„Loomingu” uue kümneaastaku algus 1963. aastal toob taas suuri sündmusi. Kaks meest peavad kõned, mille põhilaused lähevad ajalukku: Martin Luther Kingi „I have a dream” ja John Kennedy „Ich bin ein Berliner”. Sama aasta 22. novembril Kennedy mõrvatakse. Aga vähemalt sama olulised on kaks sündmust muusikas, mis hakkab peagi mõjutama maailma enam kui poliitikud. Bob Dylan avaldab oma teise plaadi „The Freewheelin’ Bob Dylan”, avalooks „Blowin’ in the Wind”, millest saab noorte vabadusvõitluse hümn. The Beatles ilmutab debüütalbumi „Please Please Me” ja peagi puhkeb üleilmne biitlimaania.

Algab aeg, mil noored ei oota enam isade lahkumist, vaid võtavad võimu üle. Sisuliselt luuakse noorus kui omaette nähtus. Uueneb muusika ja rõivakultuur, toimub seksuaalrevolutsioon ja muutub suhtumine homoseksuaalsusse. Moodi lähevad idamaad, psühhedeelia, LSD ja muud narkootikumid teadvuse laiendamiseks, jms.

Mõjukaks tõusevad juba varem alanud popkunst (Andy Warhol) ja Fluxus, oluline on kontseptualism ja sünnib videokunst (Nam June Paik). Kunst põimi­takse üha enam kokku etendustega, olgu ilunäiteks Joseph Beuys ja tema performance „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” aastal 1965.

1967. aastal jõuavad kontrakultuur ja armastus oma tippu. Ilmub biitlite „Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band” ja popmuusikast saab kunst. Ja Scott McKenzie laulab „If you’re going to San Francisco // Be sure to wear some flowers in your hair”.

Siis tuleb aasta 1968. Pariisis mässavad pahempoolsed üliõpilased. Aprillis tapetakse Martin Luther King, juunis Robert F. Kennedy ja ööl vastu 21. augustit lähevad Varssavi pakti väed Prahasse. Aga maailm ei peatu. Veel.

1969. aasta 20. juulil astub Neil Armstrong esimese inimesena kuule, telerist vaatamas 650 miljonit inimest. Samal aastal toimub Woodstocki rokifestival ja alustab „Monty Python’s Flying Circus”, mis muudab huumorit sama radikaalselt kui biitlid muusikat.

Järgmisel aastal lähevad biitlid laiali, painest pääsenud George Harrison avaldab kolmikplaadi „All Things Must Pass” ning 27-aastaselt surevad Jimi Hendrix ja Janis Joplin… 1971 lõpetab muu hulgas biitlid USA-s ülikuulsaks teinud „The Ed Sullivan Show” ja sureb Jim Morrison, samuti 27-aastaselt. Aga paistma hakkavad ka uue aja servad. Samal aastal luuakse Greenpeace ning 1972 esitleb Rooma klubi oma raportit „Kasvu piirid”, Palestiina terroristid tapavad Müncheni olümpial israellasi ning USA-d raputab algav Watergate’i skandaal. Ja hipide kontrakultuur hakkab tasapisi hääbuma.

Kogu seda perioodi saadab painav Vietnami sõda, mille rahulepe sõlmitakse aastal 1973.

Maailma kirjandus

Kirjandus ei ole nüüd varasemaga võrreldav kultuurikese, selles on mingi lengerdamise aeg. 1967. aastal ilmub küll sajandi suurimaid romaane Gabriel García Márquezi „Sada aastat üksildust” (millest saab ka ca 50 miljonit müünud bestseller) ning 1969. aastal Kurt Wonneguti „Tapamaja korpus 5” ja John Fowlesi „Prantsuse leitnandi tüdruk”. Aleksandr Solženitsõn viib lõpule oma „Gulagi arhipelaagi”, mis ilmub 1973. Hakatakse rääkima modernismi lõpust ja postmodernismist.

Aga palju tähtsamad on laulude sõnad (Leonard Cohen alustabki luuletajana, Lennon ja McCartney saavad kiiresti antoloogia-autoriteks ja Dylan kroonitakse pool sajandit hiljem Nobeli auhinnaga). Ja palju tähtsamad on ka võimu­kriitiline prantsuse filosoofia (Michel Foucault), semiootika (Juri Lotman, Umberto Eco), psühhoanalüüs (Jacques Lacan) ja dekonstruktsioon (Jacques Derrida). Need jäävad humanitaarset mõtlemist mõjutama aastakümneteks.

Eesti keelde hakkab sel perioodil lausa tulvama modernset-modernistlikku kirjandust, isegi nimeloend võtaks lehekülgi. Keskne avaldaja on „Loomingu Raamatukogu”, selle kõrval ka riikliku kirjastuse paksemate romaanide sarjad. „Suuri sõnameistreid” asendab 1962. aastal „XX sajandi raamat”, mis ilmub 1970. aastani, ja sellele järgneb 1972. aastast algav väärtkirjanduse sari „Varamu”.

