Rohelise villa tornikuplit võis näha minu maja katuselt, kuhu me Vlassiga alatihti ronisime, Toomase tuppa aga paistis kätte maja kogu ülemine osa, terve teine korrus, samas kui alumise varjasid ära lopsakas taimestik, õuna- ja kirsipuud ning kolm vana vahtrat. Kui me villa väravatele lähenesime, tungis ninna küpsete õunte maguskirbe aroom, millega segunes terav, peaaegu peadpööritav bensiinilõhn; mõnikord kurdistas meid kõrvalt töökojast tulev mootorite mürin ja väravate kolin, kui need garaažiboksidest autosid välja lastes lahti paiskusid; me pelgasime vanemaid poisse ja katsusime kaarega mööda minna, kui kuulsime nende hõikeid või kiikede käginat, kuid muutusime julgeks, kui vaevu kuuldavalt vihises vikat, millega Joosep hoogsalt üle muru liikus (tera välkumist oli kolmandalt korruselt näha – nõnda väitis Toomas), või kui puude tagant ilmus Suure Tõllu kuju, ning siis kõndisime julgelt, teades, et keegi ei tule meile kallale.

Toomas elas nurgapealses toas Salme ja Tõllu tänava ühinemiskohas ning piilus oma aknast teatribinokliga naabermajade elanikke. Kõige sagedamini jälgis ta vastas elavat noort paari: nad armatsesid, jättes kardinad ette tõmbamata, ja kutt viskas hiljem kasutatud kondoomid aknast välja, mille üle koeri jalutavad vanaprouad vaikselt nördimust avaldasid. Rohelist villat sai Toomase aknast vaadelda ka ilma binoklita, aga Suur Tõll oli kõige kergemini märgatav. Enamasti tuli ta õue maani ulatuvas ebamäärast värvi kirjus hommikumantlis. Kui Tõllul hakkas palav, heitis ta hommikumantli maha ja tatsas ringi suurtes mustades kossupükstes – puude vahel ujus kogukas, valge, lõtv kuju. Oma vormitut keha häbenedes hoidus ta varju, keeras torso suurde saunalinasse. Peas oli tal tellimustööna õmmeldud soni, mida katsid märgid ja prossid, päikeselisel päeval need läikisid ja sädelesid ning enda kondisuse üle uhkust tundev Kükloop-Joosep porises: „Kus on ennast ära ehtinud – nagu juudi jõulupuu.”

*

Tõll niitis harva, kuid teritas alati vikatit, ebameeldiv kile heli lõikas ruumi lõhestades kõrvu, ning hiljem saime kuulata, kuidas Kükloop niitis.

*

Aeglane lugeja ja kohmakas kirjanik – selliseks olen ma saanud, otsekui oleksid minus kokku sulanud Kükloop ja Suur Tõll: pikatoimeline hiiglane, lõpetanud trepil istudes vikati teritamise, suundus aeda, aga kõrges läikivas rohus hüpetega liikuv kohmakas niitja vihistas vikatit, kord tõmmates kõrgemalt, kord valjusti maad kraapsates, pannes maapinda, kivi, oksa tabanud tera kimedalt kiunatama. Suur Tõll ainult ohkis, akendest aga hõigati: „Ai-ai, Joosep, vaata ometi ette!” Endamisi vandesõnu pomisedes, higipiiskadel laubal ja rinnal ja õlgadel pärlendada lastes jätkas Kükloop puiselt sammumist ja vikatiga vehkimist, raskelt ähkides ja niredena suhu jooksvat higi maha süljates; samal ajal tõusis päike kõrgemale aia kohale, minnes aina kuumemaks ja kuumemaks…

Kui hea on meenutada mu lapsepõlve hoogsaid päevi, kõndides põnni kõrval pargi poole. Ma hingasin elu täie rinnaga, mu jalad olid väledad, pea muredest prii. Nüüd me siseneme parki ja läheneme purdele, mis on hiljaaegu üle kanali pandud. Nojah, põnn ei ole juba ammu põnn, tema pea ulatub üle minu õla, varsti on ta sama pikk kui mina, kuid ma hoian teda lapsepõlves kinni ja ta ei kiirusta ka ise lahkuma, jätab oma mänguasjadega sujuvalt hüvasti, nende asemele tulevad korvpall, jalgratas ja nutitelefon, kuid ka legodest kindral Grievousi kuju ei ole riiulilt kadunud. Jääme tühja purskkaevukausi ees seisma, vaatame, kuidas tuul kuivanud lehti ringiratast keerutab.

