Karl Martin Sinijärv
-
Mereluulud
-
Intervjuu: Enne oli üks ulgumine ja hammaste kiristamine
4. juunil tiksus pool sajandit luuletaja ja üleüldse mitmekülgse kirjamehe Karl Martin Sinijärve kontosse. See on küll kunstlik, isegi otsitud põhjus, aga samas mitte halvem kui mõni teine, et temaga pisut vestelda. Sest intervjuusid on mõtet teha siis, kui endal ka huvitav. Siis on lootust, et lugejagi tuleb kaasa. Karlaga on see värk ka, et mõnusa ja rahuliku jutuvoo käigus löövad pidevalt särama eredad elektripirnid. Aastal 1989 debüütkoguga „Kolmring” („Kassett ’88” koos Ringo Ringvee, Märt Väljataga ja Tõnu Trubetskyga) avalikkuse ette jõudnud luuletaja on sealtpeale ilmutanud mituteist luulekogu nii üksi kui ka mitme peale, näiteks pannud kokku kaks „Kaardipakki” koos…
-
Luule
-
Luule
-
Luule
* Vala oma jama minu klaasi sisse. Ära täna vala enda omasse. Las ma võtan Sinu. Võtan Sinu jama. Sina maga tasa oma olemisse sisse. Maga sisse. Või, kui tahad, välja. Kui Sa ükskord ärkad, lammutame nälja. Peekon. Muna. Pann. Ockham. Vesi. Vann. * Ega me keegi ei tea, mida me armastame. Kui, siis, võib-olla, keda. Kindlasti mitte — miks. Kas. Küllap ka seda. Kõiges kaunis ja kasvavas. Eh. On ses valemis püüdmatu iks. Eks. (X? x? onju x X!) Numbrimõõt, õrjetu keks. Sekstant joomari rüpes, jõuline mahapeks. Ega me keegi ei tea. Mõned meist tunnevad kohe. Võluvormelis püüdmatu tuline…
-
Tekstmaakrid Keskriigis
Et kõik ausalt ära rääkida, tunnistan siinkohal, et 16.—22. septembrini viibisime „Loomingu” ülemtalitaja Janika Kronbergiga Hiinas, aga miks, sellest ei ole veel täpselt aru saanud. Tundub, et hiinalased on positiivse hõlmamise poliitika põhjalikult ette võtnud. Kultuuriministeeriumid ja saatkonnad korraldasid Shanghaist 220 kilomeetri kaugusel asuvasse Ningbo linna kuhjakese kirjanikke Albaaniast, Bosnia ja Hertsegoviinast, Bulgaariast, Horvaatiast, Tšehhimaalt, Eestist, Ungarist, Lätist, Leedust, Makedooniast, Poolast, Rumeeniast, Serbiast, Sloveeniast, Slovakkiast ja muidugi Hiinast. Ju siis on see Euroopa kant neile miskitpidi hõlmatavam. Iirlaste, itaallaste ja portugallastega nad veel tegemist ei tee. Küll varsti teevad. Igatahes tulid tindiinimesed kokku ja mühistasid krõbedate pardipeade ning lahja õlle…
-
Sädelev sädin võtab keeletuks
Keiti Vilms: „@keitivilms. Eesti esimene säutsukogumik”.„Tänapäev”, 2017. 174 lk. Ma pole oma silmaga näinud, kes või mis see Twitter on, aga tundub, et pikka juttu seal ajada ei lasta. On sellised lühikese jutu mehed. Ja naised. Iseenesest on igasuguse mõtte etteantud vormi painutamine kirjutavale inimesele väga tervislik vaimuharjutus, siit ka rütmilise/riimilise/vormilise poeesia võlu ja edemus laiskmeelse vabavärsiga võrreldes. Vabavärss omakorda muutub kordades paremaks, kui autor virtuoosselt vormimänge valdab. See selleks, Twitteri formaat käsib lihtsalt kontsentreerida. Ja siis veel kord kontsentreerida. Vahest oleks destilleerimine isegi õigem sõna. Sest hea tahtmise ja oskuste korral on võimalik saavutada nii mõtte kui keele kontsentraat/destillaat. Maailma…
