Olen viimasel ajal jõudnud järjest kindlamale arusaamale, et kogu ilukirjanduse võib jaotada laias laastus kaheks pooleks: selliseks, mis peegeldab elu, ja selliseks, mis esitab elu kontsentratsiooni. Loomulikult on olemas igat masti üleminekuid ja vahevorme, aga need kaks tiiba – mida ma ausalt öeldes ei tahaks teineteisele vastandada – on silmapaistvalt olemas. Sõnades on mõlemad küllaltki raskesti defineeritavad, peamiselt aitab vahet teha lugemiskogemus.

Võtkem mõned näited. Üsna sama ainet ja samu sündmusi kujutavad nii ­Alexandre Dumas’ romaan „Kuninganna Margot” kui ka Heinrich Manni „Kuningas Henry IV noorus”. Esimene jälgib elu pinnapealselt, olulised on põnevad intriigid ja pidev pinge; teises uuritakse XVI sajandi Prantsusmaal religiooni nimel ja varjus toimunud võimuvõitluse foonil valitsejasoost isiku võimalust ümbritsevast kõrgemale tõusta, mis on kahtlemata kujutatavatest sündmustest sügavamale minev vaade. Esimest tihkaksin arvata elu peegeldava kirjanduse hulka, teist selle hulka, mis pakub lugejale elu kontsentratsiooni.

Eesti kirjandusest võib tuua tähelepanuväärse näite Oskar Lutsu loomingust. Elu Palamuse (resp. Paunvere) kihelkonnakoolis kujutab ta kahes teoses: mälestuste neljandas osas „Vaadeldes rändavaid pilvi” ning jutustuses „Kevade”. Võrreldes „Kevadet” mälestustega on hästi näha, kuidas kirjanik kirjandusteose jaoks elu tihendab: suur hulk sündmusi jäetakse üldse välja, esile tuuakse ainult need, millel on kirjutamise eesmärki arvestades oluline tähendus. Sama juhtub paljude tegelastega: mõned neist ühendatakse üheks ja värvikamaks, teised, kes elus võib-olla ei paistnudki kuigi palju silma, tuuakse eriliselt esile, neist saavad peategelased, sümbolkujud, kelle abil on võimalik teose ideestikku edasi anda.

Mööda elukulgu liikuvad harjumuspärased mälestused on juba loomuldasa elu peegeldav nähtus – just seda neilt oodataksegi –, sestap ei saa Lutsu ega kellegi teise mälestustele teistsuguseid ootusi rajadagi. Omaelulooline ilukirjandus on laiem ilming. Selle alla mahuvad säärased tööd, kus mälestustele on antud pelgalt ilukirjanduslik väljanägemine, kuni nendeni, kus isiklikult läbi elatu on vormitud sügavalt mitmetähenduslikuks kunstiteoseks. Viimasel ajal on kogu omaeluloolise ilukirjanduse kohta hakatud kasutama ka terminit autofiktsioon. Minu meelest tasuks autofiktsioonina tähistada just viimati mainitud nähtust. Omaelulooline kirjandus oleks sel juhul laiem määratlus, mille alla mahuks ka kitsam autofiktsioon.

Žanrikirjandus on oma algupäralt olnud niisamuti elu peegeldaja – senikaua, kuni selle ülesanne oli pelgalt lugemislõbu ja põnevust pakkuda. Ehkki teame juba päris ammusest ajast ka sügavamõttelist ulmet, õpikunäiteks Ray Bradbury „451° Fahrenheiti”. Seoses viimasel ajal laineid löövate tehisintellekti teemadega on mul mitmel korral meelde tulnud keskkoolipäevil loetud Pierre Boulle’i romaan „Ahvide planeet”. Ahvid on elu planeedil inimestelt üle võtnud, kuid esmapilgul näib kõik toimivat samamoodi nagu inimeste ajal. Pikkamööda selgub siiski, et ahvid on suurepärased imiteerijad, kuid neil puudub võime midagi põhimõtteliselt uut leiutada. Samas on küllaga ulmejutte, kus action toimub ainult action’i pärast. Seiklus- ja krimikirjanduses on kõrgelennulisi ponnistusi vähem, kuid see ei tähenda, et need täiesti puuduksid.

Ilmaasjata ei märkinud ma eespool lugemiskogemuse vajalikkust. Väikese või ühekülgse lugemisharjumusega inimesed loevad tihtipeale ka elu kontsentreeritult esitavaid teoseid pinnapealselt üle sündmuste libisedes. A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” I osa on võimalik lugeda kahe kiusliku naabrimehe tempusid kujutava seebiooperina. Pentaloogia suur populaarsus seisnebki ehk selles, et ta võimaldab nii lihtsamat kui ka süvenenumat lugemisviisi ja kõik on rahul. Umbes sama kehtib „Elu ja armastuse” kohta: ilma ühe osa lugejate jaoks tüütute filosofeerimisteta oleks see küllaltki tavapärane suhteromaan. Lõpuks maksab osutada ehk sellelegi, et kui tekst sündmuste kerget neelamist ei võimalda, siis lükkab vähese kogemusega või süvitsi minekut paljuks pidav lugeja selle lihtsalt kõrvale ja ütleb, et ei saa kirjutatust aru.

Kirjandust – ja kunsti laiemalt – on mõnikord iseloomustatud sedastusega, et seal ei anna osised, millest teos koosneb (motiivid, stseenid jne), kokku mitte lihtsalt tavalist liidetavate summat (1 + 1 + 1 = 3), vaid komponentide erilise koostoime mõjul on summa suurem^[1] (ehk siis 1 + 1 + 1 > 3). Mulle tundub, et nimetatud tähelepanek kehtib peamiselt elu kontsentreerivate kirjandusteoste puhul.

Kokku jõudis möödunud aastast minu vaatevälja 94 pikaks ilukirjanduslikuks proosaks (romaanideks või jutustusteks) liigitatavat raamatut. Varasematel aastatel on suurusjärk olnud enam-vähem sama. Formaalne lehekülgede koguarv (arvestamata erinevad formaate, tähesuurusi ja reavahesid) oli 23 585.

Allpool ei hakka ma mullu ilmunud kirjandusteoseid lahterdama selle alusel, kas nad kalduvad rohkem elu kontsentraatide või elu peegelduste poole. Käsitlen mõlemaid. Kui lugejat huvitab, saab ta mu arutluskäikude või iseloomustuste põhjal ilmselt üsna kergesti oletada, millise liigituse alla üks või teine oopus võiks kuuluda. Samuti ei hakka ma koostama konkreetseid paremusjärjestusi. Kuna viimasest kui ühest ilmunud teosest oleks ilmvõimatu juttu teha ja kõigist pole ka põhjust – sellest lõpus –, toon esile eelkõige need, mis omasuguste hulgas millegi poolest silma paistavad, kusjuures mõnel harval juhul on selleks ka kirjandusvälised aspektid. Tänan kõiki, kelle abiga ma nende arvukate köideteni jõudsin.