*

Tegin oma toas seina puhtaks, nokkisin lahti kõik nööpnõeltega kinnitatud sedelid, postkaardid, fotod, tõmbasin maha kirjude meelespeade kleepuva lehestiku, pakkisin kogu pahna hoolitsevalt ja ettevaatlikult, et laiali ei pudeneks, karpi ja peitsin selle silma alt ära, kapi ülemisele riiulile; kleepisin puhtale seinale rohelise märkmepaberi: „Maja”, sinna juurde hoovi, aia, värava, veel lehes pihlapuu, valendavate oksaköntidega rohmaka vana tamme napi kirjelduse; trepikoda – läbipaistev üksnes minu vaimusilmas, tegelikult ta ei paista läbi, kuid mina näen, kuidas D. trepist alla jookseb, ma seisan peente raudvarbadega väravas, ootan, kuni ta alla tuleb, ja võimatu on kirjeldada nii aeda kui ka maja ennast – vana, nõukogudeaegset, korralikult ümber ehitatut, temas on midagi kaasaegset, kõbus vanake, ei mingit kopitust ega kõdunemise märki, õhus segunevad värske mulla, rohu, õunte, märja puidu, tolmu, saepuru ja vanade raamatute lõhnad, õdus hoov lõhnab niidetud muru, niiskete lehtede, rododendroni ja vaevu tabatava kadakavärskuse järele, on tunda välismaisust (kuskilt kuuldub papagoide vidinat). Ma olen selliseid hoove näinud Prantsusmaal. Miski siin on mulle valusalt tuttav, miski aga võõras. Olen võimetu ütlema, mis selliseid tundeid tekitab. Võib ju loetleda silma hakkavaid esemeid: valge pingike, mänguasju täis kast, õuevaasid, lilleklump, potis väike okaspuu – aga mida see annab? Majas on kaheksa korterit, ühest aknast vaatas välja vana naine, jälgis mind, ajas mind närvi – aga kuradile! Tahan ja seisan! Ma seisin vihmavarju all ja mõtlesin, kuidas ma seda maja kirjeldaksin, peast libisesid läbi kõrvalised mõtted jalutuskäikudest emaga, sellest, et mulle ei antud kunagi musi, meie perekonnas ei olnud kombeks musitada ja see oli võib-olla hea, sest mulle ei meeldi musid, me ka kallistasime harva, tõelisi suudlusi ma ei näinudki, üksainuke pealtnähtud juhus oli see, kui mu tädi mees teda verandal suudles, see oli minu jaoks sündmus, just nimelt sündmus, suudlus on mu elus haruldus; seinale kinnitatud sedelile oli kirjutatud „Maja”, „Suudlus”, „D.”, kirbukirjas segane maja kirjeldus, sama abitu joonistus, kuid pihlakas tuli päris hästi välja, kerge, nõtke, eraldi suur oks piiskadesse rüütatud tumeoranžide marjadega, ja kuldnokk, keda tegelikult ei olnud; piki aeda laotus luuderohi üksikute mustade marjade ja harvade tumeruugete lehtedega, luuderohi ulatus napilt tammetüveni, langes maha ja roomaskles mööda maad; algas teine piirdeaed, samuti õhuline, rohkem roostes ja ilma teravate tippudeta, rohkem kiivas, robustselt valatud raske alusega, see-eest kasvasid selle ääres prisked sõnajalad ja laukapuu, neist tagapool aga algas metsik aed, niivõrd lummav, et ma unustasin end sinna seisma; kiviplaatidel vedeles väike kummist pall, halliks kulunud, kunagi ilmselt punane, kõrval seisis mustade ratastega kollane käru, kastist paistis labidas, ent siis märkasin suurt rohelist kabiini – nagu robotipea, järelikult oli see päris isekallutaja; edasi tulid suured kipsvaasid, kus turritasid kuivanud tuustid, potid, kiviktaimla, peenrad ja isegi vana kasvuhoone, kolm kõrget elupuud, kadakad ja veel mingisugused põõsad; kogu selle majapidamise kohal kõrgus kahekorruseline roheline maja, mida iseloomustasid väike torn, veidra pikliku kujuga aknad, kaks või kolm ust, kõrge trepp ja heleda maha koorunud värviga sambad, ilusti roostetanud varikatus, sama roostes karniis, rõdud ja võretatud vihmaveekaevud; maja kujus oli tunda midagi ammust, ranget, unustatut, justkui see oleks haigla või ilusa vaatetorniga villa, jah, tervist taastav või turgutav ravila, seda mõtet soodustas pleekinud roheline värv, õhus oli tunda seebi, rohu ja vanade radiaatorite kerget metallilõhna; sellises häärberis peab elama vallaline vanaldane arst, kes võtab patsiente vastu, tal on hulgaliselt halbu harjumusi, teda on räsinud nii vägijoogid kui ka kõikvõimalikud ained, mille valmistamisega ta vabal ajal laboris tegeleb, ta on lohakas, riiakas, tüsedapoolne, karva kasvanud, rõivad on tal räpakad, plekk pükstel või pintsakul, ta on alati mõtteis, peas kubisevad ideed ja plaanid, ta vaatab kõike pilkega, tubakas ja vänge kölnivesi segunevad muru ja niiske mulla lõhnaga; tal peab olema sõber – väsimatu aednik, kes elab sellessamas majas, istutab ja ristab taimi, loomi; mehed elavad ühes meeles, võib-olla isegi ühes kehas nagu Siiami kaksikud, kes suudavad teineteisest ka eralduda. Kiikasin kitsastesse ämblikuvõrkudega kaetud keldriakendesse, kõigi ees rippusid netid tikitud linikud – selgelt naisekäe töö, siin peab olema haiguse või meeltesegadusega voodisse aheldatud naispatsient, kes haigushoogude vahel tikib, heegeldab, nõelub, joonistab, koristab ning haigushoo tulekut ette aimates heidab kuulekalt voodisse, langedes otsekui hüpnoosi all poolunne või kujuteldavasse kuurorti-sõitu, silmitseb bussiaknast kauneid vaateid, võtab vanni, supleb vesiroosidega tiigis. Mõni inimene on elav vesi, mis voolab mööda elurida, hing laulab, teadmisjanune mõistus otsib, ehkki võinuks ju ammu pettuda, teine on seisev tiik, umbe kasvanud, ammu puhastamata, vesi on peaaegu kadunud, ainult krooksumine ja lehk.

