David Graeber oli mees, kellele meeldis mängida. Ühes oma parematest esseedest „Mis mõte sel üldse on, kui lõbutseda ei saa?”^[1] juhib antropoloog tähelepanu, et ratsionaalse valiku eestkõnelejad on koloniseerinud enam-vähem kõik teadmise valdkonnad. Nende meelest peab igal sündmusel olema mingi stiimul ja funktsioon. Paabulinnud lehvitavad oma sulgi, sest sellega nad näitavad oma reproduktiivset võimekust. Mõned sipelgakolooniad mängivad sõda, sest nende arvukus ei luba neil täiemahulist, totaalset sõjaretke ette võtta. Darwinist saati otsivad bioloogid igale tegevusele evolutsioonilist seletust – on mõeldamatu, et mõni elusorganism liigutaks ennast lihtsalt pulli pärast. Oma essees pöörab Graeber selle idee pea peale ja küsib: mis siis, kui eeldada, et universumit struktureeriv põhimõte on mäng? Tegutsemine lihtsalt tegutsemise pärast, ilma mingi suurema eesmärgita, asjana iseeneses, tegutsemisnaudingu pärast. Kas oleks mõeldav (mõnede füüsikute meelest vist nagu on), et isegi elektronide ennustamatus liikumises on mingi hulk sihi­pärasust, et elektronid „valivad”, mis suunas nad järgmiseks liiguvad, lihtsalt niisama? Ilma mingi eesmärgita. Pulli pärast.

Kõlab hullumeelselt? Graeberi meelest on taoline maailmapilt vähemasti ette­kujutatav – kindlasti mitte hullumeelsem kui DNA-tükkidele (olgugi et metafoorselt) teovõime omistamine, mille abil evolutsioonibioloogid altruismi ja muid organismi enda ellujäämist kahjustavaid omadusi seletavad. Ja kui seda maailmapilti juba kord ette kujutada, siis võib kiiresti avastada, et see raputab kõiki meie ühiskonda kandvaid põhimõtteid. Kui looduse loomulikuks olekuks on mäng, siis mille kuradi pärast hoiame me alal ühiskonda, mis nõuab meilt kõigilt pidevat produktiivsust, hindab inimesi nende töökuse põhjal ja peab väärtuslikuks vaid tegevusi, mida on võimalik õigustada mingit­laadi kasuga?

David Graeberi viimane raamat – ta suri ootamatult 2020. aasta sügisel – „Kõikide asjade koidik” („The Dawn of Everything”), mis on kirjutatud kahasse kolleeg David Wengrow’ga, on samuti omamoodi mäng, kus mänguväljakuks on inimkonna eelajalugu viimase 30 000 aasta jooksul. Et oleks selge: Graeber ja Wengrow leiavad, et kuidagi teisiti kui mängeldes ei olegi võimalik eelajalooga suhestuda. Selleks, et kauge mineviku kohta midagi tõsikindlat öelda, on meil liiga vähe andmeid, liiga vähe tõendusmaterjali. Enamik lugusid kirjakeele-eelsest ajast on kokku pandud üksikute arheoloogiliste leidude – koopa­maalingute, lahtikaevatud haudade, halvasti säilinud varemete, tööriista- või ehtejäänuste – põhjal. Sageli on seda kombineeritud möödunud sajandi alguses läbi viidud „primitiivsete hõimude” etnograafiliste vaatlustega ja tehtud hämmeldamapanevalt kaugeleulatuvaid järeldusi inimkonna eellaste käitumise kohta. Mitte et eelajalooga tegelevad arheoloogid, antro­poloogid ja muidu teoreetikud oleksid otse valetanud, sellise materjaliga ka kõige pedantsemalt töötades on lihtsalt konkreetse tõendusmaterjali ja „mõistliku spekulatsiooni” vahekord paratamatult üsna korralikult spekulatsiooni poole kiiva.

Graeberi ja Wengrow’ probleem seni kirja pandud eelajalugudega on kolmetine: esiteks on nad lihtsalt ekslikud, teiseks on nende põhjal tehtud poliitilised järeldused kohutavad ning kolmandaks on nad põhjendamatult igavad. Laias laastus on eelajaloost jutustatud kahel viisil: kui pattu­langemisest ja kui metslase taltsutamisest. Või siis teistpidi öeldes: rousseaulikult ja hobbeslikult.

Üks osa inimkonna ajalugusid väidab, et suurema osa oma liigi ajaloost on inimesed veetnud väikestes, kümne-kahekümne­liikmelistes küttide-korilaste bandedes. Taoline elu polnud meelakku­mine, aga polnud ka midagi hullu: kui süüa leidus, siis tööd tehti täpselt nii palju, et söönuks saaks, kui süüa ei olnud, siis oli võimalik liikuda edasi kuhugi, kus seda leidus. Jah, vahepeal pidi võib-olla mammutitega rinda pistma või oma ulualust ilmastikuolude vastu kindlustama, aga üldiselt oli taoline elu üsna paradiislik. Suuremate kogukondade – külade ja linnade – tekkimine ning eriti põllu­majanduse areng muutis aga kõike: paikne eluviis ja üleliigsete ressursside kogunemine andis võimaluse igasuguste „tsiviliseeritud” rahvaste haiguste tekkimiseks. Bürokraatia, orjandus, maksustamine – need olid põllumajanduse ettenägematud tagajärjed, mida ootamatult võimukaks saanud linnavalitsejad ei saanud jätta ära kasutamata. Organiseerumine tegi mõned inimesed ennenägematult võimukaks, saates suurema osa aga varem mõeldamatusse viletsusse.

