Tuleb kiiresti otsustada, ainult mõned vabad kohad ongi veel alles ja tagantpoolt juba nügitakse.

Naine istub oma vahes üksi, seljaga sõidu suunas. Ta on käekoti kõrval­istmele pannud, aga mõlemad kohad tema vastas on veel vabad. Carmen hindab kiirelt olukorda. Teisele poole vahekäiku on räntsatanud suure seljakotiga mees, kes puhib ja higistab juba nüüd, kui rong pole veel sõitma hakanudki. Järgmises vahes paistab ema kahe väikese lapsega, kes on praegu küll vaiksed ja vahivad, sõrmed suus, õue, aga lugemisrahu sealt ei tule, seda teab Carmen juba ette.

Ta pöördub tagasi naise poole ja astub sammu lähemale, vahekäigust ära, et tagant tulijad läbi lasta. Naise pilk on aknast väljas. Carmen ei ole kindel, kas naine on teda märganud, ja kui nii, kas ta on Carmeni ära tundnud. Naine vaatab välja, võimalik, et rahvast järgmisel perroonil, võimalik, et jaamahoonet eemal või taevast, või siis ei näegi ta midagi, mõtleb oma mõtteid, vaatab sissepoole, mõtleb oma lastele, kes on koju jäänud, või mehele, kes on nende laste isa, aga on jäänud ühte teise korterisse. Pööninguateljeesse, kust Carmen on vähem kui tund aega tagasi lahkunud.

Võib-olla mõtleb naine isegi Carmenile, võimalik, et teeb isegi oletusi ja kahtlustab midagi. Carmen mõtleb, et kui tema oleks naise asemel, siis tema nina raudselt tunneks, et midagi ei klapi. Eriti kuna Carmen on nüüd siin, lahkumas võõrast linnast. Eriti kuna õhtune telefonikõne mehe ja naise vahel, mida ta tahtmatult oli pidanud pealt kuulma, oli olnud nii piinlik kuulata. Mees paljusõnaliselt vassimas. „Mis mõttes kellega? Üksi, kes mul siin peaks olema? Lugesin ja muusikat kuulasin, mis siis? Ma ütlesin üksi, sa kujutad endale asju ette.”

Carmenil oli rumal tunne, nagu oleks tema midagi valesti teinud või milleski süüdi. Mehe vusserdav valetamine tundus mõttetu, naine ju teadis, et nad saavad hästi läbi, tema meelest kolleegide kohta natuke liiga hästi. Miks ei oleks mees võinud öelda, Carmen tuli korraks läbi, ajame natuke juttu? Hetkeks oli Carmenil õel soov olukorda saboteerida ja mehe sõnavoolu taustal meelega köhatada või aevastada.

Ma ei usu, et ta sind uskuma jäi, ütles Carmen ainult. Miks sa ei öelnud, nagu asi on?

Ma ei tea, vastas mees.

Sinna see jäi.

Nad jõid veini ja sõid apelsine ja rääkisid pikalt kummagi pooleliolevatest töödest, kuni viimane rong oli märkamatult läinud. Mees tegi Carmenile aseme ateljee diivanile ja magas ise sealsamas põrandal joogamatil magamiskotis.

Carmen ei öelnud seda mehele, aga pimedas und oodates – ta ei olnud väga hea võõrastes kohtades uinuja – mõtles ta ikka veel telefonikõnele ja sellele, mida naine arvaks, kui ta praegust olukorda näeks. Või veel enam, kui ta kuuleks tagantjärele ausaid fakte: Carmen magas mu ateljee diivanil. Kust oleks naine pidanud teadma, et midagi muud ei ole – või mis see muu peaks üldse olema, äkki pikk ja aus rääkimine ja vein ja apelsinid ja ühes toas öö veetmine juba olidki „midagi”? Kindlasti olid, Carmenile olid, ja ka see oli, kuidas mees teda hommikul äratas, kükitas tema lähedale diivani juurde; pani käe tema otsaette, nagu katsuks palavikku, käe, mis lõhnas sigarettide ja ikka veel kergelt apelsinide järele; hoidis kätt natuke aega paigal, ei öelnud midagi. Carmen ärkas ja sai alles tasapisi aru, kus ta on.