Soklinaabri kõrval lebab veel keegi, sarnasel koikul, võib-olla sidemeis, külge kasvatatud püütonijalaga, käe asemel keerukas protees, pea lipitud-lapitud, aiatohtri sugulane, keda eksperimentaatorid päästavad, teda toidetakse krevettide, konnade, austrite, elusate nastikutega; naabrinna koorib puuvilju, pressib granaatõunu, ja ümbrus on täis läpastanud pesu, kõdulehtede, piparmündi, meski ja mulla lõhna; patsient pole juba aastaid üles tõusnud, pilk hale – ja ma ei saa lahti mõttest, et ta kuuleb meie samme; arst on villases kodukuues, vuntside ja mütsikesega, lõhnab tubaka, vänge kölnivee ja lambavilla järele, ta tuleb trepist alla – ja sinna ma ta jätan, läheme ära, põnn räägib, mina vastan, peas heliseb ärev muusika, seisab pilt: arst trepil – täiesti mõttetu kujutlusvõime piinamine, ning ma tunnen enesel keldripatsiendi pilku (mida sellega teha?), kiirustan.

„Jõuame rohelisega üle!”

„Ei jõua,” ütleb põnn ja sikutab mind küünarnukist.

*

Külmadel lumistel päevadel oli aias rohelise maja ümber erakordselt palju lund, see kattis kõike, planke ja katuseid, piki tervet maja kõrgusid suured hanged ning mööda kõva lumekoorikut oleks vabalt saanud nende aeda ronida. Õunapuud olid jää raskuse all kõveras – nad olid justkui klaasist, põõsaid kroonisid valged mütsid, varikatuselt ja karniisidelt rippusid erakordselt suured purikad. Villa sätendas härmatisest otsekui muinasjutus, kuid meie pidime astuma ettevaatlikult: libistasime taldu tasakesi, maast lahti tõstmata. Vihmaveetorudest voolas vesi tänavale ning kui paukus pakane, oli pool tänavat jääs: torud külmusid kinni, katuseküljed kattusid sädeleva kirmega, teeäärele moodustus paks kollakas jääkiht, jää kattis kogu kõnnitee, pinnatuisk ajas lund peale ning selle maja esine muutus kõndimiseks eriti ohtlikuks.

Kui oli väga külm, kandis Suur Tõll kasukat, vähegi soojematel päevadel käis ta ringi vaid paksus sviitris, mis oli korralik kõrge kaelusega kudum, veeretas suurte käpikutega lumepalle, torkas lumemehele pähe punase plastämbri, klassikalise porgandi ja söetükid, käteks oksad, nagu ikka. Teisele korrusele viiva laia trepi juures seisis vanaaegne generaator, mida poldud ammu kasutatud, kuid mida ei visatud ka ära, see oli kohati mustaks tahmunud, kohati roostene, siit-sealt kole tavotine – selle juures lumemees siis seisiski, otsekui valvates. Trepiastmed kägisesid hirmsasti; teine trepp oli kitsuke, see viis pööningule ja torni, kus kunagi oli tuvisid peetud; pööningul kuivatati pesu. Trepist vasakul, Tõllu akende all, seisis suur vanaaegne tugitool, milles istus ainult hiiglane, ta oli selle leeni külge kinnitanud suure sirmi, mida avas kaitseks vihma ja päikese eest. Tõll hoidis tugitooli ja viskas halva ilmaga sellele presentkatte peale. Mitte kellelgi polnud luba seda tooli puutuda, see oli Tõllu ainuomand, tema lemmiktool, lemmikkoht sellel planeedil, siia tuldi tema juurde, istuti trepiastmetele ja räägiti anekdoote, kuulujutte või kurdeti elu üle, Tõll kuulas, naeris, viskas nalja, lohutas või ajas ohates, vihaseks saades end püsti ja suundus koos kurtjaga õiglust jalule seadma.

Igal kenal päeval ilmus Tõll tugitooli koos oma suure teetassiga, millele oli maalitud ilus õlekarva juustega rahvatantsija. Igal kenal päeval nautis ta õhku ja päikest, istudes sirmi all ja sulades mingist seletamatust vaimustusest. Katnud silmad kinni, toetas ta oma kahuse pea leenile ja istus sedasi, häälekalt hingates, aga naabri naine jälgis teda, maadeldes ühtaegu jumaldamise ja raevuga. Lõuna paiku istus Tõll tugitooli sigaretti suitsetama või tukastama, tõmbas oma antikvaarse mööblitüki laiali, sirutas end täies pikkuses välja ja magas valju norinaga, nautides Kalamaja vaikust, peaaegu pastoraalset rahu. Avar aed ümbritses puumaja, plangu ääres kasvasid vahtrad ja okaspuud, olles täiendavaks müratõkkeks, lahutades maja tänavast. Autod sõitsid harva, keegi ei lasknud kunagi signaali, kui, siis ehk kostis kaugusest terasest trammirataste kriiksumist ja raudteevagunite kolksumist, kuid see üksnes soodustas sügavat hiiglaseund; mõnikord mürtsus masinaehitustehas, kuid tollest küljest kaitses rohelist villat helide eest suur roosa maja. Ainsat sealtpoolt tulevat müra tekitas vana katlakütja, kes seda maja küttis, kuid see oli meeldiv, ühtlane müra: labida kraapsatus, teine, kolmas – ja kõik. Kollased töökojad ei tekitanud samuti müra, sest neis ei valmistanud keegi midagi, seal meie hiiglane oligi hingekirjas, aga kuna töökodades polnud muhvigi teha, ei näidanud ta seal nägugi, kui, siis käis vaid palga järel. Õhtuti tuli Tõll välja oma akende alla istuma, silmitses tähti, suitsetas ja rüüpas veini, Joosep aga sättis end tema külje alla taburetile ja, köhinud kurgu räginal puhtaks, sosistas miskit…

„Joosep, ole ometi tasa! Lase tähti vaadata!”

