$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Kirjanikud loevad vist tõesti palju. Vähemalt need, keda tean. Ma ei tea, miks nad loevad. Võib-olla sellepärast, et neil on aega, muidugi ka huvi. Lugemine on nauding. See aitab. Igas mõttes. Olen mõelnud ka korduvalt, et kuidas mina lahendaksin selle Loomingu väljakutse kirjutada artikkel „Kirjanik loeb”, ja iga kord olen jõudnud erineva ideeni. Kas ehitada ĂĽles keerukas konstruktsioon või teha midagi lihtsat, nii nagu sel hetkel just asi hargnema hakkab. Olen lugenud aeg-ajalt Loomingust teiste „Kirjanik loeb”-asju, vaadanud, kuidas nemad teinud on. Mõtted ja ideed muutuvad ajas. Ăśkspäev kirjutaks nii ja teinekord hiljem lahendaksin asja jälle naa. Mõtlesin kord, et…
Joanna Ellmann: „Kõrbest”. „Omailm”, 2018. 85 lk. Joanna Ellmann on ĂĽllitanud oma kuuenda luuleteose, kui nĂĽĂĽd täpsem olla, siis proosapoeemi, ja saanud hakkama millegi päris huvitavaga. Vikipeedias on öeldud, et Ellmann kirjutab sĂĽmbolistlikku, mĂĽstilise varjundiga luulet. Ăśhes 2015. aasta „Värske Rõhu” interÂvjuus sõnastab ta oma luulenägemuse niimoodi: „Ma nimetan seda endasse ja maailma uskuvaks luuleks, mĂĽstiliseks, kohati alateadvuse tajudel mängivaks. Religioossus ja usk on minu jaoks kaks täiesti erinevat mõistet, ma olen spirituaalne kĂĽll ja kindlasti usklik, aga sama kindel on ka see, et ma pole religioosne. Kirjutamisprotsess on mulle ĂĽhelt poolt meditatsioon ja teiselt poolt rännak teistesse maailmadesse.” Seda…
Fagira D. Morti: „Pöörane kiskjaloom”. „Tuum”, 2018. 96 lk. Fagira D. Morti on see kuulus ajakirjanik, kes 2011. aastal julges teleekraanil välja öelda, et väikese peenisega mehed jätab ta hea meelega maha, et tema pole see, keda pikkus ei huvita, vastupidi. Fagira on kirglik poetess, eesti luule bravuuritar. Ja Fagira D. Morti luuleraamat, ka see uus, pole õieti luuleraamat, vaid pigem baarikapp. Väikeste ĂĽllatustega. Muidugi, juba tuttava maiguga luulepokaalid (luuletus, nimelt, kes ei tea, on Fagiral tihti pokaalikujuline), aga ka midagi uut. Nii et kohtumine Fagira D. Mortiga ei olnud vaid nostalgiline mekutamine pitsi või pokaali taga, kuigi oli ka…
Vikipeedia eksib Ma olen raamatuvaras mitte kirjanik Mu esimene raamat ma varastasin selle Me olime nii vaesed me raamaturiiul oli nii väike tahtsin veel lugeda Peale seda sain vere maitse suhu kondi hambusse ĂĽtlesid sina mulle suuri ja pakse asju vedasin selja taga või pĂĽksis välja lugesin põnevusega kõike lõikasin turvaniite välja Peale seda varastasin veel palju raamatuid aastaid Enne kui hakkasin ise kirjutama * suudle mind nii pikalt nagu sõidaks liftiga maailma kõige kõrgema torni otsa suudle mind niikaua kui kestab mahleri 10. sĂĽmfoonia palun (rahvas palub korrata) ja suudle mind nii pikalt kui metsad kasvavad tagasi mahasaetute asemele…
    JĂĽri Kolk: „Kuu ja kirves”. „Kingitud Hobune”, 2017. 52 lk.  [—] armastusest on kirjutatud on juba kirjutatud liiga palju kõigi sajandite jooksul paar ĂĽksikut õnnestumist nii enam-vähem [—] armastus on kirjeldatud vähemalt luule võimalused on                                             ammendatud  kirjutada kahekĂĽmne esimesel sajandil                                                  armastusest on erakordselt vapper või sĂĽdantlõhestavalt loll (Lk 39.)  Selle arvustuse pealkirigi on laenatud Kolgilt. Kogus „Kuu ja kirves” on ĂĽks kaunis pildike, mille sisuks on armastajate kaugus ja ööbikulaul, mida nad vististi mõlemad kuulevad. Ăśhel akna taga ĂĽks ööbik, teisel teine. Ja kuidas nende mõlema ööbikud laulavad samas rĂĽtmis, teevad…