Hobbeslik lugu inimkonna sünnist ei ole kuigivõrd helgem: tema nägemuses veetsid inimeste eellased suurema osa ajast üksteist umbusaldades ja sõdides. Tsivilisatsioon ja sellega kaasnev distsipliin, hierarhiline võim, karm kord ja riigi vägivallamonopol on hind, mida maksame selle eest, et me ei pea igapäevaselt surma kartma.

Need lood ei ole pelgalt XVIII sajandi filosoofide uitmõtted, neid leiab samamoodi ka kaasaegsest poliitilisest teooriast, antropoloogiast ja arheoloogiast. „Kõikide asjade koidikus” pakuvad Graeber ja Wengrow välja alternatiivse loo. Kui Rousseau ja Hobbesi stiilis ajaloolased näevad inimkonna koidikus tõendit sellest, et tsivilisatsioon toodab paratamatult ebavõrdsust või et hierarhia ja karm kord on paratamatult vajalikud vältimaks täielikku kaost ja kõigi sõda kõikide vastu, siis Graeber ja Wengrow rõhutavad, et kui eelajaloost on üldse midagi võimalik järeldada, siis seda, et mitte ükski ühiskonna­kord ei ole paratamatu. Eelajalugu näitab, et inimesed on erinevates kohtades ja erinevatel ajahetkedel loonud uskumatul hulgal olemisviise: leidus ühiskondi, kus võimu aluseks oli haldussuutlikkus, ja ühiskondi, kus juhte valiti psühhedeelsete taimede ja rituaalide abil; leidus ühiskondi, kus ehitati linnu ja vihati kuningaid, aga ka ühiskondi, kus kütid-korilased lõid keerulisi hierarhiaid ja viisid läbi õõvastavaid vägivallarituaale. Eelajaloost võib leida ühiskondi, kus elati pool aastat linnas ja pool aastat nomaadina, ning ühiskondi, kus parim viis oma võimu näitamiseks oli varanduse mõõdutundetu laialijagamine. Mitte ükski nendest kombinatsioonidest ei olnud Graeberi ja Wengrow’ meelest vältimatu ja sestap tuleks suhtuda skeptiliselt lugudesse, mis aheldavad nüüdisaegse maailma põhilised institutsioonid – bürokraatia, eraomandi, riigisuveräänsuse ja hierarhilise poliitika – eelajaloolistesse arengutesse.

Mida on siis Graeberi ja Wengrow’ meelest võimalik eelajaloost järeldada? „Kõikide asjade koidiku” positiivset programmi võiks vaadelda ka Graeberi karjääri kokkuvõttena. Karikatuurselt üldistades tahtis Graeber meid veenda, et nõmedad asjad, mille kohta öeldakse, et need on paratamatud (bürokraatia, ülemused ja ebavõrdsus), on tegelikult üldlevinud vaid seetõttu, et me oleme ennast veennud, et aegade algusest saati on niimoodi loomulik olnud. Ja teistpidi: toredad asjad, mida kiputakse naeruvääristama ja pisendama (mängimine, hoolitsus ja koostöö), võivad sageli olla tsivilisatsiooni õitsemise aluseks. „Kõikide asjade koidikus” toetavad Graeber ja Wengrow oma teese näidetega eelajaloolistest ühiskondadest üle kogu maailma.

Näiteks võtavad nad ette poliitfilosoofias üsna tüüpilise väite: keerukalt organiseeritud ühiskonnad, põhimõtteliselt kõik külast suuremad üksused, vajavad toimimiseks mingit laadi vertikaalset võimu, bürokraatiat ja ebavõrdsust, teisisõnu nüüdis­aegset riiki. Kaugel sellest! Linnade ja haldussüsteemide ilmumise vahel pole mingit seost – mõnel pool maailmas tekkisid aristokraatiad külaühiskondades, mujal jällegi ehitati hiiglaslikke linnu, kus polnud ühtegi ametnikku. Ukraina „megalinnades” Taljankis, Maidanetskes ja Nebelivkas, kus 4000 aastat e.m.a võis elada Haapsalu jagu rahvast, ei olnud ei kuningaid ega bürokraatiat, elu toimis kogukondadepõhise läbirääkimise toel. Mesopotaamia linnades tegutsesid kuningate kõrval kodanike assambleed, kes võisid kurnavaks muutunud kuninga vajadusel ka eksiili peletada. Ja maiade tsivilisatsiooni kurikuulsast reputatsioonist hoolimata tundub paljudele arheoloogidele, et omal ajal üheks maailma olulisemaks keskuseks peetud Teotihuacán oli täis luksuslikke munitsipaalkortereid ka kõige vaesematele linnaelanikele.

