Triin Paja: „Kuni nooled mu rinnas on päikesekiired”.
Verb, 2025. 64 lk.
Triin Paja on senimaani eesti luules ringi liikunud mõistatusliku kujuna, mis aga ei tähenda, et teda poleks märgatud või poleks suudetud sõnastada tema loomingu iseloomulikumaid tunnuseid. On märgatud, ainult kogu aeg on olnud tunne, et midagi jääb varjule, et on veel midagi, mis vajaks nimetamist. Mõistatuslikkuse paljastamist ei pea lootma alljärgnevastki, kuigi Paja neljas raamat on kirjanduse seletajatele väikse sammukese vastu tulnud ning midagi on koos sellega hakanud avanema iseenesest. Enne aga, kui muutustest ja avanemistest rääkida, olgu nenditud, et mitmes mõttes jätkab tuttavat kirjutamislaadi ka luulekogu „Kuni nooled mu rinnas on päikesekiired”. Jätkamine on ilmne isegi siis, kui sellest raamatust peaks algama uus etapp Paja luules. Kas algab, seda näeme tulevikus.
Paja luules on alati tähtsad loodus ja surm ning ta keelekasutus on metafoorsem kui paljudel teistel tänapäeva luuletajatel. Juba esikkogu „Nõges” (2018) arvustuses ütles Kaupo Meiel: „Triin Paja luuletused löövad esimese hooga oma kujundirohkusega hinge kinni.”[1] Raamatutest „Ürglind” (2021) ja „Jõe matmine” (2022) rääkides tõdes Rebekka Lotman, et „Paja luuleuniversumi peategelased” on linnu- ja loomariik.[2] Nii oli siis ja üldjoontes on see ka nõnda autori neljandas raamatus. Ma ise olen Paja luulest põgusalt kirjutanud Janika Läänemetsa luulekogu arvustades – seal seetõttu, et Janika Läänemetsa, Triin Paja ja ka Aliis Aalmanni luules on kokkupuutepunkte. Ühendavate asjade seas nimetasin tookordses arvustuses lisaks muule mütoloogilisust ning arvasin, et teistest rohkem on Pajal tähtis luule keeleline külg.[3] Öeldut saab nüüd üle kinnitada, kuigi mütoloogia-seosed ei ole praegu nii intensiivselt esil kui varem.
Tähtsad on loomad ja linnud, aga viimased siiski tähtsamatest tähtsamad, mida kinnitab ka Paja ise. „Armastan linde ja võib-olla ka linnulikke inimesi,” ütleb ta intervjuus Pille-Riin Larmile. Ja räägib sealsamas konkreetsemalt: „Sookurg on mulle vist kõige lähedasem olend – olen neid aastaid kuulanud ja nad on põimunud minuga. Nende kummituslikult kajavad hääled on sakraalsed ja tungivad.”[4] Kui ma ei eksi, siis on Mariola Durska joonistatud kaanepildil kujutatud just sookurgi. Võib küll kahelda, kas lasteraamatu stiilis pildid on igas mõttes kongeniaalsed sellega, mida Paja teeb, aga ei saa rääkida ka suurest vastuolust. Linnuriigi ülemvõim „Noolte”-raamatus jätkub, liikide loendajad peaksid tegema edaspidi täpsemat tööd, aga Paja raamatuid üle lugedes oli juba esimese ringiga selge, et sookurgi ja vareseid on igas tema luulekogus, need linnud on pidevuse kandjad ja tulevad ette tähenduslikes seostes. Mõlemad on kummituslikud linnud, vareste tähendus on aga mitmemõttelisem – varesed võivad olla lüürilisele minale lähemal või kaugemal ning nendega käib paratamatult koos tume vari.
