Andra Teede: „Kateriin ja kurjad onud”.
Varrak, 2024. 264 lk.

„Kateriin ja kurjad onud” on Andra Teede debüütromaan, mis käsitleb seksuaalset ahistamist mitmel tasemel: „süütust” patroneerimisest vägistamiseni välja. See teadmine võib veelgi suurendada dissonantsi romaani pealkirjaga, mis viib esmalt mõtted pigem lastekirjandusele. Raamatu esitlusel Tallinnas selgus, et mitu Teede tuttavat ongi autorile soovitanud kasutada mõnd muud pealkirja.^[1] Teose lõpus (lk 258) selgub fraasi „kurjad onud” päritolu, mis pani vähemalt siinkirjutaja leebuma. Peategelane, 35-aastane Kateriin on ema, kes peab lapsele pidevalt maailma seletama, laps on tema elu kese, mistõttu tuleb tal alati arvestada ka mudilase perspektiiviga – ning „Kateriin ja kurjad onud” annab seda hästi edasi.

Teede teab, kuidas inimesed päriselt elavad ja suhtlevad. Raamatu tegelased räägivad igati oma sotsioloogiliste parameetrite kohaselt, vägagi loomulikus kõnes, mis lööb eriliselt särama näiteks pensionär Holgeri vanamehejutus ja purjus sõbrannade dialoogides. Ei teagi, kas tänu Teede tööle „Õnne 13” stsenaristina või üldise pika kirjutamiskogemuse tõttu, igatahes on tema kajastatud argielu tõeliselt usutav. Kui „Õnne 13” pensionäride rõõmude-muredega on siinkirjutajal ea tõttu raske suhestuda, siis „Kateriin ja kurjad onud” mõjus isegi veidi hirmutavalt – rohkete äratundmiste tõttu jäi mulje, nagu oleks keegi mind lapsest saati filminud ja materjali Teedele edastanud. Kuigi ma pole ema, on meil Kateriiniga palju ühist: oleme enam-vähem ühevanused, õudusfilmide fännid, teeme mõlemad loovtööd ja püüame olla head elukaaslased haritlasele. Sarnaselt Kateriiniga olen armastanud reisida hääletades, ostnud popkornimaitseainet ning töötanud tooteesitlejana, hiljem isegi reklaamiagentuuris! Enda elust lugeda on nii tore!

Teede haare on lai, ta suudab lugejani tuua väga erinevaid inimtüüpe ja olukordi, mistõttu võib uskuda, et romaan puudutab üsna laia lugejaskonda – teiste hulgas leiavad sellest kindlasti palju tuttavat need, kes on kokku puutunud vaesusega. Sagedased makaronid (lk 21), sealjuures poolläbipaistva ketšupiga (lk 97), veneaegsed kuldäärega serviisid (lk 27) ja nõelutud sukkpüksid (lk 139) olid kui väravad, mille kaudu võisin omaenda minevikku teleporteeruda. Vaesus jääb kuidagi eriliselt kontidesse ja lihasmällu, mäletan, kuidas sain pärast reklaamiagentuuri tööle minekut rikastelt kolleegidelt narrida: miks sa saiale sedavõrd vähe pasteeti paned, see paistab ju lausa läbi? Või et kesse naljatilk vorstist siis nii õhukesi viile lõikab? Mõni ei mõista seda kunagi, aga Teede mõistab.

Romaani temaatilist süngust mahendab mõnus huumor, mida toetab kinnisväljendite väänamine, näiteks „piiks-piiks, ja raha läheb” (lk 55), „vara tööle, hilja voodi, nii me nahavähile jaole saame” (lk 187) jne. Lisaks võib leida originaalset sõnaloomet: kassi jäljekesed on „vettinudmustad” (lk 19), seateod „limatsevad” (lk 42) jne. Juba üksnes argielu on kujutatud teoses nii kaasahaaravalt, et raamat tuleks tegelikult toime ka ilma järskude süžeepööreteta. Loeksin hea meelega lihtsalt Kateriini pereelust, nagu olen lugenud Perekooli foorumit või Delfi Naistekat. Peategelasele langeb aga kaela üks külmaveeämber teise järel ning põnev on jälgida, kuidas ta end kuivatab, abiks kiireid ja loomingulisi lahendusi leidev emamõistus. Kateriini pidevalt tabavate ootamatuste tõttu on romaan äärmiselt pingeline, mistõttu on raske seda käest panna.