Aga võib-olla vaatab naine ainult klaasini, kasutab seda peeglina, näeb klaasil iseennast ja jälgib Carmeni liigutusi enda lähedal, seda, kuidas Carmen kõhkleb, pilguga teist kohta otsib, aga siis ikkagi siia jääb, ja kuidas ta nüüd mantlinööpe avab, mantli seljast võtab, seda silub ja rippuma paneb, veel korraks kõhkleb, kumb koht valida, kas akna- või vahekäigupoolne, ja istub lõpuks otse naise vastu, paneb oma käekoti samamoodi kõrvalistmele, vahest selleks, et keegi nende iseäralikku intiimsust ei segaks, vahest alateadlikust soovist selle sümboolse matkiva liigutusega juba ette rahu sõlmida, nagu oleks see rahulipp, mida ta teisele näitab; ja et kõik oleks veel sümmeetrilisem, pöörab ka Carmen nüüd pilgu samas suunas, kuhu naine vaatab, aga tõesti ainult klaasini, ja otsib sealt naise silmi.

Sel hetkel nõksatab rong liikvele, naised pööravad peaaegu korraga pead ja nüüd vaatavad nad teineteisele otsa. Carmen ei ole kindel, kas naise suu juures väreleb korraks midagi naeratusesarnast, või lainetab see hoopis üle tema enda huulte, ennast ju kõrvalt ei näe. Ent naise kaunil, ovaalsel, otsekui portselanist näol, mille ninasõõrmete juurest kaarduvad suunurkadesse kaks korrapärast, peaaegu identset joonekest, on lakkamatult pooleldi kõrk, pooleldi üllatunud ilme. Carmen kujutleb, et naine võib mõjuda heidutavalt – nagu lumekuninganna, mõtleb ta, jahe ja kauge –, aga millegipärast on ta veendunud, et see on kõigest mask – mitte teesklus, aga just nimelt mask, mis on mõeldud selleks, et kaitsta ja mitte ligi lasta.

Mees ei ole Carmenile eriti naise kohta rääkinud, pigem on ta olnud põiklev ja ebamäärane, nii et Carmen ei teagi täpselt, miks nad praegu eraldi elavad või mis neid koos hoiab, või vastupidi, lahus, ja õigupoolest see ei olegi teda siiamaani huvitanud, vähemalt mitte enne eilset õhtut ja ööd ja tänast hommikut.

„Tere,” ütleb Carmen.

„Tere,” vastab naine.

Sealt on raske edasi minna.

Ükskord Carmen siiski küsis mehelt: kui ma temaga kokku juhtuksin, mis sa arvad, kas ta räägiks minuga? Carmen mäletab, et neil kahel korral, kui tema ja naine on varem kohtunud – ta ei suuda meenutada, missugustel ­seltskondlikel koosviibimistel –, oli Carmen see, kes juttu alustas ja midagi küsis, lihtsalt selleks, et mitte vaikida, ja naine vastas siis väga napilt – temas näis puuduvat igasugune sujuv seltskondlikkus, nii et Carmen tabas ennast juba siis mõttelt, et huvitav, missugused on selle naise sõbrad, kas tal üldse on sõpru ja kuidas ta nendega on, kas ta vahel ka naerab, kas ta vahel ka nutab?

Mees vastas tookord: ise ta kindlasti sinuga rääkima ei hakkaks.

Arusaadav, vastas Carmen. Kas ta on armukade? Vaenulik? Ja mees vastas: ei-ei. Sa meeldid talle, ma arvan – või siis ta on neutraalne, ja armukadedus ei ole tema stiil.

Carmenil ei jäänud selle peale muud üle kui huulde hammustada, ta ei tahtnud öelda seda, mida ta kõigepealt mõtles: võib-olla sa lihtsalt ei tunne teda, ta on ikkagi naine, armukadedus on kõigi stiil.

