Andrei Ivanov
-
Päevad
Järjest sagedamini tulid meile elektronkirjad, mis olid adresseeritud emale. Ma helistasin talle – ta ei vastanud, helistas Lena – ema ajas mingit soga: talle ei meeldinud, et Lena oli astunud kirjavahetusse tema maja halduriga. Me tahtsime teada saada võlgnevuse summat, haldur suunas meid edasi raamatupidaja poole, too ei vastanud. Ema rääkis katkeva häälega, et naabrid sepitsevad tema vastu vandenõu ja ei meeldi talle see Zelenskõi. Lena ei pidanud vastu ning läks koos Põnniga ema maja juurde „uurima, mis seis on”, nagu ta ütles. Mängisid lasteväljakul ja said tuttavaks Emma-nimelise naabrinnaga.
-
Foto: Ave Maria MõistlikKirjanik loeb. Andrei Ivanov
Kümmekond aastat tagasi, kui mitte varem, ütles Mihhail Šiškin ühes intervjuus, et ta pole enam ammu lugeja. Aga mina loen, ja loen üle – isegi seda, mis mulle noorena meeldis: Maj Sjöwalli ja Per Wahlööd, Simenoni, Doyle’i, eelmisel aastal lugesin pojale ette Tolkieni „Sõrmuse Vennaskonda”, jõudsime Rivendellini ja jäimegi sinna. Kuigi mul on olnud ka üks sünge periood (1997–1998), kaks aastat ei lugenud ma üldse midagi ja peaaegu kõik, mis olin seni läbi lugenud, kattus tahmaga. Ja siis, nagu ma praegu seda mäletan, 1999. aasta kevad, kõnnin Kopenhaagenis ringi, näen raamatupoe aknal raamatut „The Active Side of Infinity”, ostan selle…
-
Foto: Ave Maria Mõistlik
Intervjuu: Romaaniga ülerahvastatud planeedil
IGOR KOTJUH: Jossif Brodski kirjutas 40-aastaselt: „Mis oskan mina öelda elust? Et on olnud pikk.” Andrei Ivanov ja 50 aastat. Kuidas sina oma vanusesse suhtud? Kas pool sajandit on soliidne iga või ei ole sisemine poisike veel kusagile kadunud? ANDREI IVANOV: Aeliita, üks minu uue romaani tegelasi, on noor neiu, mässaja, anarhist ja kiusupunn… Teda oli mul kõige lihtsam kirjutada. Ma arvan, et olen hingelt ikka veel noor. Kodus öeldakse, et ma olen teismeline. Inimesed norivad minuga pidevalt, eriti lähedased. Kõik tahavad mind liistule tõmmata, panna mind rääkima ja tegema seda, mis on neile vajalik või mugav. Viiekümne aastaga ei…
