Barbara tõstis endale suurest klaaspurgist maisihelbeid ja valas piima peale. Pärast kesköist šokolaadibufeed ei olnud kõht veel tühjaks läinud. Ta oli rahul, et suutis vaatamata lühikesele ööunele end varakult valmis panna ja hommikusöögile tulla. Vaade oli pingutust tuhat korda väärt. Läbi restorani klaasseina paistsid õrnalt sinakasroosa hommikutaeva all kirikutornid ja punased viil­katused. Selle nimel ta reisiski – kohad ja hetked, mis üllatavad ning tekitavad tunde, nagu oleksid astunud teise reaalsusse. Tema, Barbara Connally, inglise keele õpetaja Pittsburghi äärelinnast, liugles valge laevaga üle Läänemere keskaegse Balti sadama poole.

Erakordne, et laev otse linna südamesse sai sõita. Seda tuli tavaliselt ette Kariibi mere saartel ja teistes väikestes kohtades, kuid mitte Euroopa pea­linnades, vähemalt nii palju, kui Barbara oli seni näinud. Vanalinnast kaugemale vaadates paistsid ka mõned modernsed kõrghooned ning sadamast paremale jäi kummaline äralõigatud tipuga püramiidilaadne hoone, mille inetuid seinu kattis grafiti. Kuid need detailid andsid üldmuljele pigem huvitavat aktsenti juurde – iidne versus tänapäevane, muinasjutuline versus kuritegelik – sest ükski päris linn ei saa olla täiuslik, muidu oleks tegu justkui teemapargiga. Jah, nõustus Barbara iseendaga, pealegi oli see koht ju alles hiljuti osa Venemaast.

Just siis, kui naine oli alustanud kohvijoomist, jõudsid restorani ka Laurie ja John. Laurie pani käekoti Barbara kõrval asuvale toolile, tervitas õde energilise naeratusega ja kadus pikkade toidulettide vahele. John suundus tuttavat rada pidi otse sooja toidu poole ning hakkas taldrikule kühveldama munaputru, peekonit ja ube tomatikastmes.

Laurie naasis muffini ja puuviljasalatiga. „Oli alles öö, või mis?”

„Jah,” naeratas Barbara, „mulle meeldis eriti see laevakujuline šokolaadi­skulp­tuur sulašokolaadi basseinis. Oli näha, et keegi on vaeva näinud.”

„Heh, John sõi selle laeva korstna ära. Pärast kolme tükki torti ja mõningaid trühvleid. Ja pärast seda jäi magama, nagu poleks midagi olnud, samal ajal kui mina vahtisin lakke ja kuulasin tema norskamist.” Laurie kõõritas mehe poole ja vangutas kähedalt itsitades pead.

„See mulle Royal Caribbeani juures meeldib,” kostis John, kes vahepeal oli istunud ja sööma asunud. „Siin on veel alles natuke sellest, millised kruiisid vanasti olid. Veel viisteist aastat tagasi oli tase ikka hoopis teine. Näiteks kui me Lauriega 2004. aastal pulmareisil käisime, siis oli seal igal ööl kesköine bufee tõeliselt hea valikuga. Nüüd on ainult ühel õhtul see šokolaadiüritus alles jäänud, ja sedagi mitte kõigil reisidel.”

„Jah,” noogutas Laurie, „ja joogivalik oli siis fantastiline – mäletad neid Mai Tai’sid, John, kui basseini ääres istusime ja Jamaicale lähenesime? Oo, imeline! Siinsed kokteilid ei saa sellele lähedalegi, aga seda teadsin juba arvustustest.”

Barbara keskendus kohvile. Neid lugusid oli ta mitmesugustes variatsioonides juba palju kordi kuulnud. Ta teadis, et Laurie luges enne iga reisi broneerimist internetis läbi kõikvõimalikud arvustused ja kruiisiteemalised foorumid. Ta oli teinud isegi Exceli tabeli, kuhu pani kirja erinevate kruiisifirmade ja marsruutide plussid ja miinused ning selle, millise asukohaga kajutid on parimad – et need poleks ööklubi all ega liftide kõrval, liiga käidavas kohas ega kõva mootorimürina keskel. Kasulik on omada sellist raamatupidajast vanemat õde, mõtles Barbara muiates.

„Rääkimata Carnivalist, millega Vahemerel käisime,” jätkas John segamatult oma teemat. „See oli lausjube. Õhtuti palju purjutamist, okselaigud treppidel…”

„Ühel õhtul oli tormine…” selgitas Laurie vahele, kuigi tarbetult, sest ka seda lugu oli Barbara juba kuulnud.

„…ja mingi tohutu suur grupp hiinlasi,” jätkas John, „kes olid väga lärmakad, õhtusöögil nende lähedal istumisest ma ei räägigi.”

„John,” ütles Laurie etteheitvalt ning heitis pilgu selja taha, veendumaks, et keegi mehe rassistlikku kommentaari ei kuulnud.

„Hei, me jõudsime vist kohale,” vahetas Barbara teemat. Laev oli seiskunud ning alla vaadates võis näha sadamakaid. Järgmise kai juures seisis Norwegian Cruise Line’i laev. Üks hiiglane teise kõrval. Sellega võrreldes näisid sadamas paiknevad hooned ja nende taha reastunud bussid kääbuslikud. Mööda kaid liiguti juba laevalt maale, need olid Norwegiani reisijad.

„Vaadake seda imelist linna. Tunnen, et täna on positiivne energia sees.”

„Seda on hea kuulda, kullake.” Laurie embas õde. „Sulle kulub ära üks mõnus päikeseline päev, kus saad kõik unustada. Ja meil on tulemas põnev ekskursioon.”

„Mis selle koha nimi ongi?” uuris John.

„Tallinn,” vastas Laurie. „Eesti pealinn.”

„Tohoh,” nentis mees mittemidagiütlevalt ja läks teisele ringile juustuleti poole.

„Peamegi varsti sättima hakkama, kogunemine on kell üheksa kohaliku aja järgi,” ütles Laurie.

Barbara jättis nad hommikusööki lõpetama – õigemini Johni, sest Laurie oli juba söönud ja luges Tallinna kohta brošüüri – ja läks kajutisse end valmis seadma. Filipiinlasest kajutiteenindaja oli jõudnud voodi ära teha ning jätnud padjale valgest käterätist oskuslikult meisterdatud luige. Naine astus korraks rõdule, et saada aimu, milline ilm on. Sealt avanes teistsugune vaade kui varem restoraniaknast. Kirikutornide asemel paistsid sadamahooned ja kaugemal, üle lahe, mõned suuremad majad ja pikk viirg rohelust. Õhk oli küllaltki soe.