Või võtame põllumajanduse. Taas kord, tähtsad lipsudega onklid (teate küll, mis­suguseid ma mõtlen) väidavad, et põllumajandus oli hädavajalik innovatsioon saamaks üle kütte-korilasi pidevalt kimbu­tanud ressursipuudusest, ja maaharimisega kaasnenud ebamugavused (varasematel aegadel teoorjus, tänapäeval turumajandus) tuleb ära kannatada, sest nagu ajalugu on näidanud, kui põldu juba kord kündma hakatakse, siis ega keegi naljalt koriluse juurde naasta ei taha. Graeber ja Wengrow näitavad, et see väide on enam-vähem igas punktis vale: koriluspõhised ühiskonnad olid sageli suured ja heas toitumuses, põllu­majandusega hakati tegelema sageli hobi korras või toreda mänguna ning nii mitmelgi pool otsustati pärast põllupidamisega eksperi­menteerimist, et asi pole vaeva väärt, maa jäeti sööti ning hõim suundus tagasi metsa marjule. Protestantlikku tööeetikat jutlustavast õpetlikust loost ei jää ajaloolise tõendusmaterjali valguses suurt midagi järele.

Nende suurte küsimuste kõrval leiab „Kõikide asjade koidikust” veel hulga ekskursse vaimukatesse mõttemängudesse. Näiteks kirjeldavad Graeber ja Wengrow mesoameerika ühiskondi, kus riigi­ametisse saamiseks oli vaja läbi teha keerukaid rituaale, mis hõlmasid hulganisti psühhedeelikumide tarvitamist ja loitsimist. Tundub veider? Aga kui erinev on see tänapäeva bürokraatlikest institutsioonidest, kuhu pääsemiseks tuleb õppida aastaid ülikoolis väga spetsiifilisi teadmisi, mida pärast kuskil omavalitsuses ametnikuna töötades kordagi vaja ei lähe, ja sooritada eksameid, mille kasulikkus on pöördvõrdelises seoses keerukusega? Igaüks, kes on üritanud pääseda tööle Euroopa Liidu institutsioonidesse, teab vastust sellele küsimusele.

Veel paar tähelepanekut: enamik asju, mida me peame maailmaajalooliselt revolutsiooniliseks, said alguse mänguasjadena ja on naiste leiutatud. Kogu maailma toidu­lauda muutnud leiba kergitava pärmi avastas peaaegu kindlasti naine (ja mitte valgenahaline!), keraamika oli kõigepealt kasutuses nipsasjakeste ja kujukeste voolimiseks, enne kui anumaid vermima hakati, hiinlased kasutasid püssirohtu esmalt tulevärgi tegemiseks ja alles hiljem sõjapidamiseks. Ja need on vaid mõned vinjetid pea 700-leheküljelisest teosest, mis võtab igal leheküljel ette mõne lipsuga onkli ehitatud puusliku.

Muidugi võib Graeberile ja Wengrow’le heita ette samasugust valikulisust ja hulljulgust, milles nad varasemaid eelajaloouurijaid süüdistavad. Kas pole ka nende loos liiga palju eeldusi, oletusi ja julgeid hüppeid väga napi tõendusmaterjali põhjal? Ukraina megalinnad polevat mitte linnad, vaid hooajaliselt asustatud pidupaigad, on väitnud mõned arheoloogid. Teotihuacáni olla võrdõiguslikuks hoole­kandelinnaks pidanud vaid paar hullumeelset kunstiajaloolast. Neid näiteid on veel ja veel. Graeber oma tööd kahjuks kaitsta ei saa, Wengrow on aga „The New York Review of Booksi” lehekülgedel ja mujalgi rõhutanud, kuidas nende väited, isegi kui need on pigem ebatavalised, põhinevad siiski tõsiselt võetavate arheoloogide ja antropoloogide tööl ning arvestavad pikka aega peetud akadeemiliste vaidlustega.

Muidugi, sama hästi võiks kriitikutele vastata lihtsalt: ja mis siis? Isegi kui „Kõikide asjade koidikus” esitatud väited on vaidlustatavad, siis on seda ju peaaegu kõik eelajalugu käsitlevad väited. Lõpuks ei saa me mööda tõsiasjast, et meie allika­baas eelajaloost on nõnda õhuke, et ka olemasolevaid tõendeid kõige vastutustundlikumalt käsitledes on ühest Ukraina megalinnast võimalik jutustada tuhat erinevat, ent ühtviisi usutavat lugu. Ka kõige tõsiteaduslikumale lähenemisele pretendeeriv analüüs on selles vallas lõpuks natukene mõttemäng. Ja kui juba mängida, siis miks mitte mängida vabastavalt?

Kas pole see vahva?

---

^[1] D. Graeber, What’s the Point If We Can’t Have Fun? „The Baffler” 2014, nr 24.