    Lauri Kaldoja: „Vessel”. Lauri Kaldoja & Q-Damm, 2017. 88 lk.  Mõistatusliku pealkirja taga peitub noore näitleja ja luuletaja teine luuleraamat. Esimene luulekogu, kes mäletab veel, „Panoptikum”, ilmus 2015. aastal ja arvustaja Ann Viisileht kirjutas siis, et tema meelest on Lauri Kaldoja luulekeelel mõndagi ĂĽhist Kristjan Haljaku luulega. „Mõlemad teosed jäävad nn peavoolust natuke väljapoole. Mõlemale on omane mingisugune punktitu peatusteta palavikuline edasijooksmine ĂĽhest tähendusest teise.”[1] Nagu Haljakul, koosneb ka Kaldoja luule fragmentidest, seal on meeldejäävaid poeetilisi lõike, nagu „nahk kerib nahka kui kruvi” või „luustik ongi rööbastee su suguvõsa sisse” või „sĂĽndides jäid lukku sinu…
    Kristjan Haljak: „Uus inimene”.„Tuum”, 2017. 112 lk. Kristjan Haljak pole enam tundmatu nimi eesti kirjandusmaailmas. Noor prantsuse keele õpetaja ja tõlkija, andnud välja juba kolm luulekogu. DebĂĽĂĽt „Värske Rõhu” tiiva alt, kuulub nĂĽĂĽd ka samanimelise kirjandusajakirja kolleegiumi. Prantsuse kirjanduse doktorant. Doktoritöö teema „Jaan Oks ja LautrĂ©amont: luulekeele revolutsioon ja ĂĽleastuv-tume kirjandus”. Tõlkinud Charles Baudelaire’i „Kunstlikud paradiisid” (2014). Niipalju faktidest. Jaan Oks kummitab ka käesolevas luuleraamatus, äratuntavalt kĂĽll vaid ĂĽhes luuletuses, aga prantsuse dekandentliku tumeluule tumedus heljub terve selle luulekogu kohal. Ă•igupoolest on Kristjan Haljaku „Uus inimene” järg tema eelmisele luulekogule „Conceptio immaculata” (2017, „Vihmakass ja Kakerdaja”). Teemad on samad. Hoog on…
    Piret Bristol: „Muutmissõnad”. „Ilmamaa”, 2017. 74 lk.  Lugesin „Muutmissõnad” tähelepanelikult läbi — lootuses ehk, et need mindki muudavad. PĂĽĂĽdsin astuda samm-sammult Bristoli sõnade kannul. Enamasti viis teekond läbi Tartu, läbi Piret Bristoli enda elumaastike. Bristol ongi viljakas Tartu poetess ja proosakirjanik, olnud Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees. Väga tugeva Tartu kohamõjuga, seda on ka siinses, tema ĂĽheksandas luulekogus tunda. Ă„ratuntav on Raekoja plats, Jaamamõisa, kino „Illusioon”, „Lõbusa Ränduri” trahter. Kohti, äratuntavat võiks tegelikult rohkemgi olla, oleks kergem matkata läbi selle Bristoli reaalsuse. Praegu on kĂĽll tunne, et tegelikkus, millest ta jutustab, jääb luuletaja enda omaks….
  JĂĽrgen Rooste: „Suur sume, suur tume.” „Verb”, 2014. 80 lk.  Lugesin Rooste luulekogu läbi ĂĽhe hingetõmbega. Paks raamat see ju pole. Mõnikord võiksid luuletajad ka pakse luuleraamatuid teha, võiks ikka vahel ĂĽle 100 lehekĂĽlje julgelt olla, eriti kui luuletused on väiksed, sest mõnikord on 80 lk. ikkagi liiga vähe, et saada kätte… seda midagi. Lummust. Ei saa hoogu sissegi, kui juba läbi. Tahaks nagu veel. Istusin seenemetsas ja lugesin „Suurt sumedat, suurt tumedat”. Mets oli sama sume nagu Rooste kogu. Ilus, helge. Seeni täis. Päike kuldas läbi mändide. Sammal oli soe, kuiv. Tulin tegelikult metsa seeni korjama….
  Jaak Kõdar: „Armas maakera”. „Steamark”, Tallinn, 2013. 79 lk.  Tänapäeva eestlased reisivad rohkem kui kunagi varem. Oleme saanud rikkamaks ja võime näha rohkem maailma, kui see oli võimalik meie talurahvast esivanemail, kes said näha vaid heal juhul Riia linna (kubernerile kaebekirja viies) ja Peterburi (vooris käies). On avanenud piirid, võimalused. 1990. aastate alguses oli Pariis kuum sõna, meelde on jäänud, kuidas keegi keskealine proua õhkas ĂĽle maakonnaliini bussi oma tuttavale, et ah, tuli just Pariisist. Võttis kadedaks kĂĽll. Ja ta oli tõesti nagu õnnelikum, pruunim, säravam kui need hallid näod selles vanas bussilogus. Tahaks ka Pariisi! Eriti…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.