MAA

 

Maa ja Sa

 

Maamärkidena läbi ilma ikka Sa ja Maa.

Ja Maagi saab siin eputada suure tähega.

Näiteks Päike? Tühitähik sõnamängu halbuses.

Muudkui laguneb ju iseoma palge malbuses.

 

Ja läbi maksva ilma lajub raju puhta priilt.

Näed vaimusilmas paradiit kui Kalevipoeg siilt.

Sa tajud oma aju laiust aja lademetel.

Sinu suusklus on vaid sulnis siuglemine sademetel.

 

Kuid kes Sa oled – Vanapagan vahest toda teab.

Taevaisa igaks juhuks sängi valmis seab.

 

 

Mõistetav?

 

Mõistan põllumajandust küll. Jõusööta ja vagusid

                                                                              ja piimaloomi ja alet ja väetist,

mõistan äkkeid ja traktoreid ja rukist ja

                                                                             poetagust õlut ja jäätist,

mõistan mulda ja selle sees elajaid,

                                                  selle sees surejaist aru saan küllaltki hästi,

aga millest ma aru ei saa, on, et kuidas see kõik

          (ja kelle mahitusel) kunagi võimsasti mullale-vallale lasti.

Tuli ta maast või taevast, või merest, kui merd

                                                                                veel ei olnud,

oli ta üldse või oligi nii, nagu väidavad nood,

                                   kes, et, oh, mida te nüüd, eh-ei,

                                                                            midagi-ealeski polnud?

Mõistan jääaega ja metsa ja ürgset ollust ja väekat verd.

Väetiseks muldume kõik, ka laberik Maa

                                                                                    ja ta terane serv.

Universumi konarlikul tenniseplatsil.

 

Rohkem Karl Martin Sinijärve luulet Loomingus nr 6.