Oluline on mainida eelmise perioodi lõpus ilmunud kolme teost, mis mõjutavad väga palju järgnevat eesti kirjandust ja elu. 1960 oli ilmunud Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”, millest saab kultus­raamat, selle tsitaate teatakse peast sama hästi kui „Kevade” omi. 1961 oli tulnud J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”, millest kujuneb 1960. aastate noore kirjanike­põlvkonna mõtteviisi oluline mõjutaja. Ja aastal 1962 lajatas pomm, Franz Kafka jutukogu „Aruanne akadeemiale”, avatekstiks „Metamorfoos”, mille esimene lause paiskab Gregor Samsa uude maailma ja algab saksa keeles otsekui „Kevade”: „Als Gregor Samsa eines Morgens aus unruhigen Träumen erwachte, fand er sich in seinem Bett zu einem ungeheueren Ungeziefer verwandelt.” (Kui Gregor Samsa ühel hommikul rahututest unenägudest ärkas, leidis ta…)

Lisaks vaid mõned eri suundi illustreerivad teosed. 1963 tõlgitakse Solženitsõni aasta varem ilmunud „Üks päev Ivan Denissovitši elus”. Eestlaste eksistentsi­mõtlemist mõjutavad tugevalt Kafka „Protsess” (1966), Albert Camus’ „Katk” (1963), „Võõras” (1966) ja „Sisyphose müüt” (1972). Ilmub Ameerika suurimaid romaane, Francis Scott Fitzgeraldi „Suur Gatsby” (1966), Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita” (1968, esimene selle teose raamatuväljaanne maailmas!), William Faulkneri modernistlik tour de force „Hälin ja raev” (1972) ning taastrükitakse estetismi-dekadentsi-gooti hiilgeteos, Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree” (1972). Lugejad saavad nuusutada prantsuse „uut romaani” (Michel Butori „Modifikatsioon” 1968) ja 1940. aastate postmodernismi (Jorge Luis Borgese „Hargnevate teede aed” 1972). Tuleb moodne luule, esmalt sümbolism ja dekadents, siis ka XX sajandi modernism ja avangard (Baudelaire, Verlaine, Verhaeren, Apollinaire, Éluard, Prévert, García Lorca jt).

Ja tohutu kiirusega tõlgitakse eesti keelde filosoofitsevad bestsellerid, mida müüakse maailmas kümneid miljoneid, Erich Segali „Armastuse lugu” (1970, eesti keeles 1972) ning piloodist kirjaniku Richard Bachi „Jonathan Livingston Merikajakas. Lugu” (1972, eesti keeles 1973).

Eesti kirjandus maailmaga sünkroonimas

Selle perioodi üldine ajalookäsitlus väidab, et 1960. aastate algupoolel sunniti stalinistlik ideoloogia taganema ja vabaduse määr suurenes. 1968. aasta oli aga pöördepunkt. Selle järel hakati Paul Kuusbergi sõnul „ideoloogiakarussellile” tagurpidi hoogu andma.^[1] Kadus usk ja lootus sotsialismi seestpoolt reformida, progressiusk asendus skepsisega, maailmale avatud hoiak enesesse ja Eestisse pöördumisega. Mälestused ja dokumendid näitavad tõepoolest, et käteväänamine tagatubades muutus suuremaks. Aga pööre kestab kauem kui hetke ja minu hinnangul on lõpupiiriks aastad 1972–1973. Ometi – „Loomingu” sisu ja kirjanduse üldine teekond pöörde ajal tagasilangust ei näita.

See on aeg, mil eesti kirjandus (ja laiemalt kultuur) liiguvad üha enam sünkrooni Euroopa ja Ameerikaga. Huvitaval kombel käib Eesti maailmaga sarnases rütmis, murdudes rahulikust eelloost plahvatusse umbes aastal 1965 ja jõudes modernismihüppeni aastail 1967–1968.^[2] Et siis 1972. aasta paiku ära vajuda. Kõnesoleva perioodi teine pool on eesti kirjanduse teine hiilgeaeg, samasuguse võib leida vaid viiskümmend aastat varasemast ajast, „Siurust” „Tarapitani”.

See on uue ja sedakorda eesti kirjanduse ühe võimsaima põlvkonna tulemise ja kirjanduse vallutamise aeg. Luules Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik, eelkäijana Artur Alliksaar ja sabalülina Jüri Üdi. Proosas Mati Unt, Arvo Valton, Enn Vetemaa, Vaino Vahing, Mats Traat…

Selle aja jooksul lüheneb proosa nn panoraamromaanidest paarisaja lehe­küljeni ja siis lühiromaanideks nimetatud töödeni, mille pikkus on kusagil jutustuse ja novelli vahepeal. Perioodi algusest ei ole jäänud kaanonisse suurt midagi, selle teisest poolest aga hulgi. Enn Vetemaa „Monument” (1965) ja „Pillimees” (1967), Juhan Smuuli „Muhu monoloogid” (1968), Arvo Valtoni „Kaheksa jaapanlannat” (1968), Heino Kiige „Tondiöömaja” (1970), Mats Traadi „Tants aurukatla ümber” (1971). Ja otsekui punktina Jaan Krossi peateose „Kolme katku vahel” kaks esimest osa (I 1970, II 1972) ning Wunderkind’ina alustanud Mati Undi hiilgav „Tühirand” (1972).

