*

Mu hirmul
on
neli ratast
mahakoorunud värv
katkised pidurid

ja krigin
mis igal pool
saadab:
Sinu elus
ei juhtu
mitte midagi

Sa
ei mahu
suurte sündmuste
ustest sissegi
niimoodi

kaalukate hetkedeni
pole kaldteid

Eile
kadus mu hirm
ära

Varastati!
Kellelgi läks
rohkem vaja
seda käimisraami

midagi vana
ja kandilis-valusat
millele toetuda

Ja juba
ma jätsin kolm astet
vahele
kergelt ja graatsiliselt

juba julgesin

Aga siis:
„Tšau, kuule,
see oli
teise auto pagasnikus

õhtul
toome ära.”


Jalgadele

Hirmus vihane
olen olnud
te peale

vandunud varbaid
ja siunanud sääri

Kui ma
ruumi astun
näevad kõik
alati

esimese asjana
teid
te ju püüate
pilku

aga mitte niimoodi

ma olin
juba
rohkem kui
neljane

kui küüntega
seinu kriipides
esimesi
samme tegin

mäletate

olete mul
jalus olnud
valu teinud

nad ütlevad
liikumispuue

aga tegelikult

juba päris-päris
alguses
te ju läksite

kui aus olla

takistamatult ja meelekindlalt
läksite
aia taha

Ja
mõni taim
on nii
ilmatu ilus

siin
teiselpool aeda

ja õnneks
pole mul
rammu neid
ära tallata


*

Kui kõrgel
olid lauad ja laed
kui madalal
enesehinnang

olin väike
ja mul polnud
punast vihmavarju
ega kollast
või mustagi

käsigi polnud
varju jaoks
sest mõlemaga
lükkasin
oma käimisraami

ja lõõbikud
latvades
ja kooliõuel
kraaksusid
mulle

Väär! Väär!

„Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli,
 et vihm räägib ladina keelt.
Las ta räägib! Ta sõnad on rängad.
Juba mõistan ma mõndagi neist…”

Aga midagi
mõistsin ma veel
et seni kui
mu oma vari

tulitahteline
kollane
või vahel
päris must

pole katki
pole keskelt
murtud katki

las lõõbikud
latvades ja bussipeatustes
kraaksuda

Väär! Väär!

t
t
t
t
t

lõpetab ikkagi
vihm