Hämar mõistatus, mida olen kogu elu lahendada püüdnud, ei anna end kätte, vaid painab mind, kargab turja nagu riiakas kukk, just siis, kui ma seda kõige vähem ootan.

Erika

Üleeile tabas see mind jälle. Ma ei oskagi seda teisiti kirjeldada, kui et maailm läks paigast ära. Nagu siis, kui arvutis mõni programm läägib: sa vajutad klahve, ent sõnad ilmuvad ekraanile viiteajaga. Iga tähe ilmumist pead eraldi ootama ja sa ei saa viimse hetkeni kindel olla, et sõrm ei vääratanud, et trükkisid õigesti, ja juba tõstab pead kahtlus, kas üldse oli vaja trükkida. Süda lööb nagu ikka, veri tuksub soontes, kuid maailm tardub ja iga peast läbi libiseva mõtte kohal heljub vastumeelne küsimärk.

Harilikult, kui see seisund mulle peale vajub, lülitan end puhta tahtejõu abil automaatkäigule. Muutun millekski robotisarnaseks: koristan kappe, panen pesu masinasse, maksan arveid, teen nimekirju: mantel keemilisse puhastusse; lapse õpetajaga rääkida, miks matemaatika hinded nii kehvad on; helistada Jürgenile, kellest ammu pole kuulda olnud (on ikka elus?); vannitoa puhastus­vahend on otsas; auto käsipidur ei funka, vaja teenindusse minna. Või teen poenimekirju: leiba, saia, piima, mune, võid, õunu, kanafileed, kartuleid, purgi-hernesuppi (varuks, äkki ei jõua mõni päev midagi muud teha). Šampooni, juuksepalsamit, nõudepesuvahendit, prügikotte.

See päästab teinekord. Annab ajale vähemalt mingi vormi ja struktuuri, millest kinni hoida, et maailma paigast nihkumine sind päriselt enda alla ei mataks. See jääb neelavmusta varjuna kuhugi tagaplaanile huljuma, sellal kui ise sumad sügaval tumedas järves, võideldes veetakistusega, mis käib peaaegu üle jõu.

Mõnikord ma ei jaksa. Ei nimekirju teha, pesu pesta ega üldse mitte midagi. Siis on mul kaks strateegiat, üks kasutu, teine mõistlikum: ma kas joon paar-kolm klaasi veini, mille esimene suutäis toob kergenduse, aga edasi läheb kõik veel palju hullemaks. Või laman kõhuli voodis, nii et hapnik minust välja voolab, ega tee mitte kui midagi.

Ei, ma ei nuta. Ma nutan üldse harva.

Muidugi ma ei saa voodisse vedelema jääda. Ma pressin end tolles hapnikuta vastutuules edasi, sunnin jõuga, kulutan ära kõik oma tahtejõu varud, hingetuseni, nutt kurgus. Päevi.

Ja siis äkki – klõpsti – nihkub maailm oma piiridesse ja hing tuleb tagasi. Kõik on nagu enne, õnnestavalt argine, joovastavalt rutiinne, jumalikult tavapärane. Päike paistab läbi tolmuste aknaklaaside sisse, kahe akna vahel uimerdab liiga vara talveunest ärganud kärbes, ajab jori, peksab tiivuga, tiu-tiu, ülemiselt korruselt kostab laste rõõmsat müdistamist. Ma ei tee seda ise, see lihtsalt juhtub: koletis tõmbub tagasi ja laseb jälle hingata. Siis natuke aega ei jaksa ma ikka veel midagi, olen nagu merehädaline, kes on pärast tormistes lainetes võitlemist kaldale heidetud, läbi klopitud ja lõõtsutab. Paari-kolme päeva pärast tärkab mus elujanu, tunnen igatsust teiste inimeste järele, usun jälle, et midagi võib juhtuda. Mingi ime või midagi ilusat.

Ühesõnaga, ma olin siiski veel üsna hapras seisus, kui end välja minema seadsin, aga ei jaksanud enam kodus ka istuda. Raamatukogu oli saatnud juba mitu meeldetuletust, et tagastamistähtaeg on möödas, niisiis viskasin raamatud kotti ja jope selga.

Päevavalgus ja jahe õhk tõid kergendust. Lonkisin piki Ülikooli tänavat ja pöörasin Vallikraavi treppidest üles. Küll on hea, et Yve täna koristama tuleb. Küllap ta keerab praegu ust lukust lahti, astub siis kärmel sammul vannituppa, võtab lapid-mopid ja keerleb tuulispasana mu kitsukeses korteris ringi, küürib vannituba ja vahetab lastetoas voodipesu. Ja see kõik käib tal justkui mängeldes! Ma ei tea, mida ma ilma temata teeksin.

Vahel olen end süüdlasena tundnud, et oma kasina sissetuleku juures koduabilisele kulutan. Aga kõike lihtsalt ei jaksa üksinda, ja noorele sugulasele töö andmine on ju pigem kiiduväärt? Pealegi, õigustan end, ka vanal heal Eesti ajal oli koduabiline haritud klassides endastmõistetav, kuigi naised tööl ei käinud. Aino Kallas poleks ridagi kirjutanud, kui tal poleks oma viie lapse juures abiväge olnud. Isegi karjäärikommunistid pidasid Venemaal koduabilisi.