Tegija õigusega oleksin nagunii võtnud kõigepealt ette enesele kõige huvipakkuvama teemavaldkonna ehk lähimineviku ja lähimineviku-tänapäeva suhted. Ja just neil teemadel paistab olevat kirjutatud kaks 2024. aasta kõige tähelepanuväärsemat teost. Väga sügavale sellesse valdkonda kaevub Lilli Luugi „Ööema”. Kõigepealt satub lugeja inimeste hulka, kelle kohta öeldakse, et „nad kõik hoidsid olevikust kinni”.^[2] Säärane jooksvasse igapäeva kapseldumine, mis pikapeale on saanud harjumuseks, pole iseenesest midagi uut, kuid romaanilehekülgi keerates tekib õige pea aimus, et selle taga on midagi sügavamat, teatav kaitsereaktsioon. Autoril õnnestub juhatada lugeja väga oskuslikult sõja- ja sõjajärgsete aegade kohutavate saladuste meeleheitliku varjamise põhjusteni: vihje siit ja vihje sealt, kord mälestuskild varasemast, siis jälle hilisemast ajast, ning lõpuks hakkab kõik klappima. Tähtsusetu pole seegi, et kõik, mida kujutatakse – peamiselt mikroajaloo valdkonda kuuluvad faktid –, on väga usutav. Ajaplaanide vaheldumine, mis on uuema aja kirjanduses küllaltki tavaliseks saanud, pole siin mitte lihtsalt efekt efekti pärast, vaid autor kasutab võtet väga läbimõeldult ning romaanile kui kunstiteosele annab see palju juurde.

Õigupoolest on tegemist kolme põlvkonna looga. Noorima põlvkonna esindaja – enam-vähem autori enda eakaaslane – on see, kes mõningate väliste tõugete ajel hakkab mineviku vastu huvi tundma. Eelmise põlvkonna esindajatest (ema, tädi) ei saa kunagi aru, kui palju nad tegelikult teavad ja kui palju varjavad. Vanaema põlvkond on selleks ajaks juba surnud, kuid tütretütar mäletab vanaema oma lapsepõlvest; tema ei rääkinud samuti, kuid põhjusega, nagu lõpuks selgub, sest vanaema oli pidanud langetama saatanlikke valikuid.

Looduskirjeldused, millel on oluline osa romaani tekstis, sobivad sinna orgaaniliselt. Eriti suurejoonelised on soomaastike kirjeldused esimeses peatükis, mis omapärasel moel annavad kammertooni kogu teosele: rappa eksimist võib võtta kui sissejuhatavat viidet järgnevale, sest eksimist-ekslemist möödunud aegade kõikuva aluspinnaga maastikel too teos endast kujutabki.

Hoopis teises laadis, aga samuti väga kujundlikult käsitleb lähedast möödanikku Piret Raud romaanis „Keedetud hirvede aeg”. Ehkki teos sisaldab ka teisi tegelasliine, on põhiosas tegemist kunstiandelise tütarlapse arengu­romaaniga. Peamine teema on kunsti ja kitši vahekord, kusjuures „keedetud hirved” ongi viimase sümbol. Ent mitte ainult. Kunsti versus kitši dihhotoomiat avardatakse ka ühiskonnanähtustele laiemalt (vaba versus suletud ühiskond), nii et romaani pealkiri võiks olla ka „Kitši aeg”. Missugune too aeg siis on? Autor poetab konkreetset tegevusaega määrata lubavaid üksikasju väga põgusalt, ometi viitab kõik nõukogude ajale. Olgugi et tegevus kestab ligikaudu ühe aasta, mängivad taustal mitmesugustest eri perioodidest pärit nähtused. Nõnda võib järeldada, et romaanis tahetakse esitada omalaadset nõukogude aja lühikokkuvõtet.

Tähelepanuväärne on, et poliitilist propagandat, mille järgi oleks lihtne ajastuid määrata, ei puudutata üldse, vaadeldakse üksnes inimsuhteid. Üsna palju märkab osutusi stalinismile, sellele vihjavad mitme tegelase eluhoiakud. Näiteks peategelase ema üritab end muuta madalamaks kui muru ja ootab sama ka tütrelt. Ent paralleelselt sellega leiab avaldusi, mis on omased hoopis hilisematele ajalooperioodidele.

Piret Raua stiil on nüansirikas ja detailitäpne. Talle omaselt irdutakse siin-seal, mõnikord isegi õige ulatuslikult realistlikust kujutuslaadist. Vahel võiks seda seletada tegelaste tajuhäirete või, laste puhul, intensiivse kujutlusvõimega. Ent seesugustel põhjendamistel pole erilist mõtet, sest juba varsti on näha, kui hästi sobivad need kohad romaani üldisesse poeetikasse ning aitavad täpsustada teose mõttelist suunda.

Läinud, aga mitte unustatud aegu vaatleb ka Juta Kivimäe veidi žanrilist segadust tekitada võivas romaanis pealkirjaga „Nõmme novellid”. Tiitellehel on teose määratluseks romaan ja kuigi selles sisalduvaid lugusid võib soovi korral ka novellidena lugeda, sõlmitakse üksteisele järgnevates palades ette tulevate tegelaste saatused kokku romaanivääriliseks tervikuks. Elusaatusi-tegevusliine on palju ning nad põimuvad kohati muinasjutulaadsel viisil. Intriigid on efektsed ja ootamatud, autori sule all vormub omapärane romaanimaailm, mis pole mitte päris maailma koopia, vaid selle iseäralik tõmmis. Kergelt pajatuslik stiil annab võimaluse tulla lagedale küllusliku informatsiooniga nii tegelaste kui ka olude kohta ning valmistada ette äkilisi suunamuutusi. Funktsioonita detaile ei paista raamatus olevatki: on lausa hämmastav, kuidas mõni justkui juhuslikult mainitud ese või asjaolu palju hiljem märgiliseks osutub. Tegelaste palett on samuti laialdane: eestlased, venelased, juudid, isegi paar tatarlast – ja seejuures elusad inimesed, mitte konstrueeritud karakterid. KGB-ga seotud tegelinskid imbuvad vaiksel ja salapärasel viisil teiste hulka, just nõnda, nagu nad esinesid tol ajal rahva teadvuses. Siingi tuleb tähele panna, et tegemist on pigem reaalsuse tõmmisega; ent kas me lõplikult teamegi, kuidas asjad päriselt olid? Ise lapsepõlve Nõmmel veetnuna võin kinnitada, et raamatu lehekülgedelt tõuseb tolle aja Nõmme hõngu. Mitte iga kirjanik ei suuda säärast efekti esile kutsuda.

Ühe poisi lapsepõlvele 1980. aastate kolhoosimiljöös on pühendatud Martin Vabati „Ja rästikud tantsisid”, romaan, mida võiks käsitleda ka pika proosapoeemina. Selleks annab alust teksti graafiline paigutus, lausete tajutav rütm ning asjaolu, et vahetevahel siirdatakse lauseosad järgmisse ritta. Assotsiatiivsete tähelepanekute jada, teadvuse voolu katked, siit-sealt korjatud kõnevoorud, neist aimub pikapeale sündmuste kulg, mis pole just helgete killast: üsna alguses sooritab poisi isa enesetapu. Kirjutada Martin Vabat oskab, kuigi materjaliküllus paistab aeg-ajalt üle pea kasvavat. Kui võtta ideaalseks etaloniks esimene peatükk, siis edaspidi tuleb kohati ette liiga pikki olustikukujutusi, mis väljuvad minu meelest autori enda seatud rangetest raamidest.

Roland Tõnissoni romaani „Serafim ja Silvia” keskne kuju on Petserist pärit ikoonimaalija Serafim Uljanov. Paraku on romaan temast saanud pinnapealne ja kuiv. Seda hoolimata asjaolust, et sama autori mõni teine teos on olnud hoopis hoogsam ja elurikkam. Võimalik, et respektist kujutatava isiku vastu on lähtutud kramplikult ainult olemasolevatest dokumentidest.