Tihti valmistab Teede potentsiaalselt kehvasti lõppeva olukorra osavalt ette nii, et šokk oleks maksimaalne. Nagu välk selgest taevast, küsib Kateriin sõbranna Marianni vägivaldselt ekspeikalt Maarekult tööd (lk 65), siis selgub, et abikaasa Riho on tellinud tasulisi pornofilme (lk 73), sõbrannaga tehtud isiklik videokõne postitub avalikult Facebooki (lk 130) jne. Paljud õudused on aga üldisemad ning seotud Ukraina sõja, koroona, ähvarduste ja vägivallamälestustega minevikust. Ajapikku harjub lugeja niisuguse dünaamikaga: kui ikka mõnda aega on piano olnud ja tundub, et asi võiks lõppeda dramaatilise coda’ga, siis enamasti lõppebki. Vahel veab autor aga lugejat ninapidi ja lõpupauk jääb tulemata. Kui Kateriini eakas kasuisa Holger telefonile ei vasta, võib empaatiline lugeja karta vanamehe surma, aga oh rõõmu, Holger elab edasi. Või kui Kateriin lapse üksi autosse jätab, ei juhtu temaga ootusevastaselt midagi halba. Trikitamine hoiab teose värskena, lugeja üllatub ikka ja jälle.

Samasuguseid minišokke on efektselt rakendanud ka näiteks Bernardine Evaristo, samuti tekib Teede raamatut lugedes paralleele Dagmar Lambi ja Sass Henno loominguga – kuna esimene on (sarnases muhedas stiilis) kirjutanud palju pereelust ning teine naistevastasest vägivallast. Ka Sass Henno romaani „Vanaema” keskmes on vägistamine ning selle eest kättemaksmine, Teede ja Henno sarnasusteks võib pidada ka teksti „filmilikkust” ning julgust verekorpas teemadelt koorik kiskuda. Kumbki ei vaata koledast kõrvale, vaid avatud silmil otse sinna, kus õudus aset leiab, et see siis ilustamata kujul lugejani tuua. Kuidagi eriti sasshennolikult mõjus stseen, vabandust, lõik, kus Mariann pärast mitmekordset vägistamist pissis ja „kui tema potis piss sorisema hakkas, oigas ta valust” (lk 228).

Pidevaid raputusi üle elades tuleb peategelasel Kateriinil alati olla supernaine, kes „peab olema hea ema, naine, Holgeri jaoks olemas, tööd rabama, raha teenima, kodu korras hoidma, toidud planeerima, ostma ja tegema, kütma ja lund lükkama, ise ka magama ja sööma, raseerima jalgu, seksima vähemalt viis korda kuus, jälgima sõjapäevikut, venelast ja vähki kartma, koera, kassi ja aialinnukesi toitma ning tõsi, mõtlema ka Mariannile” (lk 171). Sotsiaalmeedias levivad fotod emadest, kes on end koerapuuri sulgenud, et korrakski rahu saada, puuri ümber parvlemas hädalistest koerad, kassid ja lapsed. Kateriin on täpselt sama nõutud, oma loometöö tõttu veidi justkui tänapäeva Sylvia Plath, kes peab leidma tasakaalu karjääri ja pereelu vahel.

