Hamlet kirjutab Opheliale väga halbu värsse:

Sa kahtle, kas täht on tuli,
kas päike liigub veel,
kas tõde pole suli,
kuid usu – truu on mu meel.

Ma arvan, et ta saab ka ise aru, kui tühised ta värsid on. Polonius küsib, mida Hamlet loeb. Hamlet vastab: „Sõnu, sõnu, sõnu.” See fraas on muutunud kõikjal maailmas levinud lendsõnaks, aga mulle tundub ikkagi, et Hamlet lihtsalt kadestab kirjanikke, kes on võimelised kõige lihtsamatest, igaühele kättesaadavatest sõnadest tikkima mõeldamatu mustri – püha ja salapärase nagu Othello taskurätt –, ent talle, Hamletile, pole antud kogeda tõelist loomisrõõmu.

Võib-olla Hamlet on Shakespeare ilma luulegeeniuseta.

Tõsi küll, on ka risti vastupidine seisukoht, mille järgi Hamlet oli just nimelt poeet ja just seetõttu hukkus, just seetõttu keegi teda ei mõistnud.

Esimene poeedist Hamlet, keda mul õnnestus näha lapsepõlves, 1963. aastal, oli Vladimir Retsepter, Peterburi luuletaja, kirjandusteadlane, näitleja ja lavastaja. Ta mängis enda lavastatud monoetenduses. Mäletan selgelt, kuidas ta seisis pisikesel lapikesel keset lava, nagu nõelaotsal, ja kõigest käeliigutuste, pea­pöörete ja häälemodulatsioonidega kehastas järjest erinevaid tegelasi. Kusjuures iga tegelaskuju oli kohe äratuntav, igaüks jäi meelde oma kordumatu iseloomu ja olekuga. Tegelikult esitas Retsepter Shakespeare’i luuleridu, mis olid tinglikult jagatud mitmeks partiiks, see tähendab, selles „sümfoonias” oli juhtmotiiv, keskne teema, millele allus kogu lavastus. (Sergei Prokofjevi balleti „Romeo ja Julia” suurepärases muusikas tungib kogu aeg sisse saatuse teema, see annab justkui kongeniaalselt edasi Shakespeare’i tragöödia värsi pulseerimist; nii­samuti on igas andekas „Hamletis” tajutav eelkõige värsi pulseerimine.)

Juri Ljubimovi legendaarne „Hamleti” lavastus Taganka teatris (1971) oli samuti üles ehitatud eeldusele, et Hamlet on poeet. Esialgu kutsuti seda rolli mängima luuletaja Andrei Voznessenski – ta rääkis mulle sellest 2002. aastal. Ta keeldus. Ehkki aeg oli selline, et poeete kuulama kogunesid hiiglaslikud saalitäied rahvast ja nad olidki tõelised näitlejad; igaühel oli oma estraadil esinemise viis, oma spetsiifiline lavakostüüm. Voznessenskil oli nõukogude teenistuja lipsu asemel kaelas boheemlaslik kaelarätt. Ta mängis meisterlikult alliteratsioonidega, pikendades just kaas-, mitte täishäälikuid, justkui kähistas, ja see maneer peegeldus kahtlemata ka Võssotski luuletustes ja esinemisviisis. Voznessenski oli juba Taganka laval olnud, nimelt oma luuletustel põhinevas lavastuses „Anti­maailmad”; mõnikord, naastes väliskomandeeringust, jooksis ta lavale, unustades, mida ta pidi laval kõnelema, ja saal ütles talle kooris tema enda luuletusi ette. Aga jälg peanäitejuht Ljubimovi ettepanekust jäi tema luuletustesse.

Seejärel anti roll Vladimir Võssotskile, kes alustas etendust Boriss Pasternaki luuletusega „Hamlet”. Esimese vaatuse lõpetas Hamleti dialoog emaga, kus ta kutsub patte üles tunnistama ja edaspidi mitte patustama. Teine vaatus algas sama stseeni kordusega, rõhutades, et patukahetsus on inimese ainuke tee pääse­miseni… See oli aastal 1971.