Ta astus tuppa tagasi ja vaatas peeglisse. Laeval oli lihtne end noore ja ilusana tunda. Ilma naljata, ta oligi tõenäoliselt üks nooremaid reisijaid. Erandina võis kohata mõnd kolmekümnendates eluaastates paari, kes ekskursioonidel väsinult väikelast kärutasid ja tundusid sisimas kaaluvat, kas kogu see ettevõtmine polnud ehk kohutav mõte. Oli ka suuri mehhiko või hiina peresid, kus reisisid koos mitu põlvkonda, alustades lastest ja lõpetades vanavanavanematega. Kuid valdav osa kruiisiseltskonnast nautis siiski kuldset pensioniiga, mõni neist võis olla Barbarast ligi kaks korda vanemgi. Nagu Dallasest pärit Doris, 98-aastane jutukas daam kõrvalkajutist, kes elas juba mitmendat aastat kruiisilaeval. Parem reisida kui vanadekodus passida, nagu ta ütles. Toit ja meelelahutus on siin rohkem meeltmööda.

Oma õlgadeni ulatuvaid heledaid juukseid kammides naaldus Barbara ­kirjutuslaua kohal asuvale suurele peeglile lähemale. Silmade ja suunurkade ümbruses paiknevaid kortse ei saa eitada, kuid kajuti mahedas valguses helkisid helesinised silmad päevitunud näos üsna kenasti. Ta naeratas endale. Jah, ta on keskealine, kuid siiski naine. Liiga elus, et leppida lesepõlvega. Barbara ehmus oma mõttest, kuigi oli juba mitu päeva tundnud teistmoodi tunnet endas kerkimas. Oli liiga vara, et ta nii võiks mõelda. Üks aasta leina pärast kahte­kümmend kolme aastat abielu, seda on ju vähe. Võib-olla on tegu sellega, mida too sõgeda tunnihinnaga terapeut nimetas leina viimaseks ehk leppimise faasiks. Või siis selgub, et ta on sügaval sisimas külm ja egoistlik inimene. Või on ta reisi ajal natuke tuulepäiseks muutunud, nagu paljudega juhtub, kui nad kord aastas harjumuspärasest elust välja lennutada ning mõnes ilusas kohas maha panna. Igal juhul ajas süütunne küünised ta sisemuses harali.

Sellest oli natuke üle aasta. Laurie oli kruiisi läbimõeldult planeerinud just nädalale pärast Keithi esimest surma-aastapäeva, et nad saaksid teda väärikalt mälestada ja seejärel mõtted mujale viia. Kodus olles oli see aasta möödunud vaikselt, tuimas kulgemises. Barbara ei võtnud töölt puhkust, ei lõpetanud jooksmas ega maaliringis käimist. Enne magamaminekut nuttis ta igal õhtul umbes tund aega, istudes hämaras ilma tulesid süütamata, ja ärkas hommikul väsinult. Ajapikku pisarad kadusid ning alles jäid vaid väsimus ja hämarus. Kui Lynn tuli tänupühadeks koju, pakkisid nad koos Keithi riided ja asjad ning viisid heategevuslikku taaskasutuspoodi. Pärast Keithi surma olid paljud naabrid ja tuttavad teinud talle ettepaneku ühineda mõne koguduse või raamatu­klubiga, kuid siis polnud ta selleks valmis. Võib-olla siis, kui olen veel vanem ja üksikum, oli ta mõelnud.

Barbara pani kõrva pärlkõrvarõngad, jalga tumesinised püksid ja selga oma lemmiku – valge avara kaelusega siidsärgi. Nii näeb ta igatahes hea välja. Eelmisel pärastlõunal basseinibaaris istudes oli üks pensioneerunud Texase kinnisvaramaakler talle üsna ilmselgelt külge löönud, tal oli lausa tegemist, et mehe seltsist pääseda ja teda hiljem õhtusöögil vältida. Võis kindel olla, et Laurie levitas iga suvalise seltskondliku vestluse käigus infot, et ta õde on lesk ja vajab tujutõstmist. Neid vestlusi tuli tal ikka ja jälle ette nii restoranis, liftis kui ka ekskursioonidel. Mõelda, et sada aastat tagasi oleks Barbara ilmselt pidanud musta kleidi selga panema ning ülejäänud elu oleks ta identiteediks „leskproua”. Või on see praegu tegelikult samamoodi, aga ta ei ole seda lihtsalt veel taibanud?

Barbara haaras käekoti ja jaki – nagu laevatöötajad igal võimalusel kordasid, on ilm Läänemere ääres isegi suvel ettearvamatu – ning seadis sammud kogunemiskohta.

*

Marko astus trepikojast välja ja nägi kohe, et naaber on oma uue maasturi parkinud eriti hooletult. Vandudes istus ta autosse ja arvestas mõttes välja, kuidas metallmonstrumist mööda pääseda. See oli väikeste kökatsite eelis, ta suutis läbi sõita isegi sellisest täiesti pilgeni täis autode rägastikust, nagu selle Tammsaare tee ääres seisva maja ette oli viimase kolmekümne aasta jooksul tõusvas joones tekkinud. Üha suuremad masinad võtsid aegamööda enda alla osa muruplatsist ja kõnniteedest, muutes igaõhtuse parkimise kollektiivseks õnne- ja närvide mänguks. Vanainimesed, keda sedasorti majades oli palju, valisid oma igapäevaseks jalutuskäiguks marsruudi peamiselt selle järgi, kus autode vahelt läbi pääses.

Vähemalt liiklus oli juulikuisel laupäevahommikul rahulik, erinevalt tavalisest tunglemisest. Tipptunnil Mustamäe teed pidi kesklinna poole sõitmine ajas Markol tavaliselt kuklakarvad püsti, seda nii autoroolis olelusvõitlust pidades, täistuubitud trollis higihaisu nuusutades kui ka jalgratta seljas oma eluga riskides – vaheldumisi proovis ta kõiki variante. Tee oli tolmune tuiksoon, mille ääres tekkis tahtmine gaasimaski kanda. Nagu läbisõidukloaak, millel inimesed vajalikud sõidud ära tegid, et siis vaiksematesse elurajoonidesse või lihtsalt suletud uste ja akende taha pageda. Mitte et teised tänavad kuigi palju paremad oleksid, mõtles Marko end teadlikult positiivsemale lainele suunates, et tööks valmis olla. Tasub nautida seda suhtelist rahu, mida liikluses pakub suvine puhkuste periood ja koolivaheaeg. Pealegi oli ilm ideaalne: soe ja päikeseline, kuid mitte liialt lämbe.