Isa ja poeg Kuno Ööpik ja Jüri Ööbik on avaldanud teose „Sõgedus ja karistus”, mis tuleks ära märkida peamiselt kirjandusvälistel põhjustel. Raamat võiks kuuluda rubriiki „Käsikirjad ei põle”. Jüri Ööbik on teinud avaldamiskõlblikuks oma isa eluaegse töö: kaua kirjutatud elulooainelise romaani, kombineerides sellele ise lõpu isa sõjaaja päevikust. Huvipakkuv on teose aine, mis sisaldab oletatavasti palju tõtt: eesti meremeeste elu 1930. aastate lõpul rahvusvahelistes vetes kehvavõitu laevadel; ning kommunistlike ideede imbumine madalapalgaliste ja halvasti koheldud meeste arusaamadesse. Vähem tähelepanuväärsed pole Kuno Ööpiku päevikust pärit leheküljed, kus kujutatakse – vististi küll ainukordse ehedusega – Velikije Luki alla kahurilihaks saadetud eestlaste üleelamisi 1942. aasta viimastel nädalatel.

Seesugused romaniseeritud elulood on mõnes mõttes vastuolulised nähtused. Kokku on pandud romaan ja elulugu, mille kirjutamise printsiibid teatud osas välistavad teineteist. Eluloos on oluline see, et jutustatakse kõigest, mida mäletatakse, võimalikult põhjalikult ja detailirohkelt. Romaani kirjutamine eeldab sündmuste eesmärgipärast selekteerimist; kogu autorile teada olev info ei oma iseseisvat väärtust. Romaniseeritud eluloo puhul läheb kaduma päriseluloo tinglik usaldusväärsus. Autobiograafiad pole teadupärast küll väga tõsiselt võetavad allikad, kuid mõnevõrra kasutatakse neid isegi ajaloouurimuses, eeldades, et kirjutaja on andnud vaikimisi lubaduse: minu mäletamise järgi oli kõik just nii. Romaniseeritud eluloo puhul aga ei tea kunagi kindlalt, kus ja missuguses ulatuses on autor kasutanud kirjaniku suveräänset õigust esitatud seiku välja mõelda.

Huvitava näite pakub Lembit Uustulnd oma „Avamere” seeria kahe järjekordse osaga, milles kirjeldatakse nõukogude aja lõpu ja üleminekuaja meremeheelu. Seitsmenda osa „Kaugsõit kai ääres” sündmustik paistab baseeruvat tunduvalt suuremal määral eluloodetailidel kui kaheksanda osa „Punaste nelkide tuhk” faabula, kus autoris lööb välja kunagine põnevusjutukirjanik. Kohtades, kus KGB või GRU oma võimu näitavad, vallanduvad lausa jamesbondilikud stseenid. Elulookirjutuse ja romaani printsiipe on miksinud Ulvi Ingver-Kuklane oma kapitaalses teoses „Võrse”. Ülipõhjalike elulooplokkide vahele on paigutatud üks esmapilgul kõrvaline tegevusliin, mis annab päädides romaanipärase lõpplahenduse kadunud poja kojujõudmise näol. Ent kõige suurem osakaal raamatus on ühe tüdruku õpiaastatel 1978–1980 Tartus EPA-s koos kõige juurdekuuluvaga: Brežnevi aja olme ja poliitilised absurdsused, üsna pöörane sotsiaalne elu ühikas ja mujal ning naiseks saava tütarlapse tundeelu ja esimesed seksuaalelamused. Just viimaste puhul on romaanilaadne vorm olnud kasuks: ilma ilukirjandusliku kattevarjuta polnuks ehk taoline siiras otsekohesus mõeldav.

Kaugemast ajaloost rääkivate raamatute hulgast tõuseb kõigepealt esile Tiit Aleksejevi „Taevaminejad”, tema ristisõdijate sarja neljas köide. Nii nagu varasemategi puhul, võiks ka nüüd öelda, et see on ühtlasi mentaliteedilooline romaan. Kunagist mentaliteeti pole mõistagi võimalik täiel määral taastada, nii nagu ajaloosündmusi endidki. Kirjutaja jääb alati kõikuma kättesaamatu tõe ja oletuste vahele. Ent kui omaaegsesse mentaliteeti ei proovitakski süveneda, tähendaks see orienteerumist lihtsakoelisele kostüümidraamale. Aleksejev on ristisõjaaegse vaimulaadiga üsna tugevasti sina peal. Näeme peategelase mõtte­käikudest, kui teistsugused olid tegelikkuse ja kujutluste vahelised piirid tollaste arusaamade kohaselt. Toimuva objektiivse registreerimise kõrval otsitakse mitmesugustest seikadest, juhtumistest, kaassõdalaste mõistukõnedest, une­nägudest jne pidevalt tähendusi ja endeid. Paljuski võidakse ebaleda või kahelda, kuid palveränd on püha üritus. „Püha maa nimel peetud sõda tuleb vaadelda spirituaalses tähenduses. See on hingevõitlus, hinges toimuva lahingu võrdpilt!” ütleb romaani alguses üks kloostrivend.^[3] Ristisõdijate mentaliteedi ja tege­likkuse armutut põrkumist, ideaalide pikaldast pihustumist, ent teisalt ka nende vastupidavust näeme kogu romaanisarja jooksul. Siit tuleneb midagi ka tänapäeva tarbeks: piisab, kui asendame tollase valitseva mentaliteedi mõne nüüdisaja ideoloogiaga. Ja muidugi pole see ainus mõtteline paralleel, mida tõmmata annab. Tähenduslik on väejuhtide hoolimatus sõjasulaste vastu seal, kus on mängus nende endi ambitsioonid (tormijooks Akkarile ning sellele järgnev); kahtlemata pole juhuslik peategelase pessimistlik sedastus aastaid hiljem: „Sest kurjus ei hävi ja mõõk käib alati üle maa. Ja selleks tuleb valmis olla.”^[4]

Mart Sander tähistab oma jutustusega „Värvide sosinad” baltisaksa naiskunstniku Julie Hagen-Schwarzi 200. sünniaastapäeva. Täiesti fiktsionaalses loos kohtuvad eakaaslased Johann Köler ja Julie Hagen 1850. aastatel ühes lossis Itaalias. Lugu järgib tolle ajastu kirjanduses ja kunstis viljeldud romantilist maneeri: vana mägiloss kaunis looduses, noorte tegelaste kohtumine ja armumine; salapärased suhted süngete lossiasukate vahel, mille tagant tulevad ilmsiks hirmsad saladused; mustlased… (Võtkem paralleeliks kas või ooperi „Trubaduur” süžee, mille libreto põhineb Antonio García Gutiérreze 1836. aastal ilmunud näidendil.) Sander tuleb stilisatsiooniga päris hästi toime, mõned dialoogid kipuvad siiski liiga tänapäevaseks. Näiteks ütleb keegi, et „ta manipuleeris minuga”.^[5] Toda viimase aja moesõna tarvitati toona küll üksnes käsitöö terminina.

Raul Sinialliku „Ohvrilaste armee” puhul ei saanud ma mööda mõttest: siin kirjutab vanameister Dumas’ hoolikas õpilane. Tol telliskivipaksusel ajaloolisel põnevusromaanil on Dumas’le omane haare, ent veelgi enam: too hurmav elegants, millega Dumas seostab ajaloolised faktid romaani süžeekäigule vajalike väljamõeldistega, visates viimastega vahel lausa uperpalle. Siniallikul näeme sääraseid köietrikke Rootsi kuningale Johan III-le kavandatava atentaadi läbikukkumise asjaoludes, aga miks mitte ka siinmail väga tuntud isikute Pontus de la Gardie ja Ivo Schenkenbergi võtmetegelaste hulka haaramises ning neile tegutsemismotiivide omistamises. Romaani sündmused leiavad aset 1573. ja 1574. aastal, kui Šotimaal formeeritakse palgasõdurite väeosad, mis sõidutatakse kõigepealt Rootsi ja satuvad sealsete paleeintriigide keskele. Hiljem on nad Liivimaal, siis Tallinna all laagris ja seejärel Rakvere linnust piiramas, mis lõpeb nende jaoks veresauna ning hävinguga.