Sugudevaheline ebavõrdsus ajab vihale. Miks kuradi pärast peab Kateriin kõike üksi tegema? Miks naistele kipuvad endiselt jääma halvemad kaardid? Jah, kunagi küttisid mehed loomi, süütasid lõket ja hoolitsesid peavarju eest, kui naised tegid süüa ja kasvatasid lapsi – aga kui tihti mehed praegu jahil käivad, lõket teevad, maja ehitavad? Seevastu: kui tihti on vaja teha süüa, koristada, laste eest hoolitseda? Meeste mittetasustatud töö on aina vähenenud, seevastu naise rolliga seotud kohustused pole kadunud kuhugi. Muidugi leidub palju tublisid mehi, sealhulgas üksikisasid, kes hoolitsevad järeltulijate eest ehk püüdlikumaltki kui Kateriin. Minu lugupidamine! Kahjuks pole Kateriini abikaasa Riho kindlasti ainus töllakas, kes selle asemel, et naise koormust vähendada, lamab diivanil ja ootab enda suurt kunstilist läbimurret. Seda abikaasa rahakoti, meelerahu ja tervise arvelt, nii et lapski on sunnitud ülekoormatud emalt küsima: „Ja mis issi siis teeb?” (Lk 259.)

Kui äsja kirjeldatud šovinism võib teoses isegi märkamatuks jääda, sest „nii on ju alati olnud”, siis rohkem torkab silma Kateriini pidevalt saatev patroneerimine. Mehed ütlevad talle muudkui „kullake” või „kallis”, mis polegi nii nunnu, kui hellitused on mõeldud selleks, et kedagi näiteks tülitsemise käigus pisendada. Halb käitumine kandub edasi – ning mõjub õõvastavalt, et teoses patroneerivad üksteist ka naised. Nii ütleb Mariann Kateriinile: „Kullakene, Kateriinikene… Kas sa ei ole siis veel aru saanud, et üks naisterahvas ei saa endale sellist asja lubada?” (Lk 133.) Kateriin vastab aga samaga, nii Mariannile kui ka meestele: abikaasa on tema jaoks „Rihokene” (lk 95), Marianni armastatu Frederik „Leedu emafirma nukuke” (lk 210), Maareku vägivaldurist sõber Peeter on „lits” (lk 256) jne. Kohati patroneerivad tegelased üksteist nii palju, et teose usutavus väheneb. Võib-olla pole ma ise seda „kullakest-kallikest” lihtsalt nii mastaapselt kogenud, aga kipub tunduma, et tegelaste üks funktsioone on käituda šovinismi hääletoruna, rõhutamaks lugejale selle inetust.

Teose tuuma ning naistevastase vägivalla süngeima tasandi loob Marianni kogemus seksuaalse ahistamisega, mis läheb kõvasti kaugemale tänaval järele vilistamisest, meelatest pilkudest või bussis käperdamisest. Marianni üleelamised mõjuvad eriti võikalt, teades, et Teede on nende kirjapanekul kasutanud päriselt juhtunud lugusid.^[2] Niisugused juhtumid tulebki avalikuks teha, sest tihtipeale jääb õigus neile, kes on rikkamad või mõjukamad: nagu on näidanud Harvey Weinsteini kaasus või vägistamisohvri Lilli oma, kelle kohtukuludeks hiljuti Feministeeriumi Facebooki lehe kaudu raha koguti. Seda, kui raske on madalamal võimupositsioonil oleval naisel pärast kuritarvitamist õigust leida, näitab tegelikult ka Teede romaan: raha rahaks, Marianniga vägivallatsenud Maarek ei saa vanglakaristust ega mainekahju, mida ta tegelikult vääriks. Liiatigi teenib Marianni läbielamiste pealt kasu hoopis Kateriin, mitte ohver ise – mis annab muu hulgas mõista, et nende sõprus polegi nii täiuslik. Tekib küsimus, miks Kateriin välja pressitud raha üksnes enda pere tarbeks kasutab, kui võiks ju vähemalt pool palju kannatanud sõbrannale anda. Aga võib-olla peab selle mõistmiseks olema rahahädas ema.

Ja võib-olla saabub õiglus järgmises osas? Teedele hiljuti määratud kirjanikupalk annab vähemalt lootust, et põnevale teosele tuleb samaväärne järg. Kes teab, äkki isegi selline, millest saaks hiljem kirjutada arvustuse pealkirjaga „Issi on end kokku võtnud”?

 

^[1] Kirjanduslik kolmapäev: Andra Teede „Kateriin ja kurjad onud”. YouTube 28. XI 2024.

^[2] Kirjanduslik kolmapäev: Andra Teede „Kateriin ja kurjad onud”. YouTube 28. XI 2024.