Joosep jäi vakka, ootas minuti ja kostis siis vastu:

„Nagu ei saaks korraga inimest kuulata ja tähti vaadata?”

Tõll ohkas raskelt ja vastas talle leebelt, ärritust tagasi hoides:

„Küllap saab, kuid mina tahaksin lihtsalt vaikselt tähti vaadata ja mitte kedagi kuulata.”

Minnes trepist üles, võis kohe näha veranda ust, aknad olid seestpoolt tihedalt kinni kaetud; aeg-ajalt uks avanes ja naabrid tulid välja, kuid sissepääs oli teisest trepist, veranda kaudu läksid nad hoovi. Kohe tormasid ka lapsed õue: väike lokkispäine poiss istus ratta selga ja hakkas tuututades ringiratast tiirutama, nagu üleskeeratult, tüdruk aga, samuti justkui mehaaniline, keerutas hüppenööriga tolmu üles, häälekalt liisusalme vuristades. Verandat taheti kinni lüüa, pidevad trepil istumised käisid naabritele pinda. Tõll oli populaarne, tema juures käis pidev voorimine, ta võttis külalisi vastu oma suures tugitoolis, mida naaber Joosep Pruudel, tuntud oma torsakuse poolest, ähvardas lõkkesse visata.

Kes oli see Pruudel? Täiesti silmapaistmatu tegelane. Pereinimene, tinast ja messingist valatud insener, matemaatika ja füüsika õpetaja, kelle terasraamidega prillid helkisid kutsekooli nr … hämarates koridorides. Rahulolematu oma eluga, kärkis ta laste peale, väristades paksu pragulise klaasiga kella rihma, nõksutades kiitsakaid õlgu ja lõuapärasid, heites välkkiireid pilke naiste sarafanidele ja paljastatud õlgadele. Sel ajal pillasid vahtrad lehti, kask ruttas lahti riietuma, aias aga kukkusid esimesed õunad, toimekad künnivaresed juba nokkisid neid; me korjasime lõhki küpsenud tikreid ja jälgisime salamahti – linnukeste kombel – villas kulgevat elu. Tõll söötis kassidele kalarappeid. Pruudel kõndis uhkelt ilma vihmavarjuta, kaabu silmile lükatud, halli pintsaku krae kõrvuni tõmmatud. Mõnda aega sõitis ta vana kühmaka sapakaga, kuid sihukest autoloksu häbenenud naine veenis Joosepit seda maha müüma. Toetudes rusikatele, tegi Pruudel liival kätekõverdusi, rippus vaibakloppimispuul, loksutas seda niisama, ei osanud õieti midagi teha, teenides vaid pilkeid. Tema taskutest paistsid kõikvõimalikud esemed: sirklikarp, prillitoos, joonlaud, pliiats, taskurätik, vihik… Kõik see ähvardas pääseda vabadusse, hingama värsket sügisõhku. Tema silmad välkusid maniakaalselt, kui ta püüdis ilusate naiste niiskeid pilke; nende kerged kingad ja päikese käes läikivad sääred ajasid teda hulluks. Ta oli rahulolematu kõigega: naabrite, perekonna, oma palga, iseendaga.

Mida ta tahtis? Võis ta unistada paremast naisest? Võis ta unistada lavainimese karjäärist, loota populaarsust? Tema naabrites oli mingi elu, temale tundmatu. Tõllu juures käisid naised – ta oli huvitav meesterahvas, nagu nad ütlesid, kõrihäälselt pugistades, just nagu võinuksid enamatki öelda või oleksid tahtnud öelda midagi muud. Astunud üle Tõllu läve, hakkasid nad ulguma, oigama, karjuma otsekui haigushoo kütkeis. Aga mis toimus voodis, millised rööked sealt veel vallandusid! Pruudeli elus ei olnud mitte midagi sellelaadset ega saanudki olla.

Loomulikult ei olnud Pruudel oma eluga rahul. Tema naine ei olnud temaga samuti rahul. See unistaja-leiutaja oli üldse ümbritsetud rahulolematute ringkondadega, ta oli elu voltidesse lämbumas, elu ahistas teda, jooksutas mööda kutseka koridore, ajas kunagise sõjaväehoone keldrisse. Seal teenis ta lisa juhendajana, õpetas jootmist, ohutustehnikat, tsiviilkaitset, gaasimaski pähe panemist, käsiapteegi kasutamist. Ja näitas sageli slaide Hiroshima ja Nagasaki kiirituskahjustustega elanikest. Kõike seda tegi ta närviliselt ja pinevalt, sest oli arvamisel, et see ei kuulunud otseselt tema kohustuste hulka. Ta oleks võinud nõuda lisatasu, kuid ei julgenud, kartes venelasest ülemust, kes andis selgesti mõista, et tegi Pruudelit tööle võttes talle üüratu teene.

