukad olid taktikaõppused juba mainitud major Ivaništševi kamandamisel Anne luhal, seal, kus praegu asub paradiis – Eedeni kaubanduskeskus. Meie oleksime pidanud kaevama kaevikuid ning roomama okastraataia vahelt läbi. Jaak Viller oli varem meilt peotäie kopikaid korjanud ning pudeli ostnud. Kui vali karm talvetuul ikka väga halastamatult iilis ja kui Ivaništšev oli rivi ees päevakorra ette lugenud, näitas Viller talle põuest pudelikorki. Ivaništševil oli endal mitu pudelit autokabiinis kaasas. Tal oli ka klaas, kuna vene inimene otse pudelist ei joo. Istusime ringjalt lumele, rüüpasime ning kuulasime Ivaništševi juttu. Kuulsime, et ainult Nõukogude armee suudab kodumaa eest seista, partei sellega hakkama ei saa. „Vaadake, mis Tšehhoslovakkias juhtus! Partei osutus reeturlikuks, kui poleks armeed, oleks kõik hukas,” rääkis Ivaništšev.

Aga mõnest asjast oli kasugi. Autoõpetusest nimelt. Seda andis major ­Rõžkov, ja meie saime juhiload. Alul tuupisime selgeks liiklusmärgid, seejärel harjutasime praktilist sõitu Molotoviks kutsutud veoautoga (ametliku märgistusega GAZ-63). Rõžkov oli koos rooli taga istuva poisiga kabiinis, meie kogu rühmaga seisime kastis ja hoidsime küljelaudadest kinni, et pikali ei kukuks. Õppetunde oli kasinalt, vaevalt mõnisada meetrit saime juhtimist proovida. Teooriaeksam toimus linna autoinspektsioonis Hariduse (Kompanii) tänaval, olime kogu rühmaga ühes klassiruumis. Rõžkov kontrollis enne meie vastused üle, alles siis viisime oma paberid miilitsate kätte. Kõik said eeskujulikult läbi! Oli ilmne, et Nõukogude ohvitser (ka tulevane) eksameid ainult eeskujulikult sooritabki. Praktiline juhtimiseksam toimus samamoodi sõiduõppega – meie rappusime kastis, eksamiandja ja Rõžkov kabiinis, ainult et nüüd sõitis meie kõrval miilitsa­tsikkel koos eksaminaatoriga. Kõik läbisid endale määratud paarsada meetrit vuhinal, üksnes Koplil läks veidi nihu. Temal jäi juhtida lõiguke Pirogovi (Gildi) tänaval. Linna polikliiniku ees jutlesid parajasti keset sõidu­teed viis vanurit ja Koppel ajas kogemata piduri gaasipedaaliga segi. Vanurid paiskusid kahte lehte, Koppel aga tuiskas üle nende invakeppide. Mida teha? Miilitsad ja Rõžkov pidasid nõu. Otsustati anda Koplile teine katse. Nüüd tuli tal läbida paarikümnemeetrine sirge lõik Oktoobri (Vabaduse) puiesteel. Ja sellega sai ta suurepäraselt toime.

Neljanda kursuse kevadeks jäi teha sõjalise viimane eksam. Jaan Unt, hilisem hellenistika-latinistika õppejõud, keeldus sellest, tema ei tahtnud saada Nõukogude armee ohvitseriks. Ja tulemus – ta läks kaheks aastaks reamehena aega teenima. Meie läksime eksamile vastu juba vanade, karastunud kaladena. Jaak Villeri juhendamisel õppisime mitmekümnest piletist kõik selgeks vaid ühe, kaheksateistkümnenda. Eksamit võttis vastu alampolkovnik Malik. Ja sõltumata sellest, millise pileti keegi tõmbas, vastas ta ainult kaheksateistkümnendat. Vastama kutsuti tähestiku järjekorras, kui tuli R-i kord, olin ma nii kaua auditooriumis oodanud, et pileti kõik punktid olid mulle ammu pähe kulunud. Ma ei tea, kust Viller selle nipi võttis. Mõned poisid oletasid, et tal oli Malikuga kokkulepe, niisugune on Nõukogude sõjaväe vana komme. Kahtlen selles. Igatahes mina vastasin vurinal: 1. NLKP 23. kongressil rõhutas seltsimees Leonid Iljitš Brežnev sõjalise õppe üleriiklikku tähtsust; 2. strateegiline, operatiiv- ja taktikaline luure on meie maa kaitsevõime alus; 3. aastal 1967 aretasid ameerik­lased 17 tonni mürgiseid rotte; 4. Nõukogude kodanikud teevad kõik endast sõltuva armee löögivõime tugevdamiseks.

Kas nüüd olime valmis ohvitserid? Ei, ees ootas suvelaager Klaipėda lähedal Lužnjas.