Ma loodan, et Yve ikka tuleb täna. Iga kord ta ei tule, kuigi on lubanud. Mõnikord on tema vabandused mulle otsituna tundunud. Kui olen küsinud, tõmbub ta pingule ja teeb mulle oma ilmega selgeks, et ei maksa torkida.

Telefon mu taskus helises.

„Tere, vanatädi! Jah, mina. Kuidas sul läheb? Külm on? … Kas arst ikka käib? … Ma tulen järgmisel laupäeval sind vaatama … Ah soo … Issand. No mis inimene see Milvi on? … Küsi, äkki saavad sind mujale paigutada. Mõnda teise tuppa … No küsida ikka võid? … Jah … Muidugi … Saan aru … Jah, toon sulle heeringat. Ära muretse … Näeme … Jah, helistan ise ka, anna andeks, lihtsalt pole sellist hetke olnud … Nägemist.”

Vanatädi Õie. Korraks tõmbus mu süda temale mõeldes kokku. Kuidas ta kartis hooldekodusse sattumist, ja seal ta on. Just nüüd, mil oleks võinud rahulikust vanaduspõlvest rõõmu tunda. Või mis rõõm see on, kui oled jumala üksi, ei ühtki kodakondset, kellega kas või koos vaikida, hommikusöögilaua ääres lehte lugeda? Või siiski on rõõm, kui päike igal hommikul tõuseb, hing on sees ja oled oma kodus?

Tuul keerutas lumeta platsil üksikuid pruuniks tõmbunud vahtralehti; vastu­tulijad kiirustasid, pea õlgade vahel ja nina maas, kuhugi, kus on soe. Äkilise uitmõtte ajel kõndisin raamatukogust mööda: äkki Holger on praegu stuudios?

Uks oligi lahti. Holger ja Tõnn istusid üks ühes, teine teises nurgas, Holgeril õllepurk käes ja Tõnnil kidra põlvedel. Holgeri silmad punetasid ja Tõnnil oli selline suitsuhais juures nagu mu vanaisal, kes noil kadunud päevil tossas nagu korsten, mitu pakki Priimat päevas. Sain aru, et nad on lihtsalt vahelduseks asukohta muutnud, aga pidu, noh, see käib juba mitmendat päeva. Minu tulek näis neid siiski elustavat.

„Tule istu,” ütles Holger ja nihutas mulle tabureti.

„Ma poleks tulnud, kui oleks teadnud, et te juba sellises staadiumis olete,” porisesin sõbralikult. „Ei, õlu ei lähe. Veini teil pole?”

Veini ei olnud. Vaikisime, Tõnni sigareti otsast keerdus helendav suitsuviirg ruumi hämaruses ülespoole. Ühtäkki olin selle õdusa vaikuse eest tänulik.

„Ilm on vastik, sain vist külma. Peaks ühe kuuma kohvi tegema,” ütlesin lõpuks.

„Teed on, kohv sai otsa,” vabandas Tõnn.

Teed ma ei tahtnud.

Võtsin jutuotsa üles. „Ma käisin eile Svenil ja Marjel külas. Sven üritas juttu üleval hoida, aga seal ei kannatanud olla, õhk oli nii paks, et nuga oleks püsti jäänud. Nii et ma tegin üsna varsti minekut. Ja see pole mitte esimene kord, kui ma seda nende juures tundnud olen. Ja siis ma mõtlen, et pagan küll, kuhu on kadunud rõõm ja vabadus. Kuhu nad kadusid ja miks nad kontrollimisega on asendunud?”

Tõnn ja Holger kuulasid mind ja nägid üsna hämmeldunud välja. Sain ise ka aru, et olen liiga hoogu sattunud ja lõpetasin vabandavalt: „Nojah, võib-olla see on naiivne küsimus, ilmselt on. Aga ma tean ainult kahte paari, kellest on näha, et nad on samal lainel ja üksteise veidrustega leppinud ja koos olles rõõmsad. Kes igatsevad, kui teine on ära.”

„Mina ei tea ühtegi,” teatas Holger väheke pehme keelega.

„Mina ühte tean,” ütles Tõnn. Kitarrikeeled ta sõrmede all tegid kaeblikku häält. „Mina ja minu naine! Aga,” itsitas ta, „AGA ma saan ta käest, kui koju lähen! Nii et ma parem ei lähe.”

„Olgu, võib-olla ma keeran vindi üle,” nõustusin. „Vaata, mõnikord on mul lihtsalt raske seda välja kannatada, mida ma näen. Mehed on muutunud alandlikuks ja oma väe kaotanud, nad kardavad naisi.”

Vehkisin kätega ja peletasin suitsu laiali. „Nad lähevad kõrtsi, garaaži motikat putitama, passivad tööl, istuvad arvuti taga. Ja siis, kui oma naine ei näe, löövad nad sulle külge.”