1972. aastal kirjutas Võssotski samuti luuletuse „Hamlet”, milles olid järgmised read:

Me ikka esitame salakavalaid vastuseid
ega leia vajalikke küsimusi.

Ta tundis, et surm juba kiibitseb ta ümber. Ma mäletan, et mind vapustas Hamleti ja Laertese võitlusstseen: nad olid lava kummaski otsas, teineteisest kaugel, mõõgad lasti käiku, võideldes tühjusega.

Võssotski pidas seda rolli oma elu kõige tähtsamaks. Küttes üles tema armukadedat kirge selle tegelaskuju vastu, tegi Ljubimov Võssotski sõbrale Valeri Zolotuhhinile (kes polnud mitte ainult näitleja, vaid ka proosakirjanik) ette­paneku samuti Hamleti roll ära õppida ja olla valmis Võssotskit asendama. Zolotuhhin õppis rolli ära, kuid ei astunud Hamletina kordagi lavale. Eravestlustes Zolotuhhiniga pöördusime tihti selle teema juurde. Ta kinnitas mulle veenvalt ja väärikalt, et ei oleks iialgi Võssotski asemel Hamletina Taganka lavale läinud – see oleks tähendanud röövida lähimalt sõbralt õigus olla Poeet. Pärast Võssotski surma 1980. aastal võeti lavastus mängukavast maha.

1976. aastal tegi Mikk Mikiver Eesti Draamateatris Hamletist vanamehe, kes pole oma elu ära elanud, vaid on hakanud juba noorukieas närbuma. Hamletit mängis luuletaja ja näitleja Juhan Viiding, ta mängis nii poeeti kui ka last, kellelt on elu ära võetud – tal valutasid ristluud, ta kartis krõnksu vajuda, teda tõmbas surma poole. Väikest kasvu, kõhnuke, mustas, sarnanes ta linnukesega, kes on kogemata majja lennanud; ta ei suuda siit välja murda, kõik aknad on suletud, kohe varsti on hukk tulemas. Räägitakse, et on linde, kes kukutavad end kõrgustest alla, et surra – ruum, millesse nad on sattunud, muutub neile väljakannatamatuks, nagu oleks taevas neile Taanimaa-vangla. Viiding rääkis sageli ajalukku tagasiminemisest: sellest, et kõigepealt peab tundma õppima vanemaid, see­järel vanavanemaid, siis vanavanavanemaid; siis õnnestub meil ehk midagi, me saame näiteks teada, kuidas hoidis karikat käes Taani prints.

Juhan Viiding, kes lõpetas elu enesetapuga, kirjutas oma kõige tähtsamast, nimelt Hamleti rollist luuletuse:

Neljas vaatus pidi kohe algama,
publik kogunes, sest oli antud märk.

[—]

ja seistes trepil kõrgemal paar astet,
mult küsis nii see mehine kolleeg:

Kui palju Juhan-poiss, sul olnud osi neid,
kui palju Juhan-poiss, sul olnud osi neid,
kus mängu käigus surma saama pead?

Ka temal oli „teine” Hamlet – selle rolli sai Lembit Ulfsak. Aga Ulfsak rääkis mulle: kui ta nägi Viidingut esietendusel, otsustas ta kindlalt, et ei astu kunagi Hamletina lavale, vaid mängib parem hauakaevajat…

Viiding ei kirjutanud ainult traagilisi luuletusi laval suremisest, vaid ka koomilisi, näiteks „Suveteater”. Seal mängivad lõbusõidulaeval Lermontov, mis tõepoolest Tartus ringi sõitis, madrused ja nõudepesija reisijate lõbustamiseks samuti „Hamletit”, aga programmi on põimitud ka autori noorpõlve alter ego Jüri Üdi luuletusi:

no mis siis pakub teater „Tschudo”
kus näitejuht on kapten Udo
neil naljatükk on „Hüppav konn”
kus Üdi-poisi laulud on

[—]

Siis tuleb nummer milles Kolla
teil räägib: olla või ei olla
ta küsimuse vastab ise
ja järgneb nummer „Õngevise”

2014. aastal tegi Priit Võigemast Hamletist vapper-koomilise kuju. Riskantselt paroodilise, grimasside ja kõnnaku poolest kangesti Charlie Chaplinit meenutava. Sellist paroodilist Hamletit mängis Alo Kõrve.