Tõotas tulla hea päev. Veel oli ta üsna entusiastlik ja nautis täiel rinnal seda, et ei pea päevast päeva klassitäite põhikoolijõnglastega silmitsi seisma. Neid asendasid suvel bussitäied ameerika ja inglise pensionäre. Kokkuvõttes oli mõlemaga sama lugu: igal aastal oli esialgu tore, kuid aegamööda muutus kõik tüütuks. Lapsed oma laiskuse, telefonisõltuvuse ja totrate võimumängudega ning turistid oma nõudlikkuse ja sõna-sõnalt korduvate küsimustega: „Kus siin lähim tualett on?”, „Palun pange kohe konditsioneer tugevamaks”, „Mis riigis me praegu viibime?”, „Kui mitut trepiastet see ekskursioon hõlmab?”, „Kas te ise olete siit linnast pärit?” Ikka ja jälle pidi ta turistide kohkunud-haletsevate pilkude saatel selgitama, et kuigi Nevski katedraali ees konutavad kaltsudesse mähitud igivanad naised ja ootavad õnnetul ilmel oma plastkarbikestesse dollareid, ei ole vanurite kerjamine Eestis kuigi levinud ja et riigis makstakse pensioni – küll väikest, aga siiski, ja et tegu on väikestviisi ettevõtjatega, kes ilmuvad kiriku ette eelkõige nendel päevadel, kui Tallinna külastavad kruiisilaevad. Enamasti ta küll seda ei maininud, et mitte näida küünilisena. Brittide kuuldes võis endale veidi irooniat lubada, kuid ameeriklastega pigem mitte, need ei pruukinud seda läbi hammustada.

Jätnud auto kruiisisadama kõrval asuvale tühermaale otse parkimiskeelumärgi alla, jalutas Marko sadamaalale. Elu juba käis. Igal aastal tekkis juurde kõiksugu kaubitsejaid: käsitöömeenete ja šokolaadi müüjaid, kahekorruseliste punaste ringsõidubusside või mitmesuguste ekskursioonide pakkujaid, kes kõik üritasid saada oma osa sellest võimsast turistide voost. Kus olekski seda parem teha kui otse laeva juures, kus saakloomad esmalt Eesti pinnale astuvad. Sadama ametlikud koostööpartnerid said oma asju ajada kai peal, aga üha rohkem tekkis äritsejaid ka sadamaväravate taha.

Kui vaid oskaks ise ka mõne äri püsti panna, siit võiks midagi teenida küll. Kuid jama oleks sellega tõenäoliselt palju. Parem ikka jääda oma liistude juurde ja rahulikult suviti giidina kulgeda, ketras Marko oma juba kümneid, kui mitte sadu kordi peast läbi jooksnud mõttelõnga. Jootraha on ju päris korralik, nooremana sain ehk veel rohkem, kuid prouadele meeldin vanema ja enesekindla­mana endiselt, kinnitas ta endale. Ning naised käsutavad rahakotti. Seda meeldis ameerika meestele alati rõhutada, endal kerge värin hääles, kui nad merevaigupoe ukse taga seisid ja abikaasat ootasid, kes sinna nende krediit­kaardiga oli sisenenud. Pealegi oli vahe ka selles, et üheksakümnendatel reisisid siia kanti pigem kõrgema keskklassi või päris jõukad ameeriklased. Nüüdseks saavad endale kruiise lubada igasugu karvased ja sulelised, kes aga reisil olles iga dollarit loevad: lastega pered, kontoritöötajad, Austraalia farmerid, rääkimata ladinaameeriklastest, kes ekskursioonidel end alati suveniiripoodidesse unustavad või ära eksivad, kuid jootraha ei jäta.

Jõudnud koordinaatori juurde, sai Marko kätte ümbriku nimesildi, päeva marsruudi ja muu vajalikuga. Teised giidid seisid sealsamas hajusas kobaras ning ajasid juttu. „Hommikust!” ütles Marko ja nad tervitasid teda naeratades vastu. Ta oli harjunud olema üks väheseid või täiesti ainuke mees kollektiivis ja saama seetõttu erilise kohtlemise osaliseks. See oli meelitav ja natuke kurnav, eriti kuna mõned naised kippusid seda liigselt rõhutama. Ta teadis, et sel tähelepanul ei ole olulist korrelatsiooni sellega, kui silmapaistev või atraktiivne mees ta objektiivselt võttes on. Küllap tuli kasuks see, et ta on sportlik ja viisakas, kuid üldiselt piisas ka lihtsalt sellest, et teisi mehi polnud.

Marko ostis uuest sadamapoest kohvi – talvel ta sellist laristamist endale ei lubaks, aga suvel tuli raha kergemini kätte. Pärast esimest turgutavat lonksu heitis ta pilgu laevadele. Isegi pärast kahtekümmet suve giidina olid need oma suuruses muljet avaldavad. Hommik oli nii päikeseline, et need valged hiiglased, mis muudel aastaaegadel seilasid tõenäoliselt helesinistel lainetel Bahama ja Grand Caymani lähistel, tundusid siin praegu omas keskkonnas. Marko ei kujutanud neid ette novembriõhtu rõskes kottpimeduses Tallinnas ankrut heitmas, selles oleks peaaegu midagi õõvastavat. Kuid suvel olid nad saanud osaks sellest linnast – tõsi küll, osaks, millega paljudel tallinlastel ilmselt kunagi kokku­puudet polnud. Need, kes suvel keset päeva sadamasse või vanalinna ei satu, elavad teadmatuses seal kandis toimuvast masside rändest. Ilmselt märkavad Pirita promenaadil jalutajad vahel neid laevu kaugel üle lahe, kus need kõrguvad Helsingi praamidest veidi kaugemal, kuid vaevalt nad neile pikemalt mõtlevad. Ning vahel harva võtab mõni pere- või sõpruskond ette jalutuskäigu Toompeal ning satub Kohtuotsa vaateplatvormile, kust vaadates säravad laevade valged kogud täpselt Oleviste torni taga. Muus osas jääb see maailm kohalike pilgule suuresti varjatuks. Vahest kuulevad nad kord aastas õhtustes uudistes reportaaži, et taas saavutati kruiisituristide rekord ning kruiisisadamat laiendatakse veelgi.