Naine ei andnud talle asu; algul naaksus, joostes üle põrandalaudade, otsekui sundides neid talle oma kärsitust väljendama, ja põrandalauad kuuletusid, karjatades kärmete jalgade all, kardinad kuuletusid samuti, tõusid lendu, aknad väristasid klaase, nõudes, et mees võtaks pahtli ja labida kätte, käiks praod üle, aknakremoon oigas ja kiilus kinni, verandal tegid uksehinged omi tempe ning hakkasid sügisvihmade saabudes kägisema nagu astmaatilised kopsud, andes endast teada oktoobrist peale ärritusse langeva naise vingumisega: „No kas sa teed ükskord need hinged korda või ei? Miks ma pean iga issanda päev seda vastikut kriiksumist kuulma? Ma ei suuda enam… Olen väsinud elamast selles pesakastis… Puhub igast august. Sa võiks siin käed külge panna.” Mees ei pidanud vastu ja partsas mõtlematult: „Mis sulle ei meeldi? Iga teine naine oleks vaimustuses…” Naine prahvatas: „Sa ütlesid – teine naine?!” – ja mees pidi põgenema, uksed paukusid, sammud rudisesid kruusateel, tänav nägi, kuidas poolpaljas Joosep terashalli saju all minema pühkis, prillide ja valgete päkkade välkudes, padistas läbi lompide, hüüdis midagi, ja kõike seda veel puude küljes olevate lehtede sahina, noore kõue ja vee solina saatel, jäid vaid kaootiline rütm ja õhu värelus, nii et kõrv ei suutnud mingit sõna ega häält seletada.

Sellest ajast peale hõõrus naine iga kord, kui sügis saabus, talle toda „teist naist” nina alla – kas sul on teine naine? … No kustkohast sa selle teise saaks? … Teist sellist lolli nagu mina ei leiaks ilma pealgi! … Küll ma olin ikka loll, olin ikka loll…

Oktoobris keeras Suur Tõll muusika valjemaks ja lasi sel lakkamatult kõlada, muudkui vahetas plaate, allkorrusel karjuti ja lõuati, naine saagis Pruudeli kallal hommikust õhtuni, too vastas torinaga: „No ma ju ütlesin, et küll pärast teen…”

Joosep kraapis ettevaatlikult aknaraame, kükitas ähkides hingede juurde ja löntsis, mannerg näpus, mehaanikatsehhi õli järele. Niipea kui mannerguga sindrinahk aiaväravast välja astus, avanes verandauks ja ilmus naine – kerges, otsekui sügistuulega kohevaks puhutud kleidis, raputas juukseid, läitis sigareti ja suundus aeda, jalas liiga erksad ja kerged suvekingad, sammus märjas rohus otsekui hirv, tõstes kauneid paljaid sääri kõrgele, raputades neilt maha piisku ja rohuliblesid, jalutas, heitis pilke teise korruse akendele, kus seisis kohvikruusiga Suur Tõll, ükskõikne naise patseerimise vastu, Pruudel aga muudkui töötas, kuid kõik oli asjata – ei pöördunud tema elu paremuse poole, nõndasamuti ei pöördunud vihatud naabrimehe elu halvemuse poole. Millega see töllmokk tegeles? Uudisjutt ajakirjas, arvamuslugu ajalehes – oligi kogu populaarsus; naisõpilased põlgasid teda, poisid sülitasid talle järele, Joosepi prillid läiklesid linna pimedates tunnelites, ülekäigukohal nõksas pea ilusatele naistele järele, nõndasamuti läikles tema prill kinosaalis, kus ta piidles hämaruses profiili, imes end pilguga selle külge ja suunas prilliklaaside läiget poolteist tundi läbi hämaruse ahvatlevatele näojoontele; lühikeste varrukatega särk kulus ruttu läbi, kaenlaaukudesse imbus väljapestamatu higi, särgid olid tal ühesugused: ruudulised, puuvillased, kahe rinnataskuga, õlgadel plastnööbiga pagunid, juuksed olid punakad ja hõredad, käed õlist ja nikotiinist määrdunud, sõrmed kriime täis, küüned paksud ja lohakalt lõigatud; sirged kulmud, peenike nina liikuvate kapillaarikirjude tiibadega, tukslev ülemine huul – prillikandja närvitõmblus, hommikused sörgid kalmistupargis, pihkulöömine mahajäetud äärelinnakabelis, kesk lõhutud pinke, jämedaid kastaneid, garaaže, nende kohal kahekorruseliste majade pimedad uugad ja aknad, puruks pekstud laternad, halli taeva raskuse all kaldu vajunud postid. Raskelt, vihaga rühkis ta tänavat pidi üles, astudes üle kõnnitees olevate pragude. Temast mööduti kanistrites õlut kandes, tema aga oli jooksust higimärg, juuksed kleepusid otsaesisele, lõuapärad lõnkusid. Mis õigusega ähvardas ta Tõllu tugitooli ära põletada?! Igavesti kobe tool ju, meistriteos, üheksateistkümnenda sajandi töö, kokkupandav, kaasaskantav, laiade puust käetugedega, toekate jalgadega, lahti tõmmates muutus see koikuks. Suur Tõll rääkis, et tool oli tehtud Saksamaal: pesukasti siseküljelt (kast kinnitus istme alla, jalgade vahele) oli Tõll leidnud ovaalse metallmärgise, kus olid kirjas tootja nimi ja valmistamise daatum. Tõll kutsus meid lähemale, me Toomasega tulime trepist alla, kükitasime tooli ette, Tõll tõmbas sahtli lahti, võttis vana kolletanud padja välja ja näitas vasktahvlit. „Ahah,” kostis Toomas.