Mitmetest mälestustest on läbi lipsanud, et Vsevolod Meierhold tahtis lavastada koomilist „Hamletit”, tahtis, et Hamletit kehastaksid kaks näitlejat – mees ja naine. Mees oleks lausunud traagilisi monolooge, naine aga teda osatanud. (1986. aastal lavastas Kalju Komissarov lavakunstikateedri 13. lennuga just sellise „Hamleti”, küll mitte koomilise – Hamletit kehastasid Toomas Vooglaid ja Merle Jääger.)

2017. aastal tegi Jaan Tooming Tartu LendTeatris Hamletist taas poeedi, aga sedapuhku hullumeelse poeedi. Kõik sündmused toimuvad printsi haiges peas: ta kuuleb luulude kriiksuvas muusikas isa häält, mis kutsub kättemaksule; hääl nõuab Hamletilt kuritegu ja prints – selgematel hetkedel – tõrgub vastu. Legendi kohaselt mänginud Shakespeare „Hamletis” vaimu; selles lavastuses kõlav vaim kõneleb lavastaja Jaan Toominga häälega.

Hamlet üritab oma mõistust korda saada, ta hakkab raamatut lugema, kuid ei saa midagi aru, seal on ainult „sõnad, sõnad, sõnad”, millest ta ei leia mingit mõtet. Ta lükkab endast eemale Ophelia, sest kardab, et too käitub temaga samamoodi, nagu käitus ema Gertrud tema isaga – reedab, abiellub tema mõrtsukaga. Aga Ophelia on tõeline hull hullari palatist – ei mingit õrna lüürikat lilledest, see on täiesti uus, mitte Shakespeare’i, vaid lavastaja loodud karakter. Ja kas Ophelia tegelikult üldse oli olemas või ilmus Hamletile mingi kujutluspilt, sümbol? Hamlet läheneb Claudiusele, isa mõrtsukale, et ta pistodaga läbi torgata, surub end Claudiuse selja vastu, tõstab relva, kuid taganeb ümber mõeldes või vahest hoopis seetõttu, et mingit Claudiust ei olegi. See-eest on maskid, mis katavad näo täielikult, maskide alt kostavad sõnad, aga kuna maskid on liikumatud, ei või olla kindel, et neid sõnu ütlevad maskikandjad. Ja ka Horatio ei jää lõpus ellu, et rääkida inimestele tõtt, vaid sureb koos Hamletiga, nagu üks tema nägemustest…

„Hamleti” finaalis surevad kõik tegelased, kuna poeet on end tühjaks rääkinud.

Poeet on maailmas eluärevuse hääl, miski, mis segab ümbritsevaga kohanemist, miski, mida sosistab südametunnistus, kahetsus. Inimesed, kellele on annet jagatud, kardavad korda saata tegusid, mille eest Jumal ande ära võtab; nad valvavad oma kõlbluse üle, häbenevad, mõtisklevad.

Oscar Wilde on öelnud: „On kaks võimalust mitte armastada kunsti. Üks – lihtsalt mitte armastada. Teine – armastada seda ratsionaalselt.” Shakespeare ei lase armastada oma parimat teost ratsionaalselt, see-eest lubab ta andekatel lavastajatel ammutada sellest mistahes tähendusi.