Marko tervitas bussijuhti, kes heitis ta kohvitopsile demonstratiivse kõõrdpilgu, ning mõtles päeva marsruudi läbi. Harjumuspärase liigutusega vaatas ta telefonist kella, et näha, kui palju turistide saabumiseni veel aega jäi. See oli aga vale tegu, sest ekraanil paistis vastamata kõne Katrelt. Kurat, mõtles mees, ja kõhus keeras äkitselt. Ta käis mõttes läbi kõik, mis ta võis valesti teha, et teenida ära kõne nii vara laupäeva hommikul. Eelmise õhtu oli ta veetnud lapsega, kui seda 12-aastast pikka volaskit enam lapseks sai nimetada, ja ta ilusasti õhtul koju tagasi viinud. Kuna oli soe ilm, käisid nad koos rattaga sõitmas, enne kui hakkasid PlayStationiga mängima. Seega ei saanud naine ette heita, et nad oleksid terve suveõhtu toas istunud ja silmi rikkunud. Nad sõid kartulikrõpse ja jõid limonaadi, kuid laps oli lubanud, et sellest emale ei räägi. Ta teab küll, et see on pühapäevavanema lõbu, kuid mis seal ikka. Poisile meeldib ja talle meeldib. Tore, et neil on ühiseid huvisid.

Marko silmitses ekraani ja ohkas. Sellest võrrandist ta aju endiselt üle ei käinud. Mis ja miks nii valesti oli läinud. Nii valesti, et ta ei julgenud tagasi helistada, kuid ei saanud seda ka peast.

„Tulevad,” ütles bussijuht. Marko kohendas pükse ja manas vilunult näole optimistliku giidi-ilme. Siin polnud ruumi tema tõelisele, tusameelsele olemusele, olgugi et see olnuks autentsem.

Esimesena lähenes bussile kolmene seltskond: kaks naist ja üks mees. Ideaalsed turistid: valged ameeriklased, hästi riides ja keskmisest veidi nooremad, tõenäoliselt sedasorti aktivistid, kes tulevad varakult kohale, et bussi eesotsa kohad saada.

„Tere hommikust, me oleme vist veidi varajased. Kas teie olete giid?” küsis lühikeste juustega veidi ümar naine energiliselt.

„Tere hommikust!” ütles Marko. „Jah, mina olen täna teie giid. Tere tulemast Tallinna, kas võiksin paluda teie piletid!”

Naine ulatas kolm piletit ja astus bussi. „Kas sain õigesti aru, et tänane ekskursioon sisaldab ka lõunasööki?” küsis Rooma suveniirsärki kandev suurt kasvu mees.

„Absoluutselt, sööme lõunat ühes vanalinna restoranis. Eesti traditsioonilist toitu.”

„Okei, kõlab suurepäraselt.”

Teine naine oli kaaslastest veidi maha jäänud ja tegi kail seistes laevast pilti. Siis astus ta samuti bussile lähemale, vaatas Markole otsa ja naeratas säravalt.

„Hommikust, mu õde vist andis teile juba piletid?” Naise ümber heljus meeldiv lõhn – mesi, piparmünt, nagu suvine aed – ja ta kissitas silmi, mis helkisid eredas päikesepaistes siniselt. Marko naeratas vastu, noogutas ja suunas ta ­viisaka käeviipega bussi.

*

Barbara istus bussi eesotsas Laurie ja Johni taga. Õe plaan olla kohal enne ülejäänud seltskonda, et saada hea vaatega koht, oli taas täide läinud. Giid Marko seisis esimese rea istmele toetudes püsti ning tutvustas Eestit. See ei tundunud turvaline, kuid nad sõitsid aeglaselt. Välimuse poolest polnud mehel viga. Ta oli küllaltki pikk, sale, liivakarva juuste ja intelligentsete näojoontega, mis oleksid võinud vabalt kuuluda ka mõnele sakslasele või iirlasele. Riietus – natuke kulunud vabaaja-triiksärk, heledad püksid, veidi vanamoelised kingad –, oleks võinud olla mõnevõrra hoolitsetum, kuid polnud ka midagi liiga hullu. Nagu igal ekskursioonil eri sadamates, juurdles Barbara, kas giidi põhjal võib teha üldistuse selle kohta, milline näeb välja selle riigi keskmine inimene. Euroopa väikeriikide puhul kippus ta küll seda oletama, kuigi näiteks Oslo giid osutus hoopis poolakaks, kui Laurie temalt päritolu kohta küsis.

Paremat kätt võis juba näha vanalinna hooneid ning üht muruga kaetud ehitist, mida Marko nimetas bastioniks. Barbara püüdis keskenduda mehe jutule, kuid unustas end ikka ja jälle. Bussiga sõites aknast välja vaatamises oli midagi meditatiivset, mis pani mõtted sujuvalt jooksma. Igatahes rääkis giid midagi Eesti ajaloost, mis hõlmas sakslasi, rootslasi, venelasi, kuningaid ja sõdu, ehk kõike seda, millest igas Läänemere kruiisi peatuspaigas mõningase variatsiooniga räägiti.

Buss möödus ooperi- ja balletiteatrist, kollasest kirikust ja väljakust, linn oli väga vaikne. See kubises ajaloolise ja kultuurilise tähtsusega hoonetest, millest giid jutustas, ja kõik lausa läikis puhtusest. Järgmise, kahe torniga kiriku juures pööras buss paremale ning rühkis ülespoole. „Siin,” teatas giid, kui buss oli tee äärde parkinud, „alustame jalgsiekskursiooni.” Barbara polnud end ammu nii reipalt tundnud.

Aegamisi väljus ligi nelikümmend inimest bussist, haarates kaasa veepudelid ning surudes Marko hoiatusel rahakotid sügavale taskutesse ja kõhukottidesse, et end taskuvaraste eest kaitsta. Nad ühinesid rahvamassiga, mis sarnase suurusega rühmades üles uhke sibulakuplitega katedraali poole voolas; iga rühma juhtimas nummerdatud silti pea kohal hoidev giid. Heledate reisiriiete, mugavate jalanõude, fotokate ja hoolikalt eakatesse kõrvadesse sätitud kuulde­aparaatide meri kattis väljaku katedraali ja roosa lossi vahel. Sealt valgus inimtulv edasi mööda kitsaid munakivitänavaid.

See oli fantastiline. Barbara, Laurie ja John pressisid end õigeusu katedraali, mille välistrepil oli tekkinud hiigelsuur ummik. Sisse pääsemine oli aga seda väärt: kuld, küünlad, viirukilõhn. „Ma olen juba nii põnevil homsest Peterburi-ekskursioonist,” sosistas Laurie pühalikult, sellal kui Barbara püüdis ümbritsevat endasse ahmida.