„Mehed ei viitsi oma elu muuta,” seletas Holger. „Ja loobuvad selle nimel mõnest asjast.”

Turtsatasin.

„No ja mis sul sellest kõigest,” imestas Tõnn. „Vaba naine – õnnelik naine?” Ta ajas end püsti, õngitses mustast kulunud nahkportfellist kaks õllepurki ja ulatas teise Holgerile. Tuttav klõpsatus ja visin, kui süsihappegaas purgist välja voolas.

„Naised söövad hinge seest,” väitis Holger ja rüüpas suure lonksu.

„Sul täna sant tuju,” märkis Tõnn. „Miks sul uut meest ei ole? Igal normaalsel naisel on mees ja kaks last, tead küll.” Ta itsitas võluvalt ja lonksas õlut. Muigasin.

„Inimesel ei ole siin maailmas midagi enda teha. Kõik on ette ära otsustatud,” teatas Holger melanhoolselt, klõpsis välgumihklit ning süütas uue sigareti.

Mu silmad hakkasid vett jooksma. Pilgutasin silmi, võtsin Holgerilt suitsu ja tõmbasin mahvi.

„Sinu eluvaade on nii pessimistlik,” nurisesin suitsu pahvides. „Mina vist ei suudaks nii elada. Mina usun ikka, et inimene on loodud pürgima valguse poole. Ta kukub ja komistab ja eksib, aga ta rühib edasi.”

„Sina oled tugev naine,” väitis Holger. „Nii saab rääkida ainult naine, kes on tugev.”

Ohkasin. „Ma ei ole tugev! Kas tead, miks optimistid on optimistid? Aga sellepärast, et nad ei ole võimelised pessimistliku eluvaatega elama, see on neile liiga ränk. Järelikult on pessimist tugevam.”

„Sul on miski maailmavalu, ma vaatan. Aga viin on meil paraku otsas. Tuleb viina järele minna,” ütles Tõnn ja keeras pudeli põhja ülespoole. Üks tilk veeres pudelisuuni, rippus selle serval pisut aega ja langes siis justkui aegluubis põrandale.

Mulle tundus, et hakkan ise ka vinti jääma. Ses aeglaselt venivas, kleepjas õhustikus oli midagi nakkavat.

„Mina olen kirgline õigeusklik,” seletas Holger edasi. „Elu ongi kannatus, ja kui sa sellega lepid, siis on kergem.”

Muigasin. „Mina olen leige luterlane! Aga vaata, omas leiguses ei ole ma halvaga leppinud.”

Tõnn tõmbas oma tabureti kriiksatusega lähemale. „Teie jutt on nagu mõnest XIX sajandi vene romaanist,” teatas ta. „Mis siin ikka vaielda, naised ongi kurja juur! Naised ütlevad, mida nad tahavad, ja mehed peavad seda tegema. Ja hoidku jumal, kui sa teed midagi muud! Veel hullem on, kui naised ei ütle, mida nad tahavad. Siis nad on valelikud, teevad näo, et nad midagi ei taha. Ja sina pead mõistatama.”

„Nii et mida iganes naised ei tee, ikka teevad nad valesti?”

„Naised arvavad, et kui nad sulle anduvad, siis nad premeerivad sind. Sa pead selle eest neile tänulik olema. Ja siis nad kurdavad, et miks sul ei tõuse.”

Ohkasin. „Kui te natuke aega vait olete, siis ma võin naise seisukohast selle kohta midagi öelda,” sõnasin õpetlikult. „Nimelt, kui ma andun, siis mitte selleks, et kedagi premeerida, vaid sellepärast, et ma tahan. Ma tahan!”

„Ma räägin, et sa oled tugev naine,” seletas Holger. „Teed seda, mida tahad. Aga vaata, Eva läks mao ahvat…luse peale õnge. Loe piiblit. Ja vaata, mis pärast seda Aadamast sai.”

„See on kõige haledam vabandus, mida ma kuulnud olen!”

„Ega siin ei olegi midagi teha. Maailma valitseb… kurjus. Ta tahab inimese hävitada,” ütles Holger resigneerunult.

„Ja teie aitate vanatühjale usinalt kaasa ja joote end vabatahtlikult surnuks,” torkasin.

„Kas teil on siin erakaklus või võin mina ka sekka lüüa?” irvitas Tõnn.

„Sa oled harilik pealispindne naisterahvas,” seletas Holger edasi. Tema keel oli nüüd päris pehme. „Meestel on vaja vahe…peal kokku saada ja… maailma üle arutada. Joomine… käib selle juurde!”

Vaatasin neid. Laternate valgus paistis tänavalt sisse, stuudioruum oli sinises vines ja meeste silmad hiilgasid hämaruses.

„Hüva, ma pean koju tagasi minema,” ütlesin.

Holger tuli mind uksele saatma ja võttis mu käe. Ta tuikus kergelt. „Ma ikka a…austan ja ar…armastan sind, Erika,” ütles ta.

Meie pilgud kohtusid.

Astusin tänavale. Külm õhk lõhnas märja lume järele ja ilm hakkas hämarduma. Ah, jäägu need raamatud praegu, mõtlesin. Tõmbasin salli tihedamalt ümber ja sörkisin Vanemuise juurest alla.