Esmapilgul paistab, et Paja värsid kaovad lindude sekka ja mujale loodusesse ära, aga tegemist pole siiski mitte looduse totaalse kõikehõlmavusega, värssidele annab jõudu pigem looduse ja kultuuri tugev kokkupuutepind. Kultuur ilmutab end inimeste ja tekstidena ning Paja keelekasutus on kõige selle edasiandmisel stiiliteadlik. Ka inimnäolises maailmas on Pajal raamatust raamatusse kulgevaid osalisi, kellega on suhe üldiselt empaatiline, kuigi mitte ühemõtteline – õde, laps ja ema märgivad lähisuhteid kõige püsivamalt. Kultuurinarratiivide kaudu võivad lähedaseks saada müstilise kallakuga mõtlejad või katoliiklikud pühakud (kõnealuses raamatus näiteks Lucia või ema Teresa) või ka Kristus ise. Oletatavasti on fraas „ma olen uks” („Ma olen uks ma olen võti”, lk 10) algselt pärit Johannese evangeeliumist, kus kõneleb nende sõnadega Jeesus (10: 9) – pole küll selge, kas tsitaat on võetud otse piiblist või jõudnud siia kuidagi vahendatult.
Inimeste maailm tähendab muidugi ka tumedate varjude püsivat allikat, mida lähedaseks ei mõelda, aga mis võib lähedusse tungida. II maailmasõja aegsed surmalaagrid või nüüdne sõda Ukrainas on samuti Paja luule märgid. Lüüriline mina peegeldab tihtipeale hämmeldavaid põimumisi surma ja elujanu või õuduse ja ilu vahel – ajalugu pakub selleks palju ainet. Olgu näiteks toodud luuletus „Etty” (lk 50–51), mis on pühendatud Etty (Esther) Hillesumile, juudi päritolu kirjanikule, kes hukkus 1943. aastal Auschwitzi koonduslaagris. Seda luuletust tasub märgata ka Paja vaimuhoiakute üldisemal kaardistamisel, Hillesumiga on näiteks seotud ka raamatus „Ürglind” ilmunud „Lume linnulaul”.
Tähelepanekud, mis seni tehtud, toetavad ettekujutust motiivide, hoiakute ja poeetika pidevusest ja edasikestmisest Paja seni viimases luulekogus. Eelmistest kogudest tuttav on ka värsistamistehnika. Julgeksin seda rahulikult kulgevat vabavärsi tüüpi nimetada nüüdisluule enam-vähem neutraalseks vormiks – seda aga ainult juhul, kui värsiõpetusliku tasandiga piirduda. Siin on kordusi, aga mõõdukalt, siin on taotluslikku tekstipaigutust, kuid mitte siiski pildilisi eksperimente, siin on suulist ja kirjalikku alget, ent samas mitte konflikti nende pooluste vahel. Siirdeid tuleb aeg-ajalt ette, kuid siire pole Paja luule kõige kesksem võte. Kõige kesksem on ikkagi metafoor ja peamiselt just see muudab muus mõttes neutraalse värsi silmatorkavalt mitteneutraalseks ja isikupäraseks. Mingeid muutusi on võrreldes „Jõe matmisega” võimalik küll märgata, aga neis pole näha kindlasuunalist tendentsi. Eelmises raamatus oli omajagu proosaluulet, mida uues kogus pole, kuid see räägib rohkem „Jõe matmise” eripärade kohta.
Ühendavaid jooni jätkub, aga nimetasin arvustuse alguses muutumisi ja avanemisi. Mis on siis muutunud? Põhiliselt see, et raamat „Kuni nooled mu rinnas on päikesekiired” mõjub helgema ja ligipääsetavamana. See paistab olevat nõnda eriti siis, kui vaadata luuletusi autori enda loomingu taustal. Paja tundus siiamaani – ja eriti kogudes „Ürglind” ja „Jõe matmine” – väga „tume” luuletaja. Ta on seda mingis mõttes nüüdki, mustad linnud ja koonduslaagrid pole ju „heledad” motiivid, kuid muutus on toimunud. „Jõe matmises” oli lähedaste inimeste surm tähtis teema ning Rebekka Lotman on tabavalt märkinud, et linnud ja loomad „on sageli kohal hoopis olematuse kaudu”.[5] Üks kindlamaid olematuse tekitajaid on aga surm, vähemalt Paja luules küll. Surmale mõtlemist on nüüd natuke vähem ning märksa vähem on korjuseid ja kolpasid. Kuid mis olulisem – Paja uuemad tekstid on lausa elujaatavad. Tõsi, kui nüüd uue kogemuse toel Paja mitme aasta taguseid luuletusi üle lugeda, siis on näha, et märke elusolemise rõõmust leidus ka tollal, ainult et morbiidse üksinduse domineerimine jäi paremini meelde. Nüüdki on surma lähedus mitmes luuletuses ilmselge, aga sellele leitakse vastukaal: „tantsin aknalaual, surmale rõõmsalt / lähedal, alati rõõmsalt lähedal” („Aknalaual”, lk 42). Miks tundub olevat hea elus olla, see võib olla isegi arusaamatu, aga samas on see kindlasti just nii: „mu põskede kristallpeekrites voolab veri, // sest midagi minus eelistab / elada” („Hilistalv”, lk 25). Näib olevat hea elada ja õnnelikud näivad olevat need hetked, kui kõnelejat puudutab kas musträsta kädin („Ka pimedas”, lk 9) või kummardub moon suudluseks („Leethiire päevik”, lk 23) – siis puhketakse naerma. Seni ei tundunud Paja luule olevat naerusuine, nüüd on ta seda vähemalt ajuti.
