Kirjanikud loevad vist tõesti palju. Vähemalt need, keda tean. Ma ei tea, miks nad loevad. Võib-olla sellepärast, et neil on aega, muidugi ka huvi. Lugemine on nauding. See aitab. Igas mõttes. Olen mõelnud ka korduvalt, et kuidas mina lahendaksin selle Loomingu väljakutse kirjutada artikkel „Kirjanik loeb”, ja iga kord olen jõudnud erineva ideeni. Kas ehitada üles keerukas konstruktsioon või teha midagi lihtsat, nii nagu sel hetkel just asi hargnema hakkab. Olen lugenud aeg-ajalt Loomingust teiste „Kirjanik loeb”-asju, vaadanud, kuidas nemad teinud on. Mõtted ja ideed muutuvad ajas. Ükspäev kirjutaks nii ja teinekord hiljem lahendaksin asja jälle naa.

Mõtlesin kord, et kirjutan sellest, kuidas loen hoopis kolhoosi juhatuse koosolekute protokolle, sest just sel ajal, kui ma neid lugesin, täitsid need suure osa minu lugemisajast. Igasugused kolhoosiprotokollid on väga huvitavad ja annavad palju. Näitavad midagi, mis Vene-aegsestest kolhoosiromaanidest välja ei tule, või annavad ideid mõne karakteri ülesehitamiseks. Või siis kirjutan, et loen „Miki Hiiri”, ja ehitan sellele kogu teksti üles. Ka „Miki Hiir” võib teatud eluetappidel olla elamus. Mitte vaid meelelahutus, aga tõesti ka midagi anda. Näiteks mu lemmikkangelane „Miki Hiirest” on Jõnn-Part – tohutult optimistlik tegelane, keda on jälle mõnes uues episoodis tore kohata. Kui Donald on pahur ja alati äpardub, Kupi on totu ja sõbralik, nagu koerad on, McPart on rahaahne ja kasumile orienteeritud, siis Jõnn-Part ei vihastu vist millegi peale kunagi, ütleb vaid kauneid inspireerivaid lauseid, ükski mure ega äpardumine pole talle mingi maailma lõpp. Tänapäeva mõistes oleks ta särainimene. Vahel tahaks ka nii osata! Ei tule kohe sellist teist tegelaskuju maailmakirjandusest meeldegi. Võib-olla ehk Švejk… Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et Robert McPart oleks siin meie Eesti inimeste maailmas reformierakonna valija, Donald võib-olla EKRE-lane, Daisy Eesti 200 jne, pardipoisid aga sotside valijad. Ehehee! Igasuguseid mõtteid võib oma lugemiskangelastest hakata edasi arendama. No aga kuidas nii on, et kirjanik loeb „Miki Hiirt”? Lastekas ju!

Kirjanik loeb kogu aeg midagi. Vahel loen ronge. Olen juba lapsena armastanud loendada rongivaguneid. Seinakuulutustele viskan alati pilgu peale. Iial ei tea, kust kohast võin leida järgmise mõtte või idee oma uuele teosele. Elus on erinevaid perioode. Vahel loed, vahel ei ole aega lugeda nii palju. Kõige rohkem aega on hilissügisest talveni ja kevadeni ka jupp maad kuni karjalaskepäevani. Nii kaua saab palju voodis olla ja raamatute mõnusasse maailma kaduda. Pean talve õnnistuseks, siis saab maainimene oma töödest puhata ja lesida voodis koos raamatutega. Vahel ärkan, raamat on jäänud külje alla. Vahel jään raamatut lugedes magama ja ärkan kolksatuse peale üles. Magan sageli raamatutega.

Raamatud on kõige kallimad, seda peab tunnistama. Raamatud on inimkonna parim osa, on öeldud nii kaunisti. Siis mõtled muidugi, et eks neid raamatuid ole ka olemas, mis on inimkonna kehvem, et mitte öelda häbiväärseim osa, aga neid satub harva kätte. Raamatud levitavad ka vaimupimedust ja valet. Kõik see on inimkonna osa, „Miki Hiir” ja kolhoosiprotokollid, seinakuulutused ja need kurjad teosed, aga lõpuks oleneb ju kõik sellest, kuidas sa neid asju loed ja mida sealt otsid. Ega alati ei otsigi… lihtsalt oled uudishimulik ja loed, sest armastad lugemist.