Marko oli suurepärane giid: oskas põimida ajalugu ja tänapäeva, rääkis sellest väiksest riigist, mille rahvas on sajandite jooksul palju kannatanud, kuid tõusnud esile riiklike e-lahenduste, edukate start-up’ide, hea hariduse ja ajakirjandusvabaduse majakana. Ja milline linn: kuldsest katedraalist ­keskaegsete tornide ja iidse hämara toomkirikuni, mille põrandaid katsid hauakivid ja seinu salapärased vapid, pastelsetes värvides aadelkonna majad, armas kollane valitsushoone, mille akende alt võis igaüks läbi jalutada – Eesti on väga turvaline riik, nagu Marko ütles. Kui nad jõudsid vaateplatvormile, millelt täiesti ootamatult avanes jalustrabav vaade üle madalama osa vanalinnast ning sadama, oli Barbara täiesti võlutud. See koht oli imeline. Taevas säras suvesiniselt ja punased katused kiiskasid salapäraste pööningute kohal. Marko mainis, et Tallinn on uuringute järgi ka üks puhtama õhuga pealinnu maailmas, ja Barbara tõmbas kopsud mõnuga õhku täis. Kuidas on võimalik, et ta polnud sellest kohast kunagi varem kuulnud! Laurie oli küll maininud, et Tallinna peetakse Läänemere kruiisi üheks pärliks – absoluutseks tipuks oli muidugi Peterburi külastus –, kuid Barbara ei olnud osanud sellest midagi arvata.

Vaateplatvormil andis Marko grupile pool tundi vaba aega. Mees selgitas parasjagu, milliseid kohalikke meeneid ümberkaudsetest poodidest osta tasub, kui ta pilk Barbara omaga mõneks sekundiks ristus. Mitte lihtsalt nii, nagu ta rääkides pidevalt pilku üle inimeste nägude libistas, et tähelepanu endal hoida. Ei, ta vaatas Barbarale silma, märkas teda korraks. Selles oli midagi head. Barbarast käis särin läbi. Soe, pehme elektrilöök, midagi täiesti ootamatut. Esmapilgul ei suutnud naine täpselt mõista, millega tegu. Siis meenus talle ähmaselt midagi ammustest aegadest. Nii ammustest, et see oli hoopis mingi muu Barbara. Elu, kus taolised särinad ja pilgud olid kõige keskmes – tähelepanu, vestluste, mõtete tipus. Elu enne Keithi, väikelinna keskkool, kino ja kohtingud. Mis nende kõigi nimed olidki? Ja kuhu kõik need aastad oli kadunud… mis, kolmkümmend aastat? Barbara muigas, naer kõditas ootamatult ta kurku ja magusvalusad pisarad tikkusid silma. Ta pani päikeseprillid ette, ise oma totruse üle itsitades, ning suundus teiste sabas vaba pooltundi veetma.

Tänavaäärsetes majades sisse seatud suveniiripoodides hiilgasid merevaigust ehted ja vene stiilis üksteise sisse käivad nukud, lisaks oli seal kuhjades armsaid käsitöökampsuneid ja rahvuslike mustritega kindaid. Barbara valis välja ilusa kollaste merevaigutükkidega kuldkäevõru, ta polnud ammu midagi uut ­ostnud. Tegelikult oli Keithi elukindlustuse väljamakse piisav, et ta võiks endale üht-teist lubada, kuid seni oli ta kulutanud ainult sellele kruiisile. Ainus poodlemine viimase aasta jooksul seisnes isutult ja tujutult Walmarti toiduriiulite vahel tiirutamises.

Grupi kogunemiskohta tagasi jõudes ootas Marko juba seal. Ka Laurie ja John olid esimeste seas. Barbara teadis, et õde suveniire eriti ei hinda, kuid näitas siiski oma ostu, küsides naeratusega ka giidi käest: „Kas pole ilus?” See polnud üldse Barbara moodi, ehteid demonstreerida ja flirtida, ta käitus nagu tuulepea. Nagu see tüdruk, kes ta kunagi ammu oli olnud. Või kas ta üldse oli selline olnud? Tegelikult pole sel tähtsust, taipas ta äkki, siin ei tunne keegi ei mineviku ega oleviku Barbarat. Ta võib olla ükskõik kes. Loodetavasti ei pannud Laurie seda kõike tähele.

Mees naeratas ja noogutas: „Väga kaunis.”

See juhtuski jälle. Barbara tundis sooja lainet kõhus. Selle mehe hääl ja pilk. See kõik oli nii ebatõenäoline. Veider ja omal moel koomiline.

„Kas te kannate siin palju merevaiku?” Barbara ei suutnud midagi targemat välja mõelda, et vestlust jätkata.

Marko muigas ja Barbara teadis, et see oli rumal turistiküsimus. „Mingil määral,” ütles mees, „kuid ma ei tea ehtemoest kuigi palju.” Ta pilk püsis Barbara silmades veidi kauem, kui oleks tavaline. Naisel hakkas natuke palav.

„Kas giidiks olemine on teie põhitöö?” sekkus Laurie vestlusesse. Ta oli seda giididelt küsinud igas sadamas. Selleks, et kohalike eluolust rohkem teada saada, ütles ta ise. Sellele järgnesid tavaliselt küsimused tööturu olukorra ja eluasemehindade kohta.

„Tegelikult mitte,” ütles Marko. „Teen seda ainult suvel. Ülejäänud aasta töötan matemaatikaõpetajana.”

„Kas tõesti! Minu õde on samuti õpetaja,” hüüatas Laurie elavalt.

„Jah, nii see on. Õpetan põhikoolis inglise keelt.” Barbara tundis, kuidas ta naeratus venis takistamatult veelgi laiemaks.

„Kui meeldiv kolleegiga kohtuda,” ütles Marko galantselt. „Kuidas lapsed teil seal ka on?” Aktsendi ja omamoodi flegmaatilise kõnemaneeri koosmõjul oli keeruline täpselt aru saada, kas küsimus oli mõeldud tõsiselt või mitte. Teda võis matemaatikaõpetajana ette kujutada küll.

„Ah, osa on nutikad ja püüdlikud, teistega läheb rohkem pingutust vaja. Põhitöö seisneb selles, et nad telefonidest lahti rebida,” vastas Barbara siiralt.

„Nii see on. Teatud asjad on igal pool samad. Aga see on hea töö, isegi pärast kahtkümmend viit aastat. Ma ise usun endiselt, et matemaatika on kõige alus ja midagi neile ikka tundidest külge jääb.” Marko muheles. Tema silmades oli midagi tõsist ja heasüdamlikku. See kombinatsioon ehk oligi see, mis Barbarale niimoodi mõjus.

