Mu kullakallis sõber

Ta oli ülikuulus kirjanik, aga sammus mööda Peterburi täiesti kainena. Viies päev mitte tilkagi. Ei lubanud endale midagi. Aga põhjendus oli olemas: stomatoloogi ja otolarüngoloogi vastuvõtt. Hommikul ühe, õhtupoole teise juures. Stomatoloogi juures ajas ta suu laialt lahti, olles rabatud muutumatust huvist, millega arst sinna ronis, kissitades, justkui ikka veel lootes näha tema suulaes vanaaegset freskot. Teine asetas kõrva lehtrikese ja valas sinna pöörirohtu, moondades ta kummituseks. Sülitaks nende kõigi peale, aga alkohol neutrali­seerib tuimestuse ja stomatoloogi juures tekitab see talumatuid piinu ning ka kõrva-nina-kurguarst võib läbi torgata trumminaha, mis, olgugi et helile ei reageeri, valu ikka tunneb. Ühesõnaga, ta sammus kainena mööda vitriinidest, kus seisid müügiedetabelis tema enda romaaniepopöad, ja lohutas end sellega, et suitsetas teist pakki järjest. Aga talle tuli vastu täielik joobar (ükski napsi­vend end joobariks ei pea, aga teisi joobareid paneb kohe tähele ja haletseb neid, mõistes, et neid aidata pole võimalik – nende näonahk on õhuke, pingul, katkeb kohe-kohe ja nägu valgub nahast välja, tagasi toppida ei saa, nagu oleks see daami käekott, millest kogu sisu on metroosissekäigu juures trüginas porilompi kukkunud, ja üks naine, keda matslikult ja valelikult oli varga­plikaks sõimatud, kui ta viis pääslast välja lamba abatüki, astus meelega huulepulga­vutlarile, see pragunes ja lagunes). Vaat see joobar isegi mitte ei astunud talle vastu, vaid nagu libises oskamatult uiskudel mööda kuiva asfalti, uiske tal muidugi ei olnud. Tema käed olid laiali, tuulevaikus loopis teda kord ühes, kord teises suunas, ta lõi ennast vastu majaseina, lendas seinast eemale ja kõikus kõnnitee servas, silmitsedes sõidutee lahvandust; üritas jällegi liikuda, loomulikult taldu kõnnitee küljest eemaldamata, ja põrkas kokku kuulsa kirjanikuga. Too suitsetas ja joobar ütles:

„Vennas, anna oma koni! Suren kohe maha!”

Kirjanik aga võttis paki:

„Võta, vennas, sigaret, ära sure! Mis „kiirabi” see on, koniga suust suhu?”

Joobarit pani „kiirabi” võpatama, ta hoolis oma tervisest:

„Anna oma lõpuni tõmmata, palusin ju!”

Aga kirjanik:

„Võta sigaret! Sul on ju ka vastik võõrast suust ja minul on valus sind alandada.”

„Ei anna siis lõpuni tõmmata?”

„Ei anna!”

„No anna siis sigaret.”

Joobar võttis sigareti.

„Aga tuld võtan sinu oma küljest,” muigas.

Heatahtlikult muigas ja kirjanik tahtiski oma põlevat koni joobari suust turritava sigareti vastu toetada. Mõlemad üritasid, keskendusid, aga joobar ei tabanud tulukest, kuidagi ei tabanud. Ja järsku tardus, justkui kainenenult, ja lausus selgelt ja lõplikult:

„Midagi te intelligendid ka ei oska.”

Kirjanik jõudis stomatoloogi ja otolarüngoloogi juurest tagasi. Mitte just kohe, aga jõudis. Abikaasa oli end oma tuppa lukustanud. Mees avas kirjanike liidu teatmiku. Hakkas helistama, aga keegi ei vastanud. Sest oli öö. Siis helistas ta Tallinna samuti üsnagi tuntud balti naiskirjanikule:

„Mul, Isolde,” ütles, „eemaldati kõik hambad, kõik osutusid liigseteks, ja üks kõrv ei kuule. Aga sina oled absurdikirjanik. Näed, olemegi sinuga võrdselt armetud.”

Pulmad refrääniga

Sveta ju teadis seda: õues oli pumbakaev, sellest pumpas ta vett kahte ämbrisse ja tassis need siis puumaja kolmandale korrusele, tuli tühjade ämbritega alla, pumpas jälle ja tassis jälle kolmandale korrusele, purskas verd ja toimus nurisünnitus.

Juri Mihhailovitš, slavistikakateedri juhataja, kutsus Saša Ulrichi enda kabinetti ja ütles:

„Teie, austatud Aleksandr Grigorjevitš, purustasite oma kursuseõe elu, ta oli otsustanud pühendada end Jevgeni Baratõnski sõnakasutussageduse uurimisele, teie töö kassipooside semiootikast avaldas mulle küll muljet, kuid ei saa õigustada teie tegu. Armuline härra, te kas abiellute või peate Tartu ülikoolist lahkuma.”