Päris korralikku ajalootunnetust näeme Margus Luige suvitusromaanis „Elu Elisabetiga”, mille tegevus toimub 1939. aasta jaanuarist jaanipäevani.

Seekord Pawel Graf von Mazini nime all esineva Paavo Matsini „Death Café” kasutab samuti ajaloo kulisse. Matsini raamatutele ei saa läheneda tavaliste meeto­ditega sümboleid, allegooriaid või metafoore läbi hammustades. Tundub, et Matsin on loonud isikliku kirjandusžanri (alažanri), mida võiks nimetada krüptiliseks realismiks ja mida ta viljeleb kindlasti juba „Sinisest kaardi­väest” (2013) alates. Ta on kirjutanud kõik oma teosed mingit iseendale teada olevat koodi kasutades, aga jätnud võtme saladuseks ega ole ka teksti paigutanud ühtegi selget vihjet, mis võiks lugeja selle avastamiseni juhatada. Ta annab lugejale võimaluse võtta või jätta ning võib-olla muigab nina alla, kui loeb, kuidas kriitikud loogika abil tema teoseid tõlgendada üritavad. Seega, „Death Café” kallale asudes ei peagi eesmärgiks seadma kõigest arusaamist. Romaanis äratatakse AD MMXXIII ikka veel mingis dimensioonis eksisteerivas Böömi keisri Rudolf II õukonnas salakunstide abil ellu neli Eesti literaati – Oskar Luts, A. H. Tammsaare, Betti Alver ja Uku Masing –, sokutatakse nad elama geograafiliselt võõrasse keskkonda ning loodetakse nende tegemisi jälgides luua kõigi inimkeelte aluseks oleva taevaliku keele tähestikku. Tähelepanu äratab – ja see on loomulikult taotluslik –, et ellu turgutatud kultuurikorüfeedel on tegelikkuses elanutega formaalseid sarnasusi, kuid lihast ja verest kujudena nad ei tundu. Mentaalselt minevikus elavate suurvaimude üksikud mõtteavaldused on vahepeal muutunud kommete taustal sageli tähelepanuväärsed, kuid ainult selle pärast raamat kindlasti sündinud ei ole. Need on pigem nagu supis ujuvad ja suhu sattuvad vürtsiterad. Seesugune forsseeritud kunstlikkus võib tõesti eemale ehmatada, kuid oli – ja ehk mitte ainult allakirjutanule – saatanlikult ligitõmbav. Ning võib-olla pole ka see tähtsusetu, et keiser Rudolfi ja ta kaaskonna keeli ja religioone ühendada püüdev (maailma päästev?, alistav?, või mõlemat?) projekt läheb luhta, sest rajanes valedel eeldustel.

Tulles tänapäeva kujutava kirjanduse juurde, mainiksin esmalt Carolina Pihelga „Lõikejoont”. Nii nagu autori eelmine teos „Vaadates ööd”, on seegi kirjutatud lühikeste peatükkide kaupa, kus täpsed ja aistitavad looduspildid on kontrastiks peategelase räsitud hingemaastikele. Noor naine on oma kaua aega kestnud sõltuvussuhtele otsustanud lõpu teha ning taandunud tühjalt seisnud maamajja kusagil Kaitseväe laiendatava polügooni naabruses. Autor eritleb üksikasjalikult ja täpselt tema vaevalist toibumisprotsessi, uue elu alustamiseks vajaliku hingelise tasakaalu poole pürgimist. Esile tahaks tõsta efekti „vähem on rohkem” oskuslikku kasutamist selles õhukeses raamatus. Põiked naise varasemasse ahistavasse ellu on suhteliselt põgusad: seisund, milleni see on viinud, näitab piisavalt kujukalt, kui laastav see on olnud. Sama „vähem on rohkem” efekti näeme ka maja kunagise elaniku, üksiku naise kirjade puhul, mille konkreetne olustikuline taust on meelega jäetud hämaraks. Ometi paistis mulle, et just nende majast leitud võõraste kirjade lugemisest sai murdepunkt, millest alates hakkas peategelane vaimselt jalule tõusma. Polügooni teematki on puudutatud just nii palju kui minimaalselt vaja.

Piret Jaaksi „Põdravalgus” on samuti murtud inimeste lugu: naine on pärast surnud lapse sünnitamist sügavas depressioonis, kuid ka tema abikaasal puudub võime millegagi hakkama saada. Sooviga elus uus lehekülg keerata on nad kolinud maale elama, kus neil pole aga erilist lootust jalule tõusta. Lisaks sellele on nad omavahel peaaegu suhtlemisvõimetud. Raskes psüühikaseisundis viibiva ja end kuidagi vee peal hoida püüdva naispeategelase kujutamine on autoril õnnestunud. Muus osas oleks justkui midagi üle ja midagi justkui napiks. Kuna tegemist on näidendi ümbertöötlusega, võib põhjus tuleneda sellest. Ting­likkuse määr ja laad, mis näidendis on loomulik ja vajalik, ei pruugi proosas samal moel kanda. Teisalt on nii mõneski dialoogis aimata väga head ja intensiivset (lava)­kõnet, mida proosas kuigi tihti ei kohta.

Tähelepanu tasub pöörata Kristino Ravi teosele „Tajude kujur”. Tegemist on ühe põlvkonna eneserefleksiooniga – tekstis mainitakse Y-põlvkonda –, mida minu meelest võiks võrrelda Peeter Sauteri „Indigoga” omas ajas. Nõnda nagu ka „Indigo”, ei iseloomusta „Tajude kujur” kogu põlvkonda, küll aga selle esileküündivaid tendentse. Loomulikult on sama põlvkonna noored autorid varemgi enese vaateid elule nii luules kui ka proosas avanud, aga teinud seda enamasti transgressiivses laadis (näiteks Margit Lõhmus). Mul pole transgressiivsuse vastu midagi, kuid ainult üht vaateviisi kasutades jääb pilt paratamatult ühekülgseks. Ravi teos on ühe puhta hinge leebelt eepiline arengulugu. Olulisem, mis raamatust silma jääb, on esiteks, et oma mängumaailmaks peetakse enesest­mõistetavalt kogu maailma. Teiseks, kõiki ja kõike usaldatakse, isegi kui too usaldus põrkub vahel üsna ähvardavalt tegelikkusega. Igasugune umbusklikkus on üdini võõras ja eemaletõukav nähtus. Sellest johtuvalt ollakse veendunud, et maailmas ei saa, vähemalt mis „mind ennast” puudutab, midagi halba juhtuda ja kõigil ettevõtmistel võib olla ainult positiivne lahendus. Peategelasega ei juhtugi midagi hullu, ehkki pääsemised on tihtipeale napid. Nii öisel hääletamisel Rotterdamist Prantsusmaale, samuti Indias kunstiresidentuuris olles ja noore naisena julgelt võõra kultuuriga maal üksi ringi vaadates. Üksipäini Islandi karmides ja ohtlikes mägedes ekseldes poetab ta mõtte: „Tundub nagu uskumatu, et on üldse võimalik ära eksida ja polegi ühtegi viita, mis õigele teele juhataks.”^[6]

