Kai Aareleid
-
Foto: Eiko LainjärvKirjanik loeb. Kai Aareleid
„Ja isegi kui oleksite vanglas, mille seinad ei lase ühelgi elu häälel Teie meelteni tungida – siis oleks Teil ikkagi Teie lapsepõlv, see oivaline, kuninglik rikkus, see mälestuste varakamber.” Nii kirjutas Rilke ühes oma kirjas noorele luuletajale. Lugemisest mõeldes sinna varakambrisse tasubki vaadata, ja endale tagasi mõeldes väärib mainimist esiteks see, et mulle loeti lapsena palju ette, iselugeja sai minust võrdlemisi hilja. Üsna ootuspäraselt mäletan ettelugemise olukordi ja kõrvalisi seiku, näiteks valgust või taustahääli või omaenda kujutluspilte, palju selgemini kui seda, mida loeti. Kõige sügavama jälje on siiski jätnud mälestus kõrvalt nähtud ettelugemisest. Veetsin lapsena palju aega unises Kesk-Eesti väikelinnas…
-
Tule, suveöö
Juba kaugelt paistab, et baar on mõeldud natuke noorematele inimestele. Sellest hoolimata otsustavad mees ja naine teha peatuse just seal: see on nende majutuskorterile kõige lähem ja õigupoolest ka selle kandi ainuke koht, kus soojal varasuvisel õhtul väljas istuda ja paar viimast jooki võtta. Mõlemad püüavad korterisse minekuga viivitada, ehkki kumbki ei ütle seda otse välja. Mees küsis: „Tahad, lähme?” ja naine kehitas õlgu, vastas: „Võib küll,” ja siin nad nüüd on. Nad istuvad terrassi servale, sest mujal vabu kohti ei ole. See on üks neid boheemlikke retrokohti, mida on viimasel ajal siginenud igasse linna. Inimesed istuvad väljas pinkidel, terrassiserval…
-
Vikerkaar
Ingrid on just tööle jõudnud, lülitab arvuti sisse ja ühe käega mantlit seljast ajades vajutab teisega harjunult, peaaegu mehaaniliselt pisikest rohelist ikooni ekraani alumises servas. Ta riputab mantli kappi, istub kontoritooli ja klõpsab niisama harjunud liigutusega kaamerapildi uuesti kinni, kui miski sunnib teda tagasi pöörduma. Ingrid veeretab end koos tooliga lauale lähemale ja haarab hiire kindlameelselt pihku. Hiireklahv tiksatab tema sõrme all ja pilt avaneb uuesti. Ingrid istub liikumatult ja silmitseb ekraani. Kulub mitu sekundit, enne kui ta taipab, mis täpselt ei klapi. Ta kummardub lähemale, keerab pea viltu ja uuesti otse, vajub siis vastu seljatuge ja vaatab ainiti ekraanile….
-
Riia aknad
Me ei olnud veel korralikult tuttavakski saanud, kui ta küsis, kas ma Riia linna tahan näha. Purskasin naerma. Kõik oli alanud sellest, et konverentsi lõpus esitas ta publiku hulgast küsimuse. Tema läti aktsent oma laulva tooni ja iseäralikult lameda l-iga oli nii ilmselge, et kuigi ta rääkis inglise keelt hästi ja oli esitanud tõsise küsimuse, ajas see mind naerma. Mäletan, et pöörasin ümber ja korraks meie pilgud kohtusid. Hiljem vastuvõtul nägin teda uuesti, ta seisis teistest pisut eemal. Vaatasime jälle korraks tõtt, kuni ta kergitas kulmu ja tõstis vaevumärgatavalt klaasi. Endalegi üllatuseks rajasin järgmisel hetkel inimeste vahelt teed tema juurde….
-
luule
Loe mindI loe mindnagu luuletustloe kiirustamatahäälda iga silp väljatunne iga sõna keelelkaalu iga lause-liikme raskustja püüa tuumani jõudasa ju tahad aru saadavõibki mitut moodikirjavahe-märke võib jätta siia ja sinnakokku ja lahku võib kirjutada üsna meelevaldseltlõplikud tähendused selguvad ükskord hiljem loe mindoma temposminu temposmängi hüüdsõnadeonomatopoeesiakajade ja pausidegaloe mind II loe mindnagu miniatuurima teansee võib olla veidi ühekülgneja saab liiga kiiresti läbiloeikka III loe mindnagu novellisee pole ehk kakuigi palju pikemaga selles on kihteseda saab koorida naguriideid seljastpalavas toas ja selles on hämarustpooltoonevaikustloe mind IV loe mind nagu romaanikahesaja viiekümne leheküljelistsest sellised on kõige paremadpikemates on liiga palju sõnu ja lühemad jällelõhuvad žanripiirekuigi kokkuvõttes on lühem ikka paremselles oleme ühel meelel loe mindnagu…
-
Akvarellid Engeli linnast
Soome olulisim proosaauhind Finlandia läks 2016. aastal mõneti üllatuslikult, ent samavõrd sümboolselt esikromaanile: selle sai teatri- ja luuletajataustaga Jukka Viikilä mullu kevadel ilmunud romaani eest „Akvarellid Engeli linnast” („Akvarelleja Engelin kaupungista”, kirjastus „Gummerus”). Kuna Soome ajakirjanduses on kõneldud lausa kõikide aegade parimast raamatuaastast, on ainuüksi auhinna lõppvalikusse pääsemine esikromaanile suur tunnustus. „Tänavu ei piisanud sellest, et raamat oleks hea. See pidi olema hiilgav,” kommenteeris üks eelžürii liige viis kuud kestnud lugemismaratoni, mille vältel tuli tutvuda umbes 150 teosega. Sümboolseks võib just selle raamatu pärgamise juures pidada aga seda, et Soome juubeliaasta künnisel saab nii suure tähelepanu osaliseks raamat, mille üheks…
-
Süütus
Viieaastaselt sain elu esimese õppetunni selle kohta, et kus on armastus, seal luurab alati surm. Vanaema ja vanaisa elasid väikeses rohelises aedlinnas, kus möödusid minu lapsepõlve kõige õnnelikumad päevad. Seal õppisin ma tundma elu maitseid, vanaisa lõputu valduse lõhnu, värve, hääli: niiske turvas, küpsed tomatid, kollaste ja valgete nartsisside sirged rivid, vurrist suurde purki nõrguv merevaigune mesi, toanurgas käiva veini vaiksed mulksatused mõõtmas sügisõhtuid, siis talve, väljas aknani hanged, toas hommikuste ülepannikookide lõhn… Nii me elasime. Nii nad elasid, ja mina sain sellest osa. Maja oli ehitanud vanavanaisa, kiviraidur ja hauakivimeister. Temast oli värkstoa nurka jäänud kümme hauakivi….