„Ma ei kujuta ette elu ilma Tartu ülikoolita!” vastas kaame Saša. Ja sõitis Leningradi (tema, nagu ka tema parim sõber Kirill, oli Leningradist pärit, sel ajal oli kombeks sõita Leningradist Tartusse õppima – vabadust otsima) vanemaid ette valmistama. Sealt saatis ta Svetale telegrammi: „Vanaemal on halvem.” Mingist vanaemast Sveta ei teadnud, ei teadnud ka tema halvast tervisest, Sašat ei näinud ta enam kunagi, eelmisel aastal sai teada, et too oli surnud (viiskümmend aastat oli möödas), puhkes nutma ja ei suutnud kunagi andestada oma sõbrannale Sonjale, et too teatas traagilise uudise telefoni teel, pidamata vajalikuks isiklikult kaastunnet avaldada.

Sonja lood aga polnud sugugi paremad. Tookord, samal ajal, teisel kursusel, pidi ta abielluma kena tarkpea ja bibliofiili Kirill Maiskiga, Ulrichi parima sõbraga. Ta seisis, loor peas ja valges volangidega kleidis, perbüroo ees. Kirill, kes oli teadlik oma harjumusest hilineda, väljus ühiselamust aegsasti, hakkas oma rutakust häbenema ja sisenes antikvariaati ja suundus, nagu alati, kohe lattu. See oli täissuitsetatud ja rahvarohke: keskel istus mees, kes osutus Arkadi Belinkoviks. Belinkov peitis end Tartus, ehkki see oli mõttetu, väikses linnas ei maksa midagi inimene üles leida. Belinkovi oli laagris piinatud, jalgu keevas vees hoitud. Ja Belinkov ütles, et rohkem ta välja ei kannata.

Alguses oli tarvis saata ta Tallinna.

Kirill tuli välja meeleheitliku plaaniga:

„Ta tuleb majutada sinna, kust KGB teda otsima ei hakka. Minu pruudil –” ta vaatas kella, „nüüd juba minu naisel – töötab isa seal, ööbime nende juures, siis otsustame.” Belinkov nõustus, sõideti. Sonja taipas alles bussis, miks kõik teda vaatavad, ta sõitis, loor peas, valges volangidega kleidis, ja abiellumisest ei olnud mingit juttu.

Leningradis, kuhu Kirill ja Belinkov järgmise päeva õhtuks pöidlaküüdiga jõudsid (Tallinnas neid Sonja isa juurest, kes teenis julgeolekus raamatupidaja tähtsusetul ametikohal, tõepoolest keegi ei otsinud; isa pühendati kõigesse, ta ei keelanud öömaja, aga Sonjat Leningradi ei lubanud), ütles uurija Kirillile:

„Te kas lasete riigist jalga või lähete kriminaalasjas viieks aastaks istuma.”

(Belinkovi muide mitte keegi tookord ei arreteerinud, tema arvas, et tingimata arreteeritakse, puges peitu, aga teda ei aetudki taga, ta lubati Ungarisse, ta läks edasi Jugoslaaviasse, sealt Ühendriikidesse, kus, tuli välja, oli hulganisti kommuniste, seda ta enam üle ei elanud…)

„Ma ei kujuta ette oma elu ilma kodumaata,” vastas kaame Kirill.

Kirill tuli tagasi täpselt viie aasta pärast, arm põsel: tal tekkis vanglas selline igemepõletik, et hammas tuli koos mädanikuga põse kaudu välja lõigata, loomulikult narkoosita, narkoosi nende peale veel raisata, aga ta nägi endiselt äärmiselt kena välja. Ja rääkis Sonjale:

„Filoloogile on seal lihtsalt õnn. Saad aru, kui vange rongis veetakse, siis valvurid teavad, et mehed näevad naisi viimast korda. Ja nemad, valve siis, on ju ka inimesed, nad paigutavad naised vaguni viimastesse kupeedesse, mehed aga vaguni teise otsa. Ja naised siis küsivad aeg-ajalt tualetti ja neid viiakse läbi terve vaguni. Ja neid võib vaadata. Ja mehed kirjeldavad neid erinevate terminitega, sulle kui filoloogile oleks see meeletult huvitav. Näiteks eakat naist kirjeldatakse terminitega „ema”, „emake”, „minu eideke” ja räägitakse temast hellalt, härdalt, peaaegu nutuselt, aga kui läheb noor…”

Ja Sonja ei näinud ka Kirilli rohkem kunagi. Ta kaitses väitekirja „Jutustusest möödunud aegadest” ja kahetses kogu elu, et ei teadnud teisel kursusel, kes on Belinkov, ega küsinud talt tol ööl, kui ta oli nende korteris, midagi, mehel oli kaasas käsikiri, ta pani selle padja alla, ta oleks kahtlemata tahtnud käsikirja ette lugeda, aga keegi ei palunud.