Tartu kohale oli laskunud lumepilv ja kõik endasse mähkinud, Tasku ja Plasku olid muutunud justkui Mordori tornideks, peegeldades mustjat eimiskit; õhus keerles tugevate iilidena peenikest pihu ja ristmikul plinkiv reklaamtahvel tundus nagu mingist teisest ajast siia paiskununa. Siis, otsekui oleks taevane pagar suhkrut sõelunud, krabisesid vastu kõnniteed lumeterad, mis kohe ka sulasid, aga neid tuli nii ohtralt, et lompides läikivad tänavad kattusid kiiresti ühtlase valge korraga.

Mõne aja pärast, kui koju jõudsin, helendas taevas jälle ja lumi oli läinud.

Õie

Kondi umma’ kangõ’. Puus um haigõ, õkva nigu tsuskas. Ussõ takan kolistasõ’, ei tiiä’, mis täämbä söögis um, kas kaarapudõr vai mannapudõr vai… Küll mul um viländ taad makõt putro. Mõnikõrd andva’ vorstileibä mano, sõs um nigu toekamb.

Heeringäiso um. Piässi Erikalõ ütlemä, et toogu’, ku aigu saa. Noortõl um jo sääne rutt takan, olõ-õi aigu kaemagi tulla’. Saa ei ma arvu, mille näil aigu ei olõ’.

Kae’ no tuud Erikat kah. Uma mehega elädä es mõista’, piät nüüd ütsindä latsõkõsõ üles kasvatama. Vai no kes tuu tõsõ ello tiid, vast miiss löüdse mõnõ tõsõ naase, ega mullõ jo ei kõnõlda.

Nii. Nüüd sai jala’ maaha. Ohhohhoo. Tõsõn sängün um tekk üle pää tõmmatu, vast maka viil. No säänest hõelat inemist nigu tuu Milvi ei olõ’ ma uman elon viil nännü. Mul um üüse vaja mitu kõrda kimmõrgun kävvü, a tarõ um pümme. Ja lampi palama panda’ ei või’, ku panõt, sõs Milvi ütles õkva, et tuli kustu, tä ei saa’ maada’. A kos ma pümmega näe minnä’? Lamp um esiki hämmär nigu tsiasilm, a täl um iks hädä. Ma pandse sõs ajalehe lambile ette, aga tuu kah es kõlba. Mugu ving.

Ma olõ vakka. Ma ei ütle tälle midägi vasta.

*

Milvi um vällä lännü, saa ummõtõgi umaette olla’. Ma helisti Erikalõ, ütli, et toogu’ heeringät. Lubasi tulõva laupäävä tulla’. Sõs ma kõndse koridoori pite, ega ei või’ pikält sängü kunotama jäiä’, nika ku jalg tatsus, nika suu matsus. Arst ütel´ kah, et ku ei liiguta’, läävä’ liigõsõ’ är roostõlõ. Ma ütli tuu pääle, et jo nää’ ruustõn ummavagi, õnne ragisõsõ’ ja prõksva’. Arst naardsõ. Ma kah naardsõ, a kai, et Milvile tõsõn sängün tuu es miildü’ sukugi, pobisi midägi nõna ala. Sõs ma naardsõ viil, vähä kõvõmbidi. Arst kai Milvit, kai minno ja muias´. Küll um kinä miiss! Pikk ja sirgõ, halli päägä. Ega mi olõmi suurõ’ sõbra’ tääga, teemi iks nalja, ku ta meid kaema tulõ.

Nä ei kütä’ siin kõrralikult. Koridoori pääl tuul tõmbas, palatin um kah vilu. Ma maka üüse kah, rõiva’ sälän. Kõgõ all umma’ puuvillatsõ’ sukapüksi’, sõs tressipüksi’, ja villatsõ’ soki’ umma’ jalan. Hammõ pääl um üüsärk ja sõs kamps. Ku üles tulõ, võta vana hummogumäntli pääle, kepi kätte ja kõnni koridoori pääl paar kõrda edesi-tagasi. Iks üts samm ja sõs tõnõ, aigupite. Tuu koridoor um sääne piklik, akna’ umma üleväl, saina’ lakõ’, ei olõ’ üttegi pilti ega taimõkõst. Täämbä kai, et kaartõ’ tsilgusõ’, vast um sulalõ lännü.

Huuldaja kaes ussõ vahelt sisse.

„Teile on külaline!”

Nii hää miil um tõsõl, nigu olõss hindäle kiäki küllä tulnu. Kes tuu no vana­inemist nüüd kaema tull´?

Yvekene!

„Tere, vanatädi!”

Külh nuurt inemist um illos kaeda. Nigu hainakõnõ.

„Latsõkõnõ, sa olõt kõhnass jäänü! Süüma piät!” Ma naarata tälle, esi mõtlõ, et kas um vaja õkva oppama nakata.

Yve istus mu sängü veere pääle.

„Kuidas sa elad, vanatädi? Kas oled seltsi leidnud? Mõne inimesega tuttavaks ka saanud, et juttu ajada?”