Siit oleks asjakohane siirduda P. I. Filimonovi „Alicante” juurde, mis võib alguses oma sõnamulinaga lugeja ära ehmatada – romaani peategelane tegutseb püstijalakoomikuna ning püstijalakoomiku plärapidamatust jäljendab ka raamatu minavormis tekst. Õnneks on loba hulka sokutatud üsna asjalikke teravmeelsusi ja sündmuste arenema hakates tõmbub barokne väljenduslaad mõnevõrra koomale. Ühel hetkel selgub, et „Alicante” puhul on tegemist otsekui action-kirjanduse negatiiviga. Kangelane ei reageeri ähvardavale olukorrale mitte väljapääsu otsides, vaid laseb kõigel minna isevooluteed, allub šantaažile nagu tapale viidav kariloom. Iga kord, kui side ähvardajatega lühikesekski ajaks katkeb, pöördub ta kibekähku asendustegevuse juurde, milleks tema puhul on oma seksiseikluste ja veidrate olmeolukordade meenutamine nõretava lora saatel. Soov igal tõsisemal eluhetkel reaalsusest väljuda, jaanalinnu kombel pea tiiva alla peita – kas pole selles tänapäeva maailma vaadates midagi tuttavlikku, isegi hirmutavat?

Tauno Vahteri vaimuka, iroonilise ja ladusalt kirjutatud romaani „Elevandi üksildus” juures torkab kõigepealt silma, et see on ülimalt hästi kokku seatud. Ikka ja jälle on tegelased juhuse tahtel õigel ajal õiges kohas ning seosed nende vahel muudkui sünnivad. Teosel on kaks poolust, kaks sündmuste liini, mille täieliku kokkusobitamise jätab autor lugeja hooleks. Ühelt poolt ülirikas ärimees, kel tekib ekstravagantne soov omada isiklikku elevanti. Siin võiks muu hulgas näha iroonilist torget järjest enam vohava lemmikloomanduse pihta. Teiselt poolt suures osas tõsielule tuginevad pildid 1930. aastatel elanud „kõige paksemast naisest” ning ühe „geniaalse” palaganiärimehe idee teda rahvale raha eest näidata – komme, millel toona olid nii meil kui ka mujal pikad traditsioonid. Mõlemal juhul kistakse isendid oma loomulikust keskkonnast välja ning n-ö objektistatakse. Loomulikult on raamatus ka muud. Kriitikat ei saa mitte ainult objektistajad ise ja nende lähikondlased, vaid ka suure vaimustusega sotsiaal­pornot fabritseerivad ajakirjanikud (nii 1930-ndatel kui ka tänapäeval), samuti nende publik. Tähelepanuta ei saa jätta ka elevandiomaniku äriideed, millega ta loodab tõusta globaalseks tegijaks: luua kaubakettide eraldi seisvate kliendiandmete asemel üks ja ülemaailmne andmebaas, mille tulemusel oleksid kõik ühist võrku kasutavad inimesed täiel määral objektistatud.

Armin Kõomäe romaani „Taevas” peategelane veedab valdava osa tegevusajast taevas, lennates eri lennukitega ühest maailma paigast teise. Teda on tabanud tänapäevane needus: ta on jäänud ilma oma algsest (eesti) identiteedist. Raha lendamiseks on, aga kohta maa peal mitte. Tegevus leiab aset kümmekonna aasta pärast tulevikus, ometi tegeleb raamat nii olulisel määral tänapäevaga, et pole põhjust seda ulmekirjanduse raames käsitleda. Probleemi asetuse võtab kõige paremini kokku tsitaat: „Kogu meie eksistents, meie progress, on keskendunud tungile loodus üle kavaldada, ohjata ja allutada, panna ta meie tahtmise järgi tantsima nagu taltsas tsirkusekaru või veepargi meelelahutusdelfiin.”^[7] Autor on vargsi asetanud lugeja ette justkui peegli. Esiotsa, keskendudes irooniale inimkonna järjest kasvava lennuvaimustuse aadressil, ei pane seda väga tähelegi, kuid mida edasi, seda selgemalt peegel endast märku annab ja on lõpu eel nii terav, et sinna on raske vaadatagi. Ühiskonnaliikmete egoism, saamahimu, eneseupitamistarve ja tarbimishullus on veel kaugemale arenenud, samuti lihtsameelsus ja lühinägelikkus, et kõik laabub iseenesest. Ometi pole Kõomägi kirjutanud hoiatusromaani. See on pigem asjaolude konstateerimine, paratamatuse tunnistamine, tähelepanu suunamine inimese enesevastutusele.

Transgressiivse kirjanduse päris toekas näide läinud aasta kirjandussaagis on mulle seni tundmatu, aga varem avaldanud autor Rometh Torm ja tema „Dekadent pimeduses. Paralleelmaailm”. Räiged vägivallastseenid, padu­joomine, narkootikumid, suuremad ja väiksemad kuriteod, millega tegelased loo käigus või tagasivaates on hakkama saanud, valguvad lugeja ette tihedas, ladusas ja mõjuvas esituses, nende usutavuses on raske kahelda. Kröömike nõrgemad tunduvad olevat politseistseenid, samuti too liin, mis hõlmab omakohut: kas tavalised inimesed on kõigest hoolimata selliseks plaanipäraseks – mitte afektiivseks – tegevuseks võimelised? Peategelaste mõttekäikudesse sigineb lõpu eel ka üksikuid lootusrikkamaid toone, kuid kokkuvõttes jäävad kõlama pessimistlikud noodid, milleks eelnev annab ka piisavalt põhjust.

Jutukirjanduse grand old lady, raamatu ilmumise aastal 98-aastaseks saanud Ira Lemberi „Valged klaarid” oleks juba ainuüksi selle fakti pärast mainimist väärt. Ent vanadaam ei kirjuta ilmaasjata: ukse taha toodud korv õunu vallandab meenutused peategelase elu muutnud valesüüdistusest, mis küll lõpuks kummutatakse. Aga nagu teame, pole keegi, keda säärane asi on puudutanud, pärast enam endine. Seda, mida kogemustega kirjutajal on kaasajale öelda, teeb ta oma generatsioonile omase pealetükkimatusega. Muheda ja läbinisti optimistliku maneeri poolest hakkab silma Sirje Salu „Prouad”, mille keskmes on varases pensionieas elurõõmsad naised ja nende kõige igapäevasemad toimetused. Prouade üldist meelestatust ei väära ükski eluraskus. Seevastu Riho Paramonovi „Esmaspäevast reedeni” koosneb joodiku argipäeva omal kombel heatahtlikest pajatustest.

Andra Teede „Kateriin ja kurjad onud” mõjub justkui kollektsioon üksteise otsa lükitud seebiooperlikke süžeejuppe, mida seriaalid hoolega kasutavad ja omavahel kombineerivad. Kõike seda leiab ka nois päris arvukates elu siin ja praegu kujutavates ja enamasti vähenõudlikes romaanides, mis ei lisa midagi kirjanduse üldpilti ja on siinsest käsitlusest kõrvale jäänud. Ent Teede hoogsas stiilis tekst on säravam. Pealkiri vihjab justkui lapse vaatenurgale, mida sisu ei näi aga kuigivõrd toetavat. Või siiski?