*

Lõunasöök toimus ühes all-linna restoranis. Marko karjatas grupi kiiresti sisse ja suunas ettenähtud laudade taha, vajaduse korral inimesi ümber tõstes, et abi­kaasasid ja sõpru kõrvuti istuma panna. Mõte lõunasöögi ajal omadest eraldi istuda ja grupikaaslastega suhelda ajas mõne turisti täiesti endast välja, seda oli Marko aastate jooksul näinud küll ja küll. Edasi läks nagu ikka: roheline salat eelroaks, seapraad põhiroaks, kohv ja jäätis magustoiduks. Enne sadamasse tagasi pöördumist pidi Marko grupile taas vaba aega andma, et nad saaksid veel pool tundi mööda ümberkaudseid suveniiripoode kolada. Suur osa neid tränipoode olid vene „ettevõtjate” omanduses, mis peegeldus selgelt ka kaubavalikus. Ikka ja jälle murdis Marko pead, kuidas need arvukad ärid aasta-­aastalt vastu peavad, isegi arvestades tohutut juurdehindlust ja suvist turistihulka. Tõenäoliselt oli see mingit sorti rahapesu. Hea seegi, et tegu oli suveniiripoodidega ja mitte stripibaaridega – need lööksid võib-olla väikese mõra muinasjutulinna imagosse, mis ameeriklasi nii vaimustas. Marko määras kohtumisaja raekoja kella all ja turistid valgusid laiali.

Vaba hetk. Marko tuli vaimselt korraks endasse tagasi – neljakümne võõrkeelse rohkem või vähem eaka inimese haldamine ja lõbustamine keset vanalinna rahva­masse ja sõna otseses mõttes kontimurdvaid munakive nõudis nii suurt tähelepanu, et selle jooksul ununes tavaliselt kogu muu elu. Tõele au andes oli see üks giiditöö plusse. Nüüd aga langes meelele raske kivina ikka seesama Katre. Vastamata kõne. Mis kõige hullem, mõtteisse kerkis täpselt samasugune pärastlõuna eelmisel suvel, kui ta samamoodi raekoja ees norutas, ikka naisele mõeldes – mitte teda igatsedes, ei, järjekordset esile kerkinud arusaamatust vaagides. Või oli see juba üle-eelmine suvi, kes teab, norutanud oli ta kaua. Mõttetud päevad, nädalad, kuud tüütus reas. Lahku kolimisestki sai juba üle kahe aasta. Aastate kaupa süütunnet, pooleldi elamist, kõmpimist koolimaja sokihaisulistes koridorides, inflatsioon söömas stagneerunud palganumbrit ja närimas säästusid, mis teda kunagi finantsiliselt kindlustatuks ei tee. Nädalavahetused poisiga, kus mõlemad püüdsid pingsalt teatud teemasid vältida. Õhtud täis pidevat meeleheitlikku püüdu mitte oma mõtetega üksi istuma jääda, olgu abiks kas või jooksuringid, mis kujunesid viimasel ajal juba peaaegu maratonideks. Öötunnid netiuudiseid ja pornosaite lehitsedes, tulutult midagi uut ja huvitavat otsides. Ning kusagil seal, mõni kilomeeter eemal, samasuguses paneelikas, Marko poolt oskamatult remonditud köögis – naine mõtlemas oma närvilisi mõtteid, loomas probleeme ja püstitamas neid tõketena nii enda kui ka Marko ette. Vihates ja haletsedes meest, kes ei olnud suutnud asju koos hoida. Just Marko tema sõnul kõik ära rikkuski, olles liiga endassetõmbunud, liiga ebamehelik, liiga vaikne, liiga vildakas. Ambitsioonitu loikam. Näha ennast läbi naise silmade, see oli kõige hullem. Ja siis jälle laps, lonkimas mööda Tammsaare tee äärt ühe juurest teise juurde, samal ajal kui lõppematu autode vool teda müra-, vingu- ja porilainetega üle kallab.

Midagi katkestas Marko mõttevoolu. See oli mingi liigutus, mingi kuju ja nägu tema vaateväljas. See oli üks neist. Väikest kasvu ebamäärases vanuses mees lonkis rõhutatud juhuslikkusega turistiparvede vahel, kes Raekoja platsi pildistasid ja restoranide ette asetatud menüütahvleid lugesid. Giidid teadsid mitut taskuvarast nägupidi. Marko oli ühte märganud juba Lühikesest jalast alla tulles ning teda kurja pilguga jõllitanud, et tegelane tema grupi inimeste kallale ei kipuks. Kuid nüüd oli teine siin.

Mees käis ühe seltskonna juurest teise juurde. Ta päevitunud nägu oli parkunud, valge T-särgi kaelusest paistis kuldkett ja selga oli tõmmatud üleõlakott, mis pidi ilmselt turiste jäljendama – kuid ponnistustele vaatamata paistis ta kruiisi­reisijate seast välja täpselt sama selgelt kui Viru tänaval plastliblikaid müüv hambutu vanamutt. Turistid ise teda muidugi ei märganud, ilmselt olid nad liiga heausksed ja poliitkorrektsed, et veidi teistsuguse välimuse tõttu kedagi milleski kriminaalses kahtlustada. Marko tõmbus pingule – mees oli jäänud seisma tema grupi inimeste selja taha. Need arutasid midagi ning vaatasid raeapteegi poole.

Siis see juhtuski: mees möödus turistist väga lähedalt, pistis käe peaaegu märkamatult eaka härra püksitaskusse ja liikus sujuvalt edasi. Küllap oli ta seda papit varem jälginud ja teadis, kus rahakott asub. Marko reageeris pikemalt mõtlemata – ta peab jõudma vargani enne, kui see saagi oma paarimehele üle annab. Neil on alati paarimees. Marko tegi mõned äkilised jooksusammud, jõudis mõne sekundiga vargani ja haaras sellel käest. Mehike taipas kohe, et oli vahele jäänud, ning proovis lahti rabeleda. Marko sai krabades kinni ta üleõlakoti rihmast ega lasknud lahti. Varas pani vandudes jooksu, rihm purunes. Marko järgnes talle, kuid mees oli väle – inimeste vahel osavalt põigeldes kadus ta Vanaturu kaelas silmist.

Marko naasis raekoja ette, pulss kõrgemal kui pärast pikka jooksudistantsi, mille ta vähemalt korra nädalas läbis. Varga kotis oli ainult üks asi – pruunist nahast rahakott.

„Kas see on teie oma?”