Elutahet ja -rõõmu saab seostada armastusega, mida leidub uues kogus rohkem kui varem. Kõlaks küll liialdusena, kui väita, et „Noolte”-raamat on armastusluule kogu, kuid vähemalt nüüd saab esimest korda Paja luule puhul sellist määratlust kaaluda. Luulekogu on kaheosaline, nagu olid ka kaks eelmist raamatut, ehkki pooldumise alused pole samad. Esimene tsükkel on uues raamatus looduskesksem ja teine inimkesksem ning just teises pooles arenevad selgemalt välja armastusmotiivid. Kui varem tundus, et linnuks kehastumine ja luules elamine on ülim, mida inimene elult võib saada, siis nüüd tuleb ette hetki, kus väärtuste maailm paistab teisiti – mõned kohtumised inimese ja armastusega on eriti tähenduslikud. Vähemalt nii tõlgendaksin mina ridu luuletusest „Vestlus peegliga”: „sa ei näe, et saan tõeliseks / alles sookure-sombusel põllul // ja keel saab tõeliseks / mitte luuletades // vaid kui torman rattal abikaasast mööda // ja vaatan tagasi / et keelt näidata – / süda! see graatsiliselt tembutav lind!” (Lk 46.)
Tõeliseks saamine seostub spontaansete ja emotsionaalsete puhangutega, aga teisalt on see seotud ka eetilise programmiga, mida „mina” ei näi unustavat ekstaatilisematelgi hetkedel. Üllatavalt palju on raamatus käskivat kõneviisi, mis seda programmi näib tahtvat nii endasse kui ka lugejatesse süstemaatiliselt sisendada. Mõned kiired näited: „hooli temast” (lk 9), „naase, et kaitsta / kassi” (lk 14), „ära mütologiseeri vaesust” (lk 24), „kaitse lahkust nagu ohustatud lindu” (lk 24), „kiirusta, et koorida kallimale mandariine” (lk 30), „ole õrn // laste, sipelgapesade, / ökosüsteemidega” (lk 34), „järve kaldal tantsi. iga tants on mäss / kalestumise vastu” (lk 35), „ole maa, mis läheb õide ka peale tuumakatseid” (lk 36), „ole õnnistatud” (lk 43), „lase valgus sisse süütama sünnitama / kosutama murdma” (lk 45), „ole selle maa ohjeldamatu laps” (lk 54), „ole tasa. / minagi soovin kuulda mustikate südamelööke” (lk 61). Viimases tsitaadis on luuletuse „Merekohin” ja ühtlasi kogu raamatu lõpuread. Imperatiivseid programmilisi fraase jätkub aga tervesse kogusse ja nende koondumine selgeks väärtuste maailmaks on kiiresti hoomatav: armastus, hoolivus, õrnus, vaikus, looduslähedus ja lapselikkus peavad kestma ja mitte ainult kestma niisama, vaid ka vastandusena õudustele ja kalestunud elule. Kui neid kinnispunkte silme ees hoida, siis on lugejal ka hõlpsam raamatut omaseks lugeda – välja arvatud neil, kel on imperatiivide kasutamise suhtes allergia. Aga ega allergikutelegi siin midagi liiga hullu ei paista, sest programm on üldinimlikult kergesti omaksvõetav ning luulekogus jätkub piisavalt ka kõike muud.