Sama kurvi teeb läbi luule. Perioodi algusesse jääb August Sanga „Võileib suudlusega” (1963) oma rafineeritud lihtsuses, selle järel on oluline ka Debora Vaarandi „Rannalageda leib” (1965). Aga tippkogude aeg algab 1966, kui ilmuvad Betti Alveri valimik „Tähetund” ja Paul-Eerik Rummo „Lumevalgus… lumepimedus”. Kersti Merilaas tunnistas, et peale Rummo luulekogu tundus luuletamine mõttetu ning Glavliti ametnik (luuletaja Jaan Bergmanni lapselaps) ütles, et vanaisa pööraks end hauas ringi, kui tema julgeks nii erakordsesse luulekogusse ühtegi kriipsu sorgeldada.^[3] Hiilgav hoog jätkub, ilmuvad Jaan Kaplinski üks tippkogusid „Tolmust ja värvidest” (1967) ning Artur Alliksaare „Olematus võiks ju ka olemata olla” (1968). Peale väikest pausi lisanduvad Jüri Üdi „Detsember” (1971) ning Hando Runneli „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks” (1972). Kurvaks punktiks sobib siia Rummo avaldamata jäänud avangardismihüpe „Saatja aadress” (1972).

Kuuekümnendate teisel poolel nihkub eesti kirjanduse kese kodumaale, pagulaskirjanduses on käes languse aeg. Siiski ilmub seal üks parimaid tolle aja romaane, Ain Kalmuse „Juudas” (1969) ning üks eesti luule tippkogusid, Karl Ristikivi (küll pika aja jooksul kirjutatud) „Inimese teekond” (1972).

Perioodi sisse mahuvad aastad 1968–1972, mida ma olen nimetanud hüppeks modernismi poole. Seda märgivad Undi avangardproosa, Valtoni mudelnovellid, Vaino Vahingu motiveerimatute tegude eksistentsialism, Andres Ehini sürrealism, Paul-Eerik Rummo „Saatja aadressi” pühade luulekatedraalide purustamine, Raul Meele konkreetne kirjutusmasinaluule, Johnny B. Isotamme beat. Eesti kirjandus jõuab mõnes punktis väga sünkrooni Euroopaga.

Luule teine laine algab umbes aastal 1968 almanahhipõlvkonna või järelväe sildi all. Seda kannavad ennekõike almanahhid aastail 1968–1972/1973 („Marm”, „Hees”, „Kamikadze”, „Vigilia” jt).^[4] Selle laine autorid suhtuvad väga pika hambaga ametlikesse avaldamiskanalitesse. Isotamm loobub peale esimest kogu ja Üdi avaldamisi saadavad pidevad kõhklused. Ka kirjanduse analüüsiv pool haagib ennast „kroonukriitikast” lahti. Viimane diskussioon, milles seda üldse tõsiselt võetakse, on vana stalinisti Eduard Pälli algatatud vaidlus Valtoni, eksistentsialismi ja võõrandumise üle aastail 1968–1969.

Kui almanahhe on nimetatud 1968. aasta järgseks „masenduse mässuks”, siis teisalt suundub uus põlvkond irooniasse ja paroodiasse. Viivi Luik on öelnud, samastades ennastki järelväega ja pühaduse purustajatega: „Meie purustasime vaimus koos Pariisi tudengitega ülikooli aknaid ja kolasime vaimus mööda Kopenhaageni hipikommuune. Meie protest polnud sihitud mitte ainult nõukogude võimu vastu, vaid võimu vastu üleüldse. Oleksime põletanud ära mitte ainult punalipu, vaid iga lipu. Mis teistele oli püha, tegi meile nalja.”^[5]

Pagulaskirjandus osutub 1968. aasta järel suuresti katkenud lõngaks. 1965–1967 ilmuvad Kalju Lepiku ja Arno Vihalemma pisikogud, Karl Ristikivi „Imede saar” jm. 1967–1968 käib Keele ja Kirjanduse Instituudis arutelu selle üle, kuidas kajastada pagulaskirjanikke kirjandusloo viiendas köites.^[6] Aga järgneb vaikus, raamatuid enam ei ilmu ning pagulased jäetakse luuleantoloogiatest ja kirjandusloost välja.^[7]

„Looming”

„Looming” on sisu poolest taastatud ja üle aastakümnete märgitakse 1963. aasta neljandas numbris ka ajakirja juubelit mälestuste ja saržidega. Kunagised toimetajad Johannes Semper ja Ilmar Sikemäe kirjutavad oma aja „Loomingust” ning Ralf Parve toimetajatest Jaan Kärnerist ja August Allest. Ajakirja peatoimetajana jätkab Anton Vaarandi (1960–1968), kes haiguse tõttu asendatakse Paul Kuusbergiga (1968–1976). Kuusberg laseb muuhulgas luua peatoimetaja asetäitja ametikoha, enda sõnul selleks, et peatoimetaja saaks loomingulist puhkust võtta. Publitsistikaosakonda tuleb tööle Hando Runnel (1966–1971) ja Teet Kallas töötab lühidalt proosa ja luule osakonna juhatajana (1968–1970). Ajakirja maht jääb samaks, aga tema tiraaž tõuseb hoogsalt, 1963. aastal on see ca 6000, millest saab 1968. aastaks 12 000 ja 1972. aastaks 16 000.

