Soomes ilmus möödunud sügisel Suvi Ratineni romaan „Pakolainen” („Pagulane”), mille peategelane on Aino Kallas ning mis seepärast kõnetab ka meid. Kallase loomingut on ikka peetud Eesti kirjanduskaanoni osaks ja pea kõik tema teosed on välja antud mõlemal maal.

Aino Krohn abiellus 1900 eesti rahvaluuleteadlase ja diplomaadi Oskar Kallasega ning elas aastatel 1903–1918 Tartus ja 1934–1943 Tallinnas. 1943. aastal lahkus Aino Tallinnast Soome ja 1944. aasta sügisel koos Oskari ja tütar Virve ning tema lastega Rootsi.

Romaan kujutabki Kallaste elu pagulastena. Oskar oli juba põgenedes haige ja suri 1946. aasta jaanuaris, nii et vananev ja haige kirjanik jäi tütre hoole alla ja sai eesti pagulaskonna osaks. Ta tahtnuks kolida sünnimaale Soome, kuid see polnud pikka aega võimalik, isegi Soomet külastada oli ohtlik, sest Nõukogude Liit käsitles kõiki neid, kes kunagi olid elanud selle territooriumil, oma kodanikena ja nõudis neid tagasi.

Romaani vormiks on Aino Kallase sisekõne, tema tunded, mõtted ja mälestused alates ajast, kui ta 30. septembril 1944 astus Turus laevale, et pageda Soomest Stockholmi. Romaan lõpeb episoodiga, kui ta lõpuks, saanud Soome kodakondsuse, elab Helsingi Eira linnaosa hooldekodus Säde, mere kaldal, vaatega üle Soome lahe Tallinna poole. Aino Kallase elu oli olnud põnev ja rikas, täis suuri kordaminekuid, raskeid kaotusi, tööd ja armastust, reise ja loomingut, ja sellele kõigele mõtles vananev kirjanik Stockholmis, kirjutades järjest uusi novelle ja mälestusi. Seda tegi ta muuhulgas ka raha teenimiseks, sest perekond oli Eestist pagedes enam-vähem kõigest ilma jäänud.

Stockholm ei meeldinud talle, pagulus ei sobinud suure maailmaga harjunud daamile. Kallase käsikirjade hulgas on säilinud essee pagulase hingeelust, mida ta ise ei avaldanud. „Pagulane on vastu enese tahtmist parasiit võõras organismis ja ta tunnebki ennast sellena. Teda talutakse, tema võimeid ja tervist kasutatakse, kuid ta ei ole vajalik, veel vähem hädavajalik. Aja jooksul hakkab teadlikkus oma olukorrast närima tema enesetunnet [—]. Pagulane on tahtmatult samas olukorras kui külaline, kes ei ole õigel ajal mõistnud minna oma teed. Vahe on vaid selles, et pagulane ei viibi külas vabatahtlikult, tema kohalolu ei sõltu temast endast, see on talle peale sunnitud.”^[1]

Aino Kallase elust ja loomingust on Eestis ilmunud mitmeid raamatuid, teda on käsitletud ühiskirjanikuna, kes kuulub mõlema maa kirjanduskaanonisse. Nii on seigad, mida vananev kirjanik pagulaselu ahistuses läbi elab ja millele mõtleb, üldiselt tuttavad. Ta kirjutab palju ja saadab oma loomingut harjumuspäraselt Otava kirjastusele Soomes. Ebameeldiva üllatusena tabab teda tõsiasi, et kirjastus on ettevaatlik tema mälestuste avaldamisega, elu Eestis enne sõda ei taheta sel ajal Soomes käsitleda, mitmed seigad ja lähedased inimesed tuleb maha vaikida. Mälestusteos abikaasast Oskar Kallasest jääb hoopis käsikirjaliseks, mälestused sõjaeelsest Eestist ei sobi idanaabrile.

„Seda sadadel kirjadel ja muudel dokumentidel põhinevat lugu ei ole varem kuuldud,” lubab romaani reklaamtekst ja mõneti on see tõesti nii. Autor on väga põhjalikult uurinud Kallase paguluse ajast jäänud dokumente ja kirju, neid on palju, ja neile lisaks jälgib romaani süžee üsna täpselt Aino Kallase elu sellel perioodil, mida küllalt üksikasjalikult kajastab tema viimane päevikuköide „Rändav külalisraamat” (ilmunud Soomes postuumselt 1957, e.k 2020, tlk Mall Jõgi).