-
Igapäevane ilu ja teisi jutte
Kärt Hellerma: „Seniitvalgus”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn. 160 lk. Saja aasta tagune ameerika luuletaja Don Marquis märkis tabavalt, et avaldada luuleraamat on umbes sama, mis lasta roosi õielehel Suurde Kanjonisse kukkuda ja jääda siis kaja ootama. See kehtib muidugi suuremates keeleruumides. Eestis luuleraamatu avaldamise puhul on roosileht ilmne liialdus, liiga suure ilmkärakaga kukub see kanjoni põhja, rukkililleribalakesest ja selle pinnapõrke kõlalisest ekvivalendist kõneleda tundub kohasem. Teisalt pole meil siin ka kanjonitega, ei suurte ega väikestega, eriti hoobelda, pudistame oma rukkililled mõne ürgoru või tagasihoidlikuma jääraku kohal vallale, vähem maad langeda, kõvade kaljuseinte asemel peavad vastu kajama mets…
-
OMADUSTEGA ASJAD
Triin Soomets: „Asjade omadused”. „Verb”, 2013. 48 lk. Kolmkümmend üheksa teksti. Kolmkümmend üheksa enamasti küllaltki, ent mitte liiga nappi ega kaugeltki mitte liiga sõnaohtrat tervikteost, mis kokku kaanetatuna annavad mineva aasta parimaks hinnatud luuleraamatu. Ja põhjusega. Nõrka teksti siin pole, ent kui ikka üldse õnne ei ole, siis saab ka tugevatest üksiktekstidest päris väheveenva kokkupanu tekitada. Siin on õnne jagunud, nagu ka just parasjagu õigesti järjestet sõnu, et saavutada antud tingimustes parim võimalik tulemus. Triin Soomets on sõnamaailmas jõudnud kohale. Sellele kohale, kus vist kõik tingimused on parimad, sest nende ärakasutamise oskus võimaldab neil seda olla. Ja…
-
Ilu. Kirjandus. Reis
Mart Kivastik: „Vietnami retsept”. „Väike öömuusika”, Tartu, 2012. 285 lk. Mart Kivastiku „Vietnami retsepti” ilmumisest on tänaseks piisavalt aega möödunud, et esimese vaimustuse lahtumise järel rahumeeli tagasi vaadata ja muheldes küsida, kas midagi meelde ka jäi. Ja kui, siis mis nimelt. Ja kumb peale jäi, kas Kivastik või Vietnam. Või retsept. Mulle meeldib, et üha keerukam — ja samas mõttetum — tundub kirjandusteoseid vägisi žanreerida või üldse kuidagi lahterdada. Mida enam on loomingut, mille määratlemisekski pisut pingutada tuleb, seda edevam ja elavam saab kogupilt. Kindlasse riiulisse ei lase end lükata ka „Vietnami retsept”. Jah, muidugi on tegemist romaaniga…
-
Luuletused
* öö on öö on une kodu meie une külalised vahel meid ei võeta vastu vahel uni väsind on öö on öö on meie kodu uni meie kodukäija mõniöö ei saa ta tulla mõniöö ei ole meid maga maga meelekene hõõgu lõkkekeseke laine lükkab võrrandlaeva taevas tekiks tu(u)lele * Peas veidi logiseb täna. Olen niigi nii paljudes asjades küllaltki oskuslik eksija, alati ei mäleta, mis aasta käimas on, või kas armsamal oli bipolaarne häire või anoreksia, samuti võib, mõeldes toidule, pilk raamaturiiulit mööda pekselda hoopis — jep, see oli buliimia — mida iganes. Lükkan…