Kust aga saab kirjanik oma lugemisivara, ka see on huvitav ja üldse mitte vähetähtis küsimus.

Raamatukogude uksetagused on muidugi üks väga hea koht, kust endale lugemisvaru hankida. Koroona ajal olid need paigad maha kantud raamatute poolest väga rammusad. Ja millist kulda sealt leida võis! Raamatukogud seletasid ise seda nii, et kuna ühiskond oli lukku pandud, sh ka enamik raamatukogusid, mõned vaid hoidsid lugemisruumid avatuna, siis oli raamatukogu töötajatel aega lõpuks raamatukogudes suurpuhastust teha. Nüüd on see tasuta turg kokku kuivanud. Näiteks Haapsalu raamatukogu uksetagune oli ideaalne paik, polnud kordagi, kui Haapsalust läbi sõites poleks tahtnud sinna vaatama minna, et mida huvitavat siis seekord saab. Mitu kastitäit väga häid selle sajandi Loomingu Raamatukogusid tassisin sealt ära. Siiani loen neid ja naudin ja olen tänulik raamatukogu töötajate heldetele kätele.

Raamatukogu ukse tagant võtmise pluss on see, et sa ei pea kirjandusteost kunagi tagasi viima ja võidki päriselt omale hoida. Ei pea kunagi mõtlema, millal laenutustähtaeg kukub. Saad ise vaadata, kui pikka tutvumisaega raamat tahab. Mõni teos lihtsalt vajab rohkem aega, siis jätad ta seisma ja alles aastate pärast leiad jälle üles ja tekib tahtmine ja siis korraga tunned, et just nüüd ongi selle raamatu lugemise aeg! Ja ongi! Kehra raamatukogu tasuta lett oli kord minu suur varustaja. Seal oli palju head kraami. Kunagi ei lahkunud ma sealt ilma mõnusa saagita. Rakvere raamatukogu on endiselt hea. Jäneda raamatukogu uksetagune on muutunud viimastel aastatel heaks paigaks, kust leida lektüüri, mis mujalt on ammu otsa saanud.

Aga nagu kõikide kohtadega on, need tulevad ja kerkivad ja langevad ka. Paljud kunagised head saagikohad on nüüd täiesti kuivale jäänud. Kehras pole enam midagi saada, seal ma enam ei käi, Haapsalu on kokku kuivanud, kuigi üksvahe sai sealt terve seeria huvitavat Vene-aegset punakirjandust. Ka huvitav teema jälle! Sotsialistlik realism. Boriss Vassiljevi „Koidikud on siin vaiksed” on jätkuvalt sotsrealismi klassika ja mõnus teos, mida aeg-ajalt üle lugeda. Sotsialistlik realism on mulle lapsest peale meeldinud, kogu tema vales. Mõtlesin kord isegi, et suurena tahaks sotsrealismi professoriks saada.

Vahel on olnud naljakaid juhtumisi. Tahaksin mingit raamatut osta, aga ei raatsi nagu, järelturul või raamatupoes on vastav teos liiga kallis. Ootad siis paar aastat, oled juba unustanud, et tahtsid kord seda lugeda, ja äkki avastad selle teose kuskilt raamatuvahetuspunktist. Ja oled nii õnnelik ja loed teose tänulikult läbi.

No siis on veel spaaraamaturiiulid, Tallinna lennujaam, võta ja lenda! Ja ka praamid! Haapsalu rongijaam. Haapsalu Nodituba on mõnus paik ka kasutatud raamatute poolest. Vändra raamatukogu oli kunagi hea, nüüd on kokku kuivanud. Luidja tsirkusetalu raamatukülmkapp. Rummu vanglat külastades leidsin üles ka Rummu vangla mahajäetud raamatukogu – võta, mida tahad. Pilet vaid 8 eurot, et Rummu vangla territooriumile sisse saada ja raamatuid sealt seljakotiga välja tassida. Selline raamatuturism! Kuna nooremal õel on ka raamatute kogumise ja lugemise kirg, siis sõitsime hiljuti 90 kilomeetrit niisama maha ainult selleks, et külastada erinevaid raamatukogusid, kus ammu polnud käinud, aga millest oli meelde jäänud, et kord sai sealt palju häid asju, läheks veel vaatama… Tean, ei tundu just arukas tegevus, eriti meie kliimasoojenemise ajal, aga selline see elu on. Lugemiselamusi jahtides kliimale ei mõtle. Iga kirg nõuab ohvreid, mis sa teed!