Luule

Luules on „Looming” endiselt ajastu peegel. Juba eelmisel perioodil püüti avaldada võimalikult palju uusi autoreid (ehk teha ideoloogiliselt nõutud „tööd noortega”), aga suur hulk nendest kadus üsna jäljetult. Nüüd alustab kassetlaste hulgas ridamisi tulevasi klassikuid (Rummo, Runnel, Luik, Kaplinski, Ehin), lisaks järelväe klassikud (Jüri Üdi, Andres Vanapa, Johnny B. Isotamm). 1964. aasta detsembris ilmunud noorte luuletajate rubriik pakub ka Runneli ja Luige luulet, nende seas kauni palve „Tuul, taevaste tuul, tule alla, / üks liblikas koju vii”.^[8]

Aga see võimas põlvkond ei domineeri „Loomingus”, nagu näiteks arbujad 1930. aastatel.^[9] Selle aja „Looming” on väga põlvkonnaülene, pakkudes luuletajaid, kelle sünniaastate vahe on üle viiekümne aasta, Semperist Luigeni. Sellega tehakse „Loomingust”, mis stalinistlikul ajal oli olnud eraldaja rollis, tugev ühendaja.

Vaid kolm olulist autorit jäävad hetkekülalisteks. Aastail 1966–1967 vilksatab kolm korda üldiselt tõrjutud Artur Alliksaar (kaks korda vahetult enne surma augustis 1966) ja 1969. aastal avaldatakse Uku Masingu kuus luuletust 60. sünnipäeva puhul (tema luuleaeg oli selleks ajaks peaaegu lõppenud). Juhan Smuulilt ilmuvad 1971. aasta märtsis tema ainsad luuletused sel perioodil, sealhulgas „Viimane laev”. Smuul sureb aprillis.

Teisalt ei ole selle perioodi ajakiri tingimata luule kvaliteedi garantii, milleks „Loomingut” ikka on nimetatud. Muidugi leidub seal endiselt tekste, millest saab klassika. Aga needki varjuvad massi sisse ning välja paistab nii mõnegi luuletaja teekonna katkendlikkus.

1964. aasta jaanuaris ilmub Debora Vaarandi „Eesti mullad”. Pidevalt tulevad Paul-Eerik Rummo suured luuletused. Nii 1964 „Hamleti laulud” („Meri tõmbus endasse. On mõõn.”), tsükkel „Tule ikka mu rõõmude juurde”, kus sisalduvad ka kähiseva Els Himma kuulsaks lauldud „Tule ikka mu rõõmude juurde / kaudu mu vaevakaskede” ning prohvetikuulutus äravalitud rahvale „ME HOIAME NÕNDA ÜHTE / kui heitunud mesilaspere”.^[10] Ja samuti 1965. aasta jaanuaris tsükkel „Läbi talve. Luulet ema mälestuseks”. Rummo hoog vaibub peale 1966. aastat. Siiski leiab hiljem mõned tekstid „Saatja aadressist”, muu hulgas luuletuse „Vihma maitsest” lühema versiooni: „Pea suu / lahti, kui sajab.”^[11]

Kaplinski alustab 1964, aga tema krestomaatilistest tekstidest leidub „Loomingus” vaid „ÕÕTSUB MANDRI JA MERE VAHEL”.^[12]

1966. aasta kolmandas numbris ilmuvad muu hulgas kirjanike liidu kongressi sõnavõtud, milles Paul Kuusberg ajab ümmargust juttu, Lembit Remmelgas pakub proosa puhul endiselt kommunistlikke fraase, aga varem räigust ilmutanud Ralf Parve leiab nüüd luulest kõneldes, et poeetide vastutustunne oma kodumaa ja rahva ees on tõusnud. Selles tekstis on huvitav kirjakoht. Parve kiidab (koos teistega) ülevoolavalt Rummot, aga Kaplinski kohta leidub tal vaid mõni negatiivne lause. Nendes solidariseerub ta Maie Kaldaga, kelles Kaplinski luule oli tekitanud „kerge kõledusetunde”, ja Ine Viidinguga, kes oli leinud, et Kaplinski suhtub põlglikult inimestesse ja peab ennast ainsaks inimese nime väärivaks isikuks maa peal. See suhtumine Kaplinskisse kui võõrasse juba aastal 1966 oli pehmelt öeldes üllatav.^[13]

Runnel avaldab 1963. aastast kuni 1968. aastani, millele järgneb paus enam-vähem perioodi lõpuni. Tema tolle aja kuulsamaid tekste siin eriti ei leia, leidub näiteks „Tähetark” („Taevaratas tiirutab tähti…”).^[14]

Mitu korda sähvatab Betti Alver. 1966. aasta novembrinumber pakub tema 60. sünnipäeva tähistuseks „Tuulde räägitud”, mille lõpus kalmukivi alt karjuja sõnad: „Jää iseendaks! Vihka valet! / Ja mäleta: / ma pole mängukann!” 1970 ilmub tsükkel „Väike perekonnalugu”, kuhu kuulub ka „Tuulelapsed” („Must vari käib akna taga…”).^[15] (Samas numbris ilmub Karl Muru krestomaatiliseks saanud artikkel „Eluallikad on täis”.)