Turist oli segaduses, ta abikaasa taipas kiiremini; nad sõrmitsesid ehmunult rahakotti ja veendusid, et kõik on alles. See oli vanapaar Floridast, kes enne oli Markole rääkinud oma reisist Tallinna paarkümmend aastat tagasi. Neil läks natuke aega, et end koguda. Samal ajal tulid teised välismaalased, kes lähedal seistes olid toimunut pealt näinud, asja uurima ja Markole kiitust avaldama. Koti peaks politseisse viima, mõtles Marko. Vähemalt sai kõige hullema ära hoida ega pea turisti politseijaoskonda avaldust tegema saatma – seda oli neil tavaliselt kindlustuse jaoks vaja, kui midagi ära varastati. Kuradi varganäod. Süda lõi adrenaliini toel endiselt kiiresti ning toimunu jooksis Marko silmade eest ühe uuesti läbi, justkui püüaks aju seda tagantjärele analüüsida. Kuid ta tundis end hästi. See oli peaaegu unustatud tunne.

„Sa olid suurepärane,” ütles keegi. See oli see kena naine, kes on samuti õpetaja. Ta oli Marko juurde astunud ning käe tunnustavalt tema õlale pannud. Puudutus oli võõras, hea ja kindlasti mitte juhuslik. Markole tundus juba enne, et ta naisele mingil põhjusel meeldib. See mõte oli ühtaegu harjumatu ja kõditav. Naises oli midagi veetlevat, eriti nüüd, kui ta Markot imetlusega silmitses. Midagi helget ja kerget, mingi aimus või isegi lubadus ilusast elust, mis veetlevate naistega ikka kaasas käib. Ta oli seda tüüpi jõukas ja hoolitsetud naine, kes viiekümneselt näeb sama hea välja kui kolmekümneselt: lainelised blondid juuksed, valge naeratus, sale keha, õrnad naerukortsud. Samas mitte kunstlik nagu paljud teatud vanusesse jõudnud ameeriklannad – kohendatud silma­laugude ja suureks süstitud huultega, selliseid ühesuguse maketi järgi vorbitud nägusid nägi Marko oma ekskursioonidel üha tihedamini.

Marko tänas naist ja nad vestlesid paar minutit Tallinna ilust, ilmast ja Eesti haridussüsteemist, kuni ka ülejäänud turistid kokkusaamisajaks naasid ning oma suveniirisaaki võrdlema hakkasid. See, kuidas naine Markot vaatas, justkui mingi erilise tähelepanuga, oli mõistatuslik. Sest miks peaks temasugune olema mingilgi moel huvitatud mingist Ida-Euroopa giidist? Mehest, kes sellist kruiisi endale ilmselgelt lubada ei saaks. Mehest, kes on mees ainult pealis­pinnal, nagu ainus naine, kes teda lähedalt tunneb, talle oli selgeks teinud. Õnneks ei pidanud Marko neid mõtteid lõpuni mõtlema. Juba paari tunni pärast hiivab laev ankru ja sõidab edasi ida poole ning pardal viibijate jaoks hajub päev Tallinnas üheks paljudest atraktsioonidest sel rännakul, kus sadamad on pigem väike lisameelelahutus Rootsi laua ja kõik-hinna-sees-kokteilide kõrval.

Ta raputas isiklikud mõtted peast ja keskendus taas ekskursiooni läbiviimisele. Grupi eesotsas jalutas Marko mööda Katariina käiku ja Viru tänavat Mere puiesteeni, kus inimesed väsinult ohates bussi istusid. Sadamasse jõudes ütles ta mikrofoni tavapärased tänusõnad ning võttis bussi esiukse kõrval seistes vastu kiitused ja jootraha. Naine tänas Markot ning tema õemees surus giidile pidulikult kätte kümme dollarit. Ka teised olid üsna helded, Marko toppis püksi­taskud viie- ja kümnedollarilisi täis, mõned eurod ka sekka. Juulikuu jootraha eest ostan lapsele uue arvuti, mõtles ta. Poiss on seda nii kaua tahtnud.

Kui inimesed olid läinud, tegi Marko tavapärase kontrollkäigu läbi bussi, et leida üles maha unustatud esemed. Ühel istmel oli kellegi beež jakk. Seda kätte võttes kuulis ta naise häält, kes just bussi trepist üles astus.

„Oi,” ütles naine, „sa leidsidki selle. Unustasin oma jaki maha.”

„Jah, siin see on,” ütles Marko ja heitis naisele uuriva pilgu. Midagi viimase olekus viitas, et asi on rohkem kui jakis, kuid milles siis?

„Tahtsin sind veel kord tänada.” Naine astus talle lähedale ja vaatas otse Markole silma. „Sa olid tõesti suurepärane.” Marko ei osanud midagi öelda, naine oli liiga lähedal selleks, et tavapärast vestlust jätkata. Südametuksed muutusid tuntavaks ja kandusid raskelt kajavate vasaralöökidena läbi kogu keha, aimates järgnevat. Käsi ta õlal, pehmed huuled ta suul. See juhtuski, kestes vaid mõne hetke, kuid need hetked olid pikad. Silmapilgu vältel lõikusid tasandid, mis tavaliselt kulgevad ohutus paralleelsuses – igapäeva tuim tõelisus, argitegemiste taustal heljuvad väikesed erootilised ulmad, öiste unenägude absurdsed ootamatused. Magus maitse, õrnalt soe keel, kogu maailm koondus võimsa lainena ühte punkti. Justkui suurendusklaasi all seisid nad kuumas kiirtevihus, mis joonistas eredalt välja iga puudutuse ja tuike, vere kohina ja mee lõhna. Enne kui Marko jõudis toibuda, oli naine läinud. Ta seisis ja muie kerkis iseenesest näole.

*

Meri lainetas kergelt. Selle toon jäi tabamatuks, ükskõik kui palju Barbara seda uuris – midagi halli ja tumerohelise vahel, mõnikord andis taeva peegeldus sellele ka heledamat sina. Ta istus kajutirõdul ja silmitses ees laiuvat avarat vetevälja. Jah, see on tema, Barbara Connally, kes kõrgub üle võõra, põhjamaise mere. Vahest on tal veel võimalus. Vahest polegi ta nii igav ja ettearvatav, kui Keith alati ütles, kuid kahtlemata veidi napakas, seda võib ta täna tunnistada.

Kas nad oleksid Keithiga praeguseks lahutuse sisse andnud, nagu nad juba vähemalt kümme aastat olid kaalunud ja millega üksteist vähemalt kord kuus ähvardanud? Tõenäoliselt mitte. Nüüd on ta läinud, ilma oma pikalt planeeritud pensionipõlvest, maetud koos oma rikki läinud südame ja kuldkellaga. Ja Barbara on maetud nende koju, sellesse kaunisse valgesse majja suurte akende ja väikese hoolitsetud aiaga, majja, mida nad enne tütre sündi nii kaua koos olid otsinud. Kuidas ta saaks selle jätta ja kuhu ta läheks? Kuhu oleks Lynnil siis tagasi tulla?