„No kellegä ma tan kõnõlõ, ega noil vanamutõl ei olõ’ jo kõrvakuulmist,” ütle ma’ ja naara.

Esi’ kah ei kuulõ’ inämp nii nigu vanastõ. Küll taa vanadus um üts hirmus asi. Ega mu tervüs olõs muido hää, ku mitte puusahädä ei vaivasi. Jala’ kah valutasõ’ üüse, aga muido ei olõ’ hätä.

Yve kullõs ja noogutas.

Laulda’ kah ei või, kõnõlõ ma edesi. Ütlese, et „häirid teisi”. Milvi nigunii kaivas´. Ega mul oll´ vanastõ illos lauluhelü. Erika ütel´, et must võinu ooperilaulja saia’. No mis tuust inämp. Egäütel uma saatus.

Yve võtt mu soonilise käe ja patsutas. Küll tää um üts kinä hingekene.

Kae’ ku vanass jäät, nakkas nuurus sinno takan nõudma, seletä ma tälle. Küll tulõ egätsuku asju miilde. Kae no’, ku Staalin umal aol luitsa nukka visas´, sõs esiotsa oll´ külä nigu koolnu. Nigu es usuta, et nüüd võit kergembite hingädä. A sõs ütskõrd tull´ poig koolist kodo ja kõnõli, et kiäki oll´ Staalini kipsist pää võtnu ja vasta saina purus visanu. Sõs oll´ hulga aigu kõik vakka, a tuud viskajat ei olõvatki kätte saadu. Vast es tahetagi saia’.

No sõs läts´ viil mõni aasta müüdä, ja elo nakas´ nigu lihtsämbäs minemä. Hulk aigu viil es peetä suuri pulmi ja matusit, inemise’ nigu pelksivä. A sõs nakas´ iks üts ja tõnõ minno pernaases kutsma, ku mõni pulm vai pido oll´. Külä pääl tapõti vask, ega sõs poodist kõrralikku lihatükkü es saa’. Naastõga sõs ajasimi lorra ja kõik sai är tettü – vaskaliha kallõrdus, tsiakiil, täüdetü’ muna’, karbonaat, pasteet ja sült. Ja küll mi võisimi tüü man laulda’, lorilaulõ ja… Ja tuu krõngli – säänest inämp ei tetä’. Sääntsit suuri rosinit nigu prõlla es olõ’ saia’, aga krõngli sai iks kõllanõ ja kerküsi häste, ummi munnõga tettü. Sokolaadi võõbaga. Ja ku sõs pikä lavva takan istuti, sõs laulti kõik laulu’ läbi, pitsi viina ka võtit viil ja süä läts´ õkva kergembäs. Oll´ külh kolhoosi aig, aga ei jõvva’ inemine kõik aig ikkõ ja murõtsõda.

Kae’, nüüd um nigu kõkkõ hulga rohkõmp saia’, poodi’ ummava’ kraami täüs, aga inemise’ ummava’ ütstõsõga kurjõmba’.

Kõrraga nakkas Yve ikma.

„Noh, kulla latsõkõne, mis nüüd sõss?”

„Ah, pole hullu midagi, lihtsalt…” Ja pisara’ muutku juuskva’ üle näo, üts tõsõle perrä.

Ma võta Yvel käest kinni. „Mullõ võit iks kõnõlda. Ega mu käest tuu jutt kohegi edesi ei lää’.”

Tä käsi um väikukõne ja ku ma lähembält kae, siis latsõkõsõ randmõ’ umma’ tumõlilla’, nigu olõss mõni kässi pitsitänü vai käeraudun hoitnu.

Yve näge, et ma tä kässi tähele pandsõ, ja nakkas vahtsõlõ ikma.

„Kulla lats, sa nüüd kullõ vana inemise juttu,” ütle ma’ ja süä nakkas täüs minemä. Naaste kottalõ üteldäs ussisugu, aga määnest nimme säändsile miihile anda?

„Ku taa um mõnõ meesterahva tüü, siis är kattõ kõrda mõtõlgu. Sääne miis ei ole hää miis.”

Yve kaes mullõ otsa ja noogutas pääd.

Istumi ja olõmi vakka.

*

Tuu Yve asi jäi mul süänt vaivama. A sõs Eha helist´. Ma esi tälle ei helistä, kes tuu noid mobiili arvit massa jõud. Kõnõli tääle, et taha kodo tagasi minnä, majja vaja küttä ja kodo iks kodo. Eha laitsõ mu plaani maaha, ütel´, et olkõ ma iks nika hooldõkoton ku haigusõvimm välän.

Mul sai süä täüs. Ega ütski arvu ei saa’, egäüts um nii tark. Uma kodo um iks uma kodo.

Ega ma sääl üttegi inemise henge ei näe külh. Olev ja Siina, üleaia rahvas, umma’ mõlõmba’ är koolnu, poig pandsõ majagi müüki. Vahtse’ umaniku’ ei kõnõlõ sõnnagi, teretäda’ kah ei mõista. Suurõ sateliidi antenni umma püstü pandnu, moro pääl um määnegi tsiip. Ei tiiä’, kost sääntse’ küll vällä umma’ karanu.