1968. aastal hakkab ilmuma Jüri Üdi, jõudes 1970. aasta lõpus selliste tekstideni nagu „Lihtne luuletus” („kord öeldi õnn tuli õuele”) ja „üks korralik pere ei taha”.^[16]

Muuseas, 1966. aastast kümnendipöördeni välja kõneldakse üsna palju luule­inflatsioonist, mis tähendab, et mõttetühja, väheoriginaalset, paljusõnalist jne luulet ilmub tohutult, aga head luulet väga vähe. 1971. aastal ütleb luule­kriitik Leili Iher julma avameelsusega, et „1970. aasta luuletused annavad pigem märku ande ja andetuse, luule ja luuletamiskäsitöö täiesti erakordsest disproportsioonist viimaste kasuks”.^[17] Tõsi, Iheri lugu näitab ka autori üsna suurt kurtust modernse luule mõistmisel. Aga üldjäreldus peab paika. Samas langeb just sellesse inflatsiooniaega avangardismi-modernismi tulemine, mida „Loomingus” märgivad lisaks Rummole näiteks 1966. aasta märtsis Suumani ideogrammiline „Gooti aken” ja Vetemaa irooniline „Aumärgid rinnas, pigimütsid peas”, mis lõpeb neljakandilise ratta joonisega.

Endiselt on „Loomingus” vähe tõlkeid, mis kogupaketis mõjuvad pigem juhuslikuna. Sealjuures on pea kõik tõlgitu luulevallast.

Proosa

Proosas käib „Looming” eelmise perioodiga sama jalga. See tähendab, et endiselt ilmuvad läbi mitme numbri peaaegu kõik ajajärgu tuntumad romaanid. Tõsi, väga pikki teoseid sisse ei panda. Paul Kuusberg mäletab, kuidas ta keeldus avaldamast tervikuna Egon Ranneti „Kive ja leiba” (ca 700 lk) ja sai autorilt sõimata. Selle kõrval tuleb pideva voona novelle kümnetelt autoritelt, millele annab hoogu iga-aastane novellivõistlus. Aga siin valitseb üldjuhul realism, keskpära ja vanem põlvkond.

Ka proosas toimuvad kümnendi keskel olulised muutused. Hakkab ilmuma üha enam modernseid tekste ja nüüdisklassikaks saanud novelle ja romaane. „Loomingust” saab suure proosatipu kese. Siinkohal vaid loend ilma täpsete viideteta:

1964 Mati Undi „Võlg” ja hiljem hulk pisilugusid.

1967 Arvo Valtoni „Silmus”, 1968 „Vernanda leib” jt.

1965 ja 1967 Juhan Smuuli „Muhu monoloogid” kolmes jaos.

1969 Enn Vetemaa „Munad hiina moodi” ja 1971 „Kalevipoja mälestused”.

1970 Mats Traadi „Tants aurukatla ümber”, Lilli Prometi „Primavera” ja Friedebert Tuglase „Helloi maa”.

1970 Jaan Krossi „Kolme katku vahel” ja 1971 „Pöördtoolitund”.

Ja lõppu eriti võimas 1972. aasta: Vaino Vahingu „Suvekool”, Undi „Tühirand”, Mari Saadi „Salapuudel”, Krossi „Kolme katku vahel”, Rein Saluri „Mälu” ja Jüri Üdi „Mälestus 1954. aastast” (mis bibliograafias on kirjas just proosa all!).

Siiski ei saa unustada, et mitmed radikaalsemad tööd ilmuvad hoopis „Loomingu Raamatukogus”, näiteks poliitilise skandaali põhjustanud Vetemaa „Monument” (1965), Valtoni modernismialgus „Kaheksa jaapanlannat” (1968) ning Undi pööre avangardi poole „Mõrv hotellis. Phaethon, päikese poeg” (1969).

Olukirjeldustest esseedeni

Vast kõige radikaalsemalt muutub sel perioodil „Loomingu” osa, mis jääb välja­poole luulet ja proosat.

Ajakirja sabaots saab suure hoo koos sündmuste ja tegemiste hoogustumisega (kroonika, kirjanduslikud kolmapäevad, kohtumised, kirjanike liidu tegemised jne). 1969 hakkab aga ilmuma humanitaariavaldkonna raamatuid tutvustav „Index Librorum”, mida veab tollane Tartu ülikooli esteetikaaspirant Ülo Matjus.