Kõige toredam on ehk see tunne, kui leiad midagi, mingi teose, millest sa enne kuulnudki pole. Ega raamatukogus ei viitsi ju lõputult ka riiulite vahel seista ja endale lemmikuid välja otsida. Kust ma tean, kas on ka hea! Raamatukoguhoidja kiidab küll, aga viid teose koju, siis leiad, et pole hea, jooksed jälle tagasi ja oled pigem kurb, et lugeda midagi nagu ei saanudki. Kõige parem ongi nii, et vead endale teosed koju ja siis sirvid ja maiustad ja mekid ja mekutad nende kallal, tõstad ühest virnast teise ja teed järelsorteerimist ja järellugemist. Aga vahel leiad ka mõne täiesti ootamatu pärli ja sealt areneb juba huvi selle kirjaniku teiste teoste vastu. Lemmikud teosed kuidagi ise tulevad minu juurde. Ega raamatuid väga osta ei raatsi ega jõua ka, loed seda, mida elu sulle parasjagu ette lükkab. Tasuta raamat on kõige parem raamat!

Tartu linnas avas Cronimet jaanuari lõpus raamatuvahetuspunkti, kuhu igaüks saab tuua raamatuid, mida enam ei vaja, ning valida riiulist endale võtmiseks meelepäraseid köiteid. Pean ütlema, et läksin huviga vaatama ja tulin tagasi mitme hea vana teosega, mille väärtus järelturul on tänapäeval kerkinud juba üle 50 euro. Vahel ma kiikan isegi paberi ja papi prügikonteineritesse, sest just kevadel, kui inimesed teevad kodus suurpuhastust, leiab sealt õnne korral palju head lugemisvara. Näiteks Hiiumaalt N. asula kogumiskastist leidsin kord lausa 1930-ndatel välja antud raamatuid, mille järelturu väärtus on tänapäeval 20–30 euro kanti. Raamatuid ma korjan ja kogun ja loen, aga ei müü neid. Eks müümine oleks eraldi teema. Kunagi mõtlesin, et hakkan neid müüma ka, aga siis leidsin, et ei viitsi tegeleda pakkimise ja pakiautomaatidesse saatmisega. Ju pole siis väga suurt vajadust veel tekkinud, et oma pärleid teistele huvilistele müüma hakata.

Selle suve lugemiselamused on olnud Nasta Pino ja Veera Saar.

Ma ei tea, kust mul esimene Nasta Pino näppu jäi. Ju ma kuskilt raamatukogu ukse tagant jälle leidsin midagi ja siis vedasin koju. Siis võtad esimese raamatu ja loed. Hakkad netis otsima, mida ta veel on kirjutanud. Maaraamatukogudes enam kõiki ta teoseid naljalt saada pole, nii palju on vana ja head juba välja kraamitud, nii et pead otsima järelturult, külastama raamatukogude uksetaguseid, neid mahakantute riiuleid, sealt ikka leiab Nasta Pinot. Nastat naudid, tema mõtteid ja jutte. Sel suvel oli mu kirjutuslaual terve virn tema raamatuid. Siis võtad kõik ta teosed ette. Üks Nasta viib teiseni.

Kui lugesin Nastat, siis tekkis aina süvenev tunne, et iga kirjanik vääriks oma majamuuseumi. Siis oleks kõik materjal omal kohal. Saab palverännakule minna ja uurida, kui lugemislainel oled. Kirjanik loeb teisi kirjanikke. Mõni ju võib öelda, et Nasta Pino on lokaalne kirjanik, aga eks Eesti olegi väike. Kõik on lokaalne, kõik on lokaalsed. Omasid peab hoidma. Ja Nasta oli lõpuks ikkagi hea kirjanik. Olin 9. klassis, kui ta võitis romaaniga „Vaikne on” Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. Mäletan, millise elamuse ma sellest sain põhikooli lõpuklassi õpilasena, sest ma tundsin ja tajusin, et ka meie külas on täpselt samamoodi. Vaikne on. Nasta oleks kirjutanud nagu meie oma külast! Ja see vaikus muutus korraga ka ilusaks, seda ainult tänu Nasta Pino auhinnatud raamatule.

