Kui sured, algad teisipidi kasvu,
kui kasvad, viljaks oled määratud.
Ernst Enno 8. XI 1916

Minu inimestest saaks koostada mitu listi. Suguvõsa list, kooliõdede ja kursuse­kaaslaste list, Edasi toimetuse list, Tartu telestuudio list, viimse ülemnõukogu list (see enam ei olnud ENSV ÜN), Põhiseaduse Assamblee list. Kõikjal mina huvitavate inimeste keskel, kelle saatust olen ka edaspidi jälginud, olgu kuuldumisi või neist lugedes, kätt andmata ja sõnumit saatmata.

Elutööna tundub viibimine kodulinnas väikse tiigi lähiksel väikses majas, kus aia taga laiuvad loodusmuuseum ja kirjandusmuuseum, otse vastas on Anna Haava kuulus katusekamber, paremat kätt üle pargi paistab väike Vanemuine, vasakut kätt seisab lasteaed, kunagine Maarja pastori eluase, mis tänavale nime andnud. Õpetaja 12, Uluotsa maja, tollal küll Hiire klubi või ka Hiire urg, hiljem Kääri maja, alati Kirjanduse Maja, ametlikult ENSV Kirjanike Liidu Tartu osakond. See allus Tallinna kaudu Moskvale; punakaanelisel Lenini peaga liikme­piletil seisis Sojuz Pissateleij SSSR, vägev pilet, eriti Venemaa avarustes ette näidata.

Neid inimesi, kes seal majas aegade jooksul käisid või on käinud, ma nüüd meenutangi.

Iga maja lugu on meie ühine ajalugu. XIX sajandi lõpul kerkib Väike-Tiigi tänava käänakule vastne elamu ülevenemaalise projekti nr 99 järgi. Kui Kleine Teich Strasse saab nimeks Pastoratstrasse, ostab selle hoone professor Uluots, tulevane Eesti Vabariigi peaminister. Arnold Matteuse projekti järgi tehakse juurdeehitus 1931. aastal ja ümberehitus seitse aastat hiljem. Uus lahendus luuakse vana maja peale ja ümber, mõni välissein muutub siseseinaks; osa seinu ja aknaid ning peauks on originaalid. Selles funktsionalistlikus villas elab Jüri Uluotsa pere aastani 1944, mil tuleb lähenevate Vene tankide ja ähvardava piina­surma eest Rootsi põgeneda. Maja kui peremeheta vara võetakse arvele ja küllap mõni pagunitega seltsimees selle endale saab.

Niisugust ei tohi Erni Hiire meelest juhtuda. Et kirjanike liidu ja kirjanduse seltsi kodu Aia (Vanemuise) tänavas on natsionaliseeritud, seltski laiali saadetud, siis asub Hiir Õpetaja 12 maja nõutama kirjanikele. Plaan õnnestub, ka mõned laiali tassitud mööblitükid leitakse üles; suurele mustast tammest raamatu­kapile ei hakanud krattide jõud peale. Erni Hiir seab end sisse teisel korrusel Jüri Uluotsa töötoas, aga tütar Viia Uluotsa kambrist saab Aia tänavalt toodud kirjanduse jaoks raamatukogutuba; keelatud autorid pannakse tagaritta ja uks lukku. Suures magamistoas ja endises köögis hakkab tööle metsasektor, ametliku nimega Zooloogia ja Botaanika Instituudi metsasektor, mis kasvab Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Laboratooriumiks. Kui neist saab Eesti Metsainstituut, kolivad nad välja ning maja jääb kirjanikele, kelle pere on samuti paisunud.

Siiski mitte ainult kirjarahvale – all saalis klaveri juures käivad koos Tartu heliloojad, neid on väheke, aga seda häälekamad. Nad peavad iga viimse kui helitöö klaveril ette mängima, et see vastuvõetavaks tunnistataks ja seda esitada tohiks (nõndasamuti arutatakse kirjanike käsikirju ja arvustatakse raamatuid; tööd jätkub nädalast nädalasse). Veel peab majas ruumi jaguma hiljem loodud vene kirjanike sektsioonile, tekib ka kriitikasektsioon ja hoogu saab noorte autorite koondis ehk NAK, neid kõiki juhivad ümbervalitavad esimehed.

Majas on koguni telefon. Seda saab nupulükkamisega suunata metsasektorist kirjanikele ja vastupidi, nupulükke järel tuleb eesruumi minna ja hõigata: teile on telefon! Naabrite elust ollakse teadlikud just häälte järgi – kui keegi enne paraadtrepi käänakut lööb käsi kokku või platsab kindaid vastamisi üks-kaks, siis järelikult saabub sektori teadusdirektor Ivar Etverk, ja kõik see mees sukeldub neil hetkega töösse.