Enam kui teistel perioodidel on nüüd juttu nn kirjanduse üldküsimustest ehk esteetikast, kirjandusteooriast, stiilist jms. Olgu näiteks diskussioon õpilaste esteetilisest maitsest aastail 1963–1965, mille algatab Leonid Stolovitš^[18] ja milles teiste seas osalevad Helene Siimisker, Mart Mäger, Boris Bernstein. Lisaks hulk erisuunalisi seisukoha- ja sõnavõtte (Valmar Adams, Erna Siirak, Ülo Matjus, Leo Soonpää, Max Laosson jt). See hoog lõpeb 1972. aastal üpris järsult.^[19]

Ideoloogiliselt kuulutatakse perioodi alguses veel räigelt marksistlikke kirjandustõdesid. Aga juba üsna aktuaalsetel teemadel. Näiteks sõimab Lembit Remmelgas 1963. aastal artiklis „Väljakirjutusi ja vahemärkusi” hakatuseks „reaktsioonilisi” filosoofe Sartre’it ja Camus’d, seejärel ka prantsuse uut romaani.^[20] Aga juba paar aastat hiljem kirjutab kunstiteadlane Jaak Kangilaski ülevaate „Vaidlustest marksistlikus esteetikas”, mis tutvustab tol ajal populaarse prantsuse kommunistist filosoofi Roger Garaudy piirideta realismi kontseptsiooni ja toob sisse ka Garaudy armastatud noore Karl Marxi võõrandumise teema.^[21]

Riiklikke-parteilisi tekste enam peaaegu ei leidu. Selle muutuse taga on asjaolu, et partei paneb nüüd suure osa juhtimiskohustusest kirjanikele endile, mis tõstab oluliseks kirjanike kongresside otsused, liidu juhtide sõnavõtud jms.^[22] 1970. aastate alguses hakkab partei roll taas suurenema. Nii ilmub 1972. aastal NLKP Keskkomitee otsus „Kirjandus- ja kunstikriitikast”. Aga ajad on siiski muutunud. Nüüdne „Looming” pakub otsusest vaid referaadi ning Paul Kuusberg annab kiiresti teada, et hirm uue stalinistliku „kampaania” ees on asjatu.^[23]

Olulised muutused artiklite-esseede osas algavad samuti umbes aastatel 1965–1966.^[24]

Tol perioodil on kirjandusuurimises keskne „Eesti kirjanduse ajaloo” tegemine, mille neljas köide ehk vabariigi aja kirjandus on kümnendi keskel algusjärgus. Ettevõtmisega on seotud suurem osa kirjandusuurijaid, kes avaldavad oma tekste läbisegi „Loomingus” ning „Keeles ja Kirjanduses”. Sellega seostub usutavasti põhjalikum tegelemine varem teravalt vaenatud Visnapuuga (alates tema 75. sünniaastapäevast 1965) ja juba varem lubatud Underiga. Tegelejateks kirjandusloo autorid Harald Peep ja Erna Siirak, aga lisaks ka Paul Rummo.^[25] Ja just kirjandusloo koostamise taustal muutub arusaadavaks kurioosumina mõjuv Rudolf Põldmäe artikkel 1930. aastate rahvuskirjanikest.^[26]

Üks väheseid sõltumatuid uurijaid on Nigol Andresen, kes on ka selle perioodi „Loomingu” viljakamaid kaastöölisi, kirjutades kriitikat ja tutvustusi ning tegeldes pikemates töödes palju „Noor-Eesti” ja Gustav Suitsuga.^[27] Huvitava killuna tasub märkimist Andreseni tõlge noore Gustav Suitsu saksakeelsest eesti kirjanduslugu käsitlevast artiklist.^[28]

Ka teoreetilisemate ja n-ö kõvemasse teadusesse kuuluvate teemade autorid avaldavad artikleid nii „Loomingus” kui ka „Keeles ja Kirjanduses”. Nagu vaidluses riimi ja värsisüsteemide üle 1960. aastate lõpul ja uue kümnendi alguses, milles osalevad Mart Mäger, Mati Hint ja Jaak Põldmäe ja mis ennustavad juba teravaid tülisid järgmisel perioodil.^[29]

Olulisim muutus toimub nn publitsistikas.

Aastail 1966–1971 on selle lõigu toimetajaks Hando Runnel, kelle sõnul ootas peatoimetaja Vaarandi ikka olukirjeldusi ja tööinimeste portreid. Kuna publitsistika kirjutajad ei olnud just tasemel, siis kohendati nende kaastööd toime­tuses avaldamiskõlvuliseks. Runnel loobus sellest praktikast ja asus poliitilist dogmaatikat tõrjuma esteetiliste argumentidega. Sellel oli tulemusi. Võib öelda, et olukirjelduste kõrvale ja nende asemele ilmuvad esseistlikumad kirjutised, sealhulgas programmilised esseed. Ja 1968. aasta veebruaris paneb Runnel käima lühiesseede rubriigi „Mõtteid ja märkmeid”.