Rõhutasin Paja luule metafoorsust, aga väitsin ka, et uuemad tekstid on kergemini ligipääsetavad. Kas see tähendab, et metafoore on siiski vähemaks jäänud või on nende krüptilisus hakanud hajuma? Ma ei ole Paja loomingu kõiki ridu poeetilises peenanalüüsis läbi hekseldanud, ei oska niisiis lõpliku kindlusega öelda, kuid „tunde pealt” arvan küll, et metafooridesse uppumist õnnestub nüüd kergemini vältida, keel on mingis mõttes hõredam. Kas peaks uppumist vältima, on aga omaette küsimus. Ka mu isiklik lugemiskogemus annab siin ambivalentseid signaale: on ju mõnikord tore sõnavoole alla jääda, aga tore ju ka seda paremini mõista. Tundub siiski, et lihtsuse–keerulisuse telg on Pajal praegu päris hästi tasakaalus.
Paja uuema luule heledus on elurõõm ja eetika, aga see on ka valgus: „pead hämarduma, et näha valgust, et valguseks saada” („Ušba”, lk 13). Nii ütleb kõneleja luuletuse (küllap tsitaadilises) lõpureas ja eks see seostub ka juba räägitud dihhotoomiatega. Valgusele on vaja hämarust, elule on vaja surma, ainult nii saavutame valgustatuse ja elususe – midagi sellist näib Paja luulekogu meile ütlevat. Surnud vajavad samuti valgust: „kallasin mulda piima, et surnudki / saaksid kuuvalgust juua” („Keegi kannab mind üle jõe”, lk 39). Valgus ja valguse saamine on kogu pealkirjas, mis on pärit luuletusest „pargis, kus oli juugendkino” (lk 17), ja valgus on ka raamatu motos, mis võetud Simone Weililt: „Armastus pole lohutus. Ta on valgus.” (Lk 5.) Paja luuletuste valgus kannab järjekordselt mitmekihilist semantilist koormat ja käitub samas ikka positiivse jõuna. See meenutab religioosset ja müstilistki valgustatust. Müstikute perre ei kiirusta ma Pajat siiski asetama, kuigi ta viibib kuskil lähedastel aladel. Lähedal sellistele mõtlejatele nagu Weil või Hillesum, aga ka müstilise kirjanduse traditsioonile kitsamas mõttes.
Ma oletan, et lähitulevikus saab mitmesuguseid poeetilisi ja filosoofilisi lähedusi vaagida veel hoopis uute nurkade alt, nimelt peaks eelteadete kohaselt just nende ridade kirjutamise ajal ilmuma Paja ingliskeelne luulekogu „Sleeping in a Field”. Mis tuletab meelde autori tavatu sisenemistee kirjandusse – ta alustaski ju ingliskeelse luuletajana ning tema varasemaid kirjanduslikke mõjutajaid tuleb otsida pigem väljastpoolt Eestit.[6] Aga kas ikka otsida ülepea mõjusid ning taustu, kas üldse püüdagi arvele võtta kõike varjujäävat, seda tasub jätkuvalt küsida. Praeguses eesti luulepildis mõjub Paja natuke nagu tulnukana eikuskilt ja on just sellisena huvitav. Mõistatuslik kuju, keda on aga märgatud ja mulle näib, et hakatud tasapisi kohalikuks inimeseks pidama.
[1] K. Meiel, Roostes õuntelt peegeldub tolmune meri. Sirp 30. XI 2018.
[2] R. Lotman, Triin Paja vastavused. Looming 2022, nr 10, lk 1439.
[3] M. Velsker, Tavaline, aga huvitav. Looming 2024, nr 11, lk 1563.
[4] P-R. Larm, Rohkem palve kui jutustus. Sirp 1. IV 2022.
[5] R. Lotman, Triin Paja vastavused, lk 1439.
[6] Vt nt A. Viisileht, Nendest kasvavad taimed. Intervjuu Triin Pajaga. Värske Rõhk 2018, nr 56, lk 58–59.
Lisa kommentaar