Koosolekuid peetakse all; Uluotsade saal, söögituba pluss veranda moodustavad suure L-kujulise ruumi, kui klaasuksepooled pärani lükata. Pinda on laialt, leiduks vaid kasutajaid! Kirjanike liit (nii Tartus kui Tallinnas) on kibekiiresti kokku sulanud: 17 kirjameest põgeneb Läände; Saksa vanglatest käib läbi 27 kirjanikku, kaks lastakse maha; Nõukogude okupatsioonid pistavad trellide taha 75 kirjameest, kümne nuhtlemine lõpeb surmaga; kes selle üle elanud, hoiavad ühiselust targu eemale; seejärel heidetakse nimekamad liikmed (kokku 14) liidust välja kui kodanlikud natsionalistid, ning ülejäänutele ei meeldi Erni Hiire hall ülikond. Siis ei jää Hiirele muud, kui kasvatada noor põlvkond peale.

Seis on rohkem kui nutune, maa on tühi ja paljas. Seltsimees Kotta annab 25. oktoobril 1951 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu juhatuse laiendatud koosolekul aru tööst Tartu osakonna noortega. P. Haavaoksal on luuletuskogu valmis, peale konsultatsioone lubas veel põhjalikult ümber teha. K. Kanguril on luuletuskogu peaaegu valmis, kuid see isik on meile vastuvõtmatu ja meil polnud mõtet temaga edasi töötada. Lehte Hainsalul on ilmunud 4 luuletust, M. Sepingul 1 luuletus, E. Hiiobil 2 luuletust. O. Kruus ja H. Peep on avaldanud kriitilisi artikleid, Säärits paar tõlget. Ja see on kõik. No ütle mis sa ütled, saan kuue päeva pärast 13-aastaseks ja juba päästan Tartu au! Protokollis on küll nimekuju Lehti Ainsalu, aga minap see olen, imelaps.

Sulaaja saabudes avab Hiir kirjanduse klubi. Paljundatakse peotäis võtmeid ja kirjanikud saavad tulla suhtlema omatahtsi, ilma päevakorrata ja partei suunava silmata. Ülakorruse kapis on tõeline luksus – kaks kirjutusmasinat; Ellinor Rängel ja Aleksander Siivas ning vahel ka Anna Paas või mõni teine-kolmas käivad siin oma käsikirju ümber tippimas. Möödaminnes astuvad sisse teisedki uudiseid vahetama; kujunevad välja stammkunded, kes pole liidu liikmed, aga omainimestena igal üritusel kohal. Vahetevahel pakutakse kohvi, kuigi kohvijoomine on kodanlik igand (venelased joovad teed) ja ametiasutustes lausa keelatud. Selles majas elatakse väga teisiti kui Tallinna osakonnas.

Hiire aeg saab otsa 1960. aastal; pealinnas valmib kirjanike maja Harju tänav 1, kuhu Erni ja Aimi Hiir saavad korteri. Osakonda pannakse juhtima Johannes Feldbach, aga teda Tartu parteikomitee ei kinnita paari aasta jooksulgi, nii et Feldbachi valitsusaeg jääb napiks. Olen loengusaalis vaadanud vanem­õpetaja Feldbachi tõmmut juuksepahmakat ja oodanud selle õhku heitmist koos kuulsa lausega: „No see on nüüd küll kõige kaunim naisekuju vene kirjanduses!” ning heldinud naeratus käib sinna juurde. Samasuguse leebusega vaatab Feldbach oma uhket tulbiaeda, ta pakub mullegi kui oma endisele tudengile mõnd põnevat sorti Ihaste aeda viia; ehkki olen alles värskelt abiellunud, valin valge servaga punase tulbi, kel nimeks Lõbus Lesk. „Siis sügisel, kui sibulad üles võtan,” lubab Feldbach. Aga läheb see meelest meil mõlemal.

Parteikomitees töötab kaks kena daami (nimed kirjutajal teada), kes vaheldumisi käivad meie koosolekutel ja võtavad päeva ideeliselt kokku, andes printsipiaalse hinnangu sõnavõttudele; see on lihtsalt rituaal, neisse suhtume kui pastorisse, kes jumalat ei usu ja käsitleb teemat kui müüti.