„Ma arvan, et see villa kuulus mõnele baltisaksa parunile,” rääkis Tõll. Nõnda kuulsime esimest korda baltisaksa parunitest, hiljem aga kordus kogu protseduur veel palju kordi ning tema sõnad jäid muutumatuks, Joosepil sai sellest kõigest hing lõpuks täis ja ta hakkas naabri elu avalikult mürgitama – nähtavasti oli mürki kogunenud nii palju, et ta murdus.

„Ära aja pada,” nähvas ta teravalt, masinaõlist määrdunud käsi atsetooniga nühkides. „Ei olnud siin mingit baltisaksa parunit. Valdus kuulus vene aadlikele.”

Tõll imestas:

„Kust sa seda võtad? Kust selline teadmine pärineb?”

„Sealt!” käratas Pruudel rämedalt. „Mul on toas vanaaegsed vene raamatud, seinal sajandi alguse pilt, vanaaegne mööbel, ei kõlba enam kuskile, ja riiulil päevapilt – tüüpilised vene suurnikud, need riided, vuntsilised lõustad, naised sellistes uhketes kleitides, venekeelne allkiri. Ma keerasin selle seina poole, kuid ära ei visanud, ikkagi ajalugu. Pildil on märgitud aastaarv: 1900.”

Ta ütles ka nime ja rääkis veel igasuguseid asju, ainult et neid ei tuleta ma enam mingi hinna eest meelde – mis unustatud, see unustatud.

„Olgu, olgu,” sõnas Tõll, „nagu ütled.”

„Mitte nagu ütled, vaid nii oligi.”

„Hästi, hästi… Aga minu saksakeelsed raamatud ja ajalehed? Minu toas on neid hunnikute viisi!”

„Neid on ka pööningul hunnikute viisi, kuid see ei tõesta midagi,” pareeris Pruudel. „See võis olla mõni sakslasest õpetaja, laste kasvataja!” Ja viipas meie suunas.

„Ah jaa, miks ka mitte…” Tõll noogutas nõustuvalt ja kinnitas meile: „Nojah, võib vägagi olla.”

Ja lisas naabrimehe lõplikuks rahustuseks, et küllap too teab paremini.

„Loomulikult tean,” nähvas Joosep tigedalt.

„Ära nüüd porise,” rahustas teda Tõll, „sul on õigus, kuuled?”

„Muidugi on mul õigus, ja see tool tuleb kah ära visata!”

Pruudelile ei meeldinud see vanakraam. Ta vajas ettekäänet – esmalt tugitool, seejärel päevavaras ise. Kõigepealt ilmus kanister. Esialgu tühi. Pruudel tõi selle väidetavalt selleks, et täita muruniidukit. Mida rohelises majas veel ei olnud. Kuid muru tuleb niita, leidis korda armastav naaber: kogu õu oli rohtu kasvanud.

Sellised stseenid toimusid igal aastal ja mitte ainult nende aias, väga paljud naabrid tülitsesid või klaarisid miskit, mistõttu minu ja Toomase jaoks oli nende tüli jälgimine kõige tavalisem asi. Toomasel silmad põlesid, mina ootasin, et hiiglane kütaks vastikul prillipapal kõrvad tuliseks. Kuid Tõll hoidis end tagasi, tema pahameelt reetis vaid vana koera meenutav põrin hääles.

„Me niidame,” kõmistas Tõll oma toolis lösutades ajalehe tagant. „Me niidame iga kuu.”

„Niitma peab tihemini. Niidukiga on lihtsam.”

„Ne nado lja-lja,” vastas Tõll, minnes üle vene keelele, püsides endiselt elavate ajalehtede all, mis mõnikord talle näo peale langesid.

„Laiskusega peab võitlema. Kõrgesse rohtu võib madu sigineda, meil siin on aga lapsed!”

„Madu? Loll jutt! Ma tean, mille jaoks sa kanistri kohale vedisid. Niidukit ei osta sa eluilmas. Lihtsalt ei saa piisavalt raha kokku. Aga mina ei anna sulle, sest minul ei ole raha. Ja sina tead seda väga hästi. Ja mitte keegi ei anna sulle. Muruniidukit pole kellelegi tarvis. Ja mitte keegi ei võta sind kuulda.”

Viha pärast näost valge Pruudel sisises: „Istud siin oma kõkatsis ja ajad paska suust välja. Sa oled poolemeelne priisöödik! Asjata riik toidab sind! Su tool tuleb ära põletada, sind aga saata kolhoosi kraavi kaevama!”

Tõll pani ajalehe kokku ja vaatas naabrit. Tema põsk tõmbles: hiiglase kannatus oli otsa saamas, ta oli plahvatamas, veel natuke ja ta tõuseb ja teeb naabriga midagi hirmsat. Pruudel tardus paigale, oodates reaktsiooni; võib-olla ta lootiski, et teine teeb talle midagi, et hiljem saaks seda kohtus hiiglase vastu ära kasutada. Kuid Tõllu viha läks märkamatult üle, hiiglane ajas suu irvi, muigas sapiselt ja vaatas Pruudelit juba ilma vihata, nagu prussakat.

„Noh, nagu ma arvasin,” lausus ta. „Nüüd sa, Pruudel, näitasidki oma tõelist palet! Sa tõid selle kanistri selleks, et mu toolile tuli otsa panna. Praegu on kanister tühi, kuid hiljem tekib sinna bensiin. On ju?”