Vana’ umma’ kõik är’ kaonu. Mare matusõ’ olliva’ minevä kuu, nüüd um kotus peris tühi. Kanamõtsa noorõ’ käävä’ õnnõ suvitaman… Kolhoosi laut, kos oll´ uma paarsada mullikat, um nüüd kinni är’ pantu, akna musta… Ega tast olõ-õiki kedägi tüüle võtta, joodiku umma’ jäänü’. Söögikraami tulõ liinast tuvva’, autolavka inämp ei käü’ –.

Innemb jõudsõ iks postkastini kõndi. Vahtsõ suurõtii poolõ, et kas mõni autogi müüdä sõit. Ei jõvva’ inämp lehe perrä kävvü, puusavalu ei lasõ. Ega lu­gõda kah ei näe’, ja mis nä sääl iks kirotasõ, iks üts ja sama, üts ja sama kõik aig.

*

Põetaja tull´ mu mano ja küsse, et kas sa olõt Õie, sa ollit vanastõ suur seltskonnainemine olnu’. Kae’, är’ tundsõ! Ega ma olli üle külä tütrik. Eesti aigu olli laulukoorin, näiteringin mängse Raja Teelet, ansamblin laulsõ – üte tõsõ tütrikuga, kooliõpõtajaga ollimi katõpääle solisti. Illos aig oll´, a tuu olõss nigu üts tõnõ elo olnu’, tõnõ elo ja tõnõ inemine.

Koolda’ küll viil ei taha’. Ei taha’ õkva mõtõlda kah, et kuis nä mu sinnä surnuaialõ külmä hauda pandva. Aga kae jah, ega su käest ei küsütä, et kas tahat. Poig um mul joba mitu aastat maamullan… nüüd saa säidse aastat. Oll´ vast purjon pääga liinast nakanu kodo poolõ tulõma… Kraavist löüti, oll´ är uppunu…

A närvipingõt um vähämb. Paaril edimedsel aastal päält poja minekit mul käe’ värisivä’ hirmsalõ. Egä krõpsatuse pääle läts´ üüse uni är’. Ega’ muud ku et pelksi, et nakkas vast kodo käümä.

Tä es olõ’ hää poig. Väega närviline oll´ pääle vanglast tulõkut. Naist täl es olõ’, purjon pääga ähvard´, nõudsõ viinarahha, mitu telekat lahksõ vihaga är’. Ütekõrra läts nii närvi, ku mõtsan ollimi puid tegemän, visas´ minno kirvõga. Puusast lahmas´ verd. Ega’ ma ütelegi es kõnõlõ’. Õkva nigu esä Aadu purjon pääga.

*

Nüüd ma sai külh tükügä nakkama! Ma sai ummõtõgi tuu „Sajandi armastusõ” lõpuni kaia’! Milvi tahtsõ Prillituusi kaia’, a pääle õdagusüüki lätsi ma puhkõruumi ja jõudsõ inne Milvit. Pult oll´ säälsaman tiivani pääl, nigu olõs minno uutnu. Ma pandsõ ruttu õigõ kanali, istsõ tugituuli, puldi pandsõ hindäle perse ala. Süä klopsõ külh, ku Milvi tull´ ja küsse, kos pult um, tä taht Prillituusi kaia’.

Tiiä-i’ ma’, ütli ma’. Milvi käve ja nuhksõ, a pulti es lövvä’!

No küll mullõ tuu „Sajandi armastus” miildüs. Ilosa’ inemise’ ja illos armastus. Ku film läbi sai, sõs ma tei akna mano asja ja hõiksi naljaga poolõs: „Kae no’, kos pult oll´! Kõik tuu aig siin!” Esi käändse pää kõrvalõ, nii naar tükse pääle.

Ku ma ütessäkümmend sai, sõs tull´ rajoonilehe aokiränik, küsse, et mis mullõ elon tähtsä um olnu. Mõtli tükk aigu ja sõs ütli, et iks tervüst olõsi. Et mu vanõmba’ eläsivä’ pikä elo. Ja et iks tüüd jõvvasi tetä’.

„Kas midagi veel?” küsse tuu aokiränik. „Ei, rohkõmp ei olõ’ midägi,” ütli ma’.

Ma es nakka tälle ütlemä, et mõnikõrd, ku ma koton tallita, ma iks laula umaette.

Lilian

Mind ei kutsutud peielauda, ja see on mõistetav, me polnud ju kuigi lähedalt sugulased, kuigi suguvõsa kokkutulekutel meil vanusevahest hoolimata kuidagi klappis: ta oli jutukas, naeris palju ja välja nägi ta nagu modell: sale, habras, pikajuukseline. Tundsin vajadust tulla ärasaatmisele ja hüvasti öelda, poetada valge roosiõis kirstu kõrvale, enne kui see põrguahju sõidab. Krematooriumimatused on tavapäraseks muutunud, kuid hetke, mil luuk avaneb ja kirst tundmatusse libiseb, on mul millegipärast palju raskem taluda kui mulla rabisemist vastu kirstukaant.