To be or not to be, olla või mitte olla – seda küsimust teatakse ja korratakse lõputult. Milles on selle ülilihtsa fraasi saladus? Selles, et poeet asendas ühe suletõmbega sõna „elada” (elada või mitte elada) sõnaga „olla”. Ja nagu alati geniaalse luule puhul juhtub, see tilluke, peaaegu märkamatu asendus pööras ümber meie arusaama maisest teekonnast. Said võimalikuks kümned ja sajad edasiarendused ja tõlgendused: olla või näida? Eksisteerida, oleskleda, kannatada, leppida või oma saatust juhtida? End tappa või hukkuda võitluses? Kuidas korraldada oma elu nii, et see oleks elu, aga mitte selle hale aseaine? Kuidas agnostik saaks usku kinnitada? Poeetiliste mõtiskluste aeglust kompenseerib värsi energeetika, mis ei vaja kiirendust, ent kutsub iseenesest esile kasvavat füüsilist naudingut.

„Hamletis” ei ole süžeed, õigemini, süžee ei arene kogu tragöödia kestel, see seisab paigal, viivitab, sel pole meile midagi öelda. Kõnelevad ainult luuleread.

Sellist asja on kirjanduse ajaloos juhtunud ainult korra – geniaalne hoogne teos, mille käivitab ainult luule, ignoreerides süžeed ja tegevust üleüldse.

„Othello”, „Kuningas Lear”, „Romeo ja Julia”, „Macbeth” – nende kõigi nimikangelased on muutunud üldnimeks. Iga süžee (neis kõigis on süžee) ja nimega seostub konkreetne omadus. Othelloga kergeusklikkus ja hukutav armukadedus, Leariga meeletus ja põikpäisus (ja kergeusklikkus), Romeo ja Juliaga suur surmapõlgav armastus, Macbethiga võimujanu, mis tõukab teda veristele kuritöödele. Loomulikult on neis tragöödiates omad lahendamatud mõistatused, veidrused, absurdsused, mis on peidus geniaalsete värsside taga. Me ei saa iial teada, miks pidi Desdemona mauriga, kes tema isale väga meeldis, abielluma salaja; miks tõmbas Romeot just nimelt Capuletti perekonna poole – oli ju tema esimene armastus Rosalina samuti sellest vaenulikust suguvõsast; miks Lear, kes jumaldas Cordeliat, ütles temast hetkega lahti; ei mõista, miks vaprast ja mehisest Macbethist, kes teenis ustavalt oma kuningat ja nautis tema soosingut, sai mõrvar ja reetur. Aga ikkagi on kõikide teiste Shakespeare’i tragöödiate ja ka komöödiate süžeed meile arusaadavad, käegakatsutavad ja igavesed, nii nagu ka vanakreeka tragöödiate süžeed.

Aga kui me nimetame kedagi Hamletiks (nii on tavaks nimetada näiteks Katariina II poega Paul I-st või siis „Ivanovi” nimitegelast), siis kujutleme midagi ebamäärast, mingit üldist pettumust, mõtlikkust, jõuetust, meeletust ühekorraga, me nagu teaksime vaikimisi, mida me selle nimega silmas peame, aga seda selgitama hakates kukume seletusi ja täpsustusi nõudvate vastuolude sügavikku; meil on kas või kaudse selguse tarbeks vaja nii vaimu, Gertrudi kiiret pulma ja koerapöörirohtu, mida Claudius venna kõrva valab, tühist askeldist Poloniust ja Opheliat, kes peab minema kloostrisse või abielluma lollpeaga, ja Horatiot, kes pärast räägib kõigest tõtt, ehkki jääb ikkagi „vaikus”. Mis peale ­vaikuse võib luuleridades veel alles jääda? Ainult järelmaitse kogu eluks, mis nüüd on teistsugune.

Selles tragöödias ei ole teisejärgulisi tegelasi, Shakespeare jagas parimad luuleread kõikide vahel ausalt, nii ausalt, et igal tegelaskujul on õigus olla peategelane. Aga ikkagi tahame me kõik olla Hamlet. See tähendab Shakespeare. See tähendab, kirjutada geniaalset luulet. Ja sel geniaalsel juhul võib elada ilma süžeeta nii tegelikus elus kui ka kirjanduses.

Vene keelest INGRID VELBAUM-STAUB