„Tingimata,” vastas tige naabrimees (ta hambad lausa krigisesid).

„Jah, muidugi. Ükskord ma ärkan öösel haisu peale üles, pistan pea aknast välja ja näen põlenud tukke. Kas mitte see pole su unistus? Su väike kättemaks! Muust sa ei unistagi kui mu tugitooli hävitamisest.”

„Põletan ära! Põletan ära!”

„Hale prussakas! Aga kas sa, õnnetu päss, tead, et mu tugitool on tõeline ajaloo eksponaat?”

„Jutt või asi! Su tool on sitanikerdis!”

„Kuule, Pruudel, kui võtad nõuks mu tugitooli ära põletada, siis annan ma lõpuks su naisukesele järele, tulen talle vastu, tõmban ta läbi, ta käib mulle ammu peale… Teen talle tite, keda sina, prussakas, hakkad kasvatama, toitma, kasima ja kooli viima! Kuid mitte see pole kõige hullem, Joosep. Tead, mis pärast saab? Ei sa tea, muidugi mitte. Su elu muutub korrapealt. See on niigi armetu, aga muutub väljakannatamatuks. Naine hoiab sind niigi nädalate viisi kuival, sellepärast sa oledki nii segane, pärast minuga magamist ei lase ta sind enam enda ligigi! Ütle mulle palun, mis prigu siis sulle jääb? Ah? Kes meie linnas tahaks sinuga keppida? Hakkad oma lohvi kemmergus poleerima!”

*

Lapsena nägin ma ema unes väga harva, mu meelest oli ta isegi unes tööl, aga Suur Tõll ei käinud peaaegu üldse tööl, veetis kogu aja hoovis, istus või pikutas oma iseäralikul toolil – kellegagi vesteldes, kedagi juhendades, võttes vastu külalisi, kingitusi, leivapoolist, tasudes inimestele oma hindamatute nõuannetega. Nende hoovist mööda minnes nägin ma aiavärava peenikeste pulkade vahelt, kuidas ta Kreeka jumala poosis, peas soni või käterätik, arutles elavalt žestikuleerides, tema käsi tõusis otsekui lind taevasse, seejärel pikeeris, surus peoga midagi maadligi, või siis väreles paigal nagu koolibri; teise korruse akendest aga kõlas kummaline muusika ning kui plaat lõppes, saatis Tõll külalise plaati ringi keerama või andis juhtnööre, kuidas järgmist leida ja peale panna. „Aga ole ettevaatlik!” hoiatas ta, joobnuid ei saatnud, ei usaldanud, koperdas ise kägisedes ja liigesevalust oiates, järsust trepist minek tekitas piina. Ent vaatamata sellisele pealtnäha jõudeelule ei saanud teda kuidagi päevavargaks nimetada, sest tal oli alati midagi käsil; isegi kui ta istus ja vaatas aeda justkui mitte midagi tehes, oli ta ikkagi millegagi hõivatud, näiteks juurdles äsja teadusajakirjast loetud kirjutise üle või pidas plaani ehk ise miskit kirjutada. Tal seisis taburetil kirjutusmasin, istunud pehmele tumbale, sättis ta pesukoti selja taha ja asus trükkima, kuid alles pärast seda, kui oli juba käsitsi kirja pannud. Seda juhtus harva, parimal juhul üks kirjatükk kolme aasta jooksul, mõnikord pooleteise lehekülje pikkune lühijutt. Külastajatest ei olnud puudust, kõiki tuli ära kuulata, mõne ajas ta küll minema – nii et kingad lendasid värava taha ja me Toomasega jooksime teineteise võidu neid ära tooma, laiskadele kelminägudele loopis õunavisse järele, kuid enamasti jätkus tal kannatlikku meelt nii rumalatele, joodikutele kui ka mangujatele, kes tulid lootuses peaparanduseks rublat saada, selliseid pani enda ette istuma, mõõtis hindava pilguga pealaest jalatallani, misjärel naeris neile näkku, sõimas loodriteks, andis müksu, kõrvalopsu, nipsu vastu nina, kähinal lendasid solvangud, kostis haledat niitsumist, kiunu, solvunud torinat, nagu ei rääkinuks mitte inimese, vaid ula peal käinud koeraga. Tõll luges palju ja jutustas loetut ümber, õpilased käisid tema juures, et õpitust aru saada, ta võttis riiulist õpiku ja selgitas, kuulati tähelepanelikumalt kui õpetajaid. Eided-taadid tulid oma lugudega – nende kuulamist pidas Tõll oma esmaseks kohuseks ja see oli tema elutöö. Mõnda lugu ta koguni lindistas vana kassetikaga: küsis luba ja kui oli selle saanud, tõi maki ja kasseti, tõstis mugava tooli rääkija ette, pakkus istet laua kõrval, pani maki salvestama. Tal oli riiulis umbes nelikümmend eriliselt märgistatud kassetti: ümbrisel suurte tähtedega nimi, selle kõrval kuupäev ning mõnel – juba väiksemas kirjas – pealkirja asemel võtmesõna.

Pruudel nimetas Tõllu tööpõlguriks ja kirjutas tema kohta täitevkomiteele kaebusi, tülitas ka meie tänavatel patrullinud miilitsaid, tegi nendega juttu – nii meeleheitlikult tahtis ta oma naabrimehele käru keerata. Mäletan, et kord tuli ta meie hoovi ja hakkas mu jokkis isale kaali ajama, seletas miskit autodest, mehhanismidest, siis aga viis jutu poolsosinal Tõllule. Mu paps ei viitsinud lõpuni kuulata, patsutas Pruudelit õlale ja ütles: „On sul seda nii väga tarvis? Kas sina oled kõige targem?”