Barbara mõtles taas eestlase ühtaegu jahmunud ja poisilikult rõõmsale näole pärast nende suudlust. Ime, et Barbara üldse veel suudelda oskas, ja see tuli isegi hästi välja. Erutavalt, ihu ja meeli kõditavalt. Mis teda küll valdas? Ja miks oli möödunud nii palju aastaid sellest, kui ta viimati midagi sellist tundis? Aastaid täis tööd ja perekondlikke tegemisi, majapidamistöid ja poeskäike, õhtusööke sõprade ja Keithi äripartneritega, puhkusereise ja sünnipäevasid. Ja mitte ühtegi pöörasust. Sellist nagu täna – meeleline meeletus Tallinnas. Barbara turtsatas. Mõni seikluslikum inimene ilmselt muigaks selle üle, mida tema pööraseks peab.

Ta võttis lonksu karget valget veini ja pugistas natuke naerda. Enda üle, kõige üle. Naer algas vaikselt, kammitsetud muige ja itsitusena, kuid kogus aina hoogu. See murdis vallide tagant välja üha kõrgemate helide saatel, mis lendasid kaasa meretuule ja kajakatega, keerlesid ja hüplesid ning sumbusid lõpuks rahulolevalt laevamootori ja lainete mühas.

*

Suudluse kütkes jalutas Marko hajameelselt mööda sadamaala värava poole, tundes näol päikese kuumust. Mahedad, merest soolased tuulepuhangud pääsesid nööpide vahelt särgi alla ja paitasid veel surisevat keha. Kunagi olidki suved sellised, meenus talle sihitult voogavate mõtete hägus, erutavad ja väikeseid naudinguid täis. Nüüd on ta elu justkui igavene talv: peitumine külma eest kaitsvas ja lämmatavas toapugerikus, kahvatu ihu kopitanud villaste riiete sisse mässitud, mälestused puudutustest kustunud. Kuid mitte täna. Mitte kõigile ei näi ta lootusetu. Marko nuhutas tuult, lootes veel tunda mee ja suviste lillede hõngu. Ta istus autosse ja jäi mõneks minutiks palavuses liikumatuks, pea tühi ja samas millestki kergelt tantsisklevast pungil, silmad puhkamas eredatel valguslaikudel, mis taamal paistvatelt lainetelt peegeldusid. Laev oli juba kaldast eemaldunud. Niipea kui viimane grupp tagasi jõudis, tõmmati trapp üles. Päikeses valgelt kumades pööras merehiiglane end aeglaselt ringi ja asus teele. Edasi ida poole.

Ilmselt sätivad reisijad end nüüd rahulolevalt lõunalauda, olles unustanud kõik aastaarvud, ajaloosündmused ning humoorikad faktid eesti kultuuri kohta, mida nad ekskursioonil kuulsid. Kindlasti istub ka naine seal, särades oma jutuka õe ja veidi tühmi õemehe kõrval. Marko näole ilmus taas väike õnnis muie. Pärast suudlust oli naine naeratanud. Talle oli meeldinud.

Marko võttis telefoni kätte. Katre nimi, viis musta tähte väikesel ekraanil, tõmbas meest tumeda jõuga tagasi omaenese ellu. Äkitselt tundus see arg vastu­meelsus Markole naeruväärne. Mida ta kardab? Üht tüdinud, pettunud naist, kes on samamoodi ummikusse jooksnud kui ta ise. Inimest, kellega koos ta aastate viisi igal hommikul putru sõi, mõlemal loppis nägu ees. Kellega koos on nii kõrg- kui madalpunktid ammu saavutatud, oluliselt hullemaks asjad enam minna ei saa. Maailm on lai, palju laiem kui nemad kaks. Palju laiem kui Musta­mäe, kool ning korter, töö ja köök ja arvuti. Ja tal võib veel olla võimalus.

Ta vajutas Katre nimele.

„Jah,” vastas naine mornilt. Tervitustest oli nad omavahel suheldes juba aastaid tagasi loobunud.

„Sa helistasid?” küsis Marko.

„Hommikul.” Läbi telefoni immitses tuttavat tõredust.

„Jah, vabandust, ma olin tööl.” Marko kõlas endalegi võõralt – viisakalt, neutraalselt. Tavaliselt oleks ta reageerinud teisiti. Näiteks öeldes, et mõned meist ei saa telefonile vastata, sest peavad ka nädalavahetusel töötama, et lapsele elatist maksta.

„Miks sa lapsele liitrite viisi suhkrut ja rämpsu sisse söödad? Eile õhtul ei jäänud ta pärast seda mitu tundi magama. Mina näen iga päev vaeva, et temas tervislikke harjumusi tekitada, ja sina… ütle, kas sa päriselt hoolid temast?”

„Ah, mine sa ka…” olnuks nende vestluse tavapärane jätk Marko poolt. Kuid läbi auto esiakna aeglaselt avamere poole seilavat valget laeva vaadates sõnas ta mõtlikult: „Jah.”

Naine vaikis üllatunult. Tõenäoliselt mõtles, kas midagi on lahti.

„Kas soovid, et toon auto homseni teile? Poiss ütles, et tahtsite kuhugi randa sõita, kuhu bussiga ei saa.”

Korraks jäi telefon tummaks. „Okei,” ütles Katre kõhklevalt, ootamatust pakkumisest ilmselt segaduses.

„Toon selle siis praegu maja ette ära.” Marko lõpetas kõne ja keeras süütevõtit. Kohale jõudes parkis ta auto kunagise kodu ette, andis võtmed üle ukse naisele ja jalutas edasi oma korteri poole.

Siin-seal paiskas soe iil mehele teeservadelt näkku tolmu ning paaril korral demonstreeris keegi õuealal sõites oma masina kiirendusvõimet, kuid Marko vaevu märkas seda. Kortermajade vahel kohisesid paplite ja vahtrate tohutud võrad, lunastades betooni ja asfaldi diktatuuri. Miljonid rohelised lehed värelesid salapärase õrnusega. Pärastlõuna oli haruldaselt vaikne ja hellitav, justkui kandnuks tuul Mustamäe nõlva luidetelt alla kuuma liiva, mändide ja magusate ootuste eetrit. Linn sulas pehmes päikeses. Marko sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Oli hea päev.