Punane marker

„Vaata, ta seisab sügaviku serval, kummardub, näeb teravaid, otsekui spetsiaalselt teritatud kive ja… ja… lõikab endal kõri läbi.”

„Miks ta endal kõri läbi lõikab, kui ta niikuinii sügavikku viskub?”

„Võib punase markeriga, see paistab hästi silma ja ei tule veega maha.”

„Ma küsin, miks sügaviku kohal kõri läbi lõigata?!”

„Ta kardab kõrgust, Valentina Georgijevna, kardab kõrgust.”

Ja mõlemad naeravad.

Poiss seisab siledal platvormil vana kiriku tornis, millelt on kiiver restaureerimiseks maha võetud, on jäänud ainult sile platvorm ilma piireteta; sellist juhust mööda lasta oleks andestamatu, aga all, just kiriku juures, toimuvad arheoloogilised väljakaevamised ja teravad, otsekui spetsiaalselt teritatud kivid on segi pööratud asfaldist välja tiritud.

„Minge kaadrist välja, Valentina Georgijevna,” karjub operaator, kes hõljub platvormi vastas õhus; hiiglaslik tõstuk hoiab tillukest korvi; tuul kraabib operaatori nahka; kui tõsta pea, siis on pilved nii lähedal, justkui vajuks väsinud taevas alla, vajub ja kohe kukubki. Operaator ei vaata taevast, ta vaatab poissi, kes seisab otse platvormi serval. Valentina Georgijevna sosistab midagi poisile, ta tuleb alati näitlejale väga lähedale ja sosistab, mitte ükski näitleja pole veel kordagi rääkinud, mida naine neile sosistab; see on tema viimane film, nüüd ei saa mitte keegi mitte kunagi teada, mida ta räägib, kuidas veenab. Ta on paks, rohelise kunstnahast kasuka ja pruunide saabastega, kollane kootud müts peas, käes suur vanadusest pragunenud nahkkott, ta ei lahku sellest kunagi, seal hoiab ta oma väärisasju – kirju. Ja veel passi, juhuks kui ta läheb kuhugi üksi, kukub ja kiirabi ta üles korjab. Aga Oscar parima võõrkeelse filmi eest tolmub aknalaual pelargoonipütikeste vahel, mis on sinna pandud koide peletamiseks – Valentina Georgijevna kardab oma rohelise kunstnahast kasuka pärast. See käekott läheb kinematograafia ajalukku, jõuab muuseumi. Operaator suumib Valentina Georgijevna nägu: punase suu juurest voolab huulevärv kortsudesse ülahuule kohal – suur punane meri jagab värvi väikeste jõgedega. Silmalaud on endiselt helesiniseks värvitud. Grimeerijad räägivad, et ta kasutab siiamaani ripsmetušši Leningrad, selle peale tuleb sülitada, harjakesega hõõruda, siis ripsmeid värvida, ja kui pisarad hakkavad voolama, siis mustad – üle kogu näo. Oma viimase filmi jaoks valis ta välja poisi Saratovi teatrikooli esimeselt kursuselt, tõi elama enda juurde hiiglaslikku tühja korterisse, kus peale tema pole mitte keegi mitte kunagi elanud, äratab teda hommikuti pudru ja koorekohviga; poiss sööb voodis, naine istub voodiveerele, silub tekki ja selgitab talle rolli olemust. Poiss vaatab naise kätt, mis tõmbab sirgeks tekikoti volte, ega mõista, miks rääkida nii kirglikult, kähedalt ja raevukalt, kui käsi ei meenuta enam kätt, vaid mingi eelajaloolise looma käppa, see on jõmakas ja käkras nagu hunnik pesumasinast välja võetud pesu, mis on maha jäetud, unustatud nöörile riputada ja ära kuivanud, nii et kortse pole võimalik välja triikida, pane või uuesti pessu.

Aga all on valmis pandud võttegrupi uhkus – uhke pehme batuut, millele poiss peaks maanduma, kui kukutab end kiriku platvormilt, ta viskub alla seetõttu, et tema tegelane ei saanud teatrikooli sisse, aga oma elu ilma kunstita ta ette ei kujuta. Batuut pakiti lahti, puhuti täis ja oodatakse. See on filmi viimane stseen ja kusagil külma paviljoni sisemuses juba kaetakse lauda.

Valentina Georgijevna võtab poisil käest kinni, juhib ta platvormi teise serva ja ütleb talle tasakesi:

„Kõrgust pole mõtet karta!”

Juba peaaegu teravate kividega kohtumas, püüab poiss ikka veel oma kätt naise haardest välja rebida.

Vene keelest INGRID VELBAUM-STAUB