Romaani mahtu teosed, kus fiktsionaalne element kas täiesti puudub või on autori esseistliku eneseeritluse teelt tagaplaanile lükatud, olid ka läinud aastal tähelepandavalt esil, kuigi kõige säravamaid tippe ei vallutatud. Selle laadi üks juhtfiguure on Tõnu Õnnepalu, kellelt seekord ilmus „Õhtupäike väikestel majadel”. Selle raamatu moto võiks olla tempora mutantur, ehkki Õnnepalu nii kulunud väljendit oma teosele juhtlauseks ilmselt ei valiks. Ent sama sententsi teise poolega – et nos mutamur in illis – oleks asi kaheldavam. Me küll muutume koos ajaga, aga päris suures osas jääme ka endiseks. Mida vanemaks saame, seda suurem vastuolu muutumatu ja muutunud „mina” vahel tekib. Just seda on tolles raamatus pidevalt tunda. Päevikupidaja-protagonist kommenteerib oma igapäevaseid tegemisi. Väga sageli lähevad tema mõtted lapsepõlve, oma vanemate ja tollaste olude juurde, aga sealsamas kõrval mõtiskletakse igapäevaste asjade üle; just neil kordadel tajutakse kõige selgemini muutusi ja muutumatust iseenda sees. Mõned mõttekäigud on üpriski iseäralikud. Näiteks õpetajate streigi lõppemise puhul: „Keegi ei julge küsida, milleks kooli üldse vaja on.”^[8] Aga eks omaette olles mõtlevadki inimesed ebatraditsioonilisi mõtteid. Üldiselt pole Õnnepalu olude suhtes kuigi kriitiline, pigem võtab eluavaldusi leplikult, mille varjust on tunda mõningast elutüdimust, sest kõike on juba mingil kujul nähtud, kõik kipub korduma. Lisaks võib tajuda kirjutaja pidevat rahutust, ta pendeldab ikka ja jälle oma tolle aja kodu ja Hiiumaa talumaja vahet. Tugevasti on esil teadmine vanaduse kättejõudmisest, millalgi saabuvast paratamatust lõpust. See­suguses päevikupidamises esineb sissekandeid, mis lähevad mõnikord tüütuks, tunduvad asjatu heietamisena. Lugejal tuleb seda võtta vististi kui paratamatust.

Mehis Heinsaare „Läbi hingemaastike” on järg 2022. aastal Loomingu Raamatu­kogus ilmunud „Ööpäevikule”. Ajavahemik on lühem kui eelmises publikatsioonis: 2013. aasta maist järgmise aasta lõpuni, aga sissekandeid on rohkem. Üsna endises vaimus analüüsib Heinsaar oma hetkemõtteid, -tundeid, -meeleolusid, hingeseisundeid, isegi unenägusid – enamasti originaalselt ja/või vaimukalt. Seesugune autopsühhograafia on eklektiline, peegeldades hästi inimese mõttemaailma kokkuseadet. Üldine pilt on õige tume, näeme sisemise puntras oleku erinevaid seisundeid. Kõige positiivsem meeleolu tundub olevat melanhoolia. Ometi – viimane sissekanne on võrdlemisi optimistlik.

Kristel Algvere „Teine kogu. Armastuse lugu” on hea stiilitunnetusega kirjutatud päevik, mille põhiteema on üsna sarnane Carolina Pihelga romaanis ilmnevaga: kümmekond aastat kestnud ning suure armastuse ja lootusega alanud kooselusuhe on minategelase emotsionaalselt ja psüühiliselt sisse mässinud ning vaimselt ära kurnanud, ent sellest välja astumine nõuab samuti eneseületust.

Kristiina Ehini „Südametammide taga” taustaks on umbkaudu ühe aasta juhtumused. Põhisisu on boheemlik kodune elu, mille eest hoolitseb kõige rohkem kirjutaja abikaasa. Aeg-ajalt kaasatakse sündmustikku kummituslike tulnu­katena mitmeid surnud kultuuritegelasi (Uku Masing, Koidula, J. V. Veski), samuti kirjandusteoste tegelaskujusid (Ludwig Sander), kes aitavad kirjutajal mõtteid korrastada ja suure segadiku taustal esseistlikku liini ajada. Üld­muljes tekib vahest veidi ootamatu paralleel Gerald Durrelli „Minu pere ja muude loomadega”. Selle vahega, et kui too on kirjutatud pesamuna Geraldi positsioonilt, lähtutakse siin n-ö proua Durrelli vaatevinklist. Kusjuures proua Durrelli nägemus oma pere elust olnuks vähem pingeline, sest temal ei tulnud kehastada nii palju üksteisele vastu käivaid rolle, kui on need, mida Ehin enda omadena nimetab. Vähemalt ei olnud proua Durrell luuletaja ning bändiga tuuridel ta ka ei käinud. Seda imetlusväärsem on, et Ehin suudab kõigest sellest tohuvabohust koomilisi tahke leida. Arusaadavalt ei ole kaugeltki kõik koomiline, sest ühel hetkel satub rollist rolli hüppav minategelane läbipõlemise tõttu isegi haiglasse.

Mõnevõrra piiripealsed nähtused on kaks järgmist raamatut. Otsuse neid ülevaatesse kaasata tegin põhjusel, et ka Lennart Mere „Hõbevalget” – reisikirja tuulest ja muinasluulest – käsitletakse laias laastus ilukirjandusena, liiatigi on Arne Merilaidi (nii on nimi kaanel ja tiitlil) „Puuinimeste” alapealkirjaks pandud „Muinasjutt”. Läbinähtava sooviga žanripiire hägustada. Raamatut võib moodsa terminiga iseloomustada kui (kirjanduslikku) egodokumenti või kui esseistlikku-mälestuslikku-olukirjelduslikku-dokumentaalset jne teost. Merilaid avab lugejale oma harrastusi ülikoolitööst vabal ajal, mis kõik keerlevad noore mehena soetatud Liinakuru taluhoonete ja maalapi ümber. Aastatega on humanitaarõpetlasest saanud asjatundja nii dendroloogia kui ka maamajade praktilise üleskõpitsemise alal. Need teadmised koos asjakohaste meenutustega ongi pandud raamatusse: kohati purudokumentaalselt, teisal jälle poeetiliste mõtiskluste saatel; kõik kokku, võiks öelda, süsteemselt eklektiliselt.

Mudlumi „Roosihullu päevaraamatus” seevastu igasugune eklektilisus puudub. Rangelt võttes pole teos ka päevik, sest enamasti puuduvad kuu­päevadki, välja arvatud sissekanded ajavahemikust 5. augustist 5. septembrini. Raamat algab arutlustega aiapidamisest üldse ja läheb üle isiklikus aias toimetamise ülestähendamiseks, sarnanedes peamises Merilaidi raamatuga: see on stiile valdava inimese sulega kirja pandud aruanne oma hobi(de)st.

Olles lugenud värskelt ilmunud eesti autorite raamatuid palju ja võrdlemisi lühikese aja jooksul, panin tähele üht tendentsi, millele muidu ehk poleks sattunud ning mille kohta ma ei oska öelda, kas see esineb juba pikemat aega või on tegemist värske nähtusega. Nimelt: paljude romaanide tegelased kolivad või lausa põgenevad maale või linnalähedastesse asumitesse elama. Just nimelt kolivad, need, kes elavad algusest peale maal (näiteks Lilli Luugi ja Martin Vabati tegelased), siinkohal arvesse ei lähe. Nagu öeldud, siirduvad Carolina Pihelga „Lõikejoone” ja Piret Jaaksi „Põdravalguse” peategelased maale oma hingeelu ravitsema. Romaani lõpus saab linnaelust villand ka Piret Raua „Keedetud hirvede aja” tuumtegelastel ning nemadki jätavad linnaga jäädavalt hüvasti. Oma linnakorteri vahetab kolleegi suvila vastu tööl läbi põlenud noor daam Siiri Julge stiilipuhtas suvitusromaanis „Pitsid ja pitsud”. Mehest lahutatud naine koos tütrega asub maale elama Liina Ernesaksa „Tulemehes”. Vana talumaja ostab Annika Lõhmuse „Valikute küsimuses” Türgis tahtmatult rasedaks jäänud naine, et koos tulevase lapsega seal iseseisvat elu alustada. Maale minemine Urve Tinnuri „Tulemärgiga naises” pole päris samaväärne: seal üüritakse suveks (sündmuste toimumise ajaks) suvila.