Aga mitte see pole ennekuulmatu. Kuigi vähe levinud, on need teadmised huviliste jaoks ju olemas olnud, nagu ka Aino Kallase varasemad päevikuköited, mis 1990. aastatel Eestis ilmudes omajagu tähelepanu leidsid. Ennekuulmatu on muu – kunagi varem ei ole nii otse räägitud sõjajärgsest poliitilisest olukorrast Soomes, kui aastatel 1944–1947 istus Helsingis Torni hotellis liitlaste järelevalvekomisjon, mida juhtis Andrei Ždanov ja kus peaosa mängisidki venelased (sest komisjonis olid ju ka britid). Komisjon pidi valvama selle järele, kuidas täidetakse Jätkusõja lõpus sõlmitud vaherahu tingimusi. Selles komisjonis oli 160 venelast ja 15 britti; venelased elasid Torni hotellis, nende juht oli enamasti Moskvas, kuid Soomes viibides peatus endises Eesti saatkonnas Kaivopuistos; britid elasid mujal. Venelaste tegutsemise ulatus ning hirm nende ees halvas sõjajärgsetel aastatel Soome ühiskonna. Komisjon lõpetas oma töö pärast Pariisi rahulepingu sõlmimist 1947. aastal, kuid Nõukogude Liidu järelevalve Soome poliitika üle jäi püsima ja süvenes olukord, mida hiljem nimetati lühidalt soometumiseks. Selle aluseks oli kahe maa „sõpruse ja koostöö leping” (kurikuulus YYA-sopimus), mis sisuliselt allutas Soome poliitika Nõukogude riigi kontrollile.

See tähendas hirmu ja ebakindlust, eestlasi ja sõja ajal Soome toodud ingerlasi anti Nõukogude Liidule välja. Aino Kallas oli eestlasega abielludes jäänud ilma Soome kodakondsusest. Kohe 1944. aastal Soome jõudmise järel olid nad Oskariga seda taotlenud, kuid taotlust ei rahuldatud. Kallas ihkas kodumaale, aga mitteametlikult soovitati tal Soome mitte tulla. Ka hiljem, pärast järelevalvekomisjoni lahkumist, soovitas tema kirjastaja tal kaaluda Rootsi kodakondsuse taotlemist. Kallas käis siiski mõnikord Helsingis, tema raamatuid anti Soomes välja, aga nendes pidi ta vaikima paljudest seikadest ja inimestest oma eluloos. Niisamuti vaikib ta neist piirangutest ka oma viimases päevikus.

Olukord muutus alles 1953. aastal, Stalini surma järel, kui Wihuri fond määras Aino Kallasele elutööpreemia, miljon marka. Seda auhinda võis anda vaid Soome kodanikele ja nii vormistati üsna kiiresti ka kodakondsus. Raha võimaldas tuua surmahaige tütre Soome erahaiglasse ja Kallasel endal jääda Soome.

Rohkem kui Kallase novellid, huvitasid kirjastust tema päevikud. Neil oligi väga suur menu, järjest anti välja kordustrükke ja Aino Kallasest, kes oli nüüd juba haige ja murest murtud, sai kodumaal populaarne ja kõrgelt tunnustatud autor.

Suvi Ratineni romaani vorm on eripärane, kõneldakse temavormis ning tema sisekõne, mõtted ja mälestused segunevad refleksioonidega ümbritseva kohta. Teose rütm on tajutav, laused ja peatükid lühikesed, dialoogid puuduvad, tekst liigub tegelikkuse ja mälestuste vahel ja interpunktsioon on omapärane. Välist ümbrust antakse edasi mõne napi joonega, tegevuspaigaks on järjest vahelduvad üürikorterid Stockholmis või tuttav hotell Helsingis, korraks jõuab kirjanik ka Londonisse, aga sinna jääda ta enam ei saa. Mälestused viivad kord Tartusse, kord Londonisse, aga ka Saaremaale või Kassarisse. On mälust kerkivaid pilte ja lõhnu; Kallase elu ja loomingut tundev lugeja tunneb ära need allikad, millele autor tugineb. Stockholm on hädasadam, kust ta ära igatseb. Tema ringkonnaks on samasugused eesti pagulased, Gustav Suits oma soomlasest prouaga ja muidugi tütar Virve lastega, kelleta ta igapäevaeluga toime ei tuleks.

On huvitav, et romaanis meenutab ta palju Oskarit ja nende ühist elu, aga ka Juhan Luigat ja Jan Rozenthalsi, kuid ei nimeta kordagi nimepidi seda inimest, kellele palju mõtleb, keda kord väga armastas ja kelle mälestussamba avamispidustustest ta Helsingis ka osa võtta saab.

See on ühtaegu nii biograafiline kui ka poliitiline romaan. Samas on see ennekõike romaan vanadusest, üksindusest ja arvepidamisest möödanikuga. Teose omapärane stiil ühtaegu toob peategelase lugejale lähedale ja samas hoiab temavorm distantsi. Kallase päevikuid tundev inimene leiab sealt palju tuttavat ja võib vaid imetleda autori oskust selle materjali põhjal kaasahaarav uus teos luua. Inimesed, kellele Kallase looming on tundmatu, saavad loodetavasti lugeda seda kui teost andeka kirjaniku inimlikust ja vaevalisest elulõpust, ajaloo ebaõiglusest ja saatuse julmusest.

---

^[1] Kolme naista, kolme kohtaloa. Aino Kallaksen kirjeenvaihtoa Ilona Jalavan ja Helmi Krohnin kanssa vuosina 1914–1955. Toim. Riitta Kallas. Helsingi: SKS, 1989, lk 352.