Naine võtab välja pliiatsi ja mapi paberitega ja hakkab neid lehitsema. Jääb aeg-ajalt pikemalt lugema ja teeb parandusi, tõmbab pliiatsiga pikki keerulisi kaari, Carmen oletab, et muudab lõikude paigutust mõnes oma artiklis või ettekandes.

Carmen otsib käekotist ajakirja ja paneb selle põlvedele. Naine vaatab vilksamisi ajakirja, Carmen avab selle algusest ja hakkab lugema.

Ta jõuab lugeda läbi paar lühikest lugu, kui märkab, et ta silmad käivad küll endiselt mööda ridu, aga tähemuster on laiali valgunud, sest mõtted kerivad omasoodu.

Ta suleb korraks silmad, tunneb rongi uinutavat tuksumist, peaaegu märka­matut, täiesti teistsugust, kui mäletab iganädalastest mitmetunnistest rongi­sõitudest lapsepõlves, lakitud puust istmetel, mis olid küll kõvad, aga mille ribijas pind nähtamatute kriimude ja täketega oli sõrmede all turvaline ja tuttav, diislilõhnalises vagunis, mille uksed avanesid ja sulgusid valju sisina ja kolksatusega, sellega kaasnes pahvak pigi ja tolmu lõhna, ja kui rong sõitma hakkas, läks ratastel kaua, et õige hoog ja rütm üles võtta, kuni sellest sai monotoonne ja uinutav tukatukatukatukktukktukk.

Carmen tõstab pilgu. Naine on mapi kinni pannud, see lebab tema süles tumesinisel seelikul. Silmad on suletud, aeg-ajalt liigub mõni väike lihas silma­nurgas või suu juures, ninasõõrmed võbelevad, kinnipandud soengust välja pääsenud salk heledaid juukseid õõtsub hingamise rütmis.

Naise käed puhkavad mustal läikival mapil, aga mitte lõdvalt, Carmenile tundub, et neis on valmisolek, nagu sõrmedes, mis on iga hetk valmis alustama partiitat klahvistikul, kus pole ühtegi valget klahvi. Talle meenub, et ta teab naise muusikaharrastusest, küllap mehe jutust, mingist kõrvallausest pilli kolimise või pilli häälestamise kohta, kuigi äkitselt ei suuda ta oma mälust leida, mis pilliga tegemist oli, võib-olla see polnudki klaver, oli kas tšello või kontrabass või hoopis akordion.

Kui nad nüüd omavahel ei räägi, siis teist sellist hetke ei tule võib-olla kunagi.

Carmen neelatab ja hingab vaikselt kopsud tühjaks.

„Ta ütles mulle, et sa oled väga kriitiline. Et sinu meelest ta peaks oma teaduse juures püsima ja mitte kirjutama neid lugusid.”

Carmeni hääl on vaikne ja tungiv.

Naine tõstab pilgu, vaatab talle tükk aga ilma vastamata otsa.

„Jah,” vastab ta lõpuks.

Ainult „jah”?

„Miks?” ütleb Carmen.

„Tema küsis, mina vastasin, see on minu arvamus.”

„Aga miks?” ei jäta Carmen järele.

„Milleks raisata aega millelegi, mis ei tule hästi välja?”

„Ma ei saa aru. Kõik ei saagi alati võrdselt hästi välja tulla. Mitte kellelgi ei õnnestu kõik asjad kogu aeg. Aga need viivad edasi,” vastab Carmen.

Naine silmitseb teda.

„Võimalik, et teiega on see nii. Tema lihtsalt näitab ennast rumalast küljest.” Naine peab pausi. „Minu meelest,” lisab ta.

„Ja see valmistab sulle piinlikkust?” küsib Carmen.

„Piinlikkust? Mulle?” Naine mühatab. „Minul ei ole sellest midagi. Enda näitamine melodramaatilise vananeva mehena saab teha kahju ainult talle.”

„Aga ta on sinu… lähedane. Sa saaksid teda suunata, tagasisidet anda. Et ta ei näitaks ennast… nagu sa ütlesid.”