Žanrikirjanduse üha laienev tendents on seriaalsus. Seda on tunda ka kodumaises krimikirjanduses. Kuna varasemad ülevaate kirjutajad on Gert Kiileri Ameerika klassikaliste detektiivromaanide õhkkonna ja olustiku Viljandisse istutamisest juba rääkinud, piisab kinnitamisest, et mullune „Saatus koosneb juhustest” ei jää esimesest pääsukesest mitte kriipsugi maha ja väärib küünlaid. Ain Kütt jätkab „Kadunud sõrmuse mõistatuses” Sagadi paruni uuritavate mõrvalugudega endisel tasemel, seekord on sündmuste keskmes Avanduse mõis. Eesti kriminullide puhul võib näha ühte iseloomulikku joont. Kui valda­valt armastab kriminaalromaan kaasaega, sest mis on lugejale erutavam kui lähedases ja tuttavas ümbruses aset leidev roim, siis meie kriminullide tegevuskohaks on järjest sagedamini kauge aeg või mõni teine keskkond. Selle põhjusena pole raske näha Indrek Hargla Melchiori-lugude suurt populaarsust. Kiileri 1960-ndate Viljandi mõjub nagu ameerikalikult toimiv kasiinolinn, kus pole nõukogude võimust haisugi. Küti raamatute tegevus toimub aga teatavasti XIX sajandil.

Ühte, võib-olla juhuslikku suundumust nägin mulluses krimisaagis veel. Nimelt olid mitmed lood kirjutatud humoristlikus või paroodilises laadis. Niisugune on näiteks Hugo Vaheri „Neljas versioon”, kus kuritegudes osalemises on kahtluse all ka uus tehnoloogia; Kersti Kivirüüdi „Kiri Riiast”, mille tegevus leiab aset tsaariaja lõpul Tartus ning mille kentsakate ja lihtsameelsete tegelaste toimetamisi on muhe lugeda; samuti Lille Roometsa „Härjasoo hingevaras”: sellegi kogenematud, aga siiralt teotahtlikud uurijad askeldavad tsaariaegsete olude keskel, 1905. aasta alguse Liivimaa karukolkas Mõisakülas ja Abjas.

Kunagi tõeliselt juhtunu ümber on Tarmo Pikner põiminud oma kuritöö­romaani „Liblika karje”, alapealkirjaga „Mõrvad Noodasaarel” süžee. Saaremaa lähedal asuva väikesaare ilmavaatlusjaamas lasi Nõukogude sõjaväelane 1968. aastal maha kaks tsiviilisikut. Peategelane, uuriv ajakirjanik ja kirglik kalamees, üritab taas vaba Eesti algaastatel loosse täpsemat selgust tuua. Arvukate ja üsna ebatõenäoliste kokkusattumuste tulemusena tal see õnnestub, kuid lugu ise jääb kokkuvõttes veidi kunstlikuks.

Katrin Pautsi „Valge aiaga maja” võtab ette tänapäeva ja hilismineviku. Romaan käsitleb teemat, mida on vähe puudutatud: 1990. aastate kriminaalse käitumisega ärimehed ning nende naised ja armukesed, kes olid meestest majanduslikus ja emotsionaalses sõltuvuses, nägid ja kogesid palju, kuid pidid kõigest vaikima. Pole siis ime, et nii mõnestki võis saada psühhopaat, nagu on mitu Pautsi romaani tegelast. Siinkohal aga avaldub sotsiaalsesse krimiromaani sisse kodeeritud paradoks. Tavaline krimka konstrueeritakse nii, et hoida lugejat võima­likult pikalt teadmatuses. Siin aga kahandab üle konstrueeritud lõpplahendus nii karakterite veenvust kui ka kirjatöö tõsiseltvõetavust laiemalt. Konstrueerituse pitser laieneb paratamatult ka sellele osale, mis tegelikult on tõelähedane ja millega tahetakse tõmmata tähelepanu elu ebakohtadele. Nii jääb sotsiaalse sõnumi mõju lugejale paratamatult tagasihoidlikumaks, kui see oleks tavapärases romaanis. Kõrvale tasub võtta Meelis Krafti raamat „Korstna­pühkija Ove ja Tartu uputus”. See on ladusalt ja tihedalt kirjutatud, kuni lõpuni pinget hoidev ja pealekauba kõigist vaatlusalustest ilmselt kõige kiiremini sündinud teos. Ilmunud novembris, on sündmuste käivitajaks augusti alguses Tartut tabanud uputus: vee alanedes leitakse Riia maantee viadukti all seisma jäänud auto juurest laip. Ka too lugu on lõpu nimel tuntavalt konstrueeritud, kuid see ei häiri, sest midagi tõsisemat siinsete kriminaalsete juhtumuste taga pole. Viimaks olgu mainitud ka Siiri Julge sujuvalt kirjutatud ja loogiliste karakteritega „Saatuse mäng”, mis on õieti krimi- ja suhteromaani sümbioos.

Ulmekirjandusest imponeeris mulle kõige rohkem Triinu Meres,tema karm ja sirgjooneline stiil ning oskus pisiseikadest tervikut ehitada. „Omasid ei jäeta hätta” veidi enam, koos Kristo Jansoniga paberile pandud „Devolutsioon” tsipa vähem, sest selle põhiskeem polnud just väga originaalne, ehkki sündmuste kujutamise viis oli eelmisega täiesti võrreldav. Mõlemas on tegelasteks kurnatud ja räsitud reasõdijaid, eeskätt naised, taustal ka mehed; asjaolud on lootusrikkusest kaugel, tahtejõu ja harjumuse toel saadakse hakkama, kuigi blaseerumus lööb vahel üle pea. Kuigi sõjapidamine käib teatavaid maagia ja võlukunsti meetodeid kasutades, pole selles põhimõtteliselt midagi teistsugust tavamaailma sõjaga võrreldes. Nii nagu Tiit Aleksejevi romaani puhul võib ka siin kerkida küsimus: kas sõdimine polegi mitte üks inimese eksistentsiaalne tegevus?

Leo Kunnase „Puhastuskülma” esimene osa on suurepärane ja natuke sarnane Merese lähenemisega. Tegevuskohaks elu ja surma vaheline libareaalsus, mida puhastustule analoogial nimetatakse puhastuskülmaks. Ent enam-vähem sama suur pettumus, nagu oli vaimustus esimese osa puhul, saabus siis, kui teine osa ei osutunud sellega kuidagi võrdväärseks. Ideel, et kui inimesed peavad ennast jumalateks, siis on varsti maailmalõpp (ragnarök) käes, pole ju viga midagi, kuid pelgalt välja öeldud mõtteks see jäigi. Vähemasti mina sellele tekstist tuge ei saanud.