Järgnevad olulised tekstid. 1966 ilmub Andres Ehini „Kujund ja meeled”, mida on tõlgendatud ka tollase moodsa luule manifestina, kuid mis tagant­järele lugedes üsna hägustes kujundites eitab marksistlikku kirjandusemõistmist ja propageerib natuke sürrealismi.^[30] 1968. aastal algab Kaplinski pöördeliste esseede aeg. Olgu näiteks kirjanduse olemuse üle arutlevad „Kirjanduse ­tähendusest” ning „Mood ja ilm, aeg ja luule”.^[31] (Ajastule iseloomulik on, et esseed küll ilmuvad, kuid esseekogu Kaplinskil avaldada ei lasta.) Ja Viivi Luike retsenseerides toob Kaplinski sisse kuulsaks saanud kujundi luuletajast kui kanaarilinnust kaevanduses, mis muu hulgas pöörab pea peale stalinliku arusaama, mille kohaselt kirjanik oli inimhingede insener.^[32]

Filosoofilise plahvatusena mõjub 1969. aasta, kui ilmuvad eksistentsialismi­probleemide käsitlused, Mihhail Makarovi „Heideggeri inimene” ja Rem Blumi „Võõrandumisprobleem marksismis”. Samal aastal ilmub ka tolle aja räägituim ja vaielduim essee, stalinistliku ajalookirjutaja, filosoofi, kosmoloogi ja ENE peatoimetaja Gustav Naani „Võim ja vaim”, mille tuumaks bürokraatia ja intelligentsi erisuste arutamine ning mõte, et kehtiva korra stabiilsuse ja edasi­mineku huvides on hoida võim ja vaim lahus ning vajadusel ka veidi konfliktis. Tagantjärele lugedes on see hüplik segu kõikvõimalikest mõtetest, kuigi pealkiri viitab sõjaeelse EYS Veljesto koguteosele ja eesti kirjanduses läbi sajandi tuurinud võimu ja vaimu vaidlustele.^[33] Ainult võimu rolli kannab nüüd kavalalt bürokraatia.

Kuuekümnendad aastad Eestis on kuulutatud kuldseteks ja sellele kuldsusele ka vastu astutud. Tuntuim kuldsusekuulutaja on ehk Rein Veidemann, tuntuimad vastased Endel Sõgel ja Viivi Luik. Sõgel sellepärast, et puhas stalinistlik kommunism sai maha müüdud, Luik sellepärast, et liiga paljud kultuuriinimesed müüsid ennast maha nõukogude võimule. Kui aga panna need aastad eesti kirjanduse ja „Loomingu” ajalukku, siis on need ikkagi kuldsed aastad. Kuigi mitte täpselt kuuekümnendad.

---

^[1] P. Kuusberg, Teist korda abielus „Loominguga”. „Looming” 1993, nr 4, lk 547.

^[2] Kõnelemata kultuuripöördest laiemalt olgu mainitud mõned tähised kümnendi teisest poolest. Oli televisiooni esimene hiilgeaeg. Väidetavasti oli kaks saadet, mille ajal tänavad olid tühjad: Valdo Pandi sõjalooline sari „Täna 25 aastat tagasi” (1966–1970) ja lauluvõistlus „Horoskoop” (1968–1973). 1969 algas Jaan Toominga ja Evald Hermaküla teatrirevolutsioon (sh „Tuhkatriinumäng”). Kunsti uuendasid ANK ‘64 (Jüri Arrak, Malle Leis, Marju Mutsu, Tõnis Vint jt) ja SOUP ‘69 (Andres Tolts, Leonhard Lapin, Ando Keskküla jt). Tehti parimad, kultus­likemad ja avangardseimad eesti filmid (1968 „Mehed ei nuta” ja „Hullumeelsus”, 1969 „Kevade” ja „Viimne reliikvia”). Esimese imiteeriva biitlaine asemele astus eesti oma rokkmuusika (Fix 1968, Väntorel 1970, Ruja 1971, Ornament 1972).

^[3] L. Hiedel, „„Loomingu” Raamatukogu” alaeast. Märkmeid ja meenutusi aastaist 1957–1973. Rmt: „Loomingu Raamatukogu” 50 aastat. [Bibliograafia.] LR 2006, nr 37–40, lk 200.

^[4] Vt: Seilates sadamata. Omakirjastus okupeeritud Eestis. Koostanud K. Unt ja M. Unt. Tallinn, 2012.

^[5] K. Trummal, Kuuekümnendad. Kõnelus Viivi Luigega. „Sirp” 26. X 2012.

^[6] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Tallinn, 2007, lk 431–432, 445, 688.

^[7] Mul on mälestus, mis on liiga ilus, et olla tõsi. Tollal sai (ja mõnel puhul ka tuli) järgmisel aastal ilmuvaid raamatuid ette tellida. Poodidesse ilmusid kirjastuste kataloogid, mille põhjal tuli täita tellimiskaardid. Ja mul on mälus, et ühes kataloogis oli koguni paar aastat kirjas ka „Hingede öö”.

^[8] V. Luik, Tuul, taevaste tuul, tule alla. „Looming” 1964, nr 12, lk 1848.

^[9] Oluline on ka asjaolu, et kümnendi lõpupoole hakkab mängima kirjanduse, ennekõike modernsema luule avaldamises olulist rolli ajakiri „Noorus”. Seal ilmub rida nüüdseks kanoonilisi tekste.

^[10] P-E. Rummo, Hamleti laulud 1–2. „Looming” 1964, nr 4, lk 542–543; Tule ikka mu rõõmude juurde, Me hoiame nõnda ühte. „Looming” 1964, nr 7, lk 1056–1057; Läbi talve. Luulet ema mälestuseks. „Looming” 1965, nr 1, lk 101–104.

