Mari-Liis Müürsepp

Kõik meie peres on alati lugenud. Ema, vanaema, vanaisa, vend. Üks mõnusamaid asju oli enne magamajäämist kuulata, kuidas ema mulle ja vennale ette loeb – selleta võis unest vaid unistada. Menüüs oli klassika: Annie M. G. ­Schmidti „Jip ja Janneke” ja „Viplala”, Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed”, „Hulkur Rasmus”, „Röövlitütar Ronja”, Aino Perviku „Kunksmoor” jne. Paar aastat tagasi leidsin vanaema juurest sellesama valge „Jipi ja Jannekese” tellise. Olid vaesekesel kaaned õmblustest lahti, mõni leht kortsus, mõni veidi rebenenud – see raamat on sõna otseses mõttes ribadeks armastatud. Hakkasime vennaga mõlemad vara lugema. Ema on rääkinud, kuidas lugesin kuueaastaselt lasteaias teistele H. C. Anderseni „Väikest…