Teadasaamine alles äsja elavana kohatud inimese surmast mõjub alati ühtviisi. See on õõnes, imal tunne, justkui must auk universumis, kust immitseb kurja. Kust see tunne tuleb? Kas nii tunda on mingi rahvuslik eripära? Miks ei võiks lahkumisega seonduda kujutlus hinge heljumisest teispoole Linnuteed, midagi ilusat ja helget?

Rahvast on palju, veekalkvel silmadega sõbrad, Yve pere, vaikne, tõsine. Küllap on nad oma nutud juba ära nutnud, võib-olla on ka rahustit võtnud. See pidi tänapäeval matuste puhul moes olema. Perest veidi eemal seisab elukaaslane Roger. Kuuldavasti edukas ärimees, tammub närviliselt jalalt jalale. Kohutav on oma naisest niiviisi ilma jääda, ootamatult.

Siis veel väike salk inimesi, kõik naised. Oletan, et need on Yve kliendid, kelle juures ta koristamas käis. Mõnda neist tunnen – Mariat, Katrinit, Marikat. Erika seisab Yve ema kõrval ja toetab teda küünarnukist.

Surmateade tuli šokina nagu alati, nagu hoop päikesepõimikusse, mis võtab korraks hinge kinni. Ja ennekõike see, et ta nii noor on! Oli. Kui mõttetu surm, trepil nii õnnetult libiseda. Ikka nopitakse meie seast ära need paremad.

Yve on kirstus hoopis teistsugune. Justkui keegi teine, väike, habras, kahvatu. Ilmalik jutlustaja tuleb, langetab hetkeks pea ja vaikib. Räägib siis, kui tubli tööinimene Yve oli. Loeb ette eluloo, kõneleb lapsepõlvest ja haridusteest. Sündis, elas, suri. Pildil, mille ta maalib, ei ole Yvet, keda mina tundsin.

Matuselised seisavad poolkaares ja vaatavad maha või kuhugi kaugemale. Mul on õhukese tallaga kingad jalas ja varbad külmetavad. Mis mul arus oli, ma ei saa endale haigeksjäämist lubada, kuu lõpp on tööl hullumeelne.

Kirstu najale on toetatud hulk kuuseokstest pärgi, liilialõhn on lämmatav.

Kui ma laps olin, suri mu tädi, ema noorem õde. Ta oli just 18-aastaseks saanud. Vanaema ja vanaisa tõmbusid justkui kokku. Silmaääred punased, toimetasid nad majas vaikides ringi, omavahel sõnagi vahetamata. Elutuba muutus tundmatuseni – see tehti tühjaks, seintele kinnitati knopkadega valged linad, keset tuba toodi paar hööveldamata pinki, millele asetati kirst. Ahi jäeti kütmata, jahedas kambriõhus hõljus krüsanteemide, kuuseokste ja surma lõhn. Mu noor tädi lebas kirstus, ilus, kaame ja jäik, silmad suletud, kirstu kõrval olid ritta sätitud lillepotid punaste alpikannidega, mustad leinalindid ümber seotud. Seina ääres olid pikk puupink ja toolid, väikesel ümmargusel valge linaga laual kristallist likööripitsid.

Õhtul hakkas tulema külarahvas. Vanaema-vanaisa võtsid neid vastu, suruti kätt, kõneldi poolihääli, pakuti pitsike kangemat. Vanad naised, mustad purpursete roosidega või rohelisekirju ornamendiga bembergist pearätid lõua all kinni seotud, istusid taburettidel ja pikal vaibaga kaetud pingil, vahetasid vanaemaga nappe repliike, rääkisid ühest ja teisest, kuidas ikka nii noorelt tuli ära minna, hea, et vaeseke kaua ei pidanud kannatama, jah, nii on see inimese saatus, saatus see ikka on, mis muud. Vanaisa tõstis ühe klaasi teise järel ja käis vahepeal väljas suitsu kiskumas, tema silmad hakkasid läikima, kuid ta ei öelnud sõnagi. Vaikne sõnadevoog, mis kambri ühest nurgast teise õõtsus, uinutas ja rahustas nagu hall jahe meri, nagu puude igavene kohin sügistuules. Jah, näe, ülemineva aasta olid Juhani matused, mineva aasta Pauliine omad, siis oli kange külm, hea, et nüüd on veel maa pehme.

Nii oli see igal õhtul kuni matusepäevani, küla inimesed tulid kokku, tulid puhtile ja istusid leinajatega, surnu oli sealsamas, surnu, kelle kõrval hakati ettevaatlikult rääkima väikestest argiasjadest. Ega elu ju seisma jäänud, lehm tuli ikka lüpsta, olgu või viimnepäev. Surma äng hakkas pikapeale leevenema. Palju ma ei mäleta, millest räägiti, laps nagu ma olin, aga mul on meeles, et hinge­matva raskuse vaim hakkas asenduma millegi kergema, talutavamaga, otsekui oleks valu puhtilkäijate vahel ära jagatud, et ühelegi ülejõukäivat koormat ei jääks.