Filosoofilise ulmekirjanduse valdkonda tüürib Kaur Riismaa (täpsemini Jan van Wenki loo eesti lugejale vahendanud Kaur Riismaa) „Enne pattu ja roboteid”. Romaani sündmused moodustavad omapärase labürindi, kus hulk inimsaatusi mitte ainult ei põimu, vaid sulavad lausa kokku – eeldusel, et ühe isiku hing võib külastada mitmeid kehasid. Stiil on õhuline ja imekergesti loetav, samas ilmekas, teravmeelsete metafooridega, otse vastupidi sellele, mille eest sissejuhatuses hoiatatakse: „Kohati on stiil väga halb. Esineb vigu, mis toovad puna palgele ka ammu raugastunud kirjanduskriitikuil.”^[9] Minu silmis olid nõrkused hoopis teises kohas: jäi mulje, et tegemist on raamatuga, kus üksikud stseenid ja nende vaimukas põimimine on autorile enam huvi pakkunud kui teose tervikliku mõtte kindlakäeline väljajoonistamine. Ent võib-olla oli häda siiski minus. Lugedes teesi „Inimkonnal on täiesti uskumatud perspektiivid käeulatuses. Kui ühendus [—] mingi vigase koodijupi pärast kokku kukub, siis hukkub inimkond”,^[10] tundus see mulle ühelt poolt korduvalt ekspluateeritud ja teiselt poolt ülearu utopistlik, nõnda et edasine tähelepanu võis hakata hajuma.

Arvutimängijaid ning arvutiga mängimise astmelist protsessi jälgib Maniakkide Tänava „Manatar”. Peategelane püüab teenida mängides raha, et tasuda ajukahjustuse ravi eest, mis on saadud mängides. (Madu neelab oma saba?) Tamur Kusnetsi „Verihambuline” on jõuliselt maskuliinne, jämehuumoriga läbi pikitud ulmepõnevik. Kaasaja Eestis (Ukrainas sõda, Venemaa provokatsioonid) ilmuvad lagedale ja tegevusse muinaspõhja mütoloogilised tegelased. Peategelane on pensionil missioonikogemustega vanemveebel ning jahimees, kes omandab loo jooksul müstilised võimed ning ajab Vene eriväeosade juba niigi ebaõnnestuva operatsiooni lõplikult nurja. Helga-Johanna Kuusleri „Jumalate arhiiv” on paljude tegelaste ja keerulise süžeekoega fantaasiaepopöa, mida sündmustiku ulatuse ja jutumaneeri poolest võib mõnevõrra võrrelda Raul Sinialliku ajalooromaaniga. Mainimist väärib ka üks debüteeriv fantaasiakirjanik: Taavi Kolk näitab end „Loomiskivi saladuses ehk Eufüüsias” päris korraliku jutupunujana. Paroodilise (või seks-?) ulmeromaanina tuleb vist võtta Koidu V. G. Ferreira raamatut „Vampiiriniitja Lily saadetakse sundpuhkusele”, kus mehi-vampiire on võimalik kahjutuks teha, kui mõni naissoost vampiiri­kütt nad voodisse meelitab.

Nagu näha, oli 2024. aasta romaanide ja jutustuste poolest päris korralik. Tipud igal juhul ulatusid üsna kõrgele ja oli ka teisi kiitmist väärivaid raamatuid. Oli pigem parem kui halvem proosa-aasta. Ent nii nagu igal aastal, oli olemas ka too teine, alumine pool, kust võis leida väga saamatu teostusega kaantevahesid. Koostasin samasuguse ülevaate neliteist aastat tagasi, 2010. aasta proosa­kirjandusest. Tol ajal ma nii suurel hulgal mannetust ei näinud. Kui viimasel ajal öeldakse, et inimeste sissetulekute vahed on suurenenud, siis tuleb kirjanduse puhul täheldada midagi sarnast: käärid tippude ja alumise kihi vahel on laienenud. Ja selle põhjuseks pole mitte tippude taevasse kerkimine, vaid langenud on nõrgemate teoste tase.

Lihtsalt tuim tekst pole sugugi see kõige hullem. On raamatuid, kus sündmusi mitte ei kujutata, vaid lihtsalt refereeritakse, kirjutatakse justkui mingit aru­annet. Vana hea nullstiil oleks soovunelm sääraste üllitiste puhul, mis esindavad mingit miinus-kaks-stiili. Sõnavara kõlbaks rohkem bürokraatlikusse aruandesse: „tõhustama”, „panustama”, „manustama” jne. Kui üldse, siis kasutatakse trafaretseid standardkujundeid, neid kõige kulunumaid. Ilukirjandusel ja ajalehtede-ajakirjade olemuslugudel ei paista niisuguste tekstide põhjal enam mingit vahet olevat, pigem võivad leheveerud vahel olla täidetud palju elavama keelega. Omaette kurvad nähtused on mõned Hooandja toel ilmutatud teosed. Algaja puhul võiks ju latti veidi langetada, ehk järgmisel korral tuleb paremini välja. Kui aga produtseeritakse algelist keelt, lihtsameelseid episoode, hüplevat mõttejärge ja võimetust tajuda tegelaste elementaarsetki käitumisloogikat, siis teeb autor säärast raamatut avaldades endale ise vabatahtlikult antireklaami. Mitmel korral tabasin end oletuselt, et kirja on pandud vaid see, kuidas jutu tegevus näeks välja mõnelt ekraanilt vaadatuna: kõike dünaamilist ja olustikulist markeeritakse minimaalselt, suurema osa tekstimahust hõlmab lopsakas ja tihti­peale sisutühi dialoog. Või ongi see meie tulevikukirjanduse nägu?

Olgu lohutuseks öeldud, et teose kvaliteet ei sõltu sugugi sellest, mitu raamatut keegi aasta jooksul avaldab. Näiteks Siiri Julge kaks (ülal juba nimetatud) romaani on hästi loetavad, sama kehtib Helene Mossi teoste „7 päeva” ja „Ma olen nüüd tagasi” kohta; tubli, kiire ja korralik kirjutaja on Meelis Kraft (lisaks „Tartu uputusele” „Kokkuvarisemine” ja noortele mõeldud „Tiuhkamäe” II osa). Loomuliku eepilise jutustamisoskusega paistab silma romantiliste põnevike autor Liisi Raamets („Surmav saladus” ja „Täiuslik kättemaks”).

Teatud osa kehva kirjandust on ilmselt paratamatus, kuid nukraks teeb, et raamatukogudest laenatakse seesuguseid raamatuid suhteliselt palju (mitte sugugi vähem kui teemalt samalaadseid ladusalt kirjutatud teoseid). Seetõttu telli­vadki raamatukogud neid mitmes eksemplaris ja küllap ostetakse mingil määral ka poodidest. Kas tõesti on osa lugejatest rahul nii kesise lektüüriga? Ning kui nad on rahul, siis produtseeritaksegi samasuguseid järjest juurde. Võib-olla siin peitubki põhjus, miks käärid kirjanduse väärtuslikuma ja küündimatuma osa vahel laienevad.

---

^[1] Vt näiteks: A. Merilai, Artur Alliksaare alliteratiivsed arhetüübid. Keel ja Kirjandus 2024, nr 6, lk 538.

^[2] L. Luuk, Ööema. [Äksi], 2024, lk 111.

^[3] T. Aleksejev, Taevaminejad. Tallinn, 2024, lk 19.

^[4] Sealsamas, lk 277.

^[5] M. Sander, Värvide sosinad. Tallinn, 2024, lk 127.

^[6] K. Rav, Tajude kujur. Tallinn, lk 113.

^[7] A. Kõomägi, Taevas. Tallinn, 2024, lk 168–169.

^[8] T. Õnnepalu, Õhtupäike väikestel majadel. [Tallinn], 2024, lk 228.

^[9] K. Riismaa, Enne pattu ja roboteid. [Tallinn], 2024, lk 7.

^[10] K. Riismaa, Enne pattu ja roboteid, lk 82–83.