Naine ohkab.

„Miks me sellest räägime? Mida te tahate?”

„Teda peaks aitama. Minu meelest temas on midagi.”

„Tema meelest on teis ka midagi, see on selge. Mina ei tee takistusi. Olgu see öeldud.”

Carmen vaatab naisele otsa.

„Ma ei saa aru, miks sa mind solvata tahad. Ma ei räägi ju sellest.”

„Õigus. Andestust,” ütleb naine ilma sarkasmita.

Carmen kogub end.

„Minu arvates sa peaksid teda toetama. Sina oled ju tema – naine.”

Naine naeratab.

„Aga teie olete tema muusa.”

Carmen vangutab pead.

„Olete ju. Ma ei ütle seda irooniliselt. Te olete. Ta kuulab teid hoopis teistmoodi kui mind,” lisab naine.

„Mul ei ole mingit kavatsust teda kuidagi mõjutada,” ütleb Carmen.

„Ma tean. Aga te teete seda, tahate või ei taha. Ta kirjutab neid asju teile.”

„Ei kirjuta.”

Naine ei vasta.

„Ma katsun temast eemale hoida,” ütleb Carmen. „Nii palju, kui ma saan. Ära muretse.”

„Ei-ei-ei. Ärge seda küll tehke. Siis ma just muretsen. Te mõjute talle hästi. Ta ei ole ammu nii… normaalne olnud.”

„Normaalne?”

„Ja meil ei ole ammu nii normaalselt läinud. Ausalt.”

Carmen otsib, mida vastata, aga naine jätkab.

„Mina ei suuda talle nendes asjades kaasa elada. Mulle lihtsalt ei meeldi, mida ta teeb. Mida ja kuidas. Mina arvan, et ta oleks pidanud oma liistude juurde jääma, see talle sobis. Ja kuna ta on algusest peale minu arvamust teadnud, sest ma olen olnud aus, siis on see palju pinget tekitanud. Ma ei usu, et ta oleks nõus seda tunnistama, aga ta on sellest solvunud, mu kriitika solvab teda. Aga teie… Teie astute temaga dialoogi. Mina ei oska seda keelt. Nii et palun rääkige tema keelt edasi, mida iganes see tähendab.”

Carmen vaikib ja mõtleb naise sõnade üle järele. Enne kui ta jõuab oma küsimuse vormida, ütleb naine, justkui tema küsimusele vastates:

„Te ei peagi sellest aru saama.”

Nad tõusevad peaaegu koos ja kumbki küünitab konksu otsast mantlit võtma. Naine tõmbab enda oma kiirelt selga, sõlmib vöö kinni ja ongi valmis. Ta võtab uuesti istet, et Carmenile ruumi teha. Nüüd juba riides ja kuidagi muutunud, jälgib ta, kuidas Carmen enda mantli kõigepealt selga tõmbab, siis kinni nööbib ja lõpuks salli ümber kaela mässib. Carmen tunneb sallis mehe odekolonni, sigarettide ja apelsinide lõhna ja on kindel, et ka naine tunneb seda, ta on nii lähedal, et ei saa olla seda tundmata.

Carmen mäletab, kuidas mees riputas tema mantli peaaegu pühalikult esiku­nagisse ja see liibus mehe enda palitu vastu, mees silitas tema mantlikäiselt sinna jäänud ebeme või juuksekarva, käsi jäi hetkeks mõttesse, nagu ka täna hommikul, kui ta mantlit Carmenile selga aitas ja seisis tema selja taga, mantel oli juba seljas, mehe käed olid oma töö lõpetanud, aga püsisid veel Carmeni rangluude kohal, nagu ei suudaks otsustada, mis on nende edasine mõte, kuni Carmen lõpuks käte alt eemale astus, tänas ja ruttu lahkus.

Naise sõõrmed liiguvad nagu loomal. Ta on pilgu aknast välja pööranud, nägu on klaar, ühegi tundevirvenduseta, täiesti loetamatu. Rong sõidab aeglaselt üle raudteesilla ja libiseb jaama poole.