Nasta on lisaks mitmele heale romaanile, nagu „Ja andke meile andeks meie võlad” (1994), „Vaikne on” (2000), „Suvekurbus” (2003) ja „Trepikoda” (2014), avaldanud ka mälestusteraamatuid ja lühiproosat. Ja muidugi ei tohi unustada Nasta Pino „Igal õhtul Solenzaras”, 1985. aasta romaanivõistlusel ära märgitud teost. Ta on ise öelnud, et sooviks, et tema teoseid loetaks kergelt, et need ei tekitaks masendust ega ärataks raskeid mälestusi, ja ma võin kinnitada küll, et pealtnäha raskete mõtete taha on Nasta Pino alati osanud peita helgeid noote, sügavasse kurbusesse ka sügavat ilu. Kui lased Nasta lausetel ennast kanda, siis tunned, et see viib kuskile heasse paika, Nasta Pino loomingu maailma, kus võid unustada tänase päeva ja samas saad homsesse päeva midagi alati kaasa. Seda ma olen Nastat avastades mõistnud.

Tema lauseehitus on alati äratuntav, lihtne ja samas tabav, selline, mida ei ole raske jälle igal ajal üle lugeda. Nõustun, et kõigile ei pruugi Nasta Pino peale minna, aga mulle läheb. Lihtsalt meeldib, ja ongi nii. Ja see ongi hea, sest see näitab vaid seda, et kirjandus on midagi tõeliselt demokraatlikku. Võib-olla kõige demokraatlikum asi üldse! Loed seda, mis meeldib, ja kui teistele ei meeldi, siis jääb üle vaid loota, et äkki ka nemad avastavad kord oma esimese Nasta Pino romaani.

Kuigi Nastat on raamatukogude uste taga ja noditubades alati ja igal pool (Vene ajal olid tiraažid teised kui nüüd), võtan ikka harjumusest veel mõne tema romaani kaasa, mis sest, et ammu läbi loetud ja kodus on neid ka juba mitu tükki. Vahel võtan mõne raamatu lihtsalt sellepärast, et väga meeldis. Pakud ühele Nasta raamatule veel kodu. Ja ehk kord jagan neid kellegagi. Kurb vaid, et Nasta Pino ei olnud Honoré de Balzac ega kirjutanud palju-palju köiteid oma ajast, sellest ajastust, mis jäi Teise maailmasõja ja 2000-ndate alguse vahele.

Millalgi Nasta Pino lugemisel keskel sain äkki aru, kui palju tarku ja huvitavaid naisi me kirjanduspärandis on.

Kui viimase Nasta teose läbi sain, siis tundsin, et sellest jääb väheks. Mõtlesin küsida lisa, pöörduda Nasta Pino perekonna poole, küsida pilte, uurida, minna kohale, see eeldaks juba kirjandusteadlase huvi, aga päris kirjandusuurijaks ma vist ka muutuda ei taha. Neid muid huvisid on nii palju, et raske on võtta endale veel mingeid lisakoormaid kanda.

Teine suur selle suve lugemiselamus ja esmatutvus oli Veera Saar. Ma poleks eales uskunud, et võiksin ühel päeval hakata Veera Saart lugema. Aga näed, Nasta viis Veerani. Kord oli raamatukogu ukse taga Nasta Pino kõrval „Kraakuvi mägi” (1987), mis on tetraloogia esimene osa. Ülejäänud kolm on „Maa hind” (1990), „Kodutee” (1996) ja „Käritsa leib” (1999). Veera Saare teised kuulsad teosed on „Ukuaru” (1969) ning koolimälestuste põhjal kirjutatud „Lõokesed taeva all” (1965) ja „Üle allikate” (1963), aga pean tunnistama, et minu silmis on Veera Saare pärandi kõige lummavam osa just too tetraloogia, kuna mulle on alati meeldinud romaanid, mis kujutavad maaelu, kõik need maaga mässamise ja kodu rajamise motiivid. Nii et oligi päris mõnus ja huvitav lugeda ka nendest XIX sajandi lõpu eestlaste viljaka põllumaa otsingutest Narva-tagustes põlismetsades. Kuna Veera Saar on ise sellises põlismetsas sündinud, siis tunneb ta seda teemat kõige paremini ja eks ta ongi oma elukogemuse valanud romaani vormi, saades oma tetraloogiaga omamoodi nais-Tammsaareks või nais-Mobergiks. Mobergi „Väljarändajate” tetraloogia kujutas ju samamoodi asunike ja väljarändajate eluolu XIX sajandi Rootsis ja Ameerikas.