Isa pidas hiiglasest lugu, tuli ta juurde, et nõu küsida või õunaveini limpsida, ning vaadates, kuidas tööpõlgur päikese käes peesitab ja segab väikese kõrrega suures klaasis veidrat kokteili, vaikis mu isa lummatult ja tema karmile näole ilmus naeratus, ta pani mulle käe õlale ja ütles: „Noh, lähme”, ja veel jupp aega, kuni me kõndisime meie tänavale, vaatas isa tagasi, lehvitas, ja mina lehvitasin, ja Suur Tõll lehvitas meile nagu teele saates, otsekui õnnistades teadmata kangelastegusid, ja isa kissitas silmi ja naeratas oma hõredat naeratust, mõlgutades mingeid omi mõtteid, kodu juures aga kippus talle naer peale. „No on alles kaader see teie Tõll! Sa mõtle vaid!” hüüatas ta. „Jah!” vastasin mina, mõistes, et isa kadestas hiiglast kogu südamest. Paps oleks tahtnud samamoodi tegevusetult, pokaal käes, päikese käes vedeleda, külalisi vastu võtta, nõu anda, naisi magatada, raamatuid lugeda ja õhtuti tähti vaadata, kuid selline eluviis oli temale kättesaamatu.

„Mnjaa,” rääkis ta meie naabrile Endlile, „kuidas tal küll lastakse sedasi olla? Sedasi elada tuleb osata!”

„Jah, jah,” vastas Endel, „igaüks seda juba ei oska. See on terve elufilosoofia!”

Suur Tõll esitas oma eluviisiga kõigile väljakutse. Ja kui ta oleks meie ajani elanud, lesiks ta praegugi oma vanas tugitoolis, treppi põlates. Minu silmis (mina olen imelik inimene ja võin säärast fantaasiat endale lubada) elab ta seniajani: troonib nagu Holger Taanlane oma iidsel toolil ammu kadunud maja akende all, seljas avar idamaine hõlst, peas kas tosina läikiva märgiga ehitud soni või sinise paela ja põõsast murtud valge roosiga õlgkaabu, käes suur kokteiliklaas. Kõrrega segades ajab Tõll liikvele marjad, sidruniviilu ja jääkuubikud – need põrkavad kokku ja kõlksuvad meloodiliselt. Hiiglane libistab oma ainulaadset kokteili ja mõmiseb mõnust. Tema aknast voogab muusika.

*

Me pojaga ületame ettevaatlikult trammitee ja siseneme parki, kõnnime mööda ilusat lühikest purret üle kitsukese kanali. Peatume kuiva purskkaevu ees. Ringi keskel on veider figuur: valge toru väänleb mitmes kohas läbi paksust klaasist puki (kas kohtvalgustusega abstraktne kuju või siis kaval seadeldis, osa keerukast pihustist) – kõik see kokku meenutab Baconi maali.

Sombune päev, rusuv nagu udupasuna hüüd üle lahe.

Vaadates tühja purskkaevu, mõtlen ma isast – tal polnud õigust end põhja juua, ta poleks tohtinud teistega ühte jalga käia, poleks pidanud halli miilitsasinelit kandma; sa ei tohi enda keerukust reeta, siis on sind kerge rivvi ajada ja ükskõik millisesse sõtta saata. Kui sinus on keerukus, ei pääseta sulle ligi, sind ei anna lahti muukida ega kindlalt ja osavasti kokku keeratud kujust välja kruvida; sinu elu on romaan, mis ei allu tõlgendamisele. Iga inimene on lõpmata keeruline olend, isegi kõige tühisem näru on kordumatu. Võta mõni vana kulunud münt, vaata seda vastu valgust, sa näed hulgaliselt kriimustusi ja imestad: kui paljud sõrmed on seda näppinud, kui paljudes rahakottides on see käinud, millise lugematu hulga inimeste taskutes olnud, võib-olla see vedeles kellegi laual, talle langes peale väikese kummitüdruku pilgu kiir – milline vaimustav münt! Võib-olla lebas see kapis klaasi taga riiulil, oodates vahetust, ja noor numismaatik, pontsakate põskede ja kohevate juustega viiendik võttis selle välja, uuris luubiga, hõõrus sõrmeotstega, puhastas spetsiaalse pastaga. Münt oli kaua aega mulla sees; pudenes neljakümnendatel kellegi peost maha – ja kelle käsi see oli? Münt oli pikalt maapõues peidus – aastaid, aastaid… Kõrval võrsus rohi, langesid vihmapiisad, astusid kellegi jalad, lendas pall, tümpsus, siis aga kummardus poiss tossupaela siduma – 1979. aastal – ja nägi midagi maa seest paistmas, kangutas küünega: münt! Sa ei suuda ilmaski kirjeldada kõiki neid inimesi, kellega see metallitükike on kokku puutunud; sa ei suuda ilmaski seda münti täpselt kirjeldada – keel on jõuetu selle näruse metallitükikese ees, mis pole midagi väärt: kui palju maksab Saksa okupatsioonivõimu pfennig? Mitte midagi. Peida oma keel ära, inimene, ära vaata maailma üleolevalt, sest maailm on imeline, teda tuleb aduda hääletult.

Vene keelest VERONIKA EINBERG