See maailm on nüüd kadunud.

Kõik saabujad on oma ringi ära teinud ja Yve kirstu juures – ahh, need sõnad ei tohiks kokku käia! – seisatanud. Õhk on talumatult raske ja korraks tunnen, justkui hakkaks mu teadvus sinna kaasa libisema, kuhu peagi läheb sark. Hoian end jõuga kinni, püüan tunda maapinda oma külmetavate jalgade all, surun pöidlaküüne pihku, et ennast tagasi tuua.

Välisuks avaneb pika kiiksatusega ja kõik pööravad korraga pead.

Kaks hilinejat astuvad kohmetult sisse. Mu süda võpatab. Äkitselt tulvab must läbi elu, adrenaliini ja õnnehormoonide pöörane voog. See on S. koos oma naisega. Naine hoiab mehel kramplikult käest kinni, silmad nutust paistes, nad lähevad must mööda ja mõlemad märkavad mind seina ääres vaguralt seismas.

Mees vaatab kohmetult maha. Naine vaatab mulle otsa ja ma tean, et ta arvab end teadvat, ja tema arvab, et ma tean, et ta teab, kuigi ta ei tea midagi, mitte midagi, ta eksib, ja ei eksi ka. S. vaatab ikka veel maha, tema mustad läikima löödud kingad kobisevad mööda kivipõrandat, lips on väheke viltu ja meele­kohad pärlendavad, ja ma tajun temas sedasama elutungi plahvatust, mis ilmutab end täiesti sobimatult, nii valel ajal ja vales kohas, et õigupoolest peaks maa alla vajuma või haihtuma. Nähtamatud niidid jooksevad nagu särisev närvivõrk me vahel õhus, nii palju informatsiooni, mida keegi meist kolmest kunagi sõnadesse ei pane, või kui panekski, siis oleks see tühja tuule tallamine, subliimsete aistingute jämedakoeliseks mateeriaks muundamine, kusjuures tollesama verbaalse muundumise käigus muutuks kõik mõttetuks, tühiseks, pealispindseks, naeruväärseks, nii et parem on mitte rääkida, mitte seletada. Ja kuidas seletada uskujale, et tema usk on ebatõene? Et see kõik ongi vaid närvivõrkude võbelus, salajased ihad, mõtteroimad, millel ei ole käegakatsutavaga, tegelikkusega midagi pistmist? Või siiski on? Või on unenägudes korda saadetu ka päriselt juhtunud, kusagil ideede maailmas aset leidnud ja tagasi peegeldunud? Või on nii, et kui usud, päriselt usud ja kardad, saab su usk tõeks – mida iganes sa siis usud ja kardad?

Süda mu rinnus ei taha rahuneda ja olen tänulik, et päikeseprillid mu silmi varjavad.

Hüvastijätmise aeg. Matuselised seisatavad veel kord sarga ääres, liiguvad vaikselt edasi. Viimaks astub avatud kirstu äärde perekond. Ma pööran pilgu ära. Nii ma ei teagi, kas nad puudutavad surnut või mitte. Minu vanaema oma tütre kirstu ääres toetas peopesa tema laubale, kummardus nuttes tema risti pandud käte kohale. Tookord ma ei saanud aru, miks seda tehakse, viieaastane võtab elu nii, nagu see on. Aastaid hiljem matsin oma vanaisa. Katsusin ta käsi õhukese valge lina all, ta ikka veel tugevaid, parkunud käsi, tajusin jäist külma ja sain aru, et vanaisa ei ole enam siin. Tema nägu oli otsekui välja tahutud, ilus, rahulik, skulpturaalne, aga ta oli juba kusagil mujal.

Võib-olla sellepärast tahabki eesti inimene lahkunut puudutada: veendumaks, et ta on ikka päriselt ka teisele poole läinud, et me elavat mulla alla ei paneks.

Korraga hakkavad kellad lööma. Luuk avaneb ja kirst liigub hääletult hämarusse. Seisame veel hetke, siis lükkab keegi mõlemad uksepooled valla, nii et päevavalgus tulvab sisse, rahvas hakkab vaikselt väljapääsu poole liikuma. Minejate näod on kinnised, äraseletatud, kahvatud, õhetavad, tuimad, mornid, kirgastunud. Külma tuule käes seistakse korra nõutult, siis suundutakse justkui vabanenuna parkla poole, autouksed pauguvad, mootorid pannakse käima. S. ja tema naine kõnnivad mu ees, väike habras naine ja suur mees, kumbki ei vaata tagasi, lummus on murenenud, naise käsi ikka veel mehe peos.

Vaatan üles taevasse, pilved võikarva taeva taustal on tumehallid, justkui jämeda pintsliga tõmmatud, ja hingan sisse sügava sõõmu karget õhku. Praegu kuluks mullegi üks korralik eesti matus ära, selline matus, kus räägitakse kadunu­kesest ja võetakse viina ja inimestes taastärkab pikapeale rõõm elusolemise üle, selle üle, et hing on sees ja käed-jalad küljes ja et ikka tõuseb see issanda päev igal hommikul, kas või mis.