Kui „Kraakuvi mägi” jutustab Narva taha põlismetsa jõudmisest ja seal kodu rajamisest, asundustalu raskustest ja vaevadest (esimene suvi elatakse koos loomadega suure kuuse all, sel ajal kui isa maja ehitab), siis „Maa hind” kirjeldab kolhooside moodustamist Peterburi kubermangu välja rännanud eestlaste asunduses. „Käritsa leivas” aga on Vene revolutsiooni tõttu põgenetud üle Narva jõe tagasi Eestisse ja kujutatakse taaskohanemist äsja iseseisvunud Eestis. Elavalt on kirjeldatud pagulaste raskusi töö ja elukoha otsimisel, juurte ajamine uude kohta on alati vaevaline. Tetraloogia viimases osas, „Kodutees” kõlab juba helgemaid noote, kujutatakse Padriku peretütre Maie koduotsinguid sõjajärgses Eestis.

Kui tetraloogia läbi sain ja Veera Saare mälestused „Neid ammuseid aegu” (2000) (mille ma siiski pidin raamatukogust laenama) läbi lugesin, siis hakkasin paremini mõistma, kuidas romaani sündmustik kulgeb rööbiti kirjaniku enda elusaatusega. Veera Saar jutustab oma perekonna lugu niivõrd huvitavalt, et tekkis lausa tahtmine neid kohti ise vaatama minna. Kas või Narva-tagusesse põlismetsa rajatud eestlaste külasid. Venemaale küll hetkel vaiksele ja rahumeelsele kirjandustuurile minna ei saa, aga abi on Veera Saare enda mälestustest, kus ta kirjutab, kuidas ta käis 1971. aastal ise oma lapsepõlve kohti vaatamas. Tikapesa on veel tänapäevalgi täitsa toimiv küla, vene keeles Тикопись – Veera Saar ütleb ära küla nimegi, mis sai näiteks „Kraakuvi mäe” tegevuspaigaks. Kord ma siis vaatasin seda paika Google Mapsist. No siiani väga metsane paik, põlismetsa küll enam pole, aga on metsade sees suured vene külad ja alevikud. Eestlaste asundustest kindlasti palju säilinud pole, ehk vaid rahvasuus liikuvad teated ja lood, aga ikka oleks huvitav kord ka ise seal seda kõike vaadata. Vahest midagi veel on alles. Näiteks Tikapesa koolimajagi. Kes mälestusi ja romaani kõrvutab, see saab teada, et „Käritsa leivas” kujutatud Härmakopli on tegelikult Saiakopli mõis, kuhu Veera Saare vanemad ja väike Veera jõudsid peale Venemaalt põgenemist… Vaat, mida teeb raamat! Lugemine tekitab soovi näha kohti ja paiku, mis olid kirjanikule tõukejõuks. Päriselt matkata need kohad läbi. Selline bibliofiilia eriharu, raamatukohtade armastus.

Alguses on huvi, siis süvenemine. Siis mõistmine. Mõistmise järel tekib sügavam huvi. Millegi suurema mõistmine. Lätlasena loeksin nende oma Nasta Pino või Veera Saart, ja kindlasti on igal riigil oma Nasta Pino ja Veera Saar! Ma üldse ei kahtle selles. Inimeste lood ja saatused on ju need, mis kõnetavad ja lummavad. Erinevad ajad õpetavad empaatiat. Aga kindlasti jääb alati ka neid kihte, mida ma Nasta Pinos ega Veera Saares ei mõista.

Eesti kirjandus tundub piisav, põnev. Küllaldane. Kahju vaid, et raamatukogud on väga palju vana ja hääd välja visanud, mida uued põlvkonnad enam lugeda ei saagi. Mis silme eest ära, see meelest! Vanade unustatud raamatute lugemise juures on huvitav see, et iial ei tea, kuhu need raamatud edasi viivad. Milliseid järgmisi põnevaid möödunud aegade autoreid enda jaoks avastad. Ja nii avastad tasapisi oma maad ja rahvast, selle rikkalikku, imelikku, mitmepalgelist kirjakultuuri, ajaloo erinevaid etappe ja paiku, ja jõuad muidugi ka iseendale natuke ligemale. Loodetavasti.

Kirjanik loeb. Mida? Kuidas? Otsib raamatukastidest. Prügikastidest. Olen otsinud ja palju leidnud.