^[11] P-E. Rummo, Vihma maitsest. „Looming” 1972, nr 7, lk 1158.

^[12] Vt: „Looming” 1966, nr 6, lk 943. Ma võin eksida, aga ajakirjas on ikka olnud oluline see, kelle tekst ilmub numbri alguses ja kelle oma kusagil tagapool. Nõukogude ajal tõstab algus esile nii poliitiliselt õigeid autoreid kui ka tugevalt tunnustatud autoreid. Rummo ja Kaplinski luuletused ilmuvad kaugel tagapool.

^[13] Vt: R. Parve, Probleemidest luules ja luuleprobleemidest. „Looming” 1966, nr 3, lk 491.

^[14] H. Runnel, Tähetark. „Looming” 1966, nr 8, lk 1265–1266.

^[15] B. Alver, Tuulde räägitud. „Looming” 1966, nr 11, lk 1732–1735; Tuulelapsed. „Looming” 1970, nr 12, lk 1766.

^[16] J. Üdi, Lihtne luuletus, „üks korralik pere ei taha”. „Looming” 1970, nr 12, lk 1836–1837.

^[17] L. Iher, Järelmõlgutusi luuleinflatsiooni üle. „Looming” 1972, nr 1, lk 153.

^[18] L. Stolovitš, Maitsest, selle uurimisest ja kasvatamisest. „Looming” 1963, nr 10, lk 1555–1666.

^[19] Huvitav vahepala on Jüri Alliku ülevaade „Kunst ja psühholoogia”. „Looming” 1970, nr 9, lk 1391–1403.

^[20] L. Remmelgas, Väljakirjutusi ja vahemärkusi. „Looming” 1963, nr 2, lk  292 jj.

^[21] J. Kangilaski, Vaidlustest marksistlikus esteetikas „Looming” 1965, nr 11, lk 1707–1718.

^[22] Vt: T. Hennoste, Kirjandus kui vastupanu Nõukogude Eestis Teise maailmasõja järgsel perioodil. „Ajalooline Ajakiri” 2018, nr 2/3, lk 225–251 ja eriti Sirje Oleski artiklid, näiteks: S. Olesk, Kuuekümnendad aastad ENSV Kirjanike Liidus: muutuste aeg. „Looming” 2014, nr 8, lk 1154–1174; Kolm kongressi. ENSV Kirjanike Liidu ajaloost aastatel 1954–1966. „Keel ja Kirjandus” 2015, nr 3, lk 153–162.

^[23] NLKP Keskkomitees. Kirjandus- ja kunstikriitikast. „Looming” 1972, nr 2, lk 179–181. P. Kuusberg, Mõningaid kriitikamõtteid. „Looming” 1972, nr 6, lk 1018–1030.

^[24] Sellesse aega jäävad olulised vaidlused kirjanduse ajaloo ja stalinistliku terminoloogia üle, mida peavad ennekõike Ain Kaalep ja Nigol Andresen Bernard Söödiga, aga „Loomingus” need ei kajastu.

^[25] H. Peep, Visnapuust ja tema pärandist. „Looming” 1965, nr 1, lk 121–141; P. Rummo, Sii ja Prohveti romaan. Henrik Visnapuu senitundmatuid luuletusi. „Looming” 1967, nr 1, lk 127–147; P. Rummo, Kirjadest Ingile. Veel H. Visnapuu senitundmatuid luuletusi. „Looming” 1967, nr 12, lk 1903–1909; E. Siirak, Ühe kirjandusliku motiivi underlik variatsioon. „Looming” 1968, nr 3, lk 459–462.

^[26] R. Põldmäe, „Rahvuskirjanikest” ja nende liidust. „Looming” 1969, nr 12, lk 1886–1895.

^[27] Näiteks: N. Andresen, Maailma vari üle rohtaia. Gustav Suitsu luulest 1913–1916. „Looming” 1963, nr 11, lk 1717–1731; Noor-Eesti küpsusaastaist. „Looming” 1969, nr 7, lk 1094–1104.

^[28] G. Suits, Eesti kirjandus. „Looming” 1968, nr 10, lk 1564 –1577.

^[29] J. Põldmäe, Eesti rõhulisest värsisüsteemist. „Looming” 1969, nr 6, lk 928–940; M. Mäger, Riimi üldküsimusi. „Looming” 1971, nr 1, 123–132; M. Hint, Licentia poetica sõnarõhu valdkonnas. „Looming” 1971, nr 10, lk 1567–1578.

^[30] A. Ehin, Kujund ja meeled. „Looming” 1966, nr 11, lk  1768–1775.

^[31] J. Kaplinski, Kirjanduse tähendusest. „Looming” 1968, nr 3, lk 432–441; Mood ja ilm, aeg ja luule. „Looming” 1972, nr 5, lk 823–830.

^[32] J. Kaplinski, Nagu kanaarilind kaevanduses. „Looming” 1968, nr 7, lk 1104–1107.

^[33] G. Naan, Võim ja vaim. Bürokraatia ja intelligents tänapäeva kodanlikus ühiskonnas. „Looming” 1969, nr 12, lk 1856–1878.