Tallinna juhtkonna sõjaveteranid vormistavad Tartu osakonda juhtima kahurväelase ja kirjandusteadlase Kalju Kääri, võttes ta kähku vastu kirjanike liitu, ja see on neil mõistlik mõte. On vaja rahulikku vaiksepoolset inimest, kes suurema kärata lahendab ikka veel esinevad väärnähtused. Saavad ju majas kokku väga erineva elukogemusega inimesed – Judenitšiga sõdinud punaarmeelane Feldbach, Eesti Korpuse veteran Venemaa eestlane Ertis, Leningradi blokaadi läbi teinud pallaslane Taev, juunikommunist Kaal, Venemaa eestlane Kotta, veljestolane ja Saksa ajal vangis istunud Käosaar, Asutava Kogu ja EW Esimese Riigikogu liige ning karsklane Villem Ernits pluss kõik need tärkava iseteadvusega noor­kirjanikud. Küllap malelaud on sobiv atribuut ükshaaval teineteist mõista ja läbirääkimisi pidada. Malesportimisega läheb asi vahepeal lausa käest ära, pole enam mingit armuaega. Edasilükkamatu ideega on väiksest Vanemuisest üle rohelise platsi tulnud Kaarel Ird; ise ta ei joo, aga seisab Kääri toa uksel, konjakipudel tagurpidi peos nagu lillekimp, vahib välkmalet vihtuvat ja huviga kiibitsevat seltskonda, vahib ja vahib, kuni pöörab mühatades minekule, sest partiid talle ei pakuta.

Tartu kirjanduselu on enneolematult tegus, aeg ju selline, kuuekümnendad, kuigi mitte nii kuldsed, kui mäletada tahetakse. Ometi on tublit vabaduse vaimu botaanikaaia luuleõhtutes, Tartu kirjanduspäevade konverentsiettekannetes või Kreutzwaldi päevades, mida korraldatakse koostöös kirjandusmuuseumiga; rahvast sõidab mujaltki kokku rohkem, kui ruumid mahutavad. Seda teed luban ka mina käia, kui mind 30. oktoobril 1982 valitakse veebruaris infarkti surnud Kalju Kääri asemele. Need on kirjanike organisatsiooni esimesed mitme kandidaadiga valimised võib-olla kogu kuuendikul planeedist; seda kinnitavad sõprussuhete tugevdamise korras külla tulnud Leningradi kirjanikud – Ne možet bõtj, sekretäriks naine ja pealegi parteitu, kus seda on kuuldud!

2024. aasta kõrguselt vaadates taipan, et mul on ikka hullupööra võimekad inglid olnud, sest õnnestub juba lammutusplaani kinnitatud hoone remontida; Kääri ajal tuuakse küll keskküte ja soe vesi sisse, parandatakse katust ning värvi­takse seest ja väljast, kuid põrandalaagid on asendamata jäänud ja muu kah on täiesti nõukogude. Seekord on ehitajatega kena vahekord, me meeldime venelannadega üksteisele, nad on nõus ust korduvalt üle värvima, et katsetada ­kunstnik Lea Malini pakutud värvide kooskõla. Lea Malin kujundab uued avangardse mustriga aknaeesriided, mis kootakse kunstifondi töökojas; tellin Standardist uue saalimööbli. Tulemuseks on umbuskliku rahvakontrolli visiit, ta mõõdab kõik sentimeetri pealt üle ja loeb tükikaupa kokku; pärast vabandab, et siia majja pole ju kunagi midagi tellitud ja nüüd on kaebus laekunud.

Tallinna kontorisse võetakse tööle toimekas naishing Laine Gross; Vana Tallinna, suitsuvorsti ja särava naeratusega õnnestub tal hankida korteriehituse rahastamine üleliidulisest fondist. Eesti ei ole kunagi midagi küsinud, vabandatakse Moskvas senist hoolimatust. Nõnda sünnib, et meie liikmete korterijärjekord, vähemalt Tartus, jookseb aegapidi tühjaks, nii et kellelgi ei tarvitse sundüürnikuks sattuda, kui riik pöörab.

Suur töövõit sünnib siiski juba kolmandal tööpäeval täitsa kogemata. Vanemuise tänaval juhtume jalameestena kokku partei linnakomitee ideoloogiasekretäri Arno Almanniga, kes küsib, kuidas mul meeste kamandamine läheb. Ütlen, et mina ei kamanda kirjanikke, mina teenin neid. Ütlen enesele ootamatult, pealegi korrektses kroonukeeles: „Enamik meie maja parteilasi on arvel oma töö­kohas; kas poleks otstarbekas liita väheliikmelised kirjandusmuuseumi ja kirjanike liidu algorganisatsioonid?” Sealsamas, hetkegi kaalumata ütleb Almann: „See on igati asjakohane ettepanek”; sealsamas ongi see tehtud, ja keegi ei kommenteeri. Kes küll nii targa mõtte mulle pähe torkab ja sobiva olukorra korraldab! Kes vaimolend paugupealt ütleb ette need kümme põhjust, miks ei saa seda teha, kui partei linnakomiteest helistab resoluutne daam ja palub botaanikaaias loetavad tekstid tuua enne üritust neile büroole kinnitamiseks; kes annab julgust püsida seisukohal, et Kirjanduse Maja loobub viie eksemplari Eesti Kommunisti tellimisest, me ei telli ühtki, ja ähvardada, et kui see on komplektis muuga, siis me ei telli üldse midagi ja vaadaku ta siis, kuidas oma levitusplaani täis saab; kes soosib häbematust jätta käivitamata Moskva kontori projekt nimetada Lille tänav ümber XX-nimeliseks, kuna sel suurkirjanikul on suurjuubel ja ta on omal ajal Lille tänavas oma armukest väisanud; kes annab kindluse, et laulva revolutsiooni ajal tänavalt tihedasti sisse astunud inimeste seas pole pealekaebajaid? Ma ei pea neis otsustamistes kellegagi nõu; keegi ei saa teada, et olen tegutsenud juhatuse protokollita või et üldse on probleem olnud.

Kirjandusliku konsultandi ametikohal on juba Kääri ajast minu kursusekaaslane Tõnis Lehtmets; hiljem tuleb tema asemele Aivo Lõhmus ja kolmandaks käeks saame Kauksi Ülle. Mul on küll suurem kabinet, kuid ma pole jupijumal ei iseloomult ega põhimõttelt. Loomingulises liidus olgu loomingulised ideed, minu asi on neid edukalt kaitsta, kui harja karatakse. Ja kui karatakse, võtan vastu­tuse, ent vastutus käib vaid kommunistliku partei ees, kus ma pole liige. See on veel tükk aega Tartu eelis võrreldes Tallinna kontoriga.

1978. aasta sügisene täiesti salajane NSVL Ministrite Nõukogu määrus „Abinõude kohta vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liidu­vabariikides” lekitatakse ja lausvenestusest teada saamine toob kaasa rahvusluse ennenägematu tõusu: kas nüüd või ei iialgi. Iseseisvusliikumist tõuseb juhtima intelligents rahvusliku aadli seisuses, kirjaniku sõna on hinnas ja kõikjal oodatud. Õnnelikul ajal olen sattunud Uluotsa maja perenaiseks, olen ametimees, minu sõnal oleks nagu luba „kõrgemalt poolt”. Kui rahvas näeb, et meid ei pandagi vangi, minnakse tasapisi julgemaks, nii et 1980. aastate lõpus käib priiusepulm täies ilus. Suur sündmus kirjanike liidu ajaloos on kodueesti ja väliseesti kirjanike kohtumine 1989. aasta mais Helsingis. Ulgueestlased punasesse Tallinna ei taha tulla, meid Rootsi ei lasta, niisiis Tuglase Selts avab oma uksed laiemalt. Siitpeale sageneb väliseesti kirjanike külaskäik kodumaale, salaja jääb neid ööseks Tartussegi. Kahte harusse sunnitud puu hakkab ühist võra looma.

Kõik oleks justkui hästi, arvesse võttes, kus ajas elame. Aga ei vist, tasapisi kuulen tagarääkimist, et Lehte on väsinud, Lehte on väsinud, kaheksa aastat jutti. Aitäh viisakalt vihjamast, Henn-Kaarel Hellat on kaua oodanud, tema peale lepiti toona kokku; nii oleks läinudki, kui Valmar Adams poleks teinud ette­panekut: „Ei sobi, et kirjanikud jätkavad ühe kandidaadiga valimiste tradit­siooni; maja vajab naisekätt ja esitan kaalumisele Hainsalu kandidatuuri.” Ootamatus kallutab saali meelsust. See oli siis, ja sama ootamatult osutun nüüd ülemnõukokku valituks, lähen Toompeale riiki taastama ning märtsis 1990 saab Hellat oma kätte.

Koos minu lahkumisega sellest ametist lahkub ka ENSV nimi ning peagi lõpeb kirjanike residentsi aeg Õpetaja 12 majas. Hoone tagastatakse pärijatele, Uluotsadele. Hellatil ja sõpradel tuleb võidelda tagasi algkodu Vanemuise tänavas, suitsetada sealt KGB vaim välja, algatada remont ja kolimine. Minu inimesed hakkavad käima sinna majja.

Kuid Õpetaja 12 on alles ka sajandite pärast, isegi kui sel kinnistul uhkeldab pilvelõhkuja ning sisse-välja siblivad mestiitsid, mulatid, negrillod, negriidid. Küll nood võivad alles imestada, mis asi neid küll selles maakera paigas lohutab, julgustab, tiivustab nagu ei kuskil mujal. Nad ei tea, aga